30. juuni 2016

Õnn on ümmargune

Euroopa on taas jalgpallilainel. Jalgpall kipub paraku olema suurte riikide mäng, kus pisike Taavet saab ilmatult Koljatilt alatasa tappa. Ent harva sünnib ka imesid. Seekordsel jalgpalli EM-il on enim kõneainet pakkunud (ja hulgaliselt uusi pöidlahoidjaid teeninud) jäine saareke kaugel põhjakaares - Island.

Kaheksandikfinaal, kus Island alistas Inglismaa, jääb ilmselt sügavale vutiajalukku. Mis on islandlaste erakordse edu põhjus - lisaks sellele, et Islandi igikeltsale on viimastel aegadel külvatud rohkelt jalgpallimuru ja iga poisu (või plika) põrutab juba varakult varba vastu palli? Ega siin mingit müstikat ole. Islandlased on väga kokkuhoidev rahvas. Ja väike rahvas peabki selline olema. Ikka õlg õla ja tiib tiiva kõrval nagu mesilassülemil. Ometigi ei saa eestlaste kiituseks sama öelda.

Mööda Eestit jooksevad risti-rästi mitmesugused lõhed. Need kulgevad eestlaste ja venelaste, vaeste ja rikaste, vabameelsete ja traditsiooni-pooldajate vahel. Tüli ja pahandust on oi kui palju. Asi pole selles, et osa eestimaalastest on omad ja teised võõrad, osad peavad end valgeteks ja teised tembeldatakse mustadeks (jutt pole nahavärvist). Meie-tunne on lahustunud, rahvuslik palg viril ja tõre. Kus on põhjus? Eks ikka ajaloos.

Islandlased pole kunagi saanud tunda verejanulist võõrvõimu. Tõsi, Island püsis sajandeid Taani valduses, ent sügavat, rahvusliku üdini tungivat mõju taanlastel kauge saareriigi elanikele ei olnud. Island iseseisvus alles 1944. aastal (Teise maailmasõja päevil!), kuid rahvusliku liikumise lugu ulatub sealgi 19. sajandisse. Ehk isegi kaugemale. Erinevalt eestlastest ei pidanud islandlased rahvana "ärkama". Vaba inimese mõtteviis ja rahvalik kokkukuuluvustunne istuvad ammust aega islandlaste DNA-s.

Mis juhtus aga Eesti aladel? Rahvast väntsutati sajandeid kuningate, piiskoppide ja tsaaride mängulaual. Eestlastelt rööviti vabadus, väärikus ja autunne. Aga nii kui Postipapa, Lauluisa ja Koidulauliku eestvõttel hakati ühiselt asju ajama, tõusis ka rahva eneseteadvus. Tasapisi jõuti ka iseseisvuseni.

Saatanlik nõukogude võim andis eestlastele moraalse nokaudi. Punased okupandid keerasid eestlased üksteise vastu. Stalin, Brežnev ja teised punasultanid teadsid hästi, et impeeriumit saab kõige paremini koos hoida põhimõttel "Jaga ja valitse". Teisisõnu: õhuta vaenu ja pealekaebamist, ära lase rahval koos püsida ja üksmeeles tegutseda. Nõnda ei saa ka mässuseemned idaneda. Kommunistid tegid vaid ühe jämeda vea - nad ei keelanud ära laulupidusid. Isegi punalippude all Leninist lauldes ei kadunud täielikult rahvuslik säde, mis paisus viimaks laulva revolutsiooni leegiks.

Eesti - ja kogu endine idablokk - ägab minevikupainajate küüsis. Haavad on justkui kinni kasvanud, aga armid pakitsevad endiselt. Omade seast võrsunud küüditajad ja koputajad lõhestasid rahvast rohkem kui ükski stalinistlik kirves seda oleks suutnud. Lisame siia Moskva salakavala koloniaalpoliitika, mille tulemusel toodi Eestisse hulgaliselt vene lihttöölisi. Nemad ja nende järglased (õnneks mitte kõik) vahivad endiselt Kremli poole. Kogu kompott käärib.

Ühtehoidmine algab ühistest eesmärkidest. Islandlastel on ka kergem ühte hoida kui meil siin Eestis, sest Island on suuresti ühe rahvuse riik. Sellist eesmärki, mis aitaks siduda nii tülliläinud eestlasi kui ka neid pahuralt põrnitsevaid venelasi, ei ole lihtne leida. Võiks see olla mõni spordiala? Toosamune jalgpall, näiteks? On ju ka Eesti koondises hulgaliselt eestivenelasi (kes nimetavad end muide "venekeelseteks eestlasteks"). Või aitaks see, kui vene koorid laulupeole kutsuda? (Õigupoolest osalevadki mitmed vene koorid laulupeol, aga mingit tuntavat resonantsi see vene kogukonnas ei tekita.)

Aga jalgpall on üksnes mäng ja laulupidu on... pidu. Midagi oleks vaja koos korda saata. Midagi tähtsat ja kasulikku. Õnneks on meil "Teeme ära!", mis on elustanud iidse talgute traditsiooni. See, mis algab ühise prügikoristusega, võib viia peatselt juba suuremate eesmärkide ja koostöövormideni. Kui saaks vaid kõik need torssis nägudega herbertvingud ühise vankri ette rakendada, ehk saabuks kauaoodatud õnn siis ka eestlaste õuele.

13. juuni 2016

the bEST?!

Kui inimene teab, kes ta on, siis oskab ta enesele seada ka jõukohaseid sihte ja on suuteline püstitatud eesmärke täitma. Hägusa minapildiga inimene eksleb niisama sinna-tänna, proovib täna üht ja homme teist ning kokkuvõttes ei too säärane tõmblemine talle vähimatki kasu. Sama kehtib riigi kohta. Küllap oskab iga Eesti kodanik oma riigi kirjeldamiseks portsu toredaid omadussõnu välja mõelda. Aga mil moel kirjeldada Eestit turistidele, investoritele ja spetsialistidele, keda siia pikisilmi oodatakse?

Hollandlane Peter Kentie on eestlaste seas palju elevust tekitanud. Tema ideed, mille järgi võiks Eestit tutvustada läbi täheühendi EST, on nii kiidetud kui ka laidetud. Rahvas võttis idee paugupealt omaks, reklaaminduse ja turundusega tegelevad antvärgid suhtuvad pakutusse ettevaatlikult või lausa kriitiliselt. Lihtsuses peitub võlu, kuid ohud niisamuti. Eesti (uue) brändi väljatöötamist vedav EAS on keskendunud pigem innovatsiooni-ideele. Esialgsete plaanide kohaselt hakatakse Eestit maailmas tutvustama kui ülimalt eesrindlikku riiki ja idufirmade paradiisi, kus ei kohkuta ühegi uuendusmeelse mõtte ees. (Ha-ha-haa!)

Ettevõte vajab tugevat brändi, kuvandit, "nägu", mille kaudu on võimalik klientidele oma tooteid või teenuseid võimalikult suure kasumiga pähe määrida. Sageli saabki tugev, hästi sissetöötatud bränd olulisemaks kui toode ise. Coca-Colat tarbitakse kogu maailmas rohkem kui Pepsit, ehkki need kaks ülesuhkurdatud jooki maitsevad täpselt ühtmoodi. Cola-Cola edu võti on tema edukas kaubamärgis ja agressiivses turundamises. Riik ei ole aga ettevõte. (Irooniline, et sedasama heidetakse meie riigijuhtidele pidevalt ette.) Kuidas saab üht riiki, olgu ta kasvõi nii pisike kui Eesti, üleüldse turundada? Näib, nagu püütaks maasikalõhnalist õhku müüa.

Muide, kui paljud on kuulnud riigist nimega Sloveenia? Noh, selline riik kusagil laias Euroopas asub, seda ikka teatakse. Sloveenia on paljuski võrreldav Eestiga: seal elab pisut üle 2 miljoni inimese, pindala poolest on Sloveenia Eestist üle kahe korra väiksem. Sarnaselt eestlastega on sloveenide saatust määranud võõrvõimud (Austria-Ungari, Jugoslaavia). Mõlemad riigid astusid samal ajal Euroopa Liitu, mõlemad arveldavad eurodes.

Sloveenid on kasutanud oma riigi tutvustamiseks juba 2007. aastast loosungit "I FEEL SLOVENIA". Ehk siis sõnaline ja graafiline mäng: I feel Slovenia/I feel love. Nagu näha, on ka sloveenid võtnud jupikese riigi nimest ja sellega vallatlema hakanud. Muidugi töötab loosung ainult inglise keeles. Aga kui tuntud see lääge maitsega bränd mujal maailmas ikkagi on? Kas südamekesed hakkavad lendama, kui kuskilt kuuldub "Sloveenia"?

Pigem on sloveenia tuntud oma võimekate atleetide poolest. Sloveeniast on võrsunud tipptasemel mäe- ja murdmaasuusatajaid, ka nende kergejõustiklased ja sõudjad on suurtel tiitlivõistlustel medaleid võitnud. Sloveenia jalgpallikoondis on koguni MM-il mänginud. Ahah, Eurovisioonil võib Sloveeniat ka igal aastal näha, ehkki sel alal pole nad kuigi edukad olnud.

Bränd on sageli vaid tühi kest, mis tuleb riigil endal sisuga täita. Lõppude lõpuks on need ikkagi inimesed, sündmused ja saavutused, mida ühe või teise riigiga seostatakse. Samuti loodusobjektid ja arhitektuuripärlid (Island = vulkaanid ja geisrid, Prantsusmaa = Eiffeli torn ja Notre Dame). Araabia Ühendemiraatides püstitatakse teadlikult üle mõistuse pilvelõhkujaid, ehitatakse koguni saari ja mägesid - ikka selleks, et turistid ja ärimehed tolle oaasi kõrbeliivast üles leiaksid.

Jah, EST-brändi ideel on jumet ja nutikalt lähenedes saab seda paljudes keeltes kasutada. Näiteks prantsuse turule võiks minna hüüdlausega C'EST La Vie! (Selline on elu!). Ka siseturismi edendamisel saaks brändi edukalt kasutada (Veeda suvi Eestis! PäikEST!).

Ennekõike mõjub Kentie idee aga sõbraliku õlalepatsutusena. Mõelge, üks välismaalane tuleb meie väikest riiki kiitma! Seetõttu ei maksa imestada, miks tema brändi-idee kohemaid vaimustusega vastu võeti.

Bränd võib edukate kampaaniate toel riigile kasu (s.t. turistide, investorite raha) tuua. Kuid senikaua, kui Eesti püsib narkosurmade, aidsihaigete ja alkohoolikute edetabelite tipus ning meie kallid kaasmaalased satuvad rahvusvahelisse meediasse peamiselt tänu kuritegudele, mõjub ilus bränd riigi küljes otsekui kõver naeratus paadialuse näol.

1. juuni 2016

10 küsimust, 15 naeratust, 20 punkti

Illustratsioon: Angelika Schneider
Täna tegid põhikooli lõpetajad eesti keele eksamit. Ja ehkki emakeel peaks igaühel justkui sünnist saati suus olema, kukub vaid vähestele õnneseentele sülle sada punkti. Mis parata - kõnelda mõistab iga mats, ent kirjaoskus on olnud ajast aega kõrgemate seisuste privileeg. Kes tahab kuuluda aristokraatide kilda, peab oskama lugeda ja kirjutada.

Seekordse eesti keele eksami lugemisülesandeks olid koostajad valinud katkendi raamatust "Viisteist naeratust". Autoriks üks tüüp, kes on ka needsamad read siin blogis kirja pannud.

Ühest küljest olen meeldivalt üllatunud, et mu vaimusünnitis on lausa riiklikul eksamil ära märgitud, aga teisest küljest... natuke kõhe hakkab. Seda raamatu algusest pärinevat katkendit lugesid tuhanded põhikooliõpilased ja sisuliselt sõltub sellest katkendist kogu nende saatus. Või noh, vähemalt eesti keele eksami hinne. Mõelda vaid, milline mõju võib mingil pisikesel tekstijupil olla ühele lugejale! Eriti siis, kui teda sunnitakse lugema...

Teksti kohta oli esitatud kümme küsimust, mis andsid kokku kakskümmend punkti. Kontrolliti seda, kas õpilane taipab teksti sisu ja kas ta leiab sealt nõutud infot. Lisaks paluti lahti seletada kaks tekstis leidunud võõrsõna (immigrant ja repertuaar) ning selgitada kahe väljendi tähendust (lõikas hoogsalt loorbereid, võtsin ohjad üle).

Paar ülesannet olid sellised, mis võtsid mind ennastki kukalt kratsima - ja minakene jättis 9. klassiga hüvasti juba kolmteist aastat tagasi! Üks neist ülesannetest kõlas nii: "Ansambli liikmed lõid ka ise lugusid. Kirjelda kolme etappi, kuidas minategelane toimis, kui tal peas mõni meloodia helisema hakkas. Kirjuta etapid õiges järjekorras." Püha müristus! Olen selle umbsõlme ise kokku keeranud, aga ei suuda seda enam lahti harutada.

Ega see katkend väga lihtne olnudki. "Viisteist naeratust" on üleüldse raske tükk, seda peab küll tunnistama. Minu õnnitlused kõigile õpilastele, kel õnnestus sellest eksamiosast kakskümmend punkti teenida. Taibukus teeb neile au.

Eksamiülesandeid läbivaks ja siduvaks teemaks oli muusika. Lühikirjandi kohustuslik pealkiri oli samuti "Muusika noorte elus". Seetõttu ma ei imestagi, miks eksami koostajad valisid lugemiskatkendi just raamatust, mille tegevus keerleb suuresti ümber tolle kunstiliigi, mille kohta lord Byron kasutas sõnu "kõigist ilu tütreist pühim". Täpsemalt kirjutasin ühe noore mehe suhtest muusika ja muusadega.

Lõppsõnaks väike mõtteke "Viieteistkümnest naeratusest":

Muusika ei alga sel hetkel, kui sõrmed keeli puudutavad. Ta algab viivuke varem, leiab inimmeelest prao, kust sisse voolata, et teadvuse kuljused tasakesi tilisema panna. Kui sõrmed asuvad plõnnima enne muusika kohalejõudmist, läheb lugu lörri. Miski ei mõju muusikale halvavamalt kui inimlik kärsitus ja tuimad noodid paberil. Muusika ei roni eales nootepidi. Tema tantsib inimese hingekelladel.

16. mai 2016

1944. Poliitika ja hingevalu

Võõrad tulevad su koju, tapavad kõik ja ütlevad: me pole süüdi! 

Selliste sõnadega algab laul, mis võitis tänavuse Eurovisiooni. Nii jõuline sissejuhatus on eurolaulude puhul ennekuulmatu ja uskumatuna näib seegi, et sedavõrd sünge laul võistluse kinni pani. Mille üle mul isiklikult on väga hea meel. Hinge pitsitava sõnumiga "1944" pole keskmine poplauluvabriku toode, vaid südamega kirjutatud ja esitatud kunstiteos. Ehtne laul. Päris tunnetest.

Kui popmuusikas lauldakse lahkuminekust või eemalolekust, on see sageli näideldud. Kui lauldakse rahust või vabadusest, kõlab see enamasti läägelt ja võltsilt. Jamala, "1944" autor ja esitaja, ei teeskle. Seda on tunda. Ta pole oma laulu üksnes läbi laulnud, ta on selle läbi elanud.

Laulu sisse põimitud etnilised elemendid ei mõju pelgalt eksootilise kaunistusena, vaid juhatavad kuulaja läbi aja ning ruumi ühte traagilisse aastasse. Nukra kõlaga duduk - aprikoosipuust puhkpill - nutab taga kadunud hingi. Refrääni sisustavad krimmitatari värsid, mida Jamala olevat oma vanavanaemalt kuulnud. Olles sõna otseses mõttes nutulaul, omandab "1944" lõpupoole lausa religioosse tähenduse. Pisaratest saab tsunami, hingepitsitusest hingeülendus. Nii võimas vägi on sel laulul.


Nüüd võiks ju küsida, kas säherdused suure väega laulud üldse kõlbavad Eurovisioonile. Aga loomulikult! Hääletustulemus näitas, et inimesed vajavad ka selliseid laule, mida raadios ja tantsupidudel ei mängita. Jamalal on oluline sõnum ja kus mujal seda edastada kui mitte paarisaja miljoni televaataja ees? Kui võimalus avaneb, tuleb see ära kasutada.

Arvatavasti teadsid enne Eurovisiooni väga vähesed eestimaalased, et 1944. aastal veeti oma põlisest asupaigast minema üle 200 000 krimmitatarlase, kes punavõimu sunnil pidid alustama uut elu Uuralites, Usbekistanis ja Kõrgõzstanis. Lääneeurooplastele on aga kõik Ida-Euroopas toimunud küüditamised ja teisedki stalinistlikud kuriteod peaaegu tundmatud. Tänu Ukraina võistluslaulule jõudis see valus teema loodetavasti rohkemate inimeste teadvusse.

Kuid Jamala ei kõnele üksnes oma rahva ehk krimmitatarlaste nimel. Tema laul mälestab sadu tuhandeid inimesi, kes nõukogude perioodil kodudest välja rebiti. Kõik nad kannatasid ühtmoodi. Paljudelt võeti vabadus, noorus ja unistused. Vaid aastaarvud, mida tragöödiatega seoses meeles pidada, on erinevatel rahvastel erinevad. Meil on neid lausa kaks: 1941 ja 1949.

Kas "1944" on ka poliitiline laul? Venemaal on juba hulk tähtsaid ametimehi, sealhulgas föderatsiooni-nõukogu kõrged esindajad, ukrainlaste laulu hukka mõistnud. Järgmiseks asuvad Ukraina võidu kahtlasi tagamaid uurima Vene eriteenistuse parimad agendid, kes suure tõenäosusega avastavad, et Euroopa Ringhäälingute Liit (Eurovisiooni korraldaja) on ameeriklaste käpa all...

Seda, et Venemaa tormab pärast kaotust Eurovisioonil kogu üritust poliitikaga määrima, oli ammu ette näha. Paraku peetakse ka mitmel pool mujal Euroopas, kaasaarvatud Eestis, Jamala laulu poliitiliselt motiveerituks. Osalt on neil õigus. Jamala pole eitanud, et tema laul vihjab ka Krimmi annekteerimisele.

Aga kus on siin poliitika? Stalin kiusas krimmitatarlasi aastal 1944, Putin hakkas sedasama tegema aastal 2014. Me oleme tagasi Teises maailmasõjas, tagasi ajastus, mil Euroopat valitsesid türannid. See ongi Jamala esmane sõnum. Peatage kurjategijad! Ärge laske neil röövida veel tuhandete inimeste vabadust, noorust ja unistusi.

Jamala ütleb kurjategijatele: "Arvate, et olete jumalad... aga kõik surevad." Ja avaldab seejärel lootust: "Me võiks ehitada tuleviku, kus inimesed on vabad elama ja armastama..." See pole poliitiline avaldus, vaid hingepõhjast kerkinud appihüüd. Esikoht eurolaulu tabelis kinnitab, et appihüüd jõudis paljude kõrvu.

Ära neela alla mu hinge... meie hingi.

12. mai 2016

Kultuuritu Eesti

Legendi järgi olevat Juhan Liiv tahtnud maha müüa oma ainsa ülikonna, et seeläbi kaasa aidata Estonia seltsimaja valmimisele. Ilma luuletaja abitagi kerkis Tallinna kesklinna hiiglaslik ehitis, mis peegeldas rahva vajadust moodsa kultuurikeskuse järele, aga samas näitas ka eesti kultuuri suurust ja vägevust. Estonia maja on samal kohal seisnud üle saja aasta, kannatanud sõjatules ja elanud üle kuritegeliku punavõimu kapriisid. Kuningliku hoone hiilgus pole hääbunud, aga ikkagi tikub seda eesti kultuuri sümbolit vaadates hinge kurbus.


Eestis pole mitte kunagi ehitatud ainsatki ooperiteatrit. Estonia maja peab seda rolli täitma olude sunnil. Ooperi- ja balletirahvas unistab endiselt päris oma kodust - sellisest, kus oleks avar lava, hüva akustika ja korralikud prooviruumid. Unistavad teisedki loovisiksused. Ja sugugi mitte suurelt, vaid päris maalähedaselt. Palju aastaid on muusika- ja teatriakadeemia igatsenud oma saali. No paljukest see ikka maksab! Annaks iga eestlane 10 eurokest, oleks saal sedamaid olemas. Aga ei, Liivi sarnaseid hullukesi tänapäeva Eestis enam ei kohta. Omamaine kultuur ei lähe tegelikkuses kuigi paljudele korda.

Liialdus? Aga kuidas siis seletada nukrat tõsiasja, et Tallinna Linnateatril pole suurt saali ja tippnäitlejad peavad mängima - vabandage väga - nurgatagustes peldikutes? Kas pühamast püham laulukaar peab tõesti kokku vajuma, enne kui taibatakse, et see vajab hädasti kapitaalremonti? Ja kuidas on võimalik, et Narva Aleksandri kirik oleks äärepealt haamri alla läinud?

Õnneks on häid uudiseid ka. Tuleval sügisel valmib Tartus viimaks Eesti Rahva Muuseumi kauaoodatud hoone. Ometi jätkub küllaga neid, kes kiuslikult küsivad: kellele seda vaja on? Vastus on muidugi lihtne ja lühike: eesti rahvale. ERM pole mingi Disneyland, kuhu on oodatud üksnes priske dollaripakiga turistid. Rahvusmuuseum on ennekõike hiigelsuur mälupulk, millesse talletatakse kõik meie rahvale omased kultuurifailid. ERM-is ei seisa ainult vokid ja käpikud. Seal töötavad inimesed, kes hoiavad ja uurivad kõike seda, mis teeb eestlase eestlaseks.

Miks on meil vaja tohutu suurt Kumu ja Rahvusraamatukogu, rääkimata eelmainitud rajatistest? Sest suur kultuur vajab suuri hooneid. Moosikeldrisse eestlaste jaoks olulist kirjavara ei koguta, põllu peal "Traviatat" või "Hamletit" mängida ei saa. Kulutagu nood kogukad majad elektrit ja kütet palju tahes - see on kultuuri säilimise ja arendamise huvides.

Kui puudub kultuur, võtab maad kultuuritus. Kummastav ja kurb on kuulda, et üks teatud riigikogu liige on isikliku solvumise tõttu asunud võitlusse Sirbiga. Väljaanne olevat kõigele lisaks vasakpoolne. Oh heldeke! Sirp on Eesti kultuuri häälekandja ning rünnak Sirbi vastu tähendab rünnakut kogu kultuuri vastu. Muidugi peaks igaühel olema õigus riiklikult rahastatud väljaande sisus kaasa rääkida (eriti neil, kes väljaannet ka loevad), kuid katse Sirpi politiseerida ja ajalehe ühiskondlikku tähtsust pisendada on täiesti vastutustundetu. Õige rahvuslane ja konservatiiv ei sõdi kultuurirahvaga.

Tegelikult pole kultuurituses süüdi üksnes poliitikud, kelle ülesanded - tuleb möönda - piirduvad sageli vaid raha jagamisega. Need, kes valitsevad, on ju kodanikkonna nägu. Lihtsam on diivanil lösutades mõnd Hollywoodi märulit vahtida kui Õnnepalu ajaloolist poeemi lugeda. Raha tuleb poliitikutelt, huvi rahvalt. Kui üldine hoiak on kultuuri pooldav, asuvad ka valitsejad kultuuriasju arutades riigi rahakotti tihemini avama.

Eesti põhiseaduse preambuli järgi peab riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Rahvas on osa riigist ja seega on iga eestlase põhiseaduslik kohus teha kõik endast olenev, et rahvus, keel ja kultuur alles jääksid. Teisiti lihtsalt ei saa.

29. aprill 2016

26. aprill 2016

Minoorne kevad

Taevas üha nutab. Pisar langeb pisara järel. Vaev ja valu on taeva palge kahvatuhalliks muutnud. Isegi linnud laulavad kurvas helistikus. Kui nad üldse laulavad. Kuldnoka keel jääb lukku ja süda lõhkeb masendusest. Mis rõõmu on tal lennata halli taeva all? Lilled närbuvad veel enne, kui nad saavad õitsele puhkeda. Kõik on sünge ja kõle. Elul pole mingit mõtet. Parem on surra. Kõduneda. Muutuda mustaks kodumaa mullaks. Nagu paljud kuulsad ja kuulsusetud inimeseloomad enne meid.

Kõik koolnukesed, keda leinamarsi saatel mulda on sängitatud, ei teagi vist, et selle viisi on loonud Chopin. Toosama kuulus klaverigeenius, kel olevat olnud vähemasti neliteist sõrme. Ta kirjutas leinamarsi 1837. aasta kevadel. Võib-olla oli toonane kevad sama pilvine kui tänavune?

Ühed leinavad kaasteelisi, kes nende kõrvalt kadunud. Teised tähistavad rõõmsa peoga kaaslase leidmist – pulmamarsi fanfaarid hõiskavad. Felix Mendelssohn kirjutas pulmamarsi algselt hoopiski näidendile „Suveöö unenägu“. Huvitav, kas Shakespearile, kes neljasaja aasta eest manalasse varises, oleks too üllas pala meeldinud? Vist oleks. Aga Romeol jäigi Julia altari ette viimata. Mürk ja pistoda tegid oma töö. Kaks kevadist lõokest kärvasid suvepäikest nägemata.

Tundub, et Lydia Koidula kirjutas hääbumatu luuletuse „Mu isamaa on minu arm“ samuti kevadel, kuldnokkade rõkkamise aegu. Lõpetab ta ju värsiridadega: „Su linnud und mull’ laulavad“ ja „Mu põrmust õied õitsetad…“. Tema hägune unelm läks täide. Koidulauliku maised säilmed jõudsid tagasi isamaa ihusse.

Aga missugusel kummalisel ajal see juhtus! Just siis, kui sõjasuits alles varemete kohal hõljus ja porri küntud tankiroomikute muster oli veel värske. Just siis, kui Eesti rahvast punalippude all tapeti, rööviti ja vägistati. Under, Gailit ja Kangro olid minema pagenud, aga kallis Koidula – tema tuli tagasi! Gustav Ernesaks, me laulutaat, oli paar aastakest varem „Isamaale“ viisi andnud. Samuti võõrsil viibides.

Laena mulle viiulit, Vivaldi! Tahaks mängida su kuulsat „Kevadet“, panna keeled helisema nii, et linnudki jälle laulu üles leiaks ja paksud takused pilvepalakad siidise taeva eest langeksid. Kevad peab olema ikka rõõmu ja armastuse, pidude ja pulmade aeg. Sügis hiilib niigi sageli inimeste hinge, üks lõunast tulev tuulehoog, mis Vahemere soojust ja tuhandete sirelite lõhna endaga kannab, kuluks praegu hädasti ära.

23. aprill 2016

Ajalugu jüritule paistel

Ühel pilvisel ööl – see oli jüriöö – peatus üksik ratsamees kõrgel künkal, umbes poolteist penikoormat Tallinnast. Ratsanikul oli pikk talupojakuub õlgade ümber ja pehme kaabu sügavale silmile tõmmatud. [---] Ratsanik pani kaabu jälle pähe, võttis siis kuue alt tõrvalondi välja, lõi tuld, pistis londi põlema ja hoidis ta kui küünla püsti. Leek lõkendas tuule käes kõrgele. Imelik oli, mis nüüd sündis. Ümberringi, nii kaugele kui silm ulatas, välkusid pimeduses tulesilmad üles, mis paar silmapilku põlesid ja jälle kustusid.

Sedasi kirjeldab Eduard Bornhöhe jutustuses „Tasuja“ eestlaste mässu algust. Jüriöö ülestõus levis üle Põhja-Eesti ja Läänemaa ning jõudis Saaremaale välja. Jüritule süütamisele järgnenud sündmused kestsid ligi paar aastat, kuid nagu teada – põlisrahvas oma priiust tagasi võita ei suutnud. Jüriöö on jätnud siiski sügava jälje rahvuslikku ajalooteadvusse, sümboliseerides ühtlasi vabaduseiha ja vastupanu võõrvõimudele.

Uuemas ajalookäsitluses on Jüriöö ülestõusu tähtsust tugevalt kahandatud. Moodsa seisukoha järgi mässasid Liivimaa talupojad siin ja seal, aga nende ponnistusel polnud Eesti ajaloole mingit mõju. Pärisorjuse süvenemist ülestõusuga seostada ei saa, mäss polnud organiseeritud ega hõlmanud kogu Eestit. Ühesõnaga, Jüriöö ülestõus on ülespuhutud poolmütoloogiline sündmus, mis tõsimeelsetele ajaloouurijatele seetõttu huvi ei paku.

Jah… Paraku ei taha noorema põlvkonna ajaloolased enam üldse tegelda rahvusliku ajalooga, keskajast kõneldes väldivad nad sõnu „eestlane“ ja „vabadus“. Sellest johtuvalt on maani maha lammutatud ka Jüriöö ülestõusu mütoloogiline rajatis. Rahvuslus on moodsa ajaloolase jaoks ebameeldiv teema. Ta küsib nõnda: kas keskaegsed Liivimaa talupojad olid ikka eestlased? Kuna rahvuse defineerimisega jäädakse hätta, heidetakse kõik rahvuslik sootuks kõrvale ja tegeldakse vaid tõestamist võimaldavate faktidega. Õige, see ongi teadlaste ülesanne. Aga kes siis hoolitseb rahvusliku juurika eest?

Kui eestlased lõikavad end lahti juurtest, mis seovad neid muinasaegsete vägimeestega, mis saab me ajaloost? On eesti rahval üldse oma ajalugu? Või jääbki alles kosmopoliitne ja igati „euro“ histooria, kus Muistse vabadusvõitluse asemel on Liivimaa ristisõda ja Jüriöö ülestõusust kõneldakse kui suvalisest talupoegade mässust? Igav!

Viimastel aastatel on hakatud jüripäevaga koos tähistama veteranide päeva, mille tunnusmärgiks sinimustvalged lilleõied. Kaks tähtpäeva võiks olla veelgi tihedamalt seotud. Püha Jüri oli sõdalaste kaitsepühak ning sõdalaserüü tõmbasid selga ka need Eestimaa talupojad, kes 1343. aastal võõra võimu vastu üles tõusid. 

Eestlased ei ole pidanud ühtki vallutussõda. Meie sõdalased on kaitsnud oma maa vabadust. Nii 13., 14. kui 21. sajandil. Ugandi küngastel, Harjumaa väljadel, Lähis-Ida kõrbeliivas. Nad kõik väärivad meelespidamist ja tänukummardust. Kuni jätkub inimesi, kes on valmis Eesti eest elu andma, ei lõpe ka eesti rahva ajalugu.

14. aprill 2016

Kaljudest näkkideni

Täpselt viis aastat tagasi ilmus minu esimene raamat „Kaljud ja kameeleonid“. Oli nagu noortekas ja ei olnud ka. Jutustasin loo sellest, kuidas andekast maapoisist sai jõhker kurjategija. Kokku 500 lehekülge. Eks mul olid omad põhjused, miks lugu sündis ja miks ta just sellise kuju võttis. (Lõpud ja algused)

Nüüdseks olen ilmutanud neli raamatut. Võib öelda, et esimese kolme raamatuga said sarved maha joostud. Kõik, mis meelel ja südamel, selle ka välja paiskasin – otse paberile. Olin korraga mänguhimuline ja lõpuni aus.

Mänguhimu on alles, kuid ausalt ma enam ei kirjuta. Seepärast ma neljanda raamatuga – tollega, mis kõneleb näkkidest – rahul ei olegi. Näkiraamatus puudub autori nägu. On vaid hääl kosmosest, mis sosistab valesid.

Ah et mis ma sellega mõtlen? „Seal, kus näkid laulavad“ on õuduse ja müstika sugemetega krimka, mille aines on voolanud välja sügavast rahvapärimuse lättest. Aga lugeja ei saa midagi teada autori isiklikest mõtetest, tunnetest, aistingutest. Autor laseb vaid fantaasial lennata, tõmbab ka lugeja kaasa ning koos hõljuvad nad sünge uduse maastiku kohal. Lugeja saab sellelt õhulennult (loodetavasti) toreda kogemuse, kuid kui autor ta tagasi kindlale maapinnale toimetab, ei ole lugeja temaga sugugi rohkem tuttav kui enne.

Paistab, et olen jõudnud sellisesse seisu, kus ma ei ela enam lugusid läbi, ma üksnes vahendan neid. Tahan lugejale rõõmu pakkuda, isegi kui ma kirjutan jubedatest asjadest. „Näkid“ on ilmselt kõige küpsem (ja ka kõige tavalisem) lugu, mille olen kirja pannud. Suured kirjanduslikud avastusretked on minu jaoks läbi saanud, jääb vaid kartograafiline täpsustustöö. Ei, oleme ikka optimistid: Ameerika on avastatud, nüüd tuleb see koloniseerida.

Liiguvad kuuldused, et ma olevat lootustandev krimikirjanik (Kuriteod näkilaulu saatel). Piisas vaid üks kriminulli moodi raamat üllitada – ja juba kirmikirjanik! Tahaks neid kuulujutte pisut jahutada. Esiteks pole ma end kunagi kirjanikuks nimetanud (ega kavatse seda ka lähiajal teha) ja teiseks ei ole krimikirjandus sugugi mu esimene armastus. Aga kuna Eestis on krimkadega üldiselt kehvad lood, siis võetakse iga natukenegi õnnestunud krimilugu kohe avasüli vastu.

Mis edasi? Jätkan samas vaimus. Inimhinge mustad sügavikud tahavad uurimist. Patud ja pahateod tuleb päevavalgele tirida. Kurjus on ju lummav nii kirjutajale kui ka lugejale. Lummus kestab.

8. aprill 2016

Naeratav koletis

Ta on ilus poiss. Tark. Andekas. Musikaalne. Ja sportlik on ta ka. Pole vist põhjust lisada, et ta meeldib kõigile. Piisab tal vaid naeratuseks huuli paotada – ja naised toovad oma sulava südame hõbekandikul tema jalge ette. Kas keegi usub, et see inimkonna säravaim eksemplar, keda jumaladki kadestavad, on tegelikult koletis? Ei, muidugi ei usu. Punapõskne sile ladvaõun ei saa ju olla ussitanud!

*
Suhete aluseks on usaldus. Olgu kodus, tööl või sõprade ringis – usalduseta ei teki ega püsi ükski täisväärtuslik suhe. Mõned tüübid on aga spetsialiseerunud usalduse kuritarvitamisele. Nad meisterdavad imekauni maski, panevad selle endale ette ja võluvad maailma. Miks peaks keegi kahtlustama, et maski taga peitub midagi pahelist?

Kaks näidet langenud tähtedest, kes viimastel aastatel on musta kroonikasse jõudnud. Kunstjalaga jooksja Oscar Pistorius – invasportlaste suur iidol ja ühtlasi mõrtsukas. Miljoneid inimesi naerutanud koomik Bill Cosby – geenius ja sarivägistaja. Erinevad juhtumid, aga sarnased tagamaad. Raske uskuda, et mees, kes füüsilise puude või keeruka lapsepõlve kiuste on tippu jõudnud, võiks salamisi kurja teha. See ei lähe ju kuidagi kokku meie ühises alateadvuses kulgeva narratiiviga, mille kohaselt saab karjapoisist kuningas ja Tuhkatriinust printsess. Kusagil pole öeldud, et Tuhkatriinust võib saada hoopis nõiamoor.

Ka kodumaisest meediast on läbi käinud kaasusi, mille keskmest leiame lugupeetud ja armastatud kodaniku, keda sõbrad ja lähedased iseloomustavad kui töökat, ausat ja seltskondlikku inimest. Aga halastamatu kohtukull tirib ometigi tema arvutist päevavalgele kümnete gigabaitide kaupa lastepornot. „Ei, see ei saa nii olla!“ ahhetavad sõbrad-lähedased kooris. „Pole võimalik! Ta on süütu!!“ Ja järgmisel kohtuistungil selgub, et toosamune süütu sell on mitmele kümneaastasele tüdrukule käe püksi toppinud…

Ei või iial teada, millist patukoormat kannab endaga kaasas järgmine peenesse ülikonda pugenud, lipsustatud ja lõhnastatud härrasmees, kes ruumi astub ning edust ja enesekindlusest kiirgab. Kas ta peksab kodus oma naist? On ta raha ja võimu nimel valmis mõne kolleegi eluküünla kustutama?

Igale pätile pole löödud otsa ette templit, mis ütleks selgelt: „Tal on pikad näpud ja kibedad rusikad.“ Kuidas siis kurikaela ära tunda? Olla valvas ja samas… usaldada? Võimatu ülesanne! Kes usaldab natuke ja ääri-veeri, ei usalda üldse. Pole usaldust, pole ka suhet. Ei armastust ega sõprust.

Need, kes lõhuvad usaldust, lõhuvad inimkoosluse alusmüüri. See, kellele salakaval paharet on juba kurja teinud, ei pruugi enam kedagi usaldada. Kes saab hullusti kõrvetada, kardab tuld elu lõpuni. Meiega manipuleeritakse, meid petetakse, meid kasutatakse ära. Vähemal või rohkemal määral juhtub see igaühega. Kuritegu ei seisne üksnes varalises, moraalses või füüsilises kahjus. Iga kuritegu teotab inimlikkust ja vähendab usku kaaskodanike heatahtlikkusse. Nõnda teenib kurjus topeltpunkti.

29. märts 2016

Viha ja õigus 2

Mõne värava küljes võib näha silti, mis hoiatab kurja koera eest. Oleks tore, kui samalaadsed sildid hoiataksid ka kurja inimese eest. Siis teaks, keda vältida. Koer vähemalt lõriseb enne ründamist. Kuri inimene on aga salakaval. Ta lööb vaikides teisele noa selga.

Loomad ei vihka. Nad võivad olla agressiivsed, kuid vihkamine kuulub täienisti inimlike seisundite hulka. Loom ründab sageli vaid siis, kui ta on hirmul või näljane. Ka inimlikku viha seostatakse hirmu ja näljaga. Hirm teistsuguse ees ja nälg võimu järele – need on viha sagedased tagamaad. Ometigi näib, et enne seda, kui hirmust-näljast saab viha, läbivad inimlikud emotsioonid veel ühe staadiumi. Selleks on vastikustunne.

Inimene kui ühiskondlik loom ei saa niisama oma karjaliiget vihata. Ta peab leidma vihkamiseks kõlbelise põhjuse. See käib kergelt. Esmalt tuleb vihkamise objekt kõigest inimlikust puhtaks koorida ja anda talle uus liiginimi: ahv, siga, madu, lits, pede, kaltsupea, sitakott, värdjas… Valik on lai. Vastumeelset inimest ümber ristides kutsub vihkaja endas esile vastikustunde. Kui isik on inimlikust palgest vabastatud (ehk dehumaniseeritud), on teda juba lihtne vihata.

Ühtlasi märgitakse sel viisil maha kindlad piirid „meie“ ja „teie“ vahele. „Meie“ oleme ühtne kooslus, aga „teie“ olete võõrkehad. Loomulikult peavad „omad“ mistahes „võõraste“ tunnusmärkidega isendeid eemale tõrjuma, et säilitada kooslusesisene kord. Siit ilmneb ka viha seos võimunäljaga: teistsugustele tuleb koht kätte näidata. Inimesed ja värdjad ei saa ju koos valitseda.

Viha võib väljenduda pelgalt mõnes emotsionaalses purskes, ent vihkamine ise on protsess. Protsess, mille eesmärgiks saab olla vaid vihatava objekti täielik hävitamine või – kui see ei õnnestu – vihatava tõrjumine ühiskonna äärealale, tema püsiv alavääristamine ja tasalülitamine. Probleem lahendatud, maailm päästetud.

Mis on vihkamise kõlbeline alus? Vihkaja kõrgem staatus, ei muud. Kui ma kedagi südamest vihkan, siis pean seadma end vihatavast kõrgemale, seda nii mõistuse kui ka moraali poolest. Mina kui valge mees olen tark – järelikult on neeger (keda ma ei salli) loll nagu lauajalg. Loogiline! Kui ma olen silmapaistva potentsiga heterokutt, siis mingi roosa pepupoiss, kes naist ei taha, on täiega väärakas. Eks ole?

Vihkaja hiivab end võimalikult kõrgele poodiumile, et õigustada oma kõlbelist üleolekut neist, kes talle ühel või teisel põhjusel ei meeldi. Vihkajal on alati õigus – sest ta ise ütleb nii. Ta ei suuda võõraid omade sekka lõimida, sest see läheks vastuollu tema ülimalt lihtsa ja samas raudkindla mõttelaadiga. Valge ja must, päev ja öö, oma ja võõras ei saa tema mõttemaailmas kõrvuti eksisteerida. Planeet, millel vihkaja tegutseb, on monokroomne ja erinevad värvitoonid ainult segavad teda.

Vihkaja ei hakka end vaevama peente faktide ja lääge empaatiaga. Talle piisab teadmisest, mille ta on endale ise koljuluusse söövitanud: kõik inimesed pole inimesed ja seega ei vääri nad õnne, vabadust ega elu.

Samal teemal:

24. märts 2016

Kuula! Näkid laulavad…

Väike alevik Virumaal. Kunagi ammu – siis, kui idakaarest tõusis korraga kaks päikest, ühel käes sirp, teisel vasar – oli see alevik õitsva kolhoosi keskus. Näete, nendel lubjarikastel nisupõldudel müttasid uhked punased kombainid. Aga selles tellistest kolossis ruigasid rõõmsalt igat mõõtu sead. Ja teispool toda vallseljakut seisis kõrvuti kaks hiiglaslikku karjalauta, sinakad silotornid kesk hoovi kui Peetruse katedraalid.

Jah… See oli ilus aeg. Kõigil oli siis tööd ja leiba. Lapsed laulsid rahust ja sõprusest, punased siidrätid kaelas. Polnud ühtki muret – eriti veel, kui õnnis parteipilet taskus. Pidu kestis, kuni neetud Eesti Vabariik tagasi tuli.

Nüüd on see alevik omadega sama hästi kui õhtal. Inimestest tühjaks jooksnud, varemetes ja jumalast hüljatud. Jah, postkontor veel töötab, apteek on lahti lausa kolm korda nädalas (kl 10–13), kohalikus keskkoolis, mille keldrisse on igaks juhuks tallele pandud silt kirjaga „Põhikool“, õpib peaaegu sada last. Tallinnasse ega Tartusse ükski buss ei käi, aga see-eest saab hommikul ja lõuna paiku Jõhvi kaudu Rakverre sõita (selle lõbureisi eest tuleb maksta vaid € 5).

Valla suurimateks tööandjateks on vallavalitsus, kool ja hullumaja. Õigupoolest on aleviku lähistel asuv psühhiaatriakliinik väga mainekas asutus, kus isegi Riigikogu liikmed sageli ravil käivad. Või noh – valijatega kohtumas.

Pixabay
Aga nüüd jõuame oma ringreisil õige põnevasse kohta. See siin on Kalmujärv. Pikad sajandid ei ole rahvasuud lukku löönud ja sestap teab rahvas endiselt kõnelda, et vanakurat isiklikult on sellesse roheka veega järvekesse sülitanud. Palju õnnetust ja nuttu on Kalmujärv oma külalistele kaela kupatanud. Alles see oli – nüüd on sellest küll tubli kakskümmend neli aastat möödunud – kui üks 16-aastane poiss järve uppus. Tema surnukeha ei leitudki kohe üles. Terve talve hulpis ta kusagil mustas järvemudas, enne kui Kalmujärv ta omastele välja andis.

Mullu suvel kõneldi uudistes, et üks mees, kes oli järve vastu suurt huvi tundnud – ta olevat iseäranis näkkidega seotud pärimust uurinud – leidis samuti kiire lõpu. Ta oli oma vanni uppunud ja keegi olevat teda seejuures aidanud. Muidugi tahad nüüd teada, kes see „keegi“ oli. Kuri näkk – kes muu.

Jätan siinkohal meie väikese ringreisi pooleli. Edasi saad lugeda juba raamatust „Seal, kus näkid laulavad“. 

Ahjaa, pean sind ka sõbramehe poolest hoiatama. Kui juhtud kuulma näkkide laulu, siis kata kohemaid kõrvad! Need kuradima näkid, kes imeilusat laulu lasevad, on tulnud just sinu hinge järele.