Tosin esoteerilist etüüdi Tammsaare ainetel
Sada aastat tagasi ehk oktoobris 1926 jõudis „Tõde ja õigus” esmakordselt lugejateni. Uhket juubelit silmas pidades võtsin möödunud suvel selle väikese suurteose uuesti käsile. Tammsaare, Tammsaare, Tammsaare... Olen temast viimasel ajal nii palju mõelnud, et murumüts higine ja pastlanöörid krussis. Viskan kirja kaksteist mõtet, mis tihenesid vallatuteks etüüdideks.
Tammsaare ja 1926
See oli tähtis aasta, lausa pöördeline. Tavaliselt juhtub pöördelistel aastatel palju halba, kuid tookord juhtus hoopis palju head. Mõni kuu enne „Tõe ja õiguse” ilmumist avati Kadrioru staadion ja luksuskino Gloria Palace (praegune Südalinna teater). Kui esimesed lugejad olid Tammsaare tähtteosega ühele poole saanud, võisid nad lahti keerata raadio, sest kohalik ringhääling hakkas regulaarselt saateid edastama. Raadio juures tegutsenud väikesest orkestrist kasvas välja ERSO. Nõmme, Tõrva, Türi, Tapa ja Põltsamaa said linnaõigused. Sündisid tähelepanuväärsed naised: Elizabeth II, Marilyn Monroe, Lia Laats, Heljo Mänd ja kõigist kõige tähtsam – minu vanaema.
Tammsaare ja kohustuslik igavus
Tutvusin Vargamäe rahva tegemistega paarikümne aasta eest ehk gümnaasiumis. Ei teinud ma seda vabatahtlikult. Ikka sunniti. Kuulub ju „Tõde ja õigus” vankumatult kohustusliku igavuse nimekirja. Alguses oli uudishimu suur: mis ses paksus raamatus küll on, et teda nii tähtsaks peetakse? Lugesin nihkat-nähkat läbi, aga vastust ei leidnud. Tööd tegin ja vaeva nägin, kuid armastus Tammsaare vastu jäi tulemata. Igav oli, igav!
Nüüd mõistan väga hästi, miks „Tõde ja õigus” on tüvitekst, rahvuslik aare ja eestlase piibel. Aga igav on ta endiselt. Mulle lihtsalt ei istu puhas realism, olgu loogilist psühhot ja soofilist filot seal nii palju kui tahes. Paraku näen ainult üht etnograafilist uurimust eesti talurahva elust 19. sajandi teisel poolel Kõrvemaa näitel. Puudub kiiks, mida igast teosest otsin.
Võib-olla tundis Tammsaare seda ise ka (ei tea ju, mis geeniuse peas toimub). Igatahes pöördus ta õige varsti tagasi soistele radadele ning sündis tema luigelauluks jäänud „Põrgupõhja uus vanapagan”. Ja vat sääl on tõesti olemas see vägev kiiks, mis mind lummab. Üks kiiks ja seitse kääksu.
Tammsaare ja moosipurk
1978. aastal hakkas Tammsaare-nimeline kolhoos välja andma Tammsaare-nimelist kirjandusauhinda. Pärast omariikluse taastamist jätkas traditsiooni Albu vald ja viimase haldusreformi järel Järva vald. Pea poole sajandi jooksul on selle maineka auhinna pälvinud teiste seas Juhan Peegel, Mats Traat, Viivi Luik, Hando Runnel, Leelo Tungal, Edgar Valter, Rein Veidemann, Ene Mihkelson, Tõnu Õnnepalu, Kristiina Ehin, Mehis Heinsaar, Rein Raud ja Indrek Koff.
Minule ulatati Tammsaarest õnnistatud loorberipärg 2018. aastal, kui Eesti Vabariigil täitus esimene sajand. Olen järvamaalastele selle otsatu au eest väga tänulik. Ah, tegelikult polnudki ju auhinnaks loorberipärg, vaid hoopis moosipurk, mis sisaldas kirjaniku lemmikmoosi, õuna ja pohla segu. Moosi maitse on ammu meelest läinud – hea oli kahtlemata! – aga tühi purk seisab mul endiselt riiuli peal, Tammsaare kogutud teoste lähedal.
Tammsaare ja natsid
Norra kirjandustähe Knut Hamsuni „Maa õnnistus” ilmus üheksa aastat enne „Tõde ja õigust”. Neid sisu poolest sarnaseid teoseid on palju kõrvutatud ja võrreldud. Inimese võitlus maa, ühiskonna ja saatusega said mõlemale kirjanikule südamelähedasteks teemadeks. Tammsaare on Hamsunit ka korduvalt tõlkinud. Pole kahtlust, et ta püsis pikalt norralase lummuses, liikudes samas oma kursil.
Väga hea, et liikus! Hamsun oli ju pesuehtne nats, kes väljendas avalikult poolehoidu Hitlerile, toetas Quislingut ja kinkis Goebbelsile koguni oma Nobeli medali. Hitlerile pühendatud järelehüüdes nimetas Hamsun teda suurejooneliselt inimkonna eest võitlejaks. Jälk!
Milline kuratlik paradoks: Tammsaare imetles natsi! Mõistagi tuleks kirjaniku looming ja poliitilised vaated lahus hoida. Tammsaaret inspireeris Hamsun ikka loojana, mitte marurahvuslasena. Ent küsimus jääb: kuidas saab üks pealtnäha humanistlik kirjanik pooldada läbinisti inimvihkajalikku poliitikat?!
Õnneks jäi Tammsaare mõistuse juurde. Hansen oli targem kui Hamsun.
Tammsaare ja kväärid
Enne kui noor Andres kroonusse suundub, keerutab ta jalga külasimmanil. Aga tüdrukute asemel tantsib ta ainult poistega. Tammsaare lausa rõhutab seda – ainult poistega. Andres juunior laseb polkat, kaloppi ja labajalga. Krabab üht ja teist poissi. Ei, ta polnud gei. Vanasti tantsisid mehed meeleldi teiste meestega. Tänapäeval näeb sellist pilti ainult kväärklubis või tantsupeol.
Tammsaare polnud siiski nii heterotsentriline kirjamees. Ta tõlkis mõnuga Oscar Wilde’i. Kaunikeelses eestinduses „Dorian Gray portree” tutvustas meie maarahvale inglise dändide elu ja andis võimaluse vaadelda põliste poissmeeste kirgast mõttekosmost. Tänapäeval pälviks Tammsaare selle teo eest Vikerkaare Kangelase auhinna.
Tammsaare ja Rapuntsel
Indrek saab köstri juures kostil olles katsuda Milli patsi. Niimoodi – samm-sammult ja ääri-veeri – õpib ta tundma naise anatoomiat. Tüdruku patsikese puudutamine oli ühe tsaariaegse nooruki jaoks intiimsuse tipp. Rohkem erootikat „Tõe ja õiguse” esimesest osast ei leiagi.
Milli on Tammsaare maailmas Rapuntsel. Grimmide muinasloos olid Rapuntslil tohutu pikad juuksed, mida mööda nii nõiamoor kui ka prints üles torni ronisid. Traditsioonilises tõlgenduses on naise juustesse kätketud tema ilu, veetlus ja seksuaalenergia. Talupojaühiskonna kommete järgi võib ainult vallaline neiu oma juukseid lehvitada, abielunaine peab need tanu alla peitma.
Kui prints Rapuntsli juustes ripub, siis aimub ses sümboolne (või lausa otsene?) suguakt. Mäletatavasti jääb neiu seejärel rasedaks, nõid kihutab ta pagendusse, kuid mis lapsest saab, ei selgugi. Milli õnneks ei rasestu. Ta on üks vähestest Indrekuga kokku puutunud naistest, kes ei lõpeta tõvevoodis, hullumajas ega trammi all.
 |
| VARGAMÄE Vincent van Gogh 2026 |
Tammsaare ja ju(u)ra
Tammsaare õppis ülikoolis õigusteadust, ehkki diplomini ta ei jõudnud. „Tõde ja õigus” võiks olla – ja tegelikult ongi – laiemale lugejaskonnale rihitud seadusalane kirjutis. Umbes nagu põhiseaduse kommenteeritud väljaanne.
Tammsaare käsitluses on tõde ja õigus vastandid. Tõde on päev, aga õigus öö. Nad ei saa kuidagi kokku. Tõde on see, mis tegelikult on, õigus aga see, mida inimene suudab enda kasuks maksma panna. Tõde nõuab tõestamist, õigus õigustamist. Õigust taga ajades võib tõest kaugeneda. Tõe juurde jäädes kaotad õiguse. Täielik jura!
Õigus on inimeste loodud, tõde peitub jumalas. Taevariigist leiab ehk lõpliku tõe, aga õigust seal pole.
On mul õigus? Või hoopis tõde?
Tammsaare ja Nipernaadi
Lugesin tänavu uuesti läbi ka August Gailiti „Toomas Nipernaadi”. Kooliajal ei saanud ma naelale pihta, aga nüüd olen suur fänn. Sorri, Tammsaare, kaldun toetama Gailiti tiimi! Kellele õunad, kellele apelsinid. Kellele oravad, kellele isamaalased. Gailiti käes liugles poeedisulg, aga hinge poolest oli ta vist ulmeguru. Kas „Nipernaadi”, mis vaid paar aastat pärast „Tõe ja õiguse” avaosa ilmus, kuulub ulme kilda? Mingis mõttes küll. See on ilus ulme, kütkestav, vaimustav, heitlik ning paraku ka ebaõiglaselt lühike kui inimelu ja Eestimaa suvi.
Tammsaaret on metsikult palju dramatiseeritud, Gailitit hoopis vähem. Mis oleks, kui need kaks suurt kokku panna? Mis oleks, kui Nipernaadi satuks oma eksirännakutel Vargamäele? Kujutage ette, mäherdune spektaakel sellest sünniks! Nipernaadi kavaldaks Pearu iga kell üle, tooks Andresele tagasi elurõõmu ja päästaks nii Krõõda kui ka Mari hirmsatest piinadest.
Nipernaadi polnud tühipaljas petis, fantasöör või vembumees. Ta oli ennekõike rändpsühholoog. Oleks ta natuke Jussiga rääkinud, poleks poiss end üles poonud. Sauna-Madis oleks labida sitahunnikusse visanud ja lasknud soovetel lõbusalt vuliseda. Indrek poleks aga linna õppima läinudki, vaid rajanud Vargamäele uhke turismitalu ühes ratsabaasi ja spaaga.
Tammsaare ja olümpia
„Kooliõpetajad! Kui te kipute lootust kaotama poiste kohta, kel nappib aru ja ei lõpe kiuslemishimu, siis viige nad spordile! Küllap siis näete, et mõistus areneb pallikaigast valitsedes ja murdmaajooksu harjutades ja et sõnakuulmine kasvab vabatahtlikuks allaheitmiseks mängukorrale, mille tähendust nad mõistavad: mängu paremaks teha. Poisid näevad siis, et teiegi olete inimesed mitte küsimismasinad, ja et kord ei tähenda kiusamist, vaid et tema mõte on paremaks teha veel suuremat mängu – elumängu.”
Nõnda kirjutab soome sporditegelane Lauri Pihkala raamatus „Poiste spordiõpetus”, mille sättis eesti keelde ei keegi muu kui Tammsaare. Peamiselt kergejõustikule keskenduv raamat ilmus Kalevi spordiseltsi eestvõttel 1918. aastal ning pidi olema – nagu eessõnas öeldakse – teenäitajaks Olümpiasse.
Esimene eesti atleet, kes rahvusvärvides olümpial startis, oli kümnevõistleja Aleksander Klumberg. Juhtus see Antwerpenis 1920. Neli aastat hiljem tuli ta Pariisi olümpial juba pronksile. Ma ei leidnud kusagilt kinnitust, kas Klumberg samuti „Poiste spordiõpetust” luges ja sealt indu sai, kuid kuna tol ajal ilmus spordikirjandust kasinalt, tundub see üsna tõenäoline. Kindel on, et kergejõustikutreenerid kasutasid raamatut oma töös agaralt ning Tammsaare on seeläbi andnud tubli panuse ka Eesti kergejõustiku edusse. Armastus Vargamäele ei jõudnudki, aga medaleid on tulnud kuhjaga.
Tammsaare ja egoist
„Kirjutaja tuli ainult otsusele, et praegune köster on niisama paratamatu romantik kui tema õnnis eelkäijagi, ja köster ei leidnud kirjutaja arvamisele muud seletust, kui et ta on egoist ja mõtleb ainult iseenda peale: mis tema maise isikuga ühenduses, see on luulelik, kõik muu tühipaljas mõttetus ja illusioon.”
Nõnda kirjutab Tammsaare „Tõe ja õiguse” 38. peatükis, kus haritud mehed vähki püüdmas käivad.
Egoist. See sõna lausa torkas silma. Torkas valusasti. Ka romantik ja illusioon on ses lõigus kui tulnukad Neptuuni tagant. Ilmselt polnudki egoist juhuslik võõrkeelne vidin, mis kogemata sisse lipsas. Haritud mehed kasutasid juba ärkamisajal nihukesi peenikesi sõnu.
Aga egoist... Kas polnud mitte kõik, noh, enam-vähem kõik Vargamäe asukad egoistid? Nad mõtlesid ju ainult enda peale, oma soovide, unelmate ja tahtmiste, oma tõdede, õiguste ja ihade peale. Ainult Krõõt, vaeseke, polnud egoist. Seetõttu ta nii varakult surigi.
Tammsaare ja karupoeg Puhh
Vaid paar nädalat enne seda, kui „Tõde ja õigus I” ilmus, jõudis Inglismaal poelettidele „Karupoeg Puhhi” esmatrükk. Kas neil kahel tüvitekstil on ka miskit ühist? Pealtnäha mitte. Saja Aakri Mets ei ole Vargamäe ja Puhh ei ole andreselik usuhull naisepeksja. Puhh on hoopistükkis lihtsameelne maiasmokk, samas väga lahke ja armastusväärne. Notsu arglik ja tundlik, kuid väga hooliv ja tähelepanelik. Öökull natuke ennasttäis, aga üsna tark. Jänes rõõmsameelne, ehkki kärsitu. Tiiger ülimalt energiline ja seiklushimuline. Kui mõni Puhhi sõpradest oleks üldse Vargamäele sobinud, siis vaid parandamatult depressiivne Iiah.
Muus osas on Saja Aakri Mets Vargamäe täielik vastand. Puhhi seltskonna jaoks pole tähtis mitte tõde ja õigus, vaid sõprus ja loovus. Nad oskavad ühte hoida. Saja Aakri Metsa valitseb jumal nimega Christopher Robin. Vargamäel jumalat polnudki. Jumal ei armasta neid, kes soid kuivendavad ja koeri tapavad.
Tammsaarõ ja võrukõsõ
Ilmadu popis saanu „Tõõ ja õigusõ” film võeti üles Võrumaal Vahtsõn-Roosan, õkva Läti piiri veeren. Tuu üle om mul väega hää miil, selle et mu edevanõmbidõ elukotussõ omma sääl lähkün. Olõ Võlss-Vargamäe lättide man üles kasunu.
Mu imä kirändüsoppaja oll Pulga Jaani esä, kiä Tammsaarõst väega luku pidäsi. Koolilatsõ saiva Vargamäest ette ni takka kirändit kiruta ja ettekandit tetä. Imä ütel, et täl es olõ tuu vasta kibõnatki. Tammsaarõ läts tälle häste pääle. Tõnõkõrd targutiva tütrigu esiki vahetunnin Andrese, Mari, Pearu ja tõisi tegemiisi üle.
Tohho hullu seh! Kunagi kõnõliva koolilatsõ vällänpuul tunni Tammsaarõst, a kae, mis nä seo ilma aigu tegeva! Paistus, et Eesti rahva kultuurilinõ hukkaminek om olnu hoobis hirmsamb ku päält nätä. Tulõ nosama midägi ette võtta.
Taha luuta, et Tammsaarõ vaim ei olõ viil är häönü ja lugõja iks mõist, midä tä saa aasta iist kirjä pandse. Tä kirut maarahva suurõs.
Jah, tenu timäle omma eestläse üts suur rahvas.
