15. veebruar 2017

Palume valsile!

Kas verine kaotus sõjas võib endaga kaasa tuua midagi ilusat, vaimustavat ja hingekosutavat? Ajalugu annab vastuse: jah, saab küll. Sõjahaavast võib teinekord välja immitseda imeline muusika. Nagu näiteks "Ilusal sinisel Doonaul".

1866. aasta ei olnud Austria keisririigile kuigi õnnelik. Suvekuudel peetud sõda Preisimaaga lõppes austerlastele lüüasaamisega, lahinguväljal langes üle 70 000 mehe. 1804. aastal väljakuulutatud keisririigi ajaloos jõudis lõpule üks oivaline ajajärk. Ent keiserlik hiilgus ei kadunud kuhugi: Austria-Ungari nime all eksisteeris riik veel ligi pool sajandit. Alles Esimene maailmasõda tõi ühele Euroopa suurimale riigile hävingu.


Johann Strauss noorem kirjutas valsi "An der schönen blauen Donau" ehk "Ilusal sinisel Doonaul" satiirilise kooripalana, mis kanti esmakordselt ette Viinis 15. veebruaril 1867. Kuna teose peamiseks inspiratsiooniallikaks oli sõjas saadud kaotus, ei võtnud publik seda kuigi soojalt vastu.

Samal aastal toimunud Pariisi maailmanäituse tarbeks kohendas Strauss Doonauvalsi spetsiaalselt orkestrile ning sealt sai alguse menu, mis pole lahtunud 150 aastat hiljemgi. Austerlased peavad seda keiserlikku valssi lausa oma teiseks hümniks.

Sõjad on korduvalt üle Euroopa veerenud, kuid Doonau voolab ikka edasi. Tema veed vulisevad maapinnale kusagil Lõuna-Saksa Musta metsa põlispuude all ning voolavad läbi kümne riigi, enne kui lehvikuna laiali hargnedes Musta merre suubuvad. Must mets - Must meri... Ja ometi ühendab neid sinikarva jõgi! Doonau ühendab ka mitmeid pika ajalooga linnu, nagu Ulm, Viin, Bratislava, Budapest ja Belgrad, mis nagu nöörile lükitud pärlid satelliidipildilt vastu helgivad.

Doonau ise on iidset päritolu nimi. Selle tüveks on indoeuroopa dānu, mis tähendab voolu või jõge. Samast tüvest on oma nime saanud säärased uhked Doonau sõsarad nagu Daugava, Dzisna, Dunajec, Dnepr, Donets ja Don.

Võib arvata, et eestlastest nägid valsisamme esmakordselt mõisatöölised, ehk köögitüdrukud või ammed, kui nad mõnel balliõhtul juhtusid peosaali ukse vahelt sisse piiluma. Nähes, kui kerge jalaga mõisarahvas mööda parketti ringi keerles, tekkis matsidel samuti tahtmine seda imetantsu proovida. 

Aga ugrimugri tõugu eestlastel pole selliseid peeneid varbaid, mille otsas ringi tipsida. Sestap sai majesteetlikust viini valsist tössakas labajalavalss...