Igal aastal, kui saabub advendiaeg, löövad ka kirikud tähiselt särama. Mitmetel avalikel jõulupuudel süütavad advendiküünla luteri vaimulikud. Enamasti ei häiri musta kuuega mehed (harvemini naised) suurt kedagi. Vaimulikel on tseremoniaalne roll, nad toovad üritustele pidulikkust, ja sellisena on nad enamikele inimestele ka enam-vähem vastuvõetavad.
Teinekord kipub aga luteri kirik oma populaarsust ja kaalukust üle hindama, mis peegeldus ka presidendi ümber puhkenud kirikutülis. Värske president otsustas tema auks korraldatavast tänu-jumalateenistusest loobuda ning see otsus tekitas ootamatu tormi. Osa kristlasi süüdistas presidenti traditsiooni murdmises ja koguni pühaduse teotuses. Luterlik ladvik tundis end nähtavalt häirituna.
Ometi tasub küsida, kas presidendi tänupalvus on õigupoolest suur ja tähtis traditsioon? Paljud eestimaalased polnud ilmselt säärasest traditsioonist enne Kersti Kaljulaidi ametissenimetamist kuulnudki. Ja proua president jäi seejuures väärikaks. Ta põhjendas veenvalt, miks ta kirikusse ei läinud. Ka luteri kiriku peapiiskop Urmas Viilma suhtus juhtumisse mõistvalt ja leplikult. Niisiis - milles probleem?
Küsimus ei ole õieti traditsiooni järgimises, vaid traditsiooni sisus. Pole mõtet järgida traditsiooni pelgalt seetõttu, et "nii on varem tehtud". Igal taval on väärtust üksnes siis, kui seda järgitakse siiralt ja südamest, sisemisest tungist. Väline surve muudab traditsiooni naeruväärseks.
Paraku ei suuda luteri kirik leppida tõsiasjaga, et tal pole Eesti ühiskonnas kuigi kaalukat rolli. Nõustuda ei saa ka nende haritlastega, kes leiavad, et just tänu luterlusele sai eestlastest kultuurrahvas. Pigem võiks öelda, et eestlased said kultuurrahvaks luteri kiriku kiuste. Rahva usaldamatus kiriku vastu on sajanditepikkuse ajalooga, meie päevil ilmneb see varasemast selgemalt.
 |
| Foto: Pexels |
Luteri kirikut on rahva seas peetud härraste kirikuks - ja täiesti õigustatult. Ehkki luterlus jõudis Eestimaale juba õige pea pärast seda, kui Martin Luther oma uuenduslike teesidega välja tuli, jäi "uus usk" esialgu vaid sakslaste huviks. Eesti maarahva seas hakati luterlust suuremal määral levitama alles Rootsi võimuperioodil ehk 17. sajandil.
Tihtipeale ütlevad kirikuvastased, et ristiusk toodi Eestisse tule ja mõõgaga. Samas vaimus jätkates tuleb tõdeda, et luterlus toodi Eestisse malga ja piitsaga. Rootsi kuninga alamad pidid olema läbi ja lõhki luterlased, ei midagi muud. Kellel vanad poolpaganlikud või katoliiklikud kombed veel armsad olid, maksid trahvi või said kirikusambas ihunuhtlust. Kirik oli võimu tööriist ning jäi seetõttu rahvast kaugele.
Kui 1850. aastate lõpul sai hoo sisse rahvuslik liikumine, ei suhtunud baltisaksa päritolu vaimulikud "matsirahva" ärkamisse sugugi soosivalt. Vastumeelsus arenes lausa nii kaugele, et 1875. aastal toimunud sinodil (kirikukogul) mõistis luteri kirik rahvusliku liikumise ametlikult hukka. Toonane luterlik eliit pidas rahvuslikkust kirikule ohtlikuks, lausa ebakristlikuks nähtuseks. Seetõttu ei kinnitatud ka paljusid eestlastest kirikuõpetajaid, kes avalikult rahvaäratajatena tegutsesid, ametisse. (Jakob Hurdal õnnestus Otepää kogudusse tööle saada tänu headele tutvustele!)
Ehkki niivõrd raevukat luteri kiriku reaktsiooni võib isegi mõista - Vene keisririigi piirialal toimetavad baltisaksa luterlased tundsid keskvõimu pitsitust ning nägid ka eestlaste "mässus" oma senise võimupositsiooni õõnestamist -, jättis luteri kirik kasutamata võimaluse võita rahva usaldus. Fakt, et hulk eesti päritolu kirikuõpetajaid lõid aktiivselt kaasa rahvuslikus liikumises, ei suutnud luterluse mainet päästa.
Ajalugu andis luteri kirikule veel kolm võimalust pöörata nägu rahva poole. Esmalt juhtus see Eesti Vabariigi iseseisvumise järel. Paraku jäi priiusepõlv lühikeseks ning enne seda, kui kirik jõudis rahvaga kokku kasvada, veeresid nõukogude tankid üle piiri. Ometi oleks võinud just usuvaenulik okupatsiooniaeg olla kiriku jaoks soodne pinnas, kuhu külvata oma seemneid. Leedu katoliku kirikust sai nõukogude ajal teisitimõtlejate ja vastupanuliikujate keskus, ent Eesti luterlik kirik ei hakanud sama rolli täitma. Miks siis? Kas ateistlik propaganda oli nii tõhus, et sundis eestlasi kirikust eemalduma? Ei. Kurja juur peitus ikka kirikus endas.
Stalini ajastul loodi uus luterlik kirikuorganisatsioon, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK), mis tegutseb tänini. EELK teke näib ajaloolise paradoksina - usuline organ ateistlikus riigis. Tuleb aga mõista Stalini loogikat: usuorganisatsioonidel lasti sõjajärgsel ajal tegutseda seetõttu, et usklikel silma peal hoida, seda nõukogude ideaalidele sobimatut elementi ohjata.
Esimene EELK peapiiskop Jaan Kiivit toetas nooruses punaseid ning oli usuvastane. Peapiiskopina teenis ta korraga Jumalat ja Kommunistlikku Parteid: ta oli muuhulgas julgeolekuorganite (NKVD/KGB) agent. Ka Välis-Eesti ajakirjanduses kritiseeriti Nõukogude Eestis tegutsevat luteri kirikut. EELK-d peeti ebaseaduslikuks moodustiseks ja okupatsioonivõimu käepikenduseks. Olgugi et 1919. aastal asutatud ja alates 1944. aastast eksiilis tegutsenud Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik liideti 2010. aastal EELK-ga, ei tunnista mõned USA ja Kanada kogudused endiselt EELK-d.
Tagantjärele on raske öelda, milline oli nõukogude tingimustes eestlaste suhtumine kirikusse, kuid vanemate inimeste mälestustele tuginedes võib väita, et teatav umbusk kiriku vastu oli olemas. Taas kord põhjendatud. Kirikus käidi kas siiras usus või protestivaimu tõttu, kuid samas aimati sedagi, et kirik pole mingi vabaduse majakas.
Kolmas võimalus rahvale ligineda avanes luteri kirikul laulva revolutsiooni ajal. Esialgu näiski, et luterlus on tõusuteel - kirikud olid rahvast puupüsti täis, piibleid trükiti-jagati mühinal, igas peres kõlasid Sõnajalgade vaimulikud laulud. Kuid ristiusule tekkis samal ajal trobikond konkurente budismist astroloogiani. Üheksakümnendate keskpaigaks olid kirikud jälle sama hästi kui tühjad. Selgeltnägijatest said uued pastorid ja hingehoidjad. Nüüdseks on luterlus kaotanud ka liidrirolli teiste kristlike usutunnistuste ees. Järgijate arvu poolest on esikohal õigeusu kirik, seda tänu vene kogukonnale, kelle jaoks kuulub õigeusk kindlalt kokku venepärase enesepildiga.
Luterlus ei ole osa eestlaste rahvuslikust identiteedist. Mainitud põhjustel ei ole eesti rahval luteri kiriku ees tänuvõlga. Muidugi elab jõudsalt edasi müüt sellest, kuidas luteri kirik eestlased lugema õpetas, kuid olgem realistid - talupoeglik lihtrahvas oleks lugemis- ja kirjaoskuseni jõudnud ka siis, kui Eestis oleks edasi kestnud katoliku kiriku võim. Ei ole ju katoliiklastest poolakad ega leedulased kirjaoskamatute rahvaste seas.
Õigupoolest ei saagi luterlus olla massikonfessioon. Erinevalt katoliiklusest ja õigeusust on luterluses vähe rituaalsust, kuid seevastu palju filosoofiat, mis on jõukohane vaid vähestele. Aga rahvas tahab ju šõud, mitte targutamist!
Eks tänavustegi jõulude ajal näeb kirikus rahvast rohkem kui muul ajal. Ent sisulist tähtsust neil kirikuskäikudel pole. Praegune luteri kirik on nagu kuuseoksale riputatud jõulumuna - ilus ja särav, aga seest tühi.
