Maailma lõpp ongi käes
Hiljuti teatati Maalehe esikaanel: „Eesti elanik maale elama ei kipu.” Kellele uudis, kellele teada-tunda fakt. Kurb küll, aga eestlased pole enam maarahvas. Linn meelitab enda rüppe, pakub suhteliselt hõlpsat tööd, küllaga meelelahutust ja üldse elamisväärset elu. Puhas õhk või linnulaul pole piisavad, et maale truudust vanduda. Maatöö nõuab higi ja pisaraid, vahel ka verd. Peab olema sitket konti ja tugevat närvi. Rohke Debelakk ütles (samuti Maalehes) väga tabavalt: „Maal on tohutult hea elada, kui ei pea tegelema põllumajandusega.”
2007. aastal toimus ajalooliselt pöördeline sündmus. Esmakordselt ületas kogu planeedi linnaelanike arv maaelanike oma. Seega elame juba viisteist aastat väga linlikus maailmas. Või peaks ütlema: linnailmas? Aina suurem osa kunagi nii rohelisest planeedist näikse kaduvat asfaldist ja betoonist kooriku alla.
Eesti entsüklopeedia teab rääkida, et „vormiliselt on linnaõigustega asulate kujunemine seotud Saksa ja Taani vallutajate sissetungiga. Vallutatud aladel hävitasid sissetungijad enamiku varafeodaalseid linnaalgetega asulaid, sest need olid põliselanike peamisteks vastupanukolleteks, ja ehitasid mõnel pool varemetele enda jaoks uued, hästi kindlustatud linnused ja lossid, mille kaitse all hakkasid taas arenema asulad. Suurimad neist said 13. sajandil linnaõigused.”
Tallinnale anti linnaõigus 1248. aastal, Vana-Pärnule 1251. Pole täpselt teada, mis aastal Tartu või Narva linnaõiguse omandasid. Küll aga teame, et Tartus tegutses raad kindlasti 1262. aastal, mil seda kirjas esmakordselt mainiti, ehkki alustas see ilmselt mõnevõrra varem. Narvat kui küla mainitakse Taani hindamisraamatus 1241, linnus rajati sinna 1256. Neid asjaolusid arvesse võttes paistab, et Tallinn võib olla siinmail esimene paberitega linn.
Leidub ka linnu, mis on oma õigused kaotanud. Kõige õnnetumalt kulges eluke kunagisel piiskopilinnal Vana-Pärnul. Keskaegsetest linnadest on see ainus, mida enam olemaski pole. Ehkki jah, kohanimena ja moodsa Pärnu osana ta siiski end ilmutab. Vana-Pärnu tehti korduvalt maatasa, millele aitas kaasa vähene kindlustatus, näiteks puuduv ringmüür. Liivi sõda ta üle ei elanudki. Ka Viljandimaal asuv Mustla oli omal ajal linn, kuid 1979 haldusreformiga alandati ta alevikuks. Iseseisvad linnad on olnud veel Nõmme ja Ahtme, nüüd siis Tallinna ja Jõhvi linnaosad.
Kas mõni linn võib edaspidi alevikuks või suisa külaks kahaneda? Põhjust nagu oleks. Väikelinnade (Tallinna keeles: maa-asulate) elanikkond kipub vägisi kokku tõmbuma. Kolmes väikseimas linnas – Püssis, Mõisakülas ja Kallastel elab alla tuhande inimese. Üsna tuhande piiril kõiguvad ka Abja-Paluoja, Suure-Jaani, Mustvee ja Lihula. Samal ajal on meil enam kui paari tuhande elanikuga alevid, nagu Vändra või Kohila, mida pole kunagi linnaks ülendatud. Ometi väidavad entsüklopeediad ja leksikonid, et alev on linnast väiksem, aga alevikust suurem asula. Ega ikka ole küll!
Huvitaval kombel anti Pätsu-ajal (1938) linnaõigused neljateistkümnele väikesele alevile, nende seas Antslale, Elvale, Kundale ja Sindile. Teised asulad, näiteks Rapla ja Põlva omandasid alevi staatuse alles nõukogude perioodil ning kuna tegemist oli rajoonikeskustega, kasvasid need nii mõnestki Pätsu-aegsest alevist hoopis suuremaks. Linnadeks said nad alles 1993. aastal.
Vahel jääb tühipaljast linnaõigusestki väheks. Paljud asulad on seetõttu pealinnadeks kuulutatud. Meil on suvepealinn Pärnu, talvepealinn Otepää, kevadepealinn Türi ja – ehk pole paljud kuulnudki – sügispealinn Narva. Antsla hoiab laadapealinna tiitlit, Rakvere on pungi- ja Viljandi folgipealinn. Kui tänavu suvel mürisesid seal kümned mootorrattad, ristis ajakirjandus Viljandi kohemaid motopealinnaks. Tartu peaks endiselt vaimupealinna krooni kandma, ehkki kindel see pole. Üks konservatiivist Tartu volikogu liige kurtis hiljuti, et tema kodulinnast on saanud hoopis seksipealinn – postitantsijad igal pool!
Üldise definitsiooni järgi peaks linn olema suuremat sorti ja kompaktse hoonestusega asula, oma ümbruskonna majanduslik ja kultuuriline keskus, mille elanikud ei tegele põllumajandusega. Pärast viie aasta tagust haldusreformi see enam ei kehti. Pärnu ja Paide hõlmavad nüüdsest ka ümberkaudseid põlde, metsi ja soid. Audru põllumees ja Paikuse metsamees elavad ametlikult Pärnu linnas.
Kuidas selline õnnetus küll sai juhtuda? Miks valitsus ei sekkunud, miks keeleinimesed ja semiootikud lärmi ei tõstnud? Hea seegi, et Valga omavalitsus loobus linna nimest ja hakkas vallaks. Ametlikus kõnepruugis on Valga vallasisene linn, nagu ka Jõhvi, Kärdla, Otepää, Tamsalu jt. Ettepanek järgmiseks haldusreformiks: kogu Saaremaa võiks olla Kuressaare.
Head maailma lõppu ja uut linnailma algust!
