Kas keskaegne eestlane oli kristlane?

Läänest imporditud usku ei võetud omaks

1422. aastal toimus Valgas järjekordne Liivimaa maapäev, kuhu kogunesid tolleaegsed kohalikud võimukandjad: piiskopid, Liivi ordu ametimehed, nende vasallid ja suuremate linnade esindajad. Teemasid, mille üle arutada, oli palju. Muuhulgas tuli jutuks maarahva kristlik lõtvus. Murekohana toodi välja, et mõned eestlased jumala asemel pikset, puid ja madusid kummardavad ning ristimist maha pesevad. Probleemiks oli ka endiselt levinud kalmetesse matmine ja paganlik naisteröövi komme.

Ega mujalgi Euroopas olnud lihtne ristiusu tõdesid lihtrahvale selgeks teha. Eesti aladel tegi ristiusustamise keerulisemaks asjaolu, et siinsed ülikud kas hukkusid Muistses vabadusvõitluses või sulasid sakslaste sekka, kaotades sideme talurahvaga. Kristlaste suur siht pidi olema ju oma usu mõistetavaks tegemine paganatele ja kõige lihtsam oli seda teha ülikute kaudu.

Ristiusu ühe nurgakivi – kolmainsuse dogma – selgitamine lihtrahvale oli keeruline ülesanne. Kui isa esindas jumalat või „taevaisa“ ja poeg Kristust ehk inimeste lunastajat, siis Püha Vaimu funktsioon jäi paljudele täiesti arusaamatuks. Pühal Vaimul oli sarnasusi paganatele tuntud väe või kosmilise energiaga, mis on kõikjal ning annab kõigele jõu. Sellena talupojad kolmainsuse kolmandat osa ka mõista võisid, oskamata Püha Vaimu seostada kristlike arusaamadega. Ometi mängib Püha Vaim olulist osa sakramentides, millele ta annab hinge ja tähenduse. Enamasti oli esimene sakrament, millega Liivimaa talupojad kokku puutusid, ristimine.

Kristluses tähistab ristimine lapse (või siis täiskasvanud pagana) vastuvõtmist ühiskonda, tema päästmist kuradi käest. Keskajal pidasid eestlased ristimise juures ilmselt tähtsamaks vee kui ürgse püha ja puhastava elemendi pähevalamist. Arvati, et ristimine suurendab hingejõudu. On kaheldav, kas maagilise mõtlemisega talupojad pidasid ristivee mahapesemist üldse võimalikuks, mistõttu 1422. aasta maapäeval kõlanud süüdistus eestlaste aadressil võib olla pigem arusaamatus. Õigupoolest ei saa ka ametliku katoliikliku seisukoha järgi ristimist endalt maha pesta – see on üks pühamatest sakramentidest, mis jätab inimese hingele pitseri kogu eluks. Teistest sakramentidest oli talupoegadele uudiseks kindlasti piht ja armulaud. Esimese mõistmiseks pidi talupoeg teadma patu definitsiooni ning kristlikku moraalikoodeksit. See eeldas aga kogu senise eetilise maailmapildi ümberhindamist.

Pixabay

Oma soovide ja vajaduste nimel loitsimine asendus järk-järgult palvetamisega. Kristluse juurdumisel omistati pühakutele haldjate tunnusjooni ning talupojad usaldasid vilja- ja karjaõnne kaitse nende kätte. Talupoegade jaoks oli tähtis põllu viljakus, karja edenemine, hea ilm, koduloomade ja inimeste tervis. Uue usu kujutelmad sobitusid ajapikku talupoja praktiliste vajadustega. Seetõttu ei tasu imestada, et leidub ka teateid pühakutele ohverdamisest. Paraku tegutsesid kõikvõimsa Jumala, „heade“ pühakute ja inglite kõrval ka tumedad jõud, kellega talupoeg pidi hakkama saama.

Kuigi kristlikus õpetuses pole tumedaid jõude esindav kurat ainujumalaga millegi poolest võrdne, sai rahva seas kuradist ikkagi miinusmärgiga Jumal. Temast kujunes „inimkonna põlisvaenlane“, patu sümbol ja kujutis, millele inimkond projitseeris oma hirmud ja ebakindluse. Samas oli kurat mugav karakter, kellega kirik sai lihtrahvast „õiges suunas“ juhtida. Taoline terav vastandamine (Jumal-kurat, paradiis-põrgu) pidi endisele paganale olema võõras. Seni oldi harjutud, et haldjad võivad olla nii head kui ka halvad ning nende iseloom sõltub sellest, kuidas neisse suhtuda. Paganlik mõtlemine eeldas, et kogu loodus on hingestatud ja kõike elavat tuleb austada.

Talupoegadel oli raske harjuda uue ajakäsitlusega, mis ei arvestanud looduse rütme, vaid kulges lineaarselt – otse Viimse Kohtupäeva suunas, mil õiglased saavad tasu ja patused lõpliku karistuse. Looduses kulgeb aeg ikka tsükliliselt: ööle järgneb päev ja päevale öö, aastaajad vahelduvad kindlas järjekorras. Paganlikust kalendrist seega ei loobutud, vaid asendati senised aasta tähtsamad punktid sujuvalt liturgiliste tähtpäevadega.

Uudne praktika talupoegade jaoks oli ka see, et kord aastas, kevade paiku, on kristlasel kombeks pidada nelikümmend päeva paastu, mil lihast ja muust rammusamast kraamist tuleb loobuda ning kuigi pühapäeva peeti varemgi pühaks päevaks nii Eesti aladel kui mujal Euroopas (Sunday, Sonntag – päikesele pühendatud nädalapäev), pidid enamasti Saksamaalt pärit kirikuõpetajad siinsele lihtrahvale kirkuskäimist pidevalt meelde tuletama.

Jumalateenistuste juures väärtustas Vana-Liivimaa talupoeg pigem maagilist kultuslikku poolt. Ladinakeelsed jutlused ja palved sulasid kiriku ametlikku keelt mittevaldava talupoja kõrvus müstilisteks nõiasõnadeks, millest sai abi praktilises elus. Pastoritel lasti õnnistada vett ja soola, mida näiteks raviotstarbel kasutada võis.

Kristlikke põhimõtteid püüti kirjaoskamatule rahvale seletada niinimetatud vaeste piibli (Biblia pauperum) ehk piiblilugusid seletava pildiraamatu ning kiriku vitraažide, altarimaalide, skulptuuride ja freskodega, mis andsid edasi tähtsamaid piiblistseene. Mungaordude liikmed ning eesrindlikumad kirikuõpetajad õppisid selgeks kohaliku keele, et talurahvast ristiusu asjades harida. Alates mainitud Valga maapäevast soositi ka siinmail rohkem eestikeelseid jutlusi.

Keskajal loeti iga inimest, kes oli ristitud, kristlaseks. Vana-Liivimaa talupojad ei osanud ennast aga usutunnistuse alusel ristirahva sekka liigitada. Lihtrahva jaoks polnud muistne, looduse keskne usutraditsioon ja Läänest imporditud ristiusk vastandlikud nähtused, neid võis omavahel kombineerida. Ka praktikas ei olnud keskaegse talupoja usund puhtakujuline kristlus, vaid sisaldas rohkesti varasemaid kujutelmi. Katoliku kirik oli taoliste arengute suhtes esialgu võrdlemisi liberaalne.

Üleminek kristlusele kulges aeglaselt ning sujuvalt. Uut religiooni ei mõistetud nii, nagu ametlik teoloogia ette kirjutas, vaid kohandati vastavalt talupoeglikele vajadustele. Päris kristlasteks said talupojad alles varauusajal, luterliku kiriku tiiva all. Keskaegne eesti talupoeg oli lihtsalt üks ristitud pagan.

Ära ole esimene, kes uskuma jääb. Ära ole viimane, kes petta saab

Mida teha, et külmas sõjas mitte surnuks külmuda?

Nelikümmend aastat tagasi anti välja album „Chess”, mis sisaldas laule samanimelisest muusikalist. Kui muusikal ise paar aastat hiljem Londonis lavale jõudis, olid mõned palad, nagu „One Night in Bangkok”, „I Know Him So Well” ja „Anthem” juba hittideks mängitud. Ehkki muusika autorid Benny Andersson ja Björn Ulvaeus olid selleks ajaks ABBA-le joone alla tõmmanud, kumab muusikalist ikkagi läbi tugev ABBA-likkus. Sellele viitab ainuüksi „Chessi” peategelaste kvartett: kaks meest ja kaks naist. Ent „Chess” pole lugu Rootsi menubändist, vaid hoopis poliitikast, spordist ja noh, armastusest (või selle puudumisest) ka.

„Chessi” muusika on vägev, kuid libreto paraku segane. Olen oma silmaga näinud Vanemuises 2006. aastal esietendunud versiooni, kus laulsid-mängisid Koit Toome, Gerli Padar, Janika Sillamaa ja Lauri Liiv. Kusjuures, lavastaja Georg Malvius oli niigi selgrootu loo veel segasemaks pööranud. Toimus mäng mängus: lauljad kehastasid näitlejaid, kes kehastasid maletajaid, kes kehastasid Külma sõja ettureid või jummal teab, keda veel... Kontsertlavastusena võttes oli Vanemuise „Chess” aga raskesti unustatav elamus, muidu ma seda siin pea kakskümmend aastat hiljem ei meenutaks.

Pixabay

Tollal, aastal 2006, näis Külm sõda juba udune minevik. Nüüd aga – selge olevik. Praegune Külm sõda, mille Ukrainas asuv epitsenter on paraku väga tuline, alles kogub hoogu. Seekordne rindejoon kulgeb küll mõnevõrra teisiti. Eesti on iseseisev ja sõdib demokraatlike riikide poolel. Soome ei soometu ja Saksamaa on üks. Ometi näib, et eelmises Külmas sõjas oli pilt palju teravam: pahad tegid pahandust ja head tegid head. Ühel pool seisis USA koos kapitalistlik-demokraatliku läänega, teisel pool marutses kommunistlik Nõuka-liit ühes oma vasallidega. Kas trumpistlik USA on aga endiselt demokraatia poolel? Kas Orbanist, Le Penist ja teistest populistidest ussitanud Euroopa suudab demokraatia eest seista?

Aga tagasi „Chessi” juurde. Sport oli üks lahinguväli, kus demokraatlikud ja ebademokraatlikud riigid omal ajal veretult sõdida said. Venelaste jaoks oli ülimalt tähtis kõikvõimalikel suurvõistlustel ameeriklastele pähe teha. Eks ameeriklased mõtlesid sama venelaste kohta. Ka malelaud oli lahinguväli. Suurmeistrid Bobby Fischer ja Anatoli Karpov kunagi vastamisi ei läinudki (1975 loobus Fischer Karpovi vastu mängimast), ent „Chess” elustab selle intrigeeriva duelli: ameerika ja vene maletajad kohtuvad Bangkokis, et välja selgitada, kes on maailma parim. Võidab see, kelle närvid vastu peavad.

Eespool loetlesin juba „Chessi” suurimaid hitte, aga minu lemmik on hoopis „Nobody’s Side”, muusikaline aforismikogu, mida passib iga kell tsiteerida. Naine nimega Florence – mõnes lavaversioonis on ta Ungari päritolu, mõnes hoopis tšehhitar, aga vahel ka britt või ameeriklanna – on suurepärane maletaja, Ameerika suurmeistri Freddie Trumperi treeningpartner, sõber ja võib-olla isegi natuke enamat. Kui ta Freddie’ga põhjalikult tülli pöörab, ei mõista ta enam, mis tema ümber toimub. „Võib-olla ei ole ma kellegi poolel,” järeldab ta.

Lahti läheb kibedate mõtete tulevärk: „Kõik mängivad mingit mängu, kuid ei mängita samade reeglite järgi.” „Kõige parem on üksi edasi minna.” „Oled mängust väljas, omaette.” „Miski pole lõpuni kindel.”

Ja siis: „Keegi pole kellegi poolel.” „Ära kaota südant, kasuta mõistust.” „Ära kuula võõra nõu.” „Ära lase sõbral end kaks korda haneks tõmmata.” „Ära ole esimene, kes uskuma jääb, ära ole viimane, kes petta saab.” „Ära unusta: ka parim (tahtmine) läheb aia taha.”

Kes mõistab, et ta on päriselt üksi, saabki usaldada vaid iseennast. See ongi see lihtne, ehkki veidi mõru tarkus, mis aitab rasketel aegadel vastu pidada. Kui nii paljud on kurjusest purjus, tasub säilitada kaine meel ning jääda endale kindlaks. Tuleb säilitada külm pea, et külmas sõjas ellu jääda. Mängida oma mängu, sest keegi pole päriselt kellegi teise poolel.

Mari kulub marjaks ära

Nopi terviseks

Kas tänavu oli ka hea marjasaak? Nii ja naa. Paar tonni jäi plaanist puudu. Kevadine külmapoiss käis aias vandaalitsemas ja seetõttu ei valminud ühtegi vaarikat ega kirssi. Ah ei, ühe kirsi ikkagi leidsin ja selle harulduse pistsin likööri sisse. Minu firmajook, mesine marjaliköör, sai juuli lõpus käima pandud ja jõuludeks peaks see küps olema. Lisaks kirsile annavad joogikesele maitset mustsõstrad, punased sõstrad, tikrid ja õunmündi lehed. Korralik kulbitäis värsket mett ka.

Kõige varasemate marjadega kostitab söödav kuslapuu, aga tema on veel nooruke ja palju ei kanna. Aedmustikate saak oli helde, jõhvikad jäid kitsiks. Maasikate peale võib aga alati kindel olla. Pannkoogimoosi puudust sel talvel ei tule. Järgmiseks kevadeks peab paraku uued taimed muretsema, sest maipõrnika tõugud kipuvad maasikajuurtega maiustama.

Arooniad on tavaliselt musträstaste jagu, aga paistab, et sel aastal ei leidnudki tiivulised paharetid põõsaid üles ja kõik marjad jäid külge. Korjasin ainult ühe väikese pangitäie, mis sest, et arooniate puhul on tegemist parima loodusliku antioksüdantide salvega. Jätsin ka suurema osa pihlakaid oksa külge, ei tasu liiga ahneks minna.

Taralõngamarjad on salakavalad. Alguses maitsevad magusalt, aga hiljem jääb mõru maik suhu. Paistab, et taralõngapõõsas, mille imelisi omadusi idamaade targad kiidavad, suudab hakkama saada ka väga askeetlikes tingimustes. Mul kasvab see tihkes savis, lõõskava päikese käes, aga ometi vohab nagu malts.

Kunagi oli mul veel üks ohjeldamatult vohav marjapõõsas, vaarikas-maasikas. Jah, selline kentsakas taim on kah loodud, ehkki tegelikult pole tal ei vaarika ega maasika mekki. Maitseb hoopis nagu legoklots. Viskasin kunagi osa vaarikas-maasikaid kanadele, nood vahtisid kahtlustavalt, toksasid korra nokaga ning jätsid sinnapaika. Kui isegi kanad sihukesi marjajublakaid ei taha, miks siis inimene peaks neid endale sisse ajama? Võtsin vikati ja niitsin kogu vaarika-maasikapõõsa maani maha.

Metsast mätta pealt ei viitsi ma marju korjata. Selg jääb kangeks. Aga kibuvitsa- ja viirpuumarju nopin heameelega. Punapõsistest kibuvitsapõnnidest saab mõnusat teed. Viirpuumarju kõlbab niisama süüa, kuigi viljaliha on teisel nõnna napilt, et täitsa narrib kohe. Vahel on kahju, et Lõuna-Eestis põldmarju ega kadakaid ei kasva. Põldmarjast teeks džemmi ja kadakast džinni.

Las jumal olla seekord lätlane

Pöörame pilgu lõunasse

Kui hiljuti Jupiteris filmivalikut sirvisin, jäi silma üks haruldane loomake: vana Läti komöödia „Jaaniöö värvi limusiin” (Limuzīns Jāņu nakts krāsā, 1981). Kummalisel kombel polnud ma sellest peaaegu et meistriteosest kunagi midagi kuulnud. Vaatasin siis ja mõtlesin: kui keel ja nimed ära vahetada, oleks tulemuseks pesuehtne Eesti film.

Lätlased ongi ju lätikeelsed eestlased. No palju meil neid erinevaid geene on! Ometi ei tunne me lõunanaabreid kuigi hästi. Ei tahagi tunda. Keele poolest oleme seotud ikka soomlastega, tahame olla nende moodi, elada sama rikkalt ja rõõmsalt. Aga vahel tasuks oma nipsakas nina ka lõunakaarde pöörata.

Mille järgi me Lätit tunneme? Poelettidelt vaatavad vastu Laima, Kārums ja Cido. Pilvede kohal tiirutavad airBalticu linnukesed. Riias on tore loomaaed, Jūrmalas kenad liivarannad ja Siguldas värvilised kepid. Valka on aga kõige tähtsam linn, sest sealt saab odavat kärakat.

Muusika kaudu on lätlased meieni jõudnud mitmest suunast. Vanem põlvkond mäletab kindlasti Raimonds Paulsi ja Laima Vaikulet. Kui ma teismeline olin, vallutas eestlaste südameid Brainstorm ja meie tüdrukud saatsid kilode viisi armastuskirju Renars Kaupersile. Moodsa muusika austajate kõrvu on võib-olla jõudnud Triana Park ja Aminata. Eurovisioonifännid teavad, kes on Marie N, Samanta Tina, Justs ja Dons. Kümmekond aastat tagasi üritas Eestis kanda kinnitada süldilaulja Lauris Reiniks. Ooperisõbrad peaks olema hästi kursis metsosopran Elīna Garanča saavutustega.

Mis Läti kirjandusse puutub, siis sellega on kehvad lood. Küsimus suurele ringile: nimeta mõni kuulus Läti kirjanik! Mistahes kirjanik. Ee... noh... seda et... Jääd vastuse võlgu? Pole viga, läti keele mõistjaid on Eestis häbiväärselt vähe ja seetõttu jõuab ka lõunanaabrite kirjandust siia maile napilt. Igatahes tasub neil, kes „Kuldvillakusse” kandideerivad meelde jätta üks Läti kirjandusklassik: Rainis. Lihtsalt Rainis. (Kodanikunimi Jānis Pliekšāns, elas 1865–1929, tuntumad teosed „Tuli ja öö” ning „Indulis ja Ārija”.) Tema abikaasa Aspazija oli samuti kirjanik. (Elza Pliekšāne, 1865–1943, tuntuim teos näidend „Hõbelinik”.) Ja nii saimegi kahe Läti kirjandusklassikuga tuttavaks, vaeva ei mingisugust.

Ka Läti filmi- ja telekunst on meil üsna tume maa, ehkki vähemalt draamasari „Pikk tee düünides” peaks panema nõukaaegsetel inimestel kellukesed mälus tilisema. 1981 oli läti filminduses erakordselt hea aasta, sest nii „Düünid” kui ka „Jaaniöö värvi limusiin” valmisid just selle aastanumbri sees.

„Limusiini” tegevus saab alguse ühest saatuslikust loteriipiletist, millega tädi Mirta võidab tutika valge Žiguli. Sel jõledal ajal, kui tavakodanik võis auto osta vaid riikliku loaga, oli iga neljarattalise masina omanik õnneseen. Aga Mirtale ei too „limusiin” sugugi õnne. Autouudist kuuldes ilmuvad tema õuele kohe kauged sugulased: isepäine haritlane Dagnija, varast keskeakriisi põdev Ēriks ja nende teismeline poeg Uģis ning salakaval pugeja Olita, tema „kuldsete kätega” mees Viktors ja nende litsakas tütar Lāsma. Limusiinile heidavad noolivaid pilke ka naabrid Jāzeps ja Veronika. Algab halastamatu lahing selle nimel, kellele tädi Mirta oma Žiguli pärandab. Nagu kannatusi ja kirgi veel vähe oleks, tekib Ēriksi, Uģise ja Lāsma vahel veider armukolmnurk.

„Jaaniöö värvi limusiin” on lõunanaabrite populaarsemaid filme, milles leiduvaid kilde („Lapsetegemiseks pole aega!”, „Kas ma musi ei saagi?” jpt) teavad lätlased loomulikult peast. Filmis on väike – tegelikult kaalukas – viide ka Eestile. Nimelt tahab neiu Lāsma kohutavalt Munamäele minna. Koguni nii väga, et Munamäest kujuneb filmi edenedes lausa omamoodi Eldoraado, nooruse, armastuse ja valgete ööde pühitsuspaik. Räägitakse, et ennevanasti korraldasid lätlased Munamäele palverännakuid üksnes selle filmi mõjul.

Kuna tegevus toimub suuresti jaanipäeva paiku, näidataksegi „Limusiini” Läti televisioonis igal aastal just sel päeval. Kindlasti pole õige öelda, et „Jaaniöö värvi limusiin” on Läti „Siin me oleme”. Viimane mõjub pigem lõbusate sketšide kogumikuna, mis kuidagiviisi nõrga, pea olematu süžee külge liimitud. „Limusiin” kuulub mitmekihilisema loo, selgelt välja arendatud tegevustiku ja nüansikamate rollisoorituste tõttu kõrgema kategooria komöödiate sekka. Aga nagu alguses vihjatud: temaatiliselt ja teostuslikult pole „Limusiinil” ja keskmisel (nõukogude) Eesti filmil kuigi palju vahet.

Läinuks ajalugu teisiti, võinuks läti hõimud võtta üle liivi keele ja me ei vaataks lätlaste kui mingi võõra kuuevarbalise balti rahva peale, vaid kohtleks neid soojalt ja südamlikult nagu hõimuvendi. Muide, liivi keel ei ole veel lõplikult välja surnud ja nii mõneski lätlases voolab tegelikult tilgake liivi verd. Järeldus: lätlased on pooleldi ugri tõugu. Aga kumb pool neil ugri on, seda ma küll öelda ei oska.

Head pesupäeva!

Saturday Night Fever

Juba ammusest ajast on sauna köetud ja leili võetud ikka laupäeviti. Kusjuures, „laupäev” on päris iidne sõna, mis võeti meil arvatavasti kasutusele juba üle tuhande aasta tagasi viikingite mõjutusel. Vanapõhja keeles tähendab laugardagr pesupäeva. Samale tüvele – laugar ehk pesuvesi – on põhjamaalased tänini truuks jäänud. Palun väga: islandi ja fääri laugardagur, rootsi lördag, taani ja norra lørdag, soome lauantai. Ka meile lähedastes isuri ja vadja keeltes on laupäev selgesti äratuntav: laukopäivä. Muide, laugar ja laundry on samuti omavahel suguluses.

Kui liikuda lõuna poole, lätlaste ja leedulaste juurde, siis sealkandis nimetatakse laupäeva lihtsalt kuuendaks päevaks: sestdiena ja šeštadienis. Väga pragmaatiline.

Inglise, kõmri, iiri ja hollandi keeles on laupäev pühendatud Saturnile: saturday, dydd sadwrn, de sathairn, zaterdag. Küllap näitasid eeskuju roomlased, kes laupäeviti Saturnust, peajumal Jupiteri isa, kummardasid ja talle sel päeval viljaohvreid tõid.

Mis aga erinevaid keeli uurides kohe silma jääb – suuremas osas Euroopast on laupäev tuletatud sabatist. Saksa samstag, prantsuse samdi, vene cуббота, hispaania sàbado, itaalia sabato, katalaani dissabate, ungari szombat, poola sobota, horvaadi subota, malta is-sibt, kreeka Σάββατο jpt. Aluseks muidugi juutide hingamispäev ehk שַׁבָּת (shabbat).

Baskid ja võrokesed on aga kõige loomingulisemad Euroopa rahvad, kes teistelt ei laena, vaid mõtlevad oma peaga. Võrumaal käiakse sannan puulpääväl ehk poolpäeval. Baskide larunbat oleks toorelt tõlkides hoopiski „kohtumine sõpradega”. Millal siis veel sõbraga kokku saada, kui mitte laupäeval?

Eesti keeles on „laupäeval” teinegi tähendus: tähtpäevale või pühale eelnev päev. Just sellisel laupäeval sooritatud rituaalid on eriti tugeva väega. Nii on meil kombeks jagada kinke jõululaupäeval ja teha jaanituld jaanilaupäeval. Marti joostakse mardilaupäeval, katri kadrilaupäeval. Varasemal ajal tähistati vastlapäeva paastuaja laupäevana. Enne seda, kui vene võim näärid oma punase juraga ära rikkus, nimetas vanarahvas aasta viimast päeva näärilaupäevaks.

Samas vaimus jätkates võib kalendrisse märkida ka künnilaupäeva, karjalaskelaupäeva, rukkimaarjalaupäeva, lastekaitselaupäeva, eesti keele laupäeva ja taasiseseisvumislaupäeva.

Need read on kirja pandud ühel üsna tavalisel neljapäeval ehk... reedelaupäeval.

Kuhu jäi kukk?

Esimene koolipäev lõppes suure pettumusega

Minu koolitee algas täpselt kolmkümmend aastat tagasi. See oli praegusega võrreldes hoopis teine aeg. Võsas varitsesid dinosaurused ja maanteel müttasid mammutid. Pakkisin oma väikese kivikirve ranitsasse, tegin kodustatud hundile pai ja läksin.

Tegelikult ei mäleta ma oma esimesest koolipäevast suurt midagi. Meelde on jäänud ainult paar hägust hetke, kui istusin aulas venna kõrval, ümberringi võõrad näod ja võõrad seinad. Kõik tundus nii arusaamatu. Ma polnud elevil ega hirmul, lihtsalt segaduses. Oli paras vedamine, et mu vend läks kaheteistkümnendasse ja sain tema käekõrval kooliteed alustada, vastasel juhul oleks mu pisike maailm vist täielikku kaosesse vajunud. Igatahes lisas selline vennalik teatepulga üleandmine edasiseks jõudu.

Ei mäleta sedagi, milliseid lilli ma õpetajale viisin ja kas üldse viisin. Esimesed muljed koolimajast ja klassiruumist on samuti peast kadunud. Küll aga mäletan, et kandsin valget triiksärki, veidi lontivajunud musta kikilipsu, tavalisi teksaseid ja mõmmipildiga botaseid. Esimene siidvest, viigipüksid ja kingad tulid alles kunagi hiljem. Pärast aktust ei järgnenud kodus mingit pidu ega kringlisöömist. Muide, ka põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamine polnud pillerkaaritamiseks piisavad põhjused. Mu kodus on kehtinud alati sama reegel, mis kloostris: pidu on saatanast.

Aabitsaid ei andnud meile kätte direktor või õpetaja, nagu mõnes koolis kombeks. Need jagati kiiruga välja aula ukse taga, kohe enne sissemarssi. Ootasin aabitsat väga. Juba lapsena armastasin raamatuid ja aabits oli minu jaoks Üks Eriti Tähtis Raamat. Enne kooliminekut olin jõudnud päris mitme erineva aabitsaga tutvust teha. Lemmikuks sai Karuaabits. Kusagilt jäi aga kõrva, et õige aabitsa kaane peal seisab hoopis kirju sabaga kukk. Üht sellist olin ka käes hoidnud ja sealt veidi lugenud.

Ja oh seda pettumust, kui aula ukse taga anti mulle pihku säärane pasakollane aabits, mille kaanel polnud ei kukke ega karu. Üleüldse oli tegemist lapsevaenuliku lektüüriga. Tekstid olid rasked ja pildid igavad. Oskasin muidu soravalt lugeda, aga sinna aabitsasse oli sattunud niisuguseid hirmsaid sõnu, mis mulle tõsist raskust valmistasid. Muumipere jõulujutus esines näiteks Tusklikupreili. No katsu neid tähti kiirelt ja korralikult kokku lugeda!

Nüüd sama aabitsat sirvides mõistan, mida autorid taotlesid. See oli esimene okupatsioonijärgses Eestis ilmunud aabits, õieti küll soomlaste toel välja antud ja sealpool lahte ka trükitud. Tekstiosa koostaja Viivi Luik soovis, et pisikesed eestlased teeksid juba varakult tutvust Koidula, Liivi, Tuglase, Haava ja Ennoga, õpiksid armastama oma kultuuri, loodust ja rahvast. Samas ei tohi laste vaimseid võimeid kunagi ülehinnata. Minule meeldis pigem ninnu-nännu kirjandus, selline Disney-värk. Palju ilusaid pilte ja lihtne tekstipudi.

Luige-Kokamäe aabitsas on ka sisu, mis mõjub tänapäeval üsna veidralt ja tekitab isegi kohmetust. J-tähe juurest leiab sellised näitelaused: "Jumal, kaitse meie maja. Kaitse meie ema ja isa. Kaitse ka kõiki lapsi." Ülestõusmispühasid kirjeldavas jutus aga: "Lapsed nurusid: "Ema, loe Jeesusest!"" Sellele järgneb pikk tsitaat piiblist. Üheksakümnendate alguses polnud ilmselt päris selge, millises vaimus peaks lapsi harima. Kohati arvati, et kristlikud tõekspidamised kuuluvad igal juhul isamaalisuse juurde, nii nagu vanal hääl Pätsi ajal.

Kõhedust tekitab ka Luige omaloominguline lugu ühe perekonna reisist Rootsi. Kokamägi joonistas sinna kõrvale Estonia laeva. Tolleks ajaks, kui me klassis selle jutuni jõudsime, oli laev juba merepõhjas.

Samas jutus öeldakse muuhulgas: "Söödi ka teistmoodi sööke, nagu näiteks spagettit, jogurtit, müslit, kiivisid ja isegi tigusid." Tõepoolest, kolmekümne aasta eest olid jogurt, müsli ja kiivid siinmail veel üsna eksootilised. Teod pole õnneks meie toidulauale jõudnudki. Tasub ka tähele panna, kui palju on õigekeel vahepeal muutunud. Tookord söödi spagettit, nüüd aga spagette.

Ehkki esimeses klassis ei tekitanud aabits minus sooje tundeid, hoian seda endiselt oma riiulis. Hea vahel võtta ja sirvida.

Mis esimesel koolipäeval veel juhtus? Sain teada, et koolidirektori nimi on Kool. Tundus täitsa loomulik. Õige politseiniku nimi on ju Võmm, puusepa nimi on Puusepp ja arstidel on nimeks kas Haigla, Süstal või Stetoskoop. Kolmekümne aasta eest olid asjad nii lihtsad. Direktor Koolil oli must habe ja kõva hääl. Aga mida ta kõneles – jälle auk.

Mu esimene klassijuhataja oli Kivi. Kusjuures, Kivi-ajal oli hea elada. Ta tegi meile selgeks, et õpime B-klassis. See tegi mind natuke kurvaks, sest A on tähestikus ju ikka enne B-d. Järelikult pidid A-klassi lapsed olema kuidagimoodi paremad. Õnneks läks see tunne kiiresti üle.

Kui olin mõne päeva või nädala koolis käinud, tuli postkasti järjekordne "Miki Hiire" number. Esikaanel oli arvutiklass, õpilasteks hiired ja pardid. Tollal polnud arvutid veel kuigi levinud ja internetti polnud õieti ollagi, aga kooliga tutvudes olin juba arvutiklassis käinud. Kogu sealne aparatuur, kõik need ekraanid ja kastid ja juhtmed näisid nii ulmelisena. Saime loa mõnd arvutit proovida ja oma nime sisse trükkida. Mina ei julgenud.

Aga selle "Miki Hiire" lugesin kohe läbi. Hoopis ägedam kui kuketa aabits.

Mis maksab Eesti riik?

Rohkem kui ühe elu

Viimased paar aastat on räägitud palju sõjast ja rahast. Justnimelt rahast, mitte rahust. Riigil on vähe pappi, kõppi ja klotsi, rahval niisamuti. Hinnad aina kerkivad. Ökonomistid kraaksuvad, et Eestist saab õige pea Euroopa kõige kallim riik. Või lausa maailma kõige kallim. Aga see on ju pagana hea! Eesti riik peabki eestlase jaoks olema kõige kallim riik maailmas.

Pixabay

Riik on muutunud kalliks (majanduslikult ja emotsionaalselt) meist vaevu tuhande kilomeetri kaugusel möllava sõja tõttu. Nüüd näeme, et iseseisev riik ei seisa iseenesest. Riigi inflatsioon on parim inflatsioon üldse. Kalli ehk hinnalise Eesti eest tasub seista. Odav riik on asendatav, kuid kallis riik mitte.

Palju maksab me riik? Lööme kokku kõik Eesti vabaduse eest antud inimelud ja korrutame mustmiljoniga. Monumendid ja memoriaalid on kivisse raiutud kviitungid, mis kinnitavad vabaduse hinda. Elame paradiisis, mille on kinni maksnud meie esivanemad.

Kallis Eesti rahvas! Odav vene rahvas. Tasuta hiinlased. Tsivilisatsioonid langevad, aktsiad langevad, meeleolud langevad, sügislehed langevad. Isegi püksid langevad. Ainult lootuse väärtus püsib konstantne, olgu allakäigu- või ülestõusuajastu.

Eestit tuleb säästa, hoida ja kasvatada nagu raha. Pole mõistlik Eestit raisata või kuhugi madratsi alla toppida, musti päevi ootama. Päevad on siin alati mustad, ööd aga kummaliselt valged. Eesti-nimeline investeering ei kao kuhugi, kui ta on kindlalt südamesse paigutatud. Seal võib ta rahus ja kindluses intresse teenida.

Lootevetevana luksatused Taara öökulli pesapuu all

James Joyce'i romaani „Ulysses” (tuntud ka kui „Useless”) vaoshoitud arvustus

Rotid närisid kaks nädalat järjest mu pehmeköitelise "Ulyssese" 358. lehekülge, aga surid lõpuks nälga. Rummo tõlkis, Rammo etles, Rambo näitas musklit. Vägev möga, kui tsiteerida klaassilmaga kullasseppa, kelle saepuruseintega pööningut uputab mõdu. Rösterijuhtmega kägistatud alligaator ripub nüüd raudahju kohal, aga trammirööbaste kõveruse eest vastutavad strühhiiniga toidetud tuvid. Harry Potter ostis riisiluua ja lendas sellega üle nuudlipõllu. Löö mind, löö mind, rüütliks löö mind!

„Juustusardellide inflatsioon hävitab suhkruherned!” lõugab libudekoor Pilitsvere punklaulupeol. Muide, karastatud jääkristallid seisavad vitriinis juba keskajast saati, ehkki Bacchuse roosa kõhualune pole kunagi poonimisvaha tundnud. Nunnad laabuvad, ei, vabandust, teehöövlid. Carl-Magnus XIV kirjutas üksteist uut takti mu punaste rinnakarvade sümfooniasse. Paraku ei pea tema majakaukse haak kinni Nebraska mäkrasid.

Roomikud ei ole paremad kui kummikud, eriti nood kollaste kettidega, ehkki pärnast treitud postamendil seisab ikka veel Oksmaa kuju. Taliteed ja taliveed, sekka mõned paljad peed. Ikkagi võiks leppida väljaastumisega, kui sissejooks kulgeb mööda vihmarenni. Piitsaga ei saa ju pitsat teha.

Pixabay

Ettevõtja vastand on tahapanija. Talle meeldivad pronksmedalist lahti löödud killukesed, mis mahuvad suurepäraselt kõrvatrummikile ja munavispli vahele. Mõnikord, üsna harva tegelikult, võib vasikalaudas küüneviil kaduma minna. Sellest pole midagi, ainult suurvürstidel on väikesed rulad.

Kirt murdis oda pooleks ja hakkas hoopis kartuleid loopima. („Pillet”, „Mallet”, „Piretit” ja „Annet”.) Milleks püksid, kui võib ka sussi sisse lasta? Isegi seitse Pätsi ei anna ühte Tõnissoni. Vaja kustukumme ja Buddha kujukesi juurde osta, sest madratsi alla ei mahu enam ühtegi eterniiditükki. Ainult noored, piimahammastega tammelehed tantsivad Viinistu valssi, teised on endiselt Lauri küljes.

Mahorkat leidub paljudes kamorkades, millest järeldub, et veskiratas, nagu ka moosiriiuli pehkinud tapp, ei ole Iru soojuselektrijaama kõige väiksema lao täitmiseks piisav. Aga lõuatäis jüääne võiks hüääne rahuldada. Miks mitte, kui Mount Rushmore’i kõrvale on juba tekkinud liitiumikaevandus ja gooti katedraal, rongaemade varjupaigast rääkimata.

Dali maalis kakssarvikuid, kuni jäi tukkuma. Unes läks Dali külla Deelele ja Doodsile. Gabsabea veeres borgandide ja gaaligade vahel nagu gaguge.

Aga nüüd Leopoldist ka. Sellest Õie-Leopoldist, meie kõige suuremast sõbrast, kes Postikana ära kitkus ja KFC restoranile maha müüs. Leopold pold ta õige nimi. See old hoopis Engelbert von Tuubatrompet. Pane tähele: Leopoldil pole kunagi Leokruvisid. 16. juuni, 16. juuni! Pane kirja!

„Kuhu kaugele tee viib?”

„Takso pagasnikusse!”

Marineeritud ajud, mida despootide dineedel serveeritakse, maitsevad hästi padakonnakastmega. Need takjakrõpsud, mis pusade külge käivad, ajavad kikutohtri vihale. Tillilehvitajad ei vaja apteegikaane. Kui, siis ainult täiskuukresse. Täis kui tina, tinavile, tinavalamine. Sedasi kaduski ilmakaardilt Ilmarine.

Eestluse kuupjuur on Vargamäe Andrese karvutu koer. Otsatu otsa peal ei tule otsal otsa. Solgipangi põhi ei paista veel!

Muud polegi enam kisada.

Elu võimalikkusest linnas

Kas mullikas puhub mullikesi?

Suvi on see õnnis aeg, kui suur osa linnarahvast liigub maale. Kas niisama puhkama, mõnd lavastust-kontserti nautima või rändlindude kombel pesitsema. Suvilad lüüakse lille, muruniitjad pannakse käima ja toolid kolitakse verandale. Lühike imede aeg tuleb ära kasutada, enne kui tähed langevad ja lumi maas.

Linn on täiesti ebaloomulik elukeskkond. Asfaldi ja betooni sees ei idane teragi. Ka inimene jääb seal kängu. Palju tossu ja kära, rahu ei kuskil. Elatakse tihedalt üksteise kukil nagu rotid. Hämmastav, et inimesed linnas hulluks ei lähe. Või noh, küllap nad ongi hulluks läinud, muidu ju linnas ei elataks. Aga mõelge: linnas on ju tööd ja meelelahutust ja üldse kõik head asjad käe-jala juures! Miskipärast kiputakse nende heade asjade sees ometi läbi põlema. Tekib igatsus rahu järele.

Linnad said alguse linnustest, ehkki vaid vähesed muinasaja linnused kasvasid linnaks. Kõrged müürid ja vallid pidid kaitset pakkuma, ent samal ajal olid need vaenlase sihtmärgid. Kuhu rahvas koguneb, sealt on, mida röövida. Läbi ajaloo on linnarahvas kannatanud rohkem kui maarahvas, sest sõjad, katkud ja näljahädad jätavad väheseid linnu puutumata. 

Eestlaste ellujäämise garantiiks on hajaasustus. Lambakari, mis hoiab tihedalt kokku, on huntidele kerge saak, aga sellist karja, mis igasse ilmakaarde laiali jookseb, ei suuda hallivatimehed täielikult hävitada.

Linnastumise tõttu koondub rikkus aina tihedamalt suurematesse linnadesse ja nende ümbrusse. Ega Eestis neid va suurlinnu õieti polegi, Tallinn ja ehk veidi ka Tartu. Linnastumise teine ots on ääremaastumine. Külad, alevikud ja väikelinnad jooksevad verest tühjaks. Maaelust kaugenemine toob kaasa kultuuri lahjenemise ja traditsioonide nõrgenemise. Laulu- ja tantsupeod üksi eestluse juurikat elujõulisena ei hoia.

Maaelu tundmata ei tunta ka enam esivanemate pärandit. Tammsaare on küll kõigutamatu klassik, aga tema teosed pole kuigi linlikul lainepikkusel. Võitlus maaga jääb moodsale lugejale kaugeks eksootikaks, mis paljusid enam sügavalt ei puuduta.

See, mis maal kasvanud lapsele on iseenesest mõistetav, pole linnalapsele sugugi mitte. Ühes linnakoolis küsis õpetaja kuuenda klassi lastelt, kes on mullikas. Keegi ei teadnud. Polnud kuulnudki! „Äkki mullitaja?” pakkus üks õpilane tõsimeeli. Pole vist mõtet küsida, misasjad on „loog”, „lüpsik” või „sirp”.

Päike särab rõõmsalt. Linnarahva jaoks tähendab see rannailma ehk puhkust, maarahva jaoks heinailma ehk tööd. Ja nii need kaks rahvast omavahel kokku ei saagi.

Samal teemal:

Ei pea olema linn, et olla pealinn

Kuidas mungad äri ajasid

Mida on õppida keskaja kloostritelt?

Keskaegne majandusmudel ei olnud orienteeritud kasumi teenimisele, esmane vajadus oli enese äraelatamine. Töötegemine oli igati kooskõlas kristliku moraaliga, mis tähendas muuhulgas laiskuse vältimist, patukahetsust ja keha alandamist. Õhtumaade majandus edenes esmajoones kasvavate rahvahulkade toel, kes vajasid toitu ja katet. Kapitalistliku turumajanduse triumf jäi alles tulevikku.

Kõrgkeskajal tekkis benediktiinlaste kõrvale mitmeid uusi mungaordusid, mis prohvet Elijat ja Ristija Johannest eeskujuks võttes eraldusid maailmast ning tõstsid ausse füüsilise töö. Kloostritest said polüfunktsionaalsed asutused, mis koondasid kokku jumala teenimise (kirik), kirjakunsti säilitamise (raamatukogu, skriptoorium), öömaja pakkumise teelistele (võõrastemaja), väiketööstuse arendamise (veski, sepikoda) ning muudki (õllepruulimine, tõu- ja sordiaretus). Kõik kloostrikompleksid polnud rajatud viljakatele maadele ning saamaks vähegi arvestatavat saaki, pidid mungad välja mõtlema uusi agraartehnilisi lahendusi. Just kloostrites juurutati efektiivseid põlluharimisviise, näiteks kolmeväljasüsteemi. Lammastelt saadud vill tagas tekstiilitootmise, haned andsid kirjutamiseks vajalikke sulgi.

Kloostritest kujunesid majanduse majakad hoolimata keskajale omasest mentaliteedist, mis taunis muutusi ning otsis tuge minevikust. Kloostrid võisid valitseva kristliku ideoloogia tugipunktidena sedasama ideoloogiat vastavalt reaalsele vajadusele kohendada ning tegelda ka „patuse“ innovatsiooni ja liigkasuvõtmisega. Kloostrites aset leidnud uuendused ei tulenenud aga kehtiva mõttemalli tahtlikust murdmisest. Kuluka ja sageli väga tülika transpordi ning vähearenenud rahamajanduse tingimustes oli kloostrimüüride vahel tootmine väga tõhus.

Munkade põhitegevus oli ikkagi palvetamine ja jumalateenistuste läbiviimine, samal ajal kui ilmikvennad hoolitsesid „musta töö“ eest. Samas tegid ka vaimulikud vennad vastavalt päevakavale hoolsalt füüsilist tööd. Keskajal arenes tehnoloogia suuresti tänu kloostritele, sest eraldatuses tegutsenud asutused olid sunnitud kogu tööks vajalikud seadeldised ja instrumendid enamasti ise valmistama. Kui aga klooster tootis rohkem kui ära tarvitas, oli mõistlik ülejääk maha müüa.

Selgub, et kaubandus ja hingehoid olid teineteisega edukalt ühildatavad. Kirik soosis ja kaitses kaupmehi (kel olid ka omad kaitsepühakud, tuntuim neist Nikolaus), ehkki varakeskajal oli liigkasuvõtmist patuseks peetud. Vähemal määral puutusid kaubandusse mungaordud, kuid nad tegid seda siiski. Vara- ja kõrgkeskajal olid kaupmehed eelkõige luksuskaupade vahendajad ning sisekaubanduse edendamise võtsid enda kanda just arvukad kloostrid.

Eriti aktiivse ärialase tegevusega paistsid silma tsistertslased, kes seadsid sisse hulgaliselt kaubateid ning turukohti. Mitmetel kloostritel olid oma kindlaksmääratud kaubanduslikud privileegid. Peamise tulu said Lääne-Euroopa kloostrid valdavalt põllumajandusest, mujal pool Õhtumaades, näiteks Ungaris, kauplesid mungad väga edukalt ka käsitööga.

Tsistertslased polnud siiski pelgalt mungarüüs kaupmehed. Kaubandusest saadud kasumi rakendasid nad oma ideoloogia kindlustamise ja levitamise teenistusse. Kiriku ehitamise- ja ülalpidamise hiiglaslikud kulud maksti vähemalt osaliselt kinni mahamüüdud toodangust. Kui katedraalide eeskujul hakati ehitama võimsaid kloostrikirikuid (üks muljetavaldavamaid nende seas tohutute mõõtmetega Cluny kirik Prantsusmaal), pidid vaimulikud vennad selle nimel rohkem pingutama. Kaubandusega tegelemine tõi kaasa ka kloostrite avanemise maailmale.

Kerjusmungad – dominiiklased ja frantsisklased – rõhutasid tsistertslastest veelgi enam kasinust ja moraalset puhtust. Nende jaoks oli vaesus omamoodi ideaal, mida oli pealtnäha üsna keeruline lülitada majanduslikku süsteemi. Koos kerjusmunkadega jõudsid kloostrid ka linnadesse, kus põllumajandusega enam naljalt tegelda ei saanud. Dominiiklased nägid endis esmajoones jutlustajaid – sellest ka nende rööpnimi „jutlustajavennad“ – ning ketserluse vastu võitlejaid, kuid kaubitsemine polnud neilegi võõras. Kloostrikaubandus jõudis ühes dominiiklastega linnamüüride vahele, pakkudes sellega konkurentsi kohalikele käsitöölistele.

1180. aasta paiku tekkis Põhja-Euroopa linnades begiinide liikumine, mille asutasid vallalised või lesestunud naised. Kuigi tegutseti külg-külje kõrval kerjusvennaskondadega, ei andnud begiinid pidulikku kloostrivannet ega järginud kindlaid usulisi reeglistikke. Kiriku jaoks oli taoline nähtus problemaatiline, sest begiinid polnud tollase avalikkuse silmis ühiskonna täisväärtuslikud liikmed. Pealegi õõnestas nende vaesteabi ning üliodavate hindadega kaubitsemine vaimulike ja kaupmeeskonna võimu. Sellele järgnes kirikumeeste dramaatiline käik: usuliikumine tembeldati ketserluseks ning mitmed begiinid lõpetasid elu tuleriidal. Siit ilmneb kiriku palav tahe kontrollida majandust ning püüd ideoloogiliste vahendite kaasabil kõrvaldada konkurente.

11.–12. sajandi kloostreid võib nimetada muuhulgas algelisteks pankadeks, seda siiski vaid tinglikult. Mitmetel juhtudel andsid kloostrid laenu, sest ajal, mil juutidele hakkas nõudlus üle pea kasvama ning kaupmehed kreeditoridena ei tegutsenud, oli see nišš täitmata. Kuigi raha ei sobinud oma kõige üldisemas tähenduses kokku kristliku ja eriti kloosterliku mentaliteediga, mis rõhutas vaesust kui vaga elu üht möödapääsmatut komponenti, oli raha prestiiž tema vähesuse tõttu kõrge. Seetõttu ei näinud ka mungad raha laenamises midagi täiesti jumalavastast, pigem lisas rahaga tegelemine neile ühiskondlikku tähtsust.

Küsimus ees, vastus taga

Uus mälukamäng!

Tere õhtust! Algab saade „Küsimus ees, vastus taga”.

Meie tänane mängija on Lauri Angerjas, 30-aastane elektriinsener, kes on spetsialiseerunud pikkadele juhtmetele.

Igale küsimusele vastamiseks on aega 5 sekundit. Kas oled valmis? Esimene küsimus.

Kuidas nimetatakse tangudega kartuliputru?

Ma olen valmis.

Mis on Malaisia pealinn?

Mulgi puder.

Kes võitis Eesti Laulu 2018. aastal?

Kuala Lumpur.

Kuidas on vene keeles "piksevarras"?

Elina Netšajeva.

Itaalia näeb kaardil välja nagu...

Eee...

Milline kehaosa puudub eunuhhidel?

Kalamehe kummik.

Mis on emakasisene spiraal?

Peenis.

Mida tähendab soome keeles "tonttu"?

Rasestumisvastane vahend.

Lõpeta lause: USA lipul on 13 triipu ja...

Päkapikk.

Mis vahe on valgul ja proteiinil?

Viiskümmend tähte.

Lõpeta Shakespeare'i tsitaat: "Olla või mitte olla..."

Need on üks ja sama.

Millega sai kuulsaks Brigitte Susanne Hunt?

... selles on küsimus.

Mida tegi Mart Helme üheksakümnendatel?

Suudles Andrei Zevakinit.

Mille poolest erines mammut elevandist?

Ajas venelastega äri.

Miks loobus Rootsi kuninganna Kristiina troonist?

Ta oli karvane ja kaalus kuus tonni.

Millises Ameerika komöödiafilmis mängisid koos Jason Biggs ja Mena Suvari?

Pole õrna aimugi.

Kes oli ema Teresa?

Kuum pirukas.

Nimeta üks Karl-Erik Taukari laul.

Nunn.

Kuhu siirdus Ott Tänak pärast Toyotast lahkumist?

Seitsme tuule poole.

Õige vastus! Palju õnne, Lauri, oled võitnud 50 senti!

Tohib küsida, kuidas on sinu abikaasa nimi?

Hyundai!

Tule appi, kratt!

Tehisaru ammendavad vastused inimaru üliolulistele küsimustele

Üks loll jõuab rohkem küsida, kui kümme tarka vastata. Õnneks ei ole nüüdsest enam vaja tarkpäid oma lollustega kimbutada. Kus häda kõige suurem, seal tõttab appi moodne kratt ehk tehisaru. Ohverdasin minagi vanakuradile kolm tilka verd ja sain endale sulaseks ChatGPT-nimelise kratipoisi.

Krati autoportree

Esitasin talle kaksteist keerulist küsimust, mis on mind (ja poolt inimkonda) juba ammu painanud. Tuleb välja, et kratt on õudne lobamokk, kes võib oma poliitiliselt ülikorrektse jutuga peremehe surnuks näägutada.

Selliseks kujunes siis minu vestlus kratiga (kirjaviis muutmata):

1. Mis on elu mõte?

Elu mõte on üks vanimaid ja sügavaimaid filosoofilisi küsimusi, mis on pannud inimesi mõtisklema juba sajandeid. Vastus sellele küsimusele võib olla väga subjektiivne ja sõltuda inimese isiklikest uskumustest, väärtustest ja kogemustest. Siin on mõned erinevad perspektiivid elu mõtte kohta: