30. detsember 2016

Ja näkid laulavad edasi

Tänavu kevadel ilmus kirjastuselt Pilgrim raamat "Seal, kus näkid laulavad". Seetõttu - mis parata ja salata - läheb aasta 2016 minu elulukku näkkide aastana. Üllatus oli juba see, et kõnealune käsikiri pälvis kirjanduskonkursil BestSeller 2015 esikoha. Sügisel tuli teinegi üllatav tunnustus: Bernard Kangro nimeline preemia. Kahtlane värk - Kangro sünnikoht jääb ju minu koduhoovist vaid paari kilomeetri kaugusele... Olen väga tänulik Pilgrimi haldjatele, kelle tiiva all sai mu raamatu sünd võimalikuks.

Võlgnen suure-suure tänu ka lugejatele, keda on aastaga kogunenud mitmeid sadu (või juba tuhandeid?!). Ma ei ole ühtegi raamatut kirjutanud kindla adressaadiga - eks kõik loomingulised teosed ole nagu posti pandud kirjad, millel puudub kättesaaja nimi. Kes kirja leiab ja läbi loeb, võib avastada, et see oli saadetud just talle, kuid teinekord juhtub, et lugeja peab tunnistama: see kirjutis pole minule. Tagasiside põhjal võin öelda, et rohkesti on neid õnnelikke, kes tundsid, et nemad on minult romaanimõõtu kirja saanud. Võtke heaks!

Õigupoolest ei mõista ma endiselt, milles seisneb selle raamatu harukordne menu. Miks müüdi mingi tundmatu Võrumaa kuti tagasihoidliku raamatukese pool tiraaži läbi ühe kuuga? Miks pidid mõnes raamatukogus inimesed sabas seisma, et näkijutule ligi pääseda? Kohutav ebaõiglus! On ju küllalt hoopis väärtuslikumaid, palju sisukamaid raamatuid, mida ei taheta sugugi osta ega laenutada.

Selle üle pead murdes olen jõudnud ühe järelduseni: ilmselt on "Seal, kus näkid laulavad" kooskõlas aja vaimuga. Romaan räägib hirmust, hullumeelsusest ja inimestega manipuleerimisest. Ma kirjutan ebakindlusest ja segadusest, kuid ei kõnele siiski päevakajalistest globaalsetest probleemidest. Ma kujutan salakavalat populisti, kuid ei puuduta poliitikat. Ma protestin vägivalla ja ebainimlikkuse vastu, kuid ei kõnele sõjast ega terrorismist. "Populist" ja "terrorist" on moodsad mõisted, inimhinge pugenud kurjus aga ürgne.

Võibolla on "Seal, kus näkid laulavad" nüüdisaegne mõistujutt, retk psühhopaadi empaatiavabasse, võikasse mõttemaailma. Võibolla on see lihtsalt rahvaluulest inspireeritud kriminull. Eks lugeja otsustab. Ma ise tõlgendan seda raamatut kui 262-leheküljelist hoiatuskõnet. Näkid ei laula ainult järvevoogudes, merekaldal ja jõelätteil. Enamasti laulavad nad meie endi peas. Nad laulavad nii ilusasti, nii meeldivalt ja tüünelt, et me ei taipagi - nad hukutavad meid.

Näkke ei võta isegi hõbekuul. Nad laulavad üha edasi.

😏