Veri, seks ja nõiatrikid

Iga usund paneb paika omanäolise maailmamudeli, mille säilitamise hool ja vaev langeb kõigi vastava usu järgijate õlule. Nii iidsetes šamanistlikes uskumustes kui kaasaegses kõrgkristluses kehtib elu jätkuvust ja üksikisiku seksuaalsust reguleeriv koodeks. Inimese viljakus on fundamentaalne tegur kogukonna generaalplaanis, mida tuleb hoida ja arendada. See, mida moodsas psühholoogia-alases mõistestikus nimetatakse libiidoks, liitub põlisusundeis terminiga „vägi“ või „jõud“.

Elu loov ja hoidev jõud on usutavasti nii võimas, et inimesed tunnetavad sellega kaasnevaid ohte. Uus-Guinea rahvaste meelest võib kontrollimatu seksuaalenergia tuua kahju kõigile, kes sellega kokku puutuvad. Taoliste mõtiskluste pinnalt on tekkinud väga levinud seksitabud, mille järgi tuleb enne teatud tegevusi sugulisest vahekorrast hoiduda. Jahil- või kalalkäigu eel peavad mehed seksist hoiduma nii Aafrikas kui Siberis.

Mehed võivad enamasti ärbelda laiemat sorti seksuaalvabadusega. Tabude ja ühiskondlike reeglitega on vähem piiratud isikud, kelle vägi arvatakse olevat suurem. Pealikele omistatakse tavaliselt kõrgemat seksuaalenergiat, millega kaasneb õigus ka suuremale hulgale naistele. Teisalt pole mees vaatamata aktiivsemale osalemisele suguelus alati „looja“ rollis. On rahvaid, kes ei pea võimalikuks, et mehe sperma naise viljastab. Mees lihtsalt mõjutab viljastava vaimu tulekut naisesse, kuid ta peab valvama ka naise seksuaalenergia üle.

Naise seksuaalsust on peetud hallidest aegadest peale ohtlikuks. Naised saavad tegutseda vaid ühiskonna poolt ette antud raamides ning peavad oma käitumist meestest enam kontrollima, sest traditsiooniliselt arvatakse naistel olevat loomulik kalduvus ebapuhtaks saada.

Veri on olnud üks inimkehas peituvatest väe asupaikadest ning seostub väga otseselt seksuaalsusega. Vere toon – punane – on juba iseenesest maagiline värv. Punaseid esemeid on mitmel pool Euroopas, sealhulgas Eestis, kasutatud viljakusmaagias. Sageli sisaldus punane toon pruudirõivastes (hindu mõrsjad kannavad seniajani kärtspunast sari). Peaaegu kõik veretavate marjadega taimed nagu pihlakas on leidnud rakendust tõrjemaagias. Punaste jookide maagiline mõju kajastub näiteks veinis, mis kristlikul armulaual kujutab Kristuse verd. Rituaalne verejoomine toob osalistele lunastavat väge ning seob nad ühiseks kogukonnaks. Maasikat, kirssi, õuna ja aprikoosi on peetud tõhusateks armurohtudeks, mis paneb – sõna otseses mõttes – vere käima.

Vere seksuaalne tähendus avaldub väga selgelt vähemalt kahes vormis: peenisesse kogunev veri põhjustab erektsiooni, samas kui naised eritavad verd kuupuhastuse käigus. Mõlemat võib pidada seksuaalsusega segatud rüvedusest vabanemiseks: mõningate uskumuste kohaselt puhastub mees just peenise kaudu.

Paljudes põliskultuurides peetakse menstruatsiooni ohtlikuks. Kuupuhastust läbiv naine, kes võrgutas ettevaatamatu mehe, oli California põliselanike yurokite kõnepruugis cisah – „hullem kui koer“. Naised, keda tabas menstruatsioon, eraldati muust kogukonnast spetsiaalsetesse varjupaikadesse ning nad võisid süüa vaid kindlaid toite. Põhijoontes saab välja tuua neli konkreetsemat menstruatsiooniverega seotud tabu: 1) menstruaalveri ise on ohtlik 2) menstruatsiooniga naised tuleb kogukonnast eraldada 3) kuupuhastuse ajal ei tohi seksida 4) menstruatsiooniga naised ei või süüa valmistada. Menstruaalverd on kasutatud nõidumisel ning seda on mõningates paikades peetud armastuse rohuks. Mehed võisid tilgutada naise menstruaalverd tema enda toidu sisse, et ta jääks mehele surmani truuks.

Arhailise kombestiku kohaselt on meestel olnud verevalamisega tihe side: nii küttimine, ohverdamine kui sõda ühendavad verd ja maagiat. Sellesse raamistikku paigutatuna näib menstruatsioon anomaaliana. Tansaania ja Malawi aladel elavad nyakyusad, kes seostavad mustust hullumeelsusega, peavad sõdalaste kokkupuudet menstruaalverega eriti ohtlikuks. Lisaks on küttimise ja suguakti vahel šamanistlikes ühiskondades põhimõtteline seos. Desanad Amazonase ülemjooksul hoiavad seksuaalset puhtust vähemalt päev enne jahti, et olla himuralt erutunud ja ahvatleda nõnda ka saaklooma. (Just nimelt - ahvatleda!)

Kui naine ise veritseb, mõjub see mehekeskses maailmas hoiatava märgina. Juhtumid, kus naised tungivad meeste alale ning pretendeerivad sümboolsele väele, tekitavad viimastes kahtlusi kehtiva ühiskondliku seisundi püsimises. "Riistaõigus" satub ohtu. Ebakindluse ja võimalike muutuste õhkkonnas kerkibki maagia selgelt esile pingete leevendajana.

Menstruatsiooni-uskumuste juurde naastes võib siit leida samuti näiteid, kuidas mehed vastavad naistele suguelundite veritsusega. Mõningad Austraalia aborigeenide hõimud korraldavad riitusi, mille läbimisel loetakse poiss edaspidi meeste hulka. Riituse käigus tehakse poiste suguelunditele lõiked, millega kaasneb mõningane verejooks. Taolised siirderiitused on ühtlasi maagilised toimingud, mis mõjuvad kosmilise suurpuhatusena: naiste anomaalsus saab maandatud, valitsev maailmakord jääb paika ning viljakus on edaspidigi tagatud.

Samal teemal:

Tõesta, et oled mees!

Kui mehed vihkavad naisi

"Moega tuleb kaasas käia," ütles Shakespeare ja hakkas Dickensit lugema

Inglastel on tänavu põhjust pidutseda. Charles John Huffam "Boz" Dickensil täitus 200 eluaastat ning kõrgele eale vaatamata pole teda unustatud, tema teoseid avastatakse üha uuesti ja uuesti. Dickens, üks olulistest plokkidest inglise kultuuri alusmüüris, kinkis inglastele ihnuskoi sünonüümi Scrooge, andis nime mainekale rokkbändile Uriah Heep ja poetas rahva sekka humoorikad Sam Welleri ütlused, mis said tuntuks vellerismidena. Kuhu ka ei vaataks, Inglismaa on Dickensit täis. Kel sinnakanti asja, peaks sellega arvestama.

Dickens ei saanud lapsepõlves ülearu mett lakkuda. Vaesunud riigiametniku pojana sündinud Charles pidi juba varakult viksivabrikus perele leivalisa teenima ja korralikku haridust ta ei omandanudki. Võiks ju arvata, et sellised läbielamised muudavad iga inimese kas küünikuks või parandamatuks hädahunnikuks, kuid Dickensi puhul läks teisiti. Tema loomingus pole üldistamisväärset kibestumust ega trotsi. Optimism võidab ja leebe huumor lepitab. Tähendab, Dickensil oli humanisti närvistik, mis ei lubanud kunagi lõplikku hukkamõistu, vaid otsis ikka teed, kuidas inimlikest pahedest üle olla. Kurjad, ahned ja omakasupüüdlikud tegelaskujud muutuvad Dickensi sule all lihtsalt naeruväärseks, samas kui tegelased, kes igas olukorras ausaks jäävad ja iial tööd ei pelga, pärjatakse varem või hiljem, ühel või teisel moel säravehtsa õnnega. Moodsa kirjanduse mängumaal tähendavad sellised lahendused reeglite rikkumist.

Praegu võib Dickensit ju kiuslikult paljudes kunstilistes liialdustes süüdistada („head“ on liiga õõnsad ja pehmed, „pahad“ jällegi liigselt paksudes värvides), kuid eks aeg, mil tema lood publiku ette ilmusid, olnud kah teine. Ülimad väärtused ja ebaväärtused olid toona ikka silmaga tabatavalt vastandlikes vormides. Klassika saab aga ainult sellest, mis üle aegade kõnekana püsib. Ja 21. sajandi kõikekogenud inimene võiks nii suuremeelne olla küll, et vanadele sõnaseadjatele nende sentimentaalsus ja moraalitsemine andeks anda.

Eraelus polnud Dickens kaugeltki nii armastusväärne isand: kuulujuttude järgi lantis ta hingegi tõmbamata verinoori tüdrukuid ning vahel ka poisse. Tema ametlik abielutee polnud samuti roosidega palistatud. Juubilarist aga halvasti ei räägita, nii et võib-olla leiame siiagi mõne ilusa vabanduse. Näiteks: võimekad meistrid ongi enamjaolt – viisakalt öeldes – sita iseloomuga perverdid. Kirjaniku kõige autobiograafilisemaks kujuks peetakse üldiselt David Copperfieldi, kuid mõistagi on Charles nii Davidi näole kui elukäigule kõvasti puudrit ladunud. Las ta olla. Vahest peabki kunst elu ilusamast küljest näitama.

Dickensi lood on eeskätt tänu kirevale tegelaskonnale kõvasti teatrilavade ja kinolinade külge kleepunud ning paremad palad ka telepurkidesse marineeritud. Dickensi teoste ekraniseeringuid on valminud ligi 200, esimene neist sündis juba 1901 ("Jõululaul" - lugu, mis muutis jõulude tähendust). Eesti teatrites on Dickens seevastu harv külaline, kuid loodetavasti mitte persona non grata. Dickensil on endiselt palju öelda.

Sirvides Kersna pildialbumit

Arvud on maagilised. Nad võivad olla lõputud, jagamatud, tabamatud. Ka inimihu iseloomustavad tunnused võib kergesti arvude keelde panna. Palun väga: vanus, pikkus, kaal, laste hulk või igakuine palk… On inimesi, kelle elus kordub mõni üksik number sõgeda visadusega ning taolistes olukordades näib, otsekui tahaks mingi meelteväline jõud lihtsurelikule miskit olulist öelda. Tihtilugu ei jätku aga taipu, et taibata, mida see tähendab.

Korraga nii armastatud kui põlatud, imetletud ja kadestatud teleisiksuse Vahur Kersna üllitis „7x7“ ei ole elulooraamat. Pigem on see kenakene pildialbum kõigi nonde fotode, ajaleheväljalõigete, kirjade ja märkmetega, milles on salvestunud eredamad hetked ühest elujoonest. Esiti oli lausa piinlik seda võõrast albumit kätte võtta, kuid… põnev ikka ka. Mis siin vabandada – minagi tahtsin teada, mida ülemaaline kuulsus Kersna muljetab Antslast, „ilmselt ainsast linnast kogu Nõukogude Liidus, kus elas vaid kaks venelast“. Need tänavad, kool ja staadion, millest Kersna oma noorusajaga seoses kõneleb, tulevad selgelt vaimusilma ette. Antsla on valmissaanud linn. Aastatega pole siin palju muutunud.

Pildimaterjali saadavad Kersna rahulikud lakoonilised meenutused läbisegi tema sõprade, tuttavate ja kolleegide kommentaaridega. Kersna ei kõdita nostalgiaga, vaid pajatab möödanikust nii, nagu see tema muljetes on säilinud – kohati muhedamalt, kohati sarkastiliselt, kirjutamata siiski alla ühelegi hukkamõistavale kohtuotsusele. Ta ei räägi paljust. Tumedamad episoodid jäävadki udusegusesse videvikku. Nii mõndagi tähtsat talletub ridade vahel (ja read on ses albumis tõesti laiad, iseäranis lõikude vahel). Suured valged pinnad, mida trükimust pole riivanud, annaksid justkui tunnistust sellest, et kõike polegi tarvis öelda. Targad mehed ei lobisegi valimatult, säästes nõnda ka oma vaenlasi. Ses jutus pole kodumaistele autobiograafiatele omast enesekiitust, küll aga tibake sordiinialust enesekriitikat. Just selliseid mälestusi ongi põnev kuulata.

Täiendatud kordustrükk jumestab Kersna mälestusi puhta müstikaga. Miks need seitsmed ikkagi korduvad? Ja mis vägi see küll on, mis elu suunab ja surma käsutab, mõningaid meie seast hellitab ja õrritab, teisi aga kompromissitult hukka saadab? Eks igaüks või selle üle ise endamisi mõtiskleda. Kõike, mis ellu puutub, ei pea tingimata mõistusega seletama. Me oleme muuhulgas tunnetavad olendid.

Jah, Kersna pole „šeikspiir“ ega „puškin“, nagu ta ka ise tunnistab. Ta on selgepilguline vaatleja, ausameelne tõeotsija – ühesõnaga, mõtlev ajakirjanik. Seega haruldus, kellest lihtne nii vaimustusse kui segadusse sattuda.

Tarkuseotsingul on esimeseks etapiks vaikus, teiseks kuulamine, kolmandaks mäletamine, neljandaks harjutamine ja viiendaks õpetamine. (Solomon ibn Gabiro)

Kõik halb tuleb Põhjast

Kui maad katab peaaegu pool aastat valge lumekasukas ja suisel ajalgi ei anna sandid mullad rikkalikku saaki, jääb üle loota vaid iseendale või Jumalale. Ajuti ka leebemat nägu näitav, ent enamasti ikka karmipalgeline loodus mõõdab välja põhjamaalase saatuse. Kaugel põhjas ei saa koguda luksust ega elada võlgu. Tuleb teha vaid tööd – kasutada üürikest päevavalgust, kuniks seda antakse, sest üksnes valatud higi puhastab pattudest määritud hinge.

Inimese heitlused maa, vanajumala ja iseendaga… tuleb nagu tuttav ette. Kas pole siin mitte Tammsaare sulg mängus? Jah, aga ennastunustavast töökultusest on ju vestnud paljud põhjarahvaste kirjanikud, mistõttu võib Tammsaare häbita nende sappa võtta. Ajas mõnevõrra tuhmunud, kuid sisult endiselt kõnekas „Ja taamal laulavad metsad“ on üks taolistest lugudest, mis avab jäise põhjamaalase sisemaailma. Mahult tagasihoidlik ja mõnevõrra katkendlikult esitatud lugu paisub ometi saagalikuks suguvõsadraamaks, kust ei puudu ka praksuvad armukired.

Peamiselt ärimehe ja ajakirjanikuna tegutsenud Trygve Gulbranssen avaldas oma esikromaani „Ja taamal laulavad metsad“ (Og bakom synger skogene) 1933. aastal. Sellele järgnesid aastaste vahedega „Tuuled puhuvad Vaimudemäelt“ ja „Ei lähe kõrvalteed“. Rohkem Gulbranssen sulge ei kulutanudki, kuid ilmunud raamatukolmik on nüüdseks tõlgitud kümnetesse keeltesse. Eestindatud kujul ilmus „Ja taamal…“ esmakordselt juba 1939. Ehkki Gulbransseni teosed said väga jahedat kriitikat, luges rahvas neid suure huviga.

Paljuski on Gulbransseni esikteosele mõju avaldanud tema kaasmaalasest sõnameister Knut Hamsun (Tammsaarele heideti samuti ette Hamsuni otsest jäljendamist), kuid Gulbranssen on rahvalikuma stiiliga, lubades endale mõnusalt pikki talupoeglikke targutusi. Just lubamatult tahumatut talupoeglikkust on pepsid kriitikud kõigile taolistele romaanidele ette heitnud.

Lugu, mis jälgib vägevat Bjørndali mägitalu asustava suguvõsa käekäiku läbi kahe inimpõlve, surub südamesse paratamatult valusa pinnu. Vana Dag, „ohtlikem loom metsas“, ei suuda peatada oma ligimeste hingelist laostumust ega hoida lagunema kippuvat muistset eluviisi. Tsivilisatsiooni võltsväärtustest rikutud lausmaalaste väiklus, ahnus ja kadedus vastandub eredalt mägitalu karmide, ent omakasupüüdmatute meeste sisemisele vooruslikkusele. Viimaste eraklus ja suhteline jõukus tekitavad aga lõunapoolse rahva seas toorest umbusku. Põhja- ja lõunarahva lepitamatud vastuolud meenutavad nüüdisaegses käsitluses veelahet idealistide ja pragmaatikute vahel.

Elukoht mõjutab meelelaadi. Bjørndal – mõneti Vargamäe norralik variant – muutub ühtlasi progressivoolus hääbuva külakese sümboliks. Muutuvad ajad, muutuvad kombed. Mida veel eile peeti pühaks, on täna naeruväärne igand. Vahest trööstib see kauge põhjamaine lugu praeguses Eestis neid, kes ei taha ega suuda leppida ääremaade paratamatu kõrbestumisega. Taoline sõnavalik pole juhuslik – kõrb tähendab vanas keelepruugis inimtühja paika, kõrvemaad.

Kuid jätkem pessimistlik sentiment! Gulbransseni romaani võluvaimaks osaks on romantilised, kord pillerkaaride küllust, kord loodusjõudude müstikat kirjeldavad olustikupildid. Seltsiks neile kerkivad silme ette Norra rahvaluuleteadlase Peter Christen Asbjørnseni muinasjutud ja muistendid, mis otse rahvasuust üles korjatud. Ah…! Kui poleks romantikuid, kes siis kaduva maailma ilu veel alal hoiaks?

Kuid on ka suund, mida hüütakse põhjaks, ja põhja pool lausmaad oli mets vanast ajast saadik puutumata jäetud. /…/ Kui karu tuli oma verisele retkele alla lausmaale, siis tuli ta põhja poolt metsadest. Kui hallivatimeeste jõugud kõigile teedele valgusid, nagu oli juhtunud vanal ajal, siis olid nad tulnud põhjast, metsadest ja mägedest. Kui kotkas purjetas üle aasade, röövides lambaid ja muid väikeloomi, – tuli ta põhjast. Kui kull märatses ahnelt kanakarja kohal, - ta oli põhja poolt. Kui reinuvader luuras varastama kõige rasvasemat hane, - tema jäljed osutasid põhja poole. Kui torm käis sügisel ja talvel jäise külmaga üle paikkonna teede ja paljaste väljade, oli see kõige hullem, kui seda nimetati põhjatuuleks.

Aga inimesi on mitmesuguseid, ja kuigi lausmaa rahvas kartis metsa, liikus inimesi ometi kõikjal, ning oli neidki, kes elasid põhja pool metsades. /…/ Nad olid METSAINIMESED, ja nagu metsa, ei usaldatud neidki.

Kui mehed vihkavad naisi

„Ainsal korral, kui ma teda kohtasin, nimetas ta oma tütart hooraks. Tal on ilmselgelt naistega probleeme.“
/…/
„Ma arvan, et sa eksid. See ei ole nupust nikastanud sarimõrvar, kes on liiga palju piiblit uurinud. See on üks tavaline närukael, kes vihkab naisi.“

Stieg Larsson „Lohetätoveeringuga tüdruk“, XX ptk

Kolm aastat tagasi loeti Eestis kokku 160 vägistamisjuhtumit. Arvestades, et vägistamised on kõige puudulikumalt registreeritav kuriteoliik, võib juhtumite tegelikku hulka vaid oletada. Enamasti on vägistaja ohvri tuttav, mis teeb kannatanud naise emotsionaalse olukorra veelgi pingelisemaks. „Ta ju ise tahtis seda!“ kõlab vägivallatsenud meeste traditsiooniline eneseõigustus. Vägistajad ei armasta naisi. Iga kurjategija on omakasupüüdlik, armastus nõuab aga enese ohverdamist, isetut andmist ja kinkimist.

Sellesama ebameeldiva ja kergesti mahavaikitava teema võtab erakordselt terava skalpelliga lahkamisele Stieg Larsson 2005. aastal ilmunud põnevusromaanis „Mehed, kes vihkavad naisi“ (Män som hatar kvinnor), mida inglise ja eesti keeles tuntakse kui „Lohetätoveeringuga tüdrukut“.

Millenniumi sarja esmaseks vooruseks on vaieldamatult realistlikkus. Neis lugudes pole konstrueerituse jälgi, mille otsa mitmetes sadades krimipõnevikes võib sattuda. Kui mõnda kriminulli lugedes tekib mulje, et mõrtsukal peab kuriteo edukaks sooritamiseks olema lausa üleloomulikult palju õnne (ja fantaasiat), ent uurijale sobilikud niidiotsad jäetakse sellegipoolest lahkesti päevavalgele, siis Millenniumi lood on otsekui elust maha kribatud. Larssoni kogemused ajakirjanikuna tulid talle siinjuures kahtlemata kasuks.

Kuuldes, et Atlandi taga plaanitakse Larssoni bestsellerite ekraniseerimist, asus mind närima kole kahtluseuss. Ameeriklastel on tavaliselt kombeks kogu maailm oma näo järgi ümber teha. Seetõttu võis karta, et ajakirjanik Mikael Blomkvistist saab näiteks Michael Bloomtwig ja Lisbeth Salanderist Elizabeth Savage, Hedestadist hoopis Allentown jne. Lavastajatooli istunud David Fincher hajutas aga hirme ning kinolinal sähvivale lõpptulemusele oleks raske mõnda suuremat viga külge luuletada.

USA versiooni on hea kõrvutada äsja ETV-s näidatud rootslaste enda toodanguga. Tugeva luustiku ja närvikavaga lugu ei vaja täienduseks efektideparaadi ega kolmemõõtmelisi digitrikke. Elamuslik pinge tekib vaataja psüühikas. Mõlema filmi lavastajad on seda tõsiasja kukla taga hoidnud.

Üllataval moel mõjub ameeriklaste versioon naturalistlikumalt, et mitte öelda nilbemalt. (Mõelda vaid, et see oli just kuulus rootsi filmimeister Ingmar Bergman, kes 60 aasta eest filmis „Suvi Monikaga“ nimiosalisel rinnad paljaks kiskus. „Ennenägematu häbematus!“ vangutasid ameeriklased toona päid.) Rootslased jäävad sedapuhku vaoshoitumaks, põhjamaalikult kargeks. Mikaeli ja Lisbethi duett-duell on siiski mõlemal juhul haaravalt välja mängitud ning oleks lausa ebaõiglane küsida, kas Daniel Craig saab osaga paremini hakkama kui Michael Nyqvist või kas Rooney Mara on rohkem kiiksurikka gooti häkkeri moodi kui Noomi Rapace. Kumbki versioon vääriks hindeks tubli „viit“, kuid olulisem on valgusvihk pöörata ikkagi loo sisulisele küljele, mida ameeriklased ja rootslased vaid pisut erinevate vahenditega edasi annavad.

Stieg Larsson ei juhtinud asjata tähelepanu naistevastasele vägivallale. Rootsis registreeritakse aastas 4000–5000 vägistamist, suhtarvu poolest rohkem kui kusagil mujal Euroopas. Jahmatav, kas pole? Siit, Läänemere teiselt kaldalt vaadates paistab Rootsi täiusliku sotshoolekande, korras majanduse ja lopsaka kultuuriga musterriigina. Isegi kui statistikat pehmendava asjaoluna möönda, et rootslased mõtestavad vägistamist pisut laiemal skaalal (ohvrite hulka kuuluvad ka seksuaalselt kuritarvitatud mehed) ning kõik politseile laekunud avaldused ei arene süüdistuseks, püsib seksuaalroimade arvukus mõistusevastaselt suurena. Välja ei vabanda seegi, et Rootsis on prostitutsioon ametlikult keelatud. Samalaadne keeluseadus kehtib ka Norras, kus vägistamiste hulk osutub ometigi suhtarvult mitu korda pisemaks.

Rootslased julgevad õnneks probleemist kõnelda ega veereta süüd ainuüksi mitmesuguse nahatooni ja usutunnistusega immigrantide kaela, ehkki kiusatus on ju ikka. Ega siis valge mees tapa, varasta ja vägista, valge mees kasutab lihtsalt oma õigust teha seda, mida tahab!

Mis tõukab täiskasvanuid, pealtnäha normaalseid mehi elajalikele seksuaalroimadele? Eks ikka riistaõigus. Kiimast ummistunud aju ja liigselt pruugitud alkohol on siin vaid leek ja süütenöör püssirohutünni küljes. Vägistamist on kõigis sõjakolletes aegade algusest peale kasutatud karistusvahendina. Tugevam kahmab endale volikirja nõrgema üle võimutsemiseks. Rahuajal pole teisiti.

Mehed elavad käärimaläinud emotsioone välja kõikvõimalikke piire murdes. Piirid saavad tühja hinge ja korrastamata psüühikaga meestele ahistajateks. Ka kõlbelised kammitsad satuvad sellisel juhul ohtu. Ülekeevad tunded vajavad väljavalamist – füüsilisel kujul. Peab purustama asju, laskma kellegi verd, tühjendama end üleliigsest veest ja valgust (näiteks higi ja spermana). Iseenda raevust ning võimujanust joobnuna tekib vabastav võimalus kaotada piirid lubatu ja lubamatu vahel. Sageli lihtsatest argistest pingetest paisuv viha suunatakse nõrgima märklaua pihta.

Naiselik veetlus ja loomupärane vaist on meestes alalõpmata ebakindlust tekitanud. Selle ebakindluse kinnituseks on sündinud müüdid patustajast Eevast, kelle pärast ka Aadam paradiisiaiast välja aeti, ning kõik hädad ja õnnetused maailma peale lahti lasknud Pandorast. Aastasadu saadeti naisi nõidadena tuleriidale ja võlla, sest nemad olid süüdi, kui viljasaagid ikaldusid või inimesed õnnetul kombel otsa said. Mees peab käsutama naist nagu kukk kanasid, kuulutab vanasõna.

Ajad on muutunud. Naised ei tohiks kanda süüd meeste sassiläinud vaimu pärast. (Jah, ma tahan sellega öelda, et vägistajad on peast soojad.) Kui inimesed teineteist eelarvamusteta austavad, kergeneb ka väiklane ebavõrdsus sugupoolte vahel. Ja lõpetuseks häid uudiseid. Õnneks sisaldab maailm endiselt ka sääraseid mehi, kes ei satu pöördesse üksnes naise kehast, vaid ka hingest. Kogu hingest.

Täna õhta viskame Lutsu

125 aastat tagasi sündis Palamuse kihelkonnas pisike ime: vanajumal poetas Kuremaa järve ääres asunud Posti tallu esimese poisslapse, kes ristiti mõned päevad hiljem isa, poja ja püha vaimu nimel Oskariks. Praegu tuntakse teda peamiselt Paunvere-lugude, „Nukitsamehe“, „Soo“, „Kapsapea“ ja veel mitmete lüüriliste/koomiliste kirjandusteoste järgi. Isand Lutsu siiras rahvalähedus – tema edu tugevaim trump – võtab tänini mõningail kriitikuil kukla sügelema. Ehkki tema haridustee kulges läbi porimülgaste ning ühtki kooli ta korralikult lõpetatud ei saanudki, pole riistu tema vaimusügavike loodimiseks. Luts salvestas oma tekstidesse terve galerii karaktereid, kes ajast-aega meie keskel ringi sibavad, pakkudes sellega üha uutele põlvedele äratundmisrõõmu.

Legendaarne – omadussõna, mida liigagi kergekäeliselt paljude antvärkide nime ette kleebitakse - peaks olema õigupoolest autasu ja Luts seda kahtlemata väärib. Legendiks on saanud tema kirjanikupõlve okkaline algus, tema viinalembus, krooniline allergia lärmakate naabrite vastu ja säravad, ehk isegi tibake skandaalsed etteasted seltskondades. Kirjaniku värvirikas elu andis loominguks ammendamatut ainest. Lugegem või Lutsu mälestusi. Tänapäevased konveierlindil toodetavad elulooraamatud võtavad tuntud inimeste elukäigu kokku sageli vaid paarisaja leheküljega (miinus pildid). Luts aga pani isiklikud mälestused kirja 13 raamatusse, kusjuures ta ei jõudnud kaugemale kolmekümnendast eluaastast!

Tulevase menuautori kõige esimene kirjanduslik katsetus ilmus veebruaris 1907 „Postimehe“ joone all ning selleks oli ehmatavalt konkreetselt pealkirjastatud luuletus: „Elu“.

Üksainus silmapilk on elu,
Kahest igavikust piiratud:
Üks nendest see, mis enne oli,
Ja teine, mis on pärast meid.

Sel perioodil kasutas apteekrisellina leivaraasukesi kogunud Luts veel varjunime Toomas Oskary. Vaigistamatust lugemisjanust haaratuna ei pannud ta vastu kiusatusele ka ise kirjavara sepistada. Ehkki laiast ilmast on Lutsule raske sarnast ühikut kõrvale leida, on tema mõjutajatena välja pakutud mitmeid kuulsaid sõnameistreid: Nikolai Gogol (Luts pidas teda üheks iidoliks), Charles Dickens (inimlik ja õrnalt koomiline stiil) ja Mark Twain (Tootsi ameerika kolleeg on vaieldamatult Tom Sawyer!).

Lutsu tõlgendused kuuluvad jäädavalt Eesti teatrite mängukavva (ühele neist viitab ka ülaltoodud pealkiri), tema teoste põhjal on valminud viis mängufilmi ning mitmeid telelavastusi ja kuuldemänge. Vaatamata märkimisväärsele viljakusele tuntakse Lutsu loomingut tervikuna siiski hämmastavalt vähe. Viiekümneaastasena tunnistas armastatud rahvakirjanik ühes juubeliusutluses, et enda loomingust on tema suurimateks lemmikuteks „Iiling“ ja „Olga Nukrus“ (ilmusid vastavalt 1924 ja 1926). Huvitav, kui paljud eestimaalased võivad käsi südamel tunnistada, et on neist jutustustest üleüldse kuulnud?

Omaaegsed kriitikud ei väsinud Lutsu materdamast, kuid tagantjärele paistab, et nende vemblad jäid lühikeseks. Kirjanikule ette heidetud kehv stiil ja liigne kinolikkus teevadki Lutsust Lutsu. Ei osanud ega vististi tahtnudki ta luua suurejoonelisi romaaniepopöasid, vaid piirdus „pildikestega“ kooli- ja nooruspõlvest, agulielust ja lihtsate inimeste argipäevadest, mis on ometigi peenelt, teesklemata kaastundega välja joonistatud.

Lutsu kiituseks peab mainima, et ta tõi Eesti kirjandusse uusi värskendavaid võtteid, näiteks imekaunis lugu „Inderlin“ on jutustatud väikesele, veel sülelapseeas pojale. Paunvere-sarjas on Luts ennast kõige oma lömmis kaabu ja lühikesevõitu jalutuskepiga tegelaste sekka sokutanud: muuhulgas käib ta Tootsi pulmas ja armub Teele nooremasse õesse. Kirjaniku iseloomu ja eluvaadet esindavaid tegelaskujusid võib aimamisi kohata mitmetes tekstides. Kindlasti on Lutsu hingelaadi Arnos ja vanas apteekris, kes noori julgelt elama kihutab. Boheemlasliku kallakuga kunstnik Toomas Haava „Soos“ ja viinaveaga ametnik Otto Helger „Udus“ kõnelevad küllap nii mõneski pildikeses autori enda häälega. „Vaikses nurgakeses“ toimetava üliõpilase Heino Andersoni pilgu läbi õnnestub kirjanikul aga kritiseerida sakslaste suurushullustust, millega kaasneb terav kommentaar 1930. aastate alguse Euroopa poliitilisele olukorrale.

Paunverelaste tegemisi lugedes on mulle silma jäänud „veikese“ Peeter Lesta kummastav sarnasus kirjanikuhärraga. Lesta ja Luts töötasid mõlemad apteekri abilistena ning püüdlesid samal ajal läbi lõpmatute kõhkluste kirjandusliku läbilöögi poole, ehkki üksnes Lutsust sai tõepoolest tunnustatud kirjasäga. Tänu „Kevade“ filmiversioonile tuntakse Lestat peamiselt tema mättasõja ning kõnekäänuks saanud „mis kinni ei jää, saab kinni löödud“ järgi, kuid just Lesta tragikoomiliste hädalduste kaudu on Luts leidnud viisi, kuidas kätte tasuda ülirafineeritud maitset nõudvatele, loomult kõiketeadvatele „ekspertidele“ ning esitada samas isiklikud seisukohad kirjanduse vallas.

„Tõsi küll,“ ütleb Lesta, „mõnele maksetakse tõesti nii palju, et ta ainult kirjandusest võib elada, aga see on enamasti võõra rahva seas. Ma pole kuulnud ega näinud, et meil Eestis keegi kirjandusest elaks. Võib-olla elutseb mõni naljahammas kirjandusest, aga see on juba teine asi. Tuline kahju, et mina algusest saadik üles ei märkinud, kui palju kirjandus minule on üleüldse sisse toonud. /…/ Ma arvan siiski, et ma tõesti mitte väga kõrvale ei kaldu, kui ma ütlen: kaks paari saapaid.“
„Kaks paari saapaid,“ ajab Toots silmad punni. „Maksetakse siis luuletuste eest saabastega?“
„Ei makseta,“ vastab Lesta. „Vähemalt minule pole seni veel keegi kirjastaja saapaid pakkunud. Aga kõige vähem kaks paari saapaid olen ma ära kannud kirjastajate ja raamatukaupmeeste juure joostes, kellele ma oma kirjutusi müüa pakkusin.“ ("Suvi" I, XVI ptk)

Luts polnud kirjutajana pelgalt koomik, nagu teda tihtipeale ette kujutatakse (antakse ju välja koguni Lutsu-nimelist huumoripreemiat!). Kerge koomilisus on pigem nagu siirupisorts selle kange groki sees, mida Luts elust enesest keetis. Tema habraslüürilise kallakuga jutustused ootavad – ei, suisa paluvad, et nad tolmust puhtaks puhutaks ning taas kätte võetaks. Juubeliaasta on selleks mugavaim ettekääne.

2012 – maailmalõpp või uue ajastu algus?

Tuleb siis lõpp või ei tule? Ja kuidas ta tuleb? On see mõni NASA teravapilguliste teleskoopide eest osavalt kõrvale laveeriv asteroid, mis meie armsa maakerakese lömastab või hoopis too salakaval, peaaegu nähtamatu mõrvarplaneet Nibiru, mille ainsaks psühhopaatiliseks eesmärgiks inimkond täies koosseisus mättasse lüüa? Või tuleb maiade ettekuulutuse põhjustajat otsida tuumapomme veeretavate iraanlaste ja põhjakorealaste hulgast? Ükskõik. Kui jõudsalt levitatav kaosesõnum tõele vastab, pole vaja tänavustele jõulukinkidele raha kulutada. 

Inimene on sadistlik olend. Kus iganes verest ja kontidest kõneldakse, sinna rahvast koguneb. Suurt kassatulu teenivad kinodes ikka katastroofifilmid, mitte selline ninnu-nännu, kus näidatakse ehitamist ja loomist. Häving müüb. Juba ammustest aegadest peale on maailmalõppe oodatud ning see sügavale inimteadvusse juurdunud mõttemall ei kao kusagile. Piiblist tuntud Armageddon, põhjamaalaste Ragnarök ja hindu pralaya on vaid valitud näited müütilistest ajastu lõppudest, mille järel sugeneb uus ilm. Võtkem seda kui kosmilist puhastuskuuri. 

Viljakaks pinnaks maailmalõpuennustustele on inimeste puudulik kriitikameel ja lühike mälu. Siinkohal meenutuseks mõned varasemad viimsepäeva-kuulutused. Kõige populaarsemad maailmalõpu tärminid paigutati pikka aega aastatesse 1999 ja 2000, põhjuseks millenniumi ehk aastatuhande vahetus. Millennium – see kõlas tollal otsekui müütiline lihaõgija elukas, kelle tulekut ühtaegu kardeti ja oodati. Kuulus müstik Nostradamus tegi tänuväärselt täpse ennustuse, teatades maailmalõpu saabumisest „1999. aasta seitsmendal kuul“. Nüüdisaegne Ameerika selgeltnägija Chriswell andis omalt poolt pisut armuaega, lükates saatusliku kuupäeva 18. augustile. Tuntud sensitiiv Edgar Cayce pani maailmalõppu ennustades panuse samuti 1999. aastale, lubades ühtlasi hukatuslikke üleujutusi ja Kristuse uut tulekut. 

Aastatuhande vahetuse eel liikusid jutud tigedast arvutiviirusest, interneti hangumisest ning sellega kaasnevast totaalsest segadusest, mis paneb proovile ka paljude riikide säilimise. Mäletatavasti sõltus maailm tosina aasta eest internetist hoopis vähem kui praegu: polnud ju isegi YouTube’i ega Facebooki. Paanikat siiski jagus. (Ennustuste tragikoomika seisneb asjaolus, et tegelikult vahetus sajand ja aastatuhat siiski 2001. aastaga.) Kui kristlikku ajaarvamist järgiv maailm oli oma arust õnnelikult uude millenniumi jõudnud, kerkis silmapiirile uus oht: nn. kosmiline köievedu 5. mail 2000. Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn sattusid sel kuupäeval Maaga vastasseisu ning isehakanud prohvetid (kellel on doktorikraadiga füüsikutest alati adekvaatsemat infot meie planeedi tegeliku olukorra kohta) väitsid, et „planetaarsed välisjõud“ nihutavad pooluste jääkilbid paigast või kisuvad Maa lihtsalt pooleks. Uraan ja Neptuun olid õnneks meie poolel ning 2000. aastal ei juhtunud midagi hullu peale Bushi ja Putini võimuletuleku. 

Miks kõigist võimalikest viimsepäeva-stsenaariumidest on sedapuhku käiku lastud just maiade variant, jääb arusaamatuks. Vahest on kristlikud maailmalõpu kuupäevad juba tilgatumaks kurnatud ega eruta enam kedagi? Islamiusuliste maailmalõpuni (2076) on liiga palju aega, ka Isaac Newtoni väljaarvutatud saatuslikku kuupäeva tuleb oodata veel 48 aastat. Aga kes siis nii kaua oodata maldab! 

2012 on iseäranis new age’i esindajatele tähendusrikas aastaarv. Enamasti ei käsitle new age’i ehk uue vaimsuse järgijad tänavu 21. detsembril saabuvat pöörangut mitte maakera füüsilise lõpuna, vaid täiesti uue maailmakorra sisseseadmisena, millega inimkond (või vähemalt kamp väljavalituid) tõuseb kõrgemale teadvusetasandile ning lihtsurelikes avalduvad senikogemata üleloomulikud võimed. On neidki, kes sõlmivad 2012. aasta kokku juba läbielatud 1987. aastaga, mil samuti tavalisest enam maailmalõpust räägiti. 25 aasta eest toimunud „harmooniate koondumine“ oli selle versiooni pooldajate arvates avaakord muutuste ajastule, mille võimsaks puändiks kujunebki käesoleva aasta talvine pööripäev. Argumendid on siinkohal veenvad: kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate algul varises Euroopas kokku sotsblokk, viimati vapustasid maailma revolutsioonid Araabiamaades. Nende raamide vahele sobib suurepäraselt new age’i üleminekuajastu. 

Kui mõned kärsitumad lõpuootajad hakkasid sel sajandil juba maiade ettekuulutuses kahtlema, siis tõsine masu ning selle visalt vältavad tagajärjed on uskujate hulka ainult tõstnud. Kogu käesoleva maailmalõpuelevuse peastsenaristi nime leiame veerand sajandi eest ilmunud raamatu „Maiade faktor“ kaanelt – Jose Arguelles. Tema fännide kõige optimistlikuma tõlgenduse kohaselt kaob selle aasta lõpus maailm, kus valitseb vägivald ja ahnus, egoistlikud väärtused, korrumpeerunud organisatsioonid ja lahkhelid religioonide vahel. Niisiis on tegemist usuga, mis vooderdatud igati õilsate ideaalidega, kuid karta on, et inimeste mitmekülgne rumalus ja sellest johtuv paanikajanu jääb endiselt võimutsema. Uskuda võib, kuid mõistuse piires.

Me kõik jääme vanaks… aga õnneks mitte alati

Õigupoolest tekkis mul juba ammu plaan täita alljärgnev väli kommentaaridega nendele levimuusikapaladele, mis mind lõppeval aastal kõige enam raputasid, liigutasid, pitsitasid ja paitasid. Siis aga ujus ühel hingedekuu päeval tele-eetrist mu tuppa lauluke, mis kustutas peast eelnevad sepitsused ning millele ma kõhklematult annaks aasta hiti tiitli. Meistriks Sven Lõhmus ja Margariita osas Getter Jaani. (Ära ei maksa unustada ka kitarriga Peemotit Mihkel Raua kehastuses.)

Nõnda tihti oled ennast avastanud mõtetes
Kuhu kiirustama peaks ja mida kõike jõuda võiks
Elu mõnikord tõstab sind linnuna taevasse
Vahel raske kivina porisse kinni jääd

Oli värskendav ja mõnevõrra uskumatugi tegu sellise sõnumiga laulu nüüdisaegsele popmuusikaturule poetada. Ent ses palas on lihtsust, mis lummab ja mõtet, mis loob raskesti hajuvaid muljeid. Eesti ametlik staarkullakene Getter pole mind oma varasemate singlitega köitnud. Läilaks kisuvad need elektrooniliste helitrikkidega põnnadi-põnnadi lood, ausalt! Kuid nüüd… Nüüd tuletab igiplikalik neiu meile sulni siirusega meelde, kuhu kõik elujõed suubuvad. Ilu- ja noorusekultusest tasapisi toibuvale ühiskonnale oli seda väga vaja.

„Me kõik…“ kõneleb unistustest – taolistest, mida tasub püüda, et siis kunagi hiljem, hõbejuustega pärjatult, oleks aastatekuhja otsast hea vaade möödunule. Elu tuleb rajada kindlatele väärtustele, tahab Getter oma lauluga öelda. Muidu lõpeb meie armas-hirmus rännak tühjuses ja kibestumuses. Täna oleme noored ja elu mõtteks pidu, homme aga vanad ja elu mõtteks rahu. See viimane on paraku kallis kraam, üliõrn veel pealegi. Teda tuleb hoolikalt hoida.

Mõni inimene ei paistagi aja võimule alluvat. Aastaid koguneb, aga sisemine noorus jääb. „Vaata kui kõbus ta välja näeb!“ imestatakse neid nähes. „Kõrgele eale vaatamata nii töökas ja energiline!“ kilgatakse kadedusenoodil. „Silmad ikka säravad!“ nenditakse komplimentideta. Ehk ongi igavesti noored need, kes elurännakul ettetulevad õnneraasukesed kahe pihuga kokku korjavad ning südamekojakestesse kindlalt tallele panevad. Just sellised inimesed ütlevad, et nad on rahul.

Kui vähe meil on aega teineteisele
Tihti vaikus sõnadega võideldes peale jääb
Olla sellega koos, keda tõeliselt armastad
Ei pea ju olema väheste õnnelike privileeg

Rahu kõigile!

Ükskord lahvatab vimm

Tulevasis ajalookroonikais märgitakse aastaarvu 2011 järele kindlasti bin-Ladeni ja Gaddafi surmad ning Araabia kevad. See oli mässumeelne aasta, mille paugatused kõmisevad edasi ka järgmise tosinkonna kuu sees. Islamimaailmas kukkusid pikaaegsed diktaatorid, Venemaad raputavad Kremli-vastased massimeeleavaldused, New Yorgis ja Londonis nõutakse pankade ülemvõimu lõpetamist. Inimesed tahavad vabadust. Ikka juurde, ikka rohkem.

Kõige sellega seoses meenub tahtmatult romantikute koolkonna ühe mõjukama kunstniku Eugène Delacroix kuulus maal „Vabadus viib rahva barrikaadidele“, mis valmis 1830. aasta Juulirevolutsioonist inspireerituna. Kui tagurlike vaadetega kuningas Charles X piiras prantsuse kodanike valimisõigust ja sõnavabadust, sai Pariisi rahval mõõt täis. Pärast stiihilisi tänavavõitlusi vallutati kuningaloss ning Charles pages tuhatnelja Inglismaale – riiki, mille parlamentaarset korda ta sisimas vihkas. Ehkki monarhia säilis, oli kodanlus taas võidule pääsenud. Selle tähisena võeti Bourbonide valge lipu asemel kasutusele rahvuslik trikoloor, mida ka paljastatud rindadega naine Delacroix maalil joovastunult lehvitab.

Juulirevolutsioon polnud küll nõnda pikaaegne ja tormiline kui teised sarnased mässud 19. sajandi Euroopas, kuid tänu Delacroix’le sai see purustamatu monumendi. Küllap leidis maalist innustust veel üks oluline prantsuse romantik – Victor Hugo. „Hüljatutest“ tuntud hulljulge tänavapoisi Gavroche’i kuju otseseks prototüübiks peetakse maalil paremal pool püstolitega jändavat klutti. Silinderkübaras monsieur, kes bravuurikalt püssiga vehib, sarnaneb kahtlasel moel Delacroix endaga, ehkki kunstiteadlased on autori enesekujutuse ümber lükanud. Tuleb siiski möönda, et igast klassist mässajate hulgas peenemat haritlaskonda esindav tegelane on vägagi Delacroix’ nägu, nii et las kuulujutud edasi kesta. Noor kunstnik oli kahtlemata revolutsionääride poolel.

Tulles tagasi müütilist vabadust kehastava naise juurde, ei saa küsimata jätta, kes võis olla meeldejääva tegelaskuju modell. Selle mõistatuse üle on pead murtud peaaegu sama palju kui „tegeliku“ Mona Lisa juureski. Vahest piisab ühest romantismi olemusega kenasti kokkukõlavast oletusest. Delacroix hankis sageli inspiratsiooni Pariisi kanepiklubidest, kus 19. sajandi esimesel poolel paljud vaimuinimesed koos käisid, eksootilise mainega hašišit suitsetasid ning nägemuslikke muljeid vahetasid. Ärgem salakem, et tuntud kirjanike ja kunstnikke seltskonda lipsas nii mõnigi veetlev lõbutüdruk, noor ja sile nagu nukutoast näpatud. Ühel heal päeval võis Delacroix kohata just taolist neidu, kes tema lihtsast lihast mehesüdame metsiku täkuna perutama piitsutas. Tollelt tundmatult muusalt saigi enesele ihu igavesti ebaõigluse vastu mässu õhutav Vabadus.

Ja veelkord: vabadusest ei saa kunagi küllalt.

Kuidas tekib headus?

Jõulud on veider aeg. Just nüüd löövad heategevuskampaaniad täisvõimsusel lokkama, otsekui püütaks sellega siluda aasta jooksul kogunenud hoolimatust, kadedust ja väiklust. Armastusest ning ligimese märkamisest räägitakse jõulude aegu lausa häbitundeta. Heldeid kinke ja palavaid soove voolab nagu küllusesarvest. See pole normaalne. Inimeste ainus eesmärk on üksteisega konkureerida, sõna otseses mõttes elu eest võidelda, et välja saaksid sõelutud ja edasi antud parimad geenid. Nõrkade abistamine käib räigelt loodusseaduste vastu. Ometi loovutatakse osake sissetulekust, milliliitrid verest või koguni terve neer kellegi teise abistamiseks. Leidub inimesi, kes riskivad oma eluga, et päästa uppujaid või põlevasse majja lõksu jäänuid. Miks ometi? Miks inimesed (või vähemalt osa meist) on abivalmid, suuremeelsed… ja üleüldse heatahtlikud?

Hea tegu ei tule laest ega lambist. Viimastel aastakümnetel koostatud psühholoogilised käitumismudelid näitavad, et inimene on eelkõige maksimaalse omakasu ja tunnustuse poole püüdlev olevus. Majandusteooriad lähtuvad eelkõige inimese lõpmatust ahnusest ning soovist üha mugavamalt läbi ajada. Aga kuidas sobitub neisse tõsiteaduslikesse mudelitesse ja teooriatesse sandikopikaid teeniv põetaja, kes hoolitseb võhivõõra voodihaige eest? Misjaoks korraldavad maailmakuulsad staarid mammutkontserte Aafrika näljahädaliste toetuseks?

Filosoofilised intuitsionistid väidavad, et määramaks, mis on „hea“ ja mis „halb“, piisab vaistust. Selle arendamiseks tuleb aga kõigepealt headust tundma õppida. Võtkem näiteks roosid ja tuulekellad. Kes pole roosi kunagi näinud, ei oska roosi välimust ega lõhna ettegi kujutada. Kes pole tuulekella helisemas kuulnud, ei tea, kuidas tuulekell kõlab jne. Kui tunnetame, et mõni tegu teeb teisele rõõmu ning tal jääb sellest ka meeldiv mälestus, oleme valmis seda kordama, sest meile tundub, et oleme teinud midagi... midagi head!

Heategija tunnusteks on isetus ja kaastundlikkus. USA psühholoog Kathleen Vohs käis põhjalike katsete järel välja järgmise mõtte: piisab juba sellestki, kui inimene raha peale mõtleb ja ta muutub isekamaks. Raha loob kujutluse kõikvõimsusest, mis pärsib teistega arvestamist. Kui päevast-päeva kuulutatakse, et ahnus pole häbiasi ja rikkus ongi elu põhiline eesmärk, sigineb inimestesse hoolimatus. Oluliseks saab isiklik edu. Paljusid meie seast motiveerivad siiski teist laadi väärtused.

Alati abivalmis inimesi iseloomustab lisaks kaastundlikkusele omadus, millega egoistid sageli hätta jäävad: koostöövõime. Vaikselt edasi visisev masu on tekitanud kõikjal maailmas kahtluse, et pelgalt omakasust ajendatud süsteem ei ole läbinisti töökindel. Käesoleval ajal, mil kõikmõeldavad suhtluskanalid aitavad luua ning säilitada arvutult kontakte, pole egoism enam popp. Vaba mõttevahetus ja inimõiguste austamine eeldavad kõigilt ühiskonnaliikmetelt üksteisega arvestamist.

Looduses eksisteerib loendamatu hulk eri liiki loomi, kes elavad karjas. Just karjasisene koostöö, mitte konkurents kindlustab nende säilimise. Kõlab küll uskumatult, kuid uuemad teadusuuringud kinnitavad, et abivalmidus on kaasasündinud. Mõistagi ei arene see kõigil täielikult välja ning endiselt käibib vanasõna särgist, mis oma ihule lähemal. Samas liigub meie hulgas lausa erakordseid inimesi, kes ohtlikus olukorras elu kaalule seades hädasolijale appi tõttavad. Kui nende käest küsitakse, miks nad nõnda käitusid, ei osata enamasti vastata. „Polnud aega mõelda, tuli tegutseda,“ ütles hiljuti taolise küsimuse peale mees, kes oli jääkülmast veest päästnud väikese poisi. Palun väga – veel üks tõestus vaistlikust abivalmidusest!

Mitmed filosoofid ja aju-uurijad on jõudnud üksmeelele, et hea tahe võrsub emotsioonidest. Me võime küll puhta loogikaga arutleda selle üle, miks üks või teine tegu osutub kasulikuks või moraalseks, kuid südamesoojust õhkub ikka südamest, mitte ajust. Head teha on lihtsalt loomulik.

Meenutagem lõpetuseks Arno Tali, seda tundelist noormeest, kelle hingekipitsus võtab tabava täpsusega kokku isetuse olemuse:
Tahaks kuhugi minna ja lõpmata hea olla kellegi vastu, alati tema juures olla ja kõik ära anda, nii et endale midagi ei jääks. Rõõmu teha kellelegi… Nii et sellel tundmatul õige, õige hea oleks… Siis oleks ka enesel hea.

Mary Poppins tõttab appi

Kust pärinevad maailma parimad nõiad, maagid ja võlurid? Eks ikka Oxfordi lähedalt Sigatüükast, mille tuntuimaks õpilaseks teadupärast keeruka elukäiguga Harry Potter. Alles hiljuti avanes mul ahvatlev võimalus tutvuda mõne haruldasema säilikuga Sigatüüka arhiivist, nende seas oli ajavahemikul 1879–1924 kooli kaugõppes osalenud õpilaste nimekiri. Rabava üllatusena leidsin sealt veel ühe tuttava nime – Mary Poppins! Leid viis mind mõttele, et suure tõenäosusega on meie kodumaistest nõidadest Sigatüükas õppinud näiteks Kunksmoor, Iika ja Nöbinina, ehkki dokumentaalset tõestust ma oma oletusele esialgu ei leidnud.

Jätkem siis oletused. Fakt on see, et P. L. Travers kirjutas miss Poppinsist terve sarja lõbusaid lugusid ning nende põhjal valminud muusikali võib nüüd nautida ka „Vanemuises“. Paratamatult tekib mul kiusatus võrrelda Georg Malviuse käe all küpsenud tükki 1998. aastal esietendunud „Ugala“ versiooniga, mille oli dramatiseerinud Kaarel Kilvet ja lavastanud Ivo Eensalu. Mary osa täitis toona Piret Rauk. Just „Ugalast“ jäid mulle paugupealt meele külge sellised hitid nagu „Chim Chim Cher-ee“, „Suhkrutükk“ ja „Supernali…“. Isegi hiiglaslik kapp, mille pidevalt avanevad-sulguvad uksed „Vanemuises“ eesriiet asendasid, sarnanes kolmeteistkümne aasta eest Viljandis nähtud lavakujundusliku elemendiga. Seejuures näib veider, et praeguses lavastuses puuduvad need stseenid, mis olid peamiselt Disney filmist mõjutatud „Ugala“ variandis kõige fantaasiarikkamalt teostatud: jalutuskäik pildi sees, teejoomine onu Alberti juures ja trall öises loomaaias. Tegemist pole siiski etteheitega. Traversi erinevatest lugudest tuleb ka kõige pikema etenduse puhul välja noppida vaid osa stseene. Ameeriklaste loal mängitav uusversioon „läbi-lõhki veatust“ lapsehoidjast, kes idatuulega Bankside perre maandub, lummab sellegipoolest igal ajal.

Vanemuislaste etendus jahmatab oma peadpööritava tempo, detailirohke kunstnikutöö, hulga mustkunstitrikkide ja raugematu tegevusega. Valdavalt lustlik kiiretaktiline muusika lakkab vaid mõneks üksikuks hetkeks. On kärtsu ja mürtsu, siravaid taevatähti ja värvilisi kirjatähti, tantsu vihtuvaid nukke, kivikujusid ning põõsaid… Oi-oi-oi! Lava jääb kõigi nende imede jaoks ilmselgelt kitsukeseks. Unenäolised kujutluspildid vahelduvad nagu vigurlikus kaleidoskoobis, tuues vaataja ette üha uusi ja hämmastavamaid maailmu, kus iga misanstseen on iseseisev kunstiteos.

Minu lemmiknumber oli korstnapühkijate tants teisest vaatusest. Kui publik koos Mary ja lastega korstnasse satub, tekib koguni omalaadne 4D elamus – tossupilv roomab nõrgemaid läkastama sundides üle saali… Kuid sellist muinasjutulist virvarri, milles laul, tants, dekoratsioonid ja täisvõimsusele timmitud valgusefektid liituvad pöörasele korstnapühkijate rõõmupeole, pole ma küll varem näinud. Ausõna, ei ole!

Osatäitjad pigistasid Kirsipuude Allee asukatest välja viimase. Mõnevõrra arusaamatuks jäid pargivahi, admiral Boomi ja miss Larki tegelaskujud. Milleks neid üldse etendusse vaja oli? Türanlik missis Andrews ning heasüdamlik majapidajanna olid aga mällusööbivad episoodilised karakterid. Ja Bert – kunstnik, korstnapühkija, moosekant ning jutustaja, kes loo üksikosad nagu kirju pael tervikuks seob.

Paljastest kiidusõnadest jääb väheks, et iseloomustada peaosalisi. Jane ja Michael puuduvad lavalt üksnes mõnes harvas stseenis, mistõttu nõuavad need rollid lapsnäitlejatelt erakordset vastutust. Ometi laulavad ja tantsivad nad otsekui oleks aastaid mõnes mainekas muusikaliakadeemias tudeerinud! Nele-Liis Vaiksoo, keda ööbikudki kadestavad, tõi Mary mitmekülgse iseloomu lausa vikerkaarelise värvispektriga esile.

Sisu poolest on „Mary Poppins“ tungivalt konkreetse sõnumiga: isad-emad ei tohi oma karjääri lastest kõrgemale seada. Selleks, et aidata õigele teele Mr ja Mrs Banksi taolisi vanemaid, kes pole ju oma olemuselt halvad, vaid lihtsalt sotsiaalselt saamatud ning vildakate prioriteetidega, läheb tarvis just võlukunstide spetsialisti Mary Poppinsit. Täiskasvanut, kes ei röövi lastelt lapsepõlve, vaid hoopis kirgastab seda. Inimest, kes pole liiga leebe ega liiga karm, isegi mitte õiglane, vaid… täiuslik. Keegi, kes kingib „uhke puhkepäeva“ ning keda seetõttu „me kõik armastame“. Kui Mary on vanemad ja lapsed viimaks lepitanud ning tuul on pöördunud, lendab ta edasi, sest kahjuks jätkub talle ikka siin-seal tööd.

Lõpukummardusi ladudes lehvitasid näitlejad püstijalu aplodeerivale publikumile ning kõige väiksemad vaatajad lehvitasid tänulikult vastu. Järelikult läks lugu neile korda. Ka suurte inimeste nägudel sillerdas rahulolu. Ühesõnaga…

Supernalivägalustlikekstraülivõrdes!

Milleks käia kirikus?

Õnnistatud advendi- ja jõuluajal täituvad jumalakojad lõputu küünlasära ning punajumelise, rõõmust pakatava rahvaga. Põhjuseks ennekõike populaarsete lauljate osalusel toimuvad kontserdid. Ehkki kavast võib leida sageli „Püha öö“ ja „Ave Maria“, kuuluvad taolised üritused vaieldamatult ilmalikku elusfääri, ühte punti vilkuvate kuuskede, habetunud jõulutaatide ja kaubanduskeskustes hüsteeriat külvavate ostukampaaniatega. Kui kiriku maise peremehe ehk koguduse pastori tervitussõnad ja meieisapalve on välja kannatatud, asub publikum rahumeeli oma imetletud artiste kuulama, unustades sealsamas meid kõiki, ka patuseid ja paganaid, lunastanud Kristuse sünnipäeva.

Miks eestlased siiski niisama, ilma näpuvahele haaratud kontserdipiletita kirikusse ei astu? Õigemini, miks vähesed seda teevad? Tiina Jõgeda arvas Eesti Ekspressis, et põhjuseks on vähene kogukonnatunnetus (Miks me kirikus ei käi?). Eestlased pole üksnes ristiusust kaugenenud, vaid ka tugevalt individualistlikud, sageli enesekesksed. Paljude religioonide elujõud seisneb aga kogudustes. Traditsioone saabki jätkata üksnes kollektiivis, kus võimalus teineteisega kogemusi jagada ja nõnda meie-tunnet karastada. Uskumused liiguvad ikka inimeselt inimesele, põlvest põlve. Sotsiaalne raamistik hoiab mistahes usu järgijaid koos nagu kärjekannud mett.

Kirikudki on olnud suuresti sotsiaalkeskused ning seda mitte ainult usuliselt. Inimesed voorisid mitmest külast kihelkonnakantsi kokku, enne ja pärast teenistust räägiti uudiseid ja vahetati muljeid. Sajandeid hüüti kantslist maha ka ilmalikke teadaandeid, kuulutati välja seadusi ning anti nõuandeid igapäevaelu tarbeks. Tähtsaimad teated löödi kirikuuksele. Nüüdseks on kirikud kaotanud suure hulga varasematest funktsioonidest. Pastorgi pole enam maasool, vaid pigem muistsetest aegadest alles jäänud tühja targutav fossiil.

Eestis on selgesti tajutav veendumus, mille kohaselt ei kuulu usk avalikku ruumi. Usk on midagi väga isiklikku, millest ei tohigi kõva häälega kõnelda – juba ainuüksi seetõttu, et neid, kes sädelevi silmi jumalast pajatavad, pahatihti ullikesteks tembeldatakse. Enamik eestlasi ei pea end kristlasteks ja noodki, kes ennast ristirahva sekka sätivad, pole tingimata usinad kirikuskäijad. Olen vestelnud süvauskliku luterlasega, kelle viimane kirikukülastus jääb kaugele aastate taha. Tema arvates ei ela Jumal nelja seina vahel. Omaette palvetades või lihtsalt mõtiskledes jõuab inimene samamoodi oluliste tõdedeni. Jah, selline eraklik kristlus võib olla vaid üks paljudest võimalikest teedest taevariigi ja meelerahuni. Ehk ei pea kõik mesilinnud oma kogutud õietolmu ühisesse tarru poetama? Sotsiaalne läbikäimine kaasusklikega kindlustab küll pikemal ajateljel usu sitkuse, kuid olulisim on ikka see, mida jumala laps oma isaga silmitsi seistes tunneb.

Lõpetuseks ja eelneva kinnituseks väike soovitus Jeesuselt: „Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjalikud, sest need armastavad palvetada kogudusekodades ja tänavanurkadel, et nad paistaksid silma inimestele. /…/ Ent sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse, sule uks ja palveta oma Isa poole, kes on salajas ja su Isa, kes näeb salajasse, tasub sulle.“ (Mt 6:5-6)