Miks isadus ei ole püha?
Õhtumaine kultuur on kristlusest sügavalt läbi imbunud. Kristlus on aga väga mehine usk, mille keskmes valitsevad taevalik isa ja tema poolmaine poeg. Vanas Testamendis pole ühtegi silmapaistvat emalikku kuju, Neitsi Maarja ilmub alles Uues Testamendis. Teda on vaja selleks, et tuua ilmale jumalapoeg. Maarja täidab jumala tahet, tal pole isiklikku sõnaõigust. Naine on põld, kuhu mees (või antud näitel: jumal) külvab oma seemet.
Taevaisa on loov ja hävitav kõva käega tüüp, kes harva hellitab ja tihti märatseb. Ristiusu järgi on isa roll valitseda, hoida korda ning vajadusel karistada. Ta peab olema nõudlik. Isa heasüdamlikkuse teenivad välja alandlikud lapsed, kes liigselt oma peaga ei mõtle. Armastada saab ainult seda, kes hoolikalt käsku täidab. Meieisapalve, mida kirikus ette ja taha loetakse, on pöördumine range isa poole. Sinu tahtmine sündigu... ja anna meile andeks meie võlad... Isal on alati õigus. Lapsed (inimesed) on alati patused.
Aabrahami usundites (kristlus, judaism, islam) on inimlik isadus samuti patune, sest suguakt on ropp ja räpane. Seksi ei tohi nautida, eneserahuldamine on keelatud ja kondoom saatana leiutis. Ometi räägib kristlik moraal iseendale vastu. Kohe piibli alguses ütleb jumal inimestele: saagu teid palju! Soo jätkamine on seega lausa kohustuslik, aga samas ikkagi patt. Mida see taevaisa õieti tahab?!
Üks keskaja autoriteetsemaid mõtlejaid kirikuisa Augustinus leidis, et Aadama süü on põhimõtteliselt andestamatu. Enne pattulangemist allusid Aadama ja Eeva kehad täielikult nende mõistusele ja tahtele. Pärast keelatud vilja maitsmist sai aga mehe suguelundist mässu sümbol. Kui Aadam oli üleannetu teoga vahele jäänud, astus ta isa ette kõvastunud peenisega. Ta pidi silmad peast häbenema. Kuna erektsioon ja sellega kaasnev seksuaalne iha pole juhitavad, kandub Augustinuse järgi algpatt põlvest põlve edasi just eostamisakti kaudu.
Isadus saab alguse erutusest. Ilma erektsioonita poleks elu. Kõvastunud peenis on mehe keha tõekuulutus: ma olen elujõuline, valmis jätkama sugu. Ometi on erektsioon muudetud häbiks. Tegelikult ei ütle meestele ju keegi, et sa pead erektsiooni peitma ja häbenema. See augustiinlik teadmine tuleb iseenesest.
Tänapäeval seostatakse mehe jõudu sageli auto, pangakonto, positsiooni või musklitega. Erektsioon on aga mehe bioloogiline reaalsus ja ürgne jõud, mida ei saa teeselda, osta ega laenata. See on aus ja ehtne.
Pühad isad ei ela ainult taevariigis. Isadus tuleks senisest enam au sisse tõsta ka maa peal, eriti praegusel ajal, kui loomulik iive katastroofilises tempos langeb. Praegu räägitakse laste saamisest sageli peamiselt emade suu läbi. Isa roll jääb avalikus arutelus mõnikord täiesti tagaplaanile. Laps vajab siiski mõlemat vanemat.
Koolides ja lasteaedades võiks korraldada rohkem isade ja laste ühiseid ettevõtmisi ning mitte ainult isadepäeval. Võiks tunnustada ettevõtteid, mis võimaldavad isadel paindlikku töökorraldust ja lastele pühendatud vabu päevi. Isapuhkus võiks olla iseenesest mõistetav. Need on vaid mõned võimalikud ettepanekud. Ema toob lapse ilmale ja isa aitab tal kasvada. Mõlemad on lapse jaoks asendamatud. Ühiskond, mis austab emadust, peab samaväärselt austama ka isadust.
Et see jutuke ei muutuks liiga tõsiseks, tulen lõpetuseks tagasi Aadama patu juurde. Igale Aasta Isa laureaadile võiks üle anda ka uhke auhinnakujukese – kõva riista. Suure ja kuldse.
