Legendi järgi olevat Juhan Liiv tahtnud maha müüa oma ainsa ülikonna, et seeläbi kaasa aidata Estonia seltsimaja valmimisele. Ilma luuletaja abitagi kerkis Tallinna kesklinna hiiglaslik ehitis, mis peegeldas rahva vajadust moodsa kultuurikeskuse järele, aga samas näitas ka eesti kultuuri suurust ja vägevust. Estonia maja on samal kohal seisnud üle saja aasta, kannatanud sõjatules ja elanud üle kuritegeliku punavõimu kapriisid. Kuningliku hoone hiilgus pole hääbunud, aga ikkagi tikub seda eesti kultuuri sümbolit vaadates hinge kurbus.
Eestis pole mitte kunagi ehitatud ainsatki ooperiteatrit. Estonia maja peab seda rolli täitma olude sunnil. Ooperi- ja balletirahvas unistab endiselt päris oma kodust - sellisest, kus oleks avar lava, hüva akustika ja korralikud prooviruumid. Unistavad teisedki loovisiksused. Ja sugugi mitte suurelt, vaid päris maalähedaselt. Palju aastaid on muusika- ja teatriakadeemia igatsenud oma saali. No paljukest see ikka maksab! Annaks iga eestlane 10 eurokest, oleks saal sedamaid olemas. Aga ei, Liivi sarnaseid hullukesi tänapäeva Eestis enam ei kohta. Omamaine kultuur ei lähe tegelikkuses kuigi paljudele korda.
Liialdus? Aga kuidas siis seletada nukrat tõsiasja, et Tallinna Linnateatril pole suurt saali ja tippnäitlejad peavad mängima - vabandage väga - nurgatagustes peldikutes? Kas pühamast püham laulukaar peab tõesti kokku vajuma, enne kui taibatakse, et see vajab hädasti kapitaalremonti? Ja kuidas on võimalik, et Narva Aleksandri kirik oleks äärepealt haamri alla läinud?
Õnneks on häid uudiseid ka. Tuleval sügisel valmib Tartus viimaks Eesti Rahva Muuseumi kauaoodatud hoone. Ometi jätkub küllaga neid, kes kiuslikult küsivad: kellele seda vaja on? Vastus on muidugi lihtne ja lühike: eesti rahvale. ERM pole mingi Disneyland, kuhu on oodatud üksnes priske dollaripakiga turistid. Rahvusmuuseum on ennekõike hiigelsuur mälupulk, millesse talletatakse kõik meie rahvale omased kultuurifailid. ERM-is ei seisa ainult vokid ja käpikud. Seal töötavad inimesed, kes hoiavad ja uurivad kõike seda, mis teeb eestlase eestlaseks.
Miks on meil vaja tohutu suurt Kumu ja Rahvusraamatukogu, rääkimata eelmainitud rajatistest? Sest suur kultuur vajab suuri hooneid. Moosikeldrisse eestlaste jaoks olulist kirjavara ei koguta, põllu peal "Traviatat" või "Hamletit" mängida ei saa. Kulutagu nood kogukad majad elektrit ja kütet palju tahes - see on kultuuri säilimise ja arendamise huvides.
Kui puudub kultuur, võtab maad kultuuritus. Kummastav ja kurb on kuulda, et üks teatud riigikogu liige on isikliku solvumise tõttu asunud võitlusse Sirbiga. Väljaanne olevat kõigele lisaks vasakpoolne. Oh heldeke! Sirp on Eesti kultuuri häälekandja ning rünnak Sirbi vastu tähendab rünnakut kogu kultuuri vastu. Muidugi peaks igaühel olema õigus riiklikult rahastatud väljaande sisus kaasa rääkida (eriti neil, kes väljaannet ka loevad), kuid katse Sirpi politiseerida ja ajalehe ühiskondlikku tähtsust pisendada on täiesti vastutustundetu. Õige rahvuslane ja konservatiiv ei sõdi kultuurirahvaga.
Tegelikult pole kultuurituses süüdi üksnes poliitikud, kelle ülesanded - tuleb möönda - piirduvad sageli vaid raha jagamisega. Need, kes valitsevad, on ju kodanikkonna nägu. Lihtsam on diivanil lösutades mõnd Hollywoodi märulit vahtida kui Õnnepalu ajaloolist poeemi lugeda. Raha tuleb poliitikutelt, huvi rahvalt. Kui üldine hoiak on kultuuri pooldav, asuvad ka valitsejad kultuuriasju arutades riigi rahakotti tihemini avama.
Eesti põhiseaduse preambuli järgi peab riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Rahvas on osa riigist ja seega on iga eestlase põhiseaduslik kohus teha kõik endast olenev, et rahvus, keel ja kultuur alles jääksid. Teisiti lihtsalt ei saa.
