Pöörame pilgu lõunasse
Kui hiljuti Jupiteris filmivalikut sirvisin, jäi silma üks haruldane loomake: vana Läti komöödia „Jaaniöö värvi limusiin” (Limuzīns Jāņu nakts krāsā, 1981). Kummalisel kombel polnud ma sellest peaaegu et meistriteosest kunagi midagi kuulnud. Vaatasin siis ja mõtlesin: kui keel ja nimed ära vahetada, oleks tulemuseks pesuehtne Eesti film.
Lätlased ongi ju lätikeelsed eestlased. No palju meil neid erinevaid geene on! Ometi ei tunne me lõunanaabreid kuigi hästi. Ei tahagi tunda. Keele poolest oleme seotud ikka soomlastega, tahame olla nende moodi, elada sama rikkalt ja rõõmsalt. Aga vahel tasuks oma nipsakas nina ka lõunakaarde pöörata.
Mille järgi me Lätit tunneme? Poelettidelt vaatavad vastu Laima, Kārums ja Cido. Pilvede kohal tiirutavad airBalticu linnukesed. Riias on tore loomaaed, Jūrmalas kenad liivarannad ja Siguldas värvilised kepid. Valka on aga kõige tähtsam linn, sest sealt saab odavat kärakat.
Muusika kaudu on lätlased meieni jõudnud mitmest suunast. Vanem põlvkond mäletab kindlasti Raimonds Paulsi ja Laima Vaikulet. Kui ma teismeline olin, vallutas eestlaste südameid Brainstorm ja meie tüdrukud saatsid kilode viisi armastuskirju Renars Kaupersile. Moodsa muusika austajate kõrvu on võib-olla jõudnud Triana Park ja Aminata. Eurovisioonifännid teavad, kes on Marie N, Samanta Tina, Justs ja Dons. Kümmekond aastat tagasi üritas Eestis kanda kinnitada süldilaulja Lauris Reiniks. Ooperisõbrad peaks olema hästi kursis metsosopran Elīna Garanča saavutustega.
Mis Läti kirjandusse puutub, siis sellega on kehvad lood. Küsimus suurele ringile: nimeta mõni kuulus Läti kirjanik! Mistahes kirjanik. Ee... noh... seda et... Jääd vastuse võlgu? Pole viga, läti keele mõistjaid on Eestis häbiväärselt vähe ja seetõttu jõuab ka lõunanaabrite kirjandust siia maile napilt. Igatahes tasub neil, kes „Kuldvillakusse” kandideerivad meelde jätta üks Läti kirjandusklassik: Rainis. Lihtsalt Rainis. (Kodanikunimi Jānis Pliekšāns, elas 1865–1929, tuntumad teosed „Tuli ja öö” ning „Indulis ja Ārija”.) Tema abikaasa Aspazija oli samuti kirjanik. (Elza Pliekšāne, 1865–1943, tuntuim teos näidend „Hõbelinik”.) Ja nii saimegi kahe Läti kirjandusklassikuga tuttavaks, vaeva ei mingisugust.
„Limusiini” tegevus saab alguse ühest saatuslikust loteriipiletist, millega tädi Mirta võidab tutika valge Žiguli. Sel jõledal ajal, kui tavakodanik võis auto osta vaid riikliku loaga, oli iga neljarattalise masina omanik õnneseen. Aga Mirtale ei too „limusiin” sugugi õnne. Autouudist kuuldes ilmuvad tema õuele kohe kauged sugulased: isepäine haritlane Dagnija, varast keskeakriisi põdev Ēriks ja nende teismeline poeg Uģis ning salakaval pugeja Olita, tema „kuldsete kätega” mees Viktors ja nende litsakas tütar Lāsma. Limusiinile heidavad noolivaid pilke ka naabrid Jāzeps ja Veronika. Algab halastamatu lahing selle nimel, kellele tädi Mirta oma Žiguli pärandab. Nagu kannatusi ja kirgi veel vähe oleks, tekib Ēriksi, Uģise ja Lāsma vahel veider armukolmnurk.
„Jaaniöö värvi limusiin” on lõunanaabrite populaarsemaid filme, milles leiduvaid kilde („Lapsetegemiseks pole aega!”, „Kas ma musi ei saagi?” jpt) teavad lätlased loomulikult peast. Filmis on väike – tegelikult kaalukas – viide ka Eestile. Nimelt tahab neiu Lāsma kohutavalt Munamäele minna. Koguni nii väga, et Munamäest kujuneb filmi edenedes lausa omamoodi Eldoraado, nooruse, armastuse ja valgete ööde pühitsuspaik. Räägitakse, et ennevanasti korraldasid lätlased Munamäele palverännakuid üksnes selle filmi mõjul.
Kuna tegevus toimub suuresti jaanipäeva paiku, näidataksegi „Limusiini” Läti televisioonis igal aastal just sel päeval. Kindlasti pole õige öelda, et „Jaaniöö värvi limusiin” on Läti „Siin me oleme”. Viimane mõjub pigem lõbusate sketšide kogumikuna, mis kuidagiviisi nõrga, pea olematu süžee külge liimitud. „Limusiin” kuulub mitmekihilisema loo, selgelt välja arendatud tegevustiku ja nüansikamate rollisoorituste tõttu kõrgema kategooria komöödiate sekka. Aga nagu alguses vihjatud: temaatiliselt ja teostuslikult pole „Limusiinil” ja keskmisel (nõukogude) Eesti filmil kuigi palju vahet.
Läinuks ajalugu teisiti, võinuks läti hõimud võtta üle liivi keele ja me ei vaataks lätlaste kui mingi võõra kuuevarbalise balti rahva peale, vaid kohtleks neid soojalt ja südamlikult nagu hõimuvendi. Muide, liivi keel ei ole veel lõplikult välja surnud ja nii mõneski lätlases voolab tegelikult tilgake liivi verd. Järeldus: lätlased on pooleldi ugri tõugu. Aga kumb pool neil ugri on, seda ma küll öelda ei oska.
