23. aprill 2016

Ajalugu jüritule paistel

Ühel pilvisel ööl – see oli jüriöö – peatus üksik ratsamees kõrgel künkal, umbes poolteist penikoormat Tallinnast. Ratsanikul oli pikk talupojakuub õlgade ümber ja pehme kaabu sügavale silmile tõmmatud. [---] Ratsanik pani kaabu jälle pähe, võttis siis kuue alt tõrvalondi välja, lõi tuld, pistis londi põlema ja hoidis ta kui küünla püsti. Leek lõkendas tuule käes kõrgele. Imelik oli, mis nüüd sündis. Ümberringi, nii kaugele kui silm ulatas, välkusid pimeduses tulesilmad üles, mis paar silmapilku põlesid ja jälle kustusid.

Sedasi kirjeldab Eduard Bornhöhe jutustuses „Tasuja“ eestlaste mässu algust. Jüriöö ülestõus levis üle Põhja-Eesti ja Läänemaa ning jõudis Saaremaale välja. Jüritule süütamisele järgnenud sündmused kestsid ligi paar aastat, kuid nagu teada – põlisrahvas oma priiust tagasi võita ei suutnud. Jüriöö on jätnud siiski sügava jälje rahvuslikku ajalooteadvusse, sümboliseerides ühtlasi vabaduseiha ja vastupanu võõrvõimudele.

Uuemas ajalookäsitluses on Jüriöö ülestõusu tähtsust tugevalt kahandatud. Moodsa seisukoha järgi mässasid Liivimaa talupojad siin ja seal, aga nende ponnistusel polnud Eesti ajaloole mingit mõju. Pärisorjuse süvenemist ülestõusuga seostada ei saa, mäss polnud organiseeritud ega hõlmanud kogu Eestit. Ühesõnaga, Jüriöö ülestõus on ülespuhutud poolmütoloogiline sündmus, mis tõsimeelsetele ajaloouurijatele seetõttu huvi ei paku.

Jah… Paraku ei taha noorema põlvkonna ajaloolased enam üldse tegelda rahvusliku ajalooga, keskajast kõneldes väldivad nad sõnu „eestlane“ ja „vabadus“. Sellest johtuvalt on maani maha lammutatud ka Jüriöö ülestõusu mütoloogiline rajatis. Rahvuslus on moodsa ajaloolase jaoks ebameeldiv teema. Ta küsib nõnda: kas keskaegsed Liivimaa talupojad olid ikka eestlased? Kuna rahvuse defineerimisega jäädakse hätta, heidetakse kõik rahvuslik sootuks kõrvale ja tegeldakse vaid tõestamist võimaldavate faktidega. Õige, see ongi teadlaste ülesanne. Aga kes siis hoolitseb rahvusliku juurika eest?

Kui eestlased lõikavad end lahti juurtest, mis seovad neid muinasaegsete vägimeestega, mis saab me ajaloost? On eesti rahval üldse oma ajalugu? Või jääbki alles kosmopoliitne ja igati „euro“ histooria, kus Muistse vabadusvõitluse asemel on Liivimaa ristisõda ja Jüriöö ülestõusust kõneldakse kui suvalisest talupoegade mässust? Igav!

Viimastel aastatel on hakatud jüripäevaga koos tähistama veteranide päeva, mille tunnusmärgiks sinimustvalged lilleõied. Kaks tähtpäeva võiks olla veelgi tihedamalt seotud. Püha Jüri oli sõdalaste kaitsepühak ning sõdalaserüü tõmbasid selga ka need Eestimaa talupojad, kes 1343. aastal võõra võimu vastu üles tõusid. 

Eestlased ei ole pidanud ühtki vallutussõda. Meie sõdalased on kaitsnud oma maa vabadust. Nii 13., 14. kui 21. sajandil. Ugandi küngastel, Harjumaa väljadel, Lähis-Ida kõrbeliivas. Nad kõik väärivad meelespidamist ja tänukummardust. Kuni jätkub inimesi, kes on valmis Eesti eest elu andma, ei lõpe ka eesti rahva ajalugu.