10 küsimust, 15 naeratust, 20 punkti

Illustratsioon: Angelika Schneider

Täna tegid põhikooli lõpetajad eesti keele eksamit. Ja ehkki emakeel peaks igaühel justkui sünnist saati suus olema, kukub vaid vähestele õnneseentele sülle sada punkti. Mis parata - kõnelda mõistab iga mats, ent kirjaoskus on olnud ajast aega kõrgemate seisuste privileeg. Kes tahab kuuluda aristokraatide kilda, peab oskama lugeda ja kirjutada.

Seekordse eesti keele eksami lugemisülesandeks olid koostajad valinud katkendi raamatust "Viisteist naeratust". Autoriks üks tüüp, kes on ka needsamad read siin blogis kirja pannud.

Ühest küljest olen meeldivalt üllatunud, et mu vaimusünnitis on lausa riiklikul eksamil ära märgitud, aga teisest küljest... natuke kõhe hakkab. Seda raamatu algusest pärinevat katkendit lugesid tuhanded põhikooliõpilased ja sisuliselt sõltub sellest katkendist kogu nende saatus. Või noh, vähemalt eesti keele eksami hinne. Mõelda vaid, milline mõju võib mingil pisikesel tekstijupil olla ühele lugejale! Eriti siis, kui teda sunnitakse lugema...

Teksti kohta oli esitatud kümme küsimust, mis andsid kokku kakskümmend punkti. Kontrolliti seda, kas õpilane taipab teksti sisu ja kas ta leiab sealt nõutud infot. Lisaks paluti lahti seletada kaks tekstis leidunud võõrsõna (immigrant ja repertuaar) ning selgitada kahe väljendi tähendust (lõikas hoogsalt loorbereid, võtsin ohjad üle).

Paar ülesannet olid sellised, mis võtsid mind ennastki kukalt kratsima - ja minakene jättis 9. klassiga hüvasti juba kolmteist aastat tagasi! Üks neist ülesannetest kõlas nii: "Ansambli liikmed lõid ka ise lugusid. Kirjelda kolme etappi, kuidas minategelane toimis, kui tal peas mõni meloodia helisema hakkas. Kirjuta etapid õiges järjekorras." Püha müristus! Olen selle umbsõlme ise kokku keeranud, aga ei suuda seda enam lahti harutada.

Ega see katkend väga lihtne olnudki. "Viisteist naeratust" on üleüldse raske tükk, seda peab küll tunnistama. Minu õnnitlused kõigile õpilastele, kel õnnestus sellest eksamiosast kakskümmend punkti teenida. Taibukus teeb neile au.

Eksamiülesandeid läbivaks ja siduvaks teemaks oli muusika. Lühikirjandi kohustuslik pealkiri oli samuti "Muusika noorte elus". Seetõttu ma ei imestagi, miks eksami koostajad valisid lugemiskatkendi just raamatust, mille tegevus keerleb suuresti ümber tolle kunstiliigi, mille kohta lord Byron kasutas sõnu "kõigist ilu tütreist pühim". Täpsemalt kirjutasin ühe noore mehe suhtest muusika ja muusadega.

Lõppsõnaks väike mõtteke "Viieteistkümnest naeratusest":

Muusika ei alga sel hetkel, kui sõrmed keeli puudutavad. Ta algab viivuke varem, leiab inimmeelest prao, kust sisse voolata, et teadvuse kuljused tasakesi tilisema panna. Kui sõrmed asuvad plõnnima enne muusika kohalejõudmist, läheb lugu lörri. Miski ei mõju muusikale halvavamalt kui inimlik kärsitus ja tuimad noodid paberil. Muusika ei roni eales nootepidi. Tema tantsib inimese hingekelladel.