24. veebruar 2017

Maa, ilm ja meel

Tuul puhub edelast. Seetõttu lehvivad sinimustvalged kirde suunas. Õige kah: Eesti kuulub nii mõneski mõttes kirdesse. Mitte Põhja ega Itta.

Kirre on üks kummaline ilmakaar. Müstiline ja kättesaamatu. Sajad meremehed heitsid Kirdeväila otsides hinge. Paljud meist igatsevad Lõunasse või Läände - sinna, kus päevad soojemad või rahakotid paksemad. Kirde poole vaatavad vähesed. Ometi näikse, et see vaikne kirmetanud läte, kust soomeugrilaste tõug välja voolas, asub just Põhja ja Ida vahel. Soomeugrilased on tõelised kirderahvad. 

Vabariigi aastapäeva eel kõneldakse ja kirjutatakse eestlusest palju. Hämmastusega kuulan ja loen: rahvuslus polevat enam moes, isamaalisust häbenetakse, rahvusluse külge riputatakse sildid "natsionalism" ja "fašism". Rahvusromantika olevat päris patune. Ei oska ma sellise jutu kohta miskit tarka kosta. Võibolla on need murejutud omased just põhjaeestlastele, kes näevad üleilmastumise tonti iga nurga peal. Ugandi kandis ringi liikudes pole ma küll märganud, et rahvustunne oleks kadunud või mingil viisil kahtluse alla seatud. Ja kuidas saab isamaalisus moest välja minna? Isamaa-armastus on ikka südame-, mitte moeasi.

Ega eestilembus tähenda ka seda, et peab igal võimalikul juhul trikoloori lehvitama ja rukkililli juustes kandma. Kõige suuremad patrioodid on vaiksed ja vagurad. Nad ei armasta oma maad lärmates ja tuliselt vastu rinda tagudes, vaid tasa ja vaguralt. Ent see-eest siiralt! Nii on ju kirderahvastele kombeks. Suured tunded tuleb sügavale südamesse varjule viia.

Õieti oleks paslik vahet teha kahel sõnal - etnos ja natsioon. Eesti keeles kasutatakse mõlemat rahvuse sünonüümina, kuid selline lähenemisviis tekitab segadust. Natsioon on tehislik, enam-vähem kindla eesmärgiga konstrueeritud identiteet, mis peaks ühel alal elavat inimkooslust ühendama. Ärkamisajal loodud eesti natsioon on juurte poolest kadakasakslus (isegi laulupidu laenati sakslastelt!). Etnos tähendab aga hõimu. Natsiooni on võimalik elu jooksul omandada, rahvusesse sisse elada, kuid hõimu rüppe saab üksnes sündida.

Hõimutunne võib tõepoolest aegade jooksul ära kaduda. Laps, kel on kahest erinevast rahvusest vanem, saab olla korraga mõlemast rahvusest. Kuid segaperedes kasvanud lastel ei ole enam päris oma hõimu, seda üht ja ainukest. Mida enam segunevad rahvused, seda ähmasemaks muutuvad hõimude piirid. Lõpuks jääb ainult üksainus hõim - maailmakodanik.

Eestis on hõimutunne veel olemas. Vastuolulisel kombel on sellele kaasa aidanud võõrvallutajate poolt peale surutud sunnismaisus. Alles kolmkümmend aastat tagasi olid eestlased nõukogude orjad, kuid see kurb tõsiasi aitas ühtlasi säilitada meie sidet maaga. Nüüd on kõik väravad, aknad ja uksed valla - ela, kus tahad, tee, mis ihkad! See ongi vabadus.

Aga mis saab siis maast? Omast maast, omast ilmast ja omast meelest? Ega nad kuhugi kao. Näete - sinimustvalged ju lehvivad ikka tuule ringmängu taktis. Lehvivad ja laperdavad, kui tuulejõmpsikad neid vahetpidamata kisuvad-sikutavad, aga jäävad ikka varda külge. Selline see Eesti kord on. Sinine ilm, must maa ja valge meel.