Üks vaene vanemateta tütarlaps oli kui lambatall järele jäänud ja õelasse peresse kasvandikuks saanud, kus tal muud sõpra ei olnud kui perekoer Krants, kes mõnikord leivakoorukesi vaeslapse käest sai. Tütarlaps pidi hommikust õhtuni käsikivil perenaisele jahvatama, ja kui väsimust puhates kivi mõnikord seisma jäi, oli malk kohe kihutajaks lapse kannul. Õhtul olid vaeslapse käed kui puunotid tuimad, aga kes sellest hoolis. Palukese, mis vaeslastele armust antakse, peab suurem osa enamasti vere ja higiga pererahvale ära tasuma. Jumal üksi taevas kuuleb vaeslaste ohkamist ja loeb nende silmapisaraid, mis palgeid mööda veerevad.
Lauluisa Kreutzwald, kes muinasjutte jahtides mööda Eestimaad ringi rändas, kuulis ilmselt hulgaliselt sedasorti lugusid. Muinasjuttudes peegeldub rahva hing, kajastuvad igatsused ja unistused. Veel sada aastat tagasi pidid tööinimesed käterammuga mägesid paigast nihutama, leib tuli raskelt, higi ja verega.
Küllap unistas nii mõnigi vaeslaps: oh oleks mul säärane kirst, mis minu eest vilja valmis jahvataks! Tuleks no mõni hea haldjas või nõianeitsi, astuks põõsa tagant lagedale, kingiks imelise seadeldise, mis ometi töövaeva kergendaks... Mis siis viga päevi õhtusse libistada!
Õnn on elada 21. sajandil. Väheks on jäänud neid töid, mis tapaks ja sandistaks. Kõik see muinasjutuline kraam, millest muistsel a'al unistati, on meil ammu käes või käeulatuses. Tahate lendavat vaipa või seitsmepenikoorma saapaid? Palun väga: ostke pilet lennukile või istuge rongi. Vajate peeglit, mis näitaks seitsme maa ja mere taga toimuvat? Neid peegleid on praegusel ajal kõik tared ja taskud täis. Me nimetame neid ekraanideks. Veel hiljuti unistas inimkond kuldsetest õunadest ja eluveest, mis raviks surmale määratud hingekesi. Igast nurgapealsest apteegist võib selliseid õunu ja veetilku soliidse hinna eest osta. Samal ajal tehakse haiglas iga päev imesid.
Kõik see, mis tundus vaarvanematele helesinise unistusena, on teoks saanud. Olgu pealegi - mitte päris kõik. Isegi imepärase Apple'i õuna abil ei kavalda infoajastu inimene surma üle. Ja parem ongi. Ka seesugust võlueeslit, kes kahest otsast kuldmünte väljutaks, ei ole kõikvõimsad geenitehnoloogid veel aretanud. Ajas rännata me ka ei oska, ehkki tänu filmi- ja videolintidele võime siiski heita pilgu aastakümnete tagusesse eluollu.
Ja ometi - hoolimata sellest, et palju inimkonna suuri unistusi on täitunud, ei ole inimene ikka õnnelik. Stress, depressioon, läbipõlemine... Millest see? Meie esivanemad pidid taluma palju rohkem vaeva ja valu kui me ise. Elu on muutunud lihtsamaks, mugavamaks, igati elamisväärsemaks. Aga jah, rahutu inimhing ei lepi lihtsuse ja mugavusega, ta tahab veel midagi. Midagi sellist, mida masinad anda ei suuda.
Mitmed muinasjutud kõnelevad sellest, kuidas üks noormees jätab kodu ning läheb laia ilma õnne otsima. Mõni leiabki selle kusagilt kaugelt kuningriigist, mõni pöördub pärast pikki eksirännakuid tagasi koju ning avastab, et õnn magas kogu selle aja sahvris ja aidatrepi all. Õnneks on tänapäeval ka laias ilmas rännata lihtsam kui aastasadade eest.
Alles on noorte ürgne kihk lahkuda kodust ning otsida midagi enamat sealt, kus meid parajasti ei ole. Ikka otsitakse põnevust, armastust, tööd ja... ühesõnaga - õnne. Olgu ta milline tahes. Muinasjutud ei kao, kuni elavad unistused.
