Kuhu jäi kukk?

Esimene koolipäev lõppes suure pettumusega

Minu koolitee algas täpselt kolmkümmend aastat tagasi. See oli praegusega võrreldes hoopis teine aeg. Võsas varitsesid dinosaurused ja maanteel müttasid mammutid. Pakkisin oma väikese kivikirve ranitsasse, tegin kodustatud hundile pai ja läksin.

Tegelikult ei mäleta ma oma esimesest koolipäevast suurt midagi. Meelde on jäänud ainult paar hägust hetke, kui istusin aulas venna kõrval, ümberringi võõrad näod ja võõrad seinad. Kõik tundus nii arusaamatu. Ma polnud elevil ega hirmul, lihtsalt segaduses. Oli paras vedamine, et mu vend läks kaheteistkümnendasse ja sain tema käekõrval kooliteed alustada, vastasel juhul oleks mu pisike maailm vist täielikku kaosesse vajunud. Igatahes lisas selline vennalik teatepulga üleandmine edasiseks jõudu.

Ei mäleta sedagi, milliseid lilli ma õpetajale viisin ja kas üldse viisin. Esimesed muljed koolimajast ja klassiruumist on samuti peast kadunud. Küll aga mäletan, et kandsin valget triiksärki, veidi lontivajunud musta kikilipsu, tavalisi teksaseid ja mõmmipildiga botaseid. Esimene siidvest, viigipüksid ja kingad tulid alles kunagi hiljem. Pärast aktust ei järgnenud kodus mingit pidu ega kringlisöömist. Muide, ka põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamine polnud pillerkaaritamiseks piisavad põhjused. Mu kodus on kehtinud alati sama reegel, mis kloostris: pidu on saatanast.

Aabitsaid ei andnud meile kätte direktor või õpetaja, nagu mõnes koolis kombeks. Need jagati kiiruga välja aula ukse taga, kohe enne sissemarssi. Ootasin aabitsat väga. Juba lapsena armastasin raamatuid ja aabits oli minu jaoks Üks Eriti Tähtis Raamat. Enne kooliminekut olin jõudnud päris mitme erineva aabitsaga tutvust teha. Lemmikuks sai Karuaabits. Kusagilt jäi aga kõrva, et õige aabitsa kaane peal seisab hoopis kirju sabaga kukk. Üht sellist olin ka käes hoidnud ja sealt veidi lugenud.

Ja oh seda pettumust, kui aula ukse taga anti mulle pihku säärane pasakollane aabits, mille kaanel polnud ei kukke ega karu. Üleüldse oli tegemist lapsevaenuliku lektüüriga. Tekstid olid rasked ja pildid igavad. Oskasin muidu soravalt lugeda, aga sinna aabitsasse oli sattunud niisuguseid hirmsaid sõnu, mis mulle tõsist raskust valmistasid. Muumipere jõulujutus esines näiteks Tusklikupreili. No katsu neid tähti kiirelt ja korralikult kokku lugeda!

Nüüd sama aabitsat sirvides mõistan, mida autorid taotlesid. See oli esimene okupatsioonijärgses Eestis ilmunud aabits, õieti küll soomlaste toel välja antud ja sealpool lahte ka trükitud. Tekstiosa koostaja Viivi Luik soovis, et pisikesed eestlased teeksid juba varakult tutvust Koidula, Liivi, Tuglase, Haava ja Ennoga, õpiksid armastama oma kultuuri, loodust ja rahvast. Samas ei tohi laste vaimseid võimeid kunagi ülehinnata. Minule meeldis pigem ninnu-nännu kirjandus, selline Disney-värk. Palju ilusaid pilte ja lihtne tekstipudi.

Luige-Kokamäe aabitsas on ka sisu, mis mõjub tänapäeval üsna veidralt ja tekitab isegi kohmetust. J-tähe juurest leiab sellised näitelaused: "Jumal, kaitse meie maja. Kaitse meie ema ja isa. Kaitse ka kõiki lapsi." Ülestõusmispühasid kirjeldavas jutus aga: "Lapsed nurusid: "Ema, loe Jeesusest!"" Sellele järgneb pikk tsitaat piiblist. Üheksakümnendate alguses polnud ilmselt päris selge, millises vaimus peaks lapsi harima. Kohati arvati, et kristlikud tõekspidamised kuuluvad igal juhul isamaalisuse juurde, nii nagu vanal hääl Pätsi ajal.

Kõhedust tekitab ka Luige omaloominguline lugu ühe perekonna reisist Rootsi. Kokamägi joonistas sinna kõrvale Estonia laeva. Tolleks ajaks, kui me klassis selle jutuni jõudsime, oli laev juba merepõhjas.

Samas jutus öeldakse muuhulgas: "Söödi ka teistmoodi sööke, nagu näiteks spagettit, jogurtit, müslit, kiivisid ja isegi tigusid." Tõepoolest, kolmekümne aasta eest olid jogurt, müsli ja kiivid siinmail veel üsna eksootilised. Teod pole õnneks meie toidulauale jõudnudki. Tasub ka tähele panna, kui palju on õigekeel vahepeal muutunud. Tookord söödi spagettit, nüüd aga spagette.

Ehkki esimeses klassis ei tekitanud aabits minus sooje tundeid, hoian seda endiselt oma riiulis. Hea vahel võtta ja sirvida.

Mis esimesel koolipäeval veel juhtus? Sain teada, et koolidirektori nimi on Kool. Tundus täitsa loomulik. Õige politseiniku nimi on ju Võmm, puussepa nimi on Puussepp ja arstidel on nimeks kas Haigla, Süstal või Stetoskoop. Kolmekümne aasta eest olid asjad nii lihtsad. Direktor Koolil oli must habe ja kõva hääl. Aga mida ta kõneles – jälle auk.

Mu esimene klassijuhataja oli Kivi. Kusjuures, Kivi-ajal oli hea elada. Ta tegi meile selgeks, et õpime B-klassis. See tegi mind natuke kurvaks, sest A on tähestikus ju ikka enne B-d. Järelikult pidid A-klassi lapsed olema kuidagimoodi paremad. Õnneks läks see tunne kiiresti üle.

Kui olin mõne päeva või nädala koolis käinud, tuli postkasti järjekordne "Miki Hiire" number. Esikaanel oli arvutiklass, õpilasteks hiired ja pardid. Tollal polnud arvutid veel kuigi levinud ja internetti polnud õieti ollagi, aga kooliga tutvudes olin juba arvutiklassis käinud. Kogu sealne aparatuur, kõik need ekraanid ja kastid ja juhtmed näisid nii ulmelisena. Saime loa mõnd arvutit proovida ja oma nime sisse trükkida. Mina ei julgenud.

Aga selle "Miki Hiire" lugesin kohe läbi. Hoopis ägedam kui kuketa aabits.