Tuleb siis lõpp või ei tule? Ja kuidas ta tuleb? On see mõni NASA teravapilguliste teleskoopide eest osavalt kõrvale laveeriv asteroid, mis meie armsa maakerakese lömastab või hoopis too salakaval, peaaegu nähtamatu mõrvarplaneet Nibiru, mille ainsaks psühhopaatiliseks eesmärgiks inimkond täies koosseisus mättasse lüüa? Või tuleb maiade ettekuulutuse põhjustajat otsida tuumapomme veeretavate iraanlaste ja põhjakorealaste hulgast? Ükskõik. Kui jõudsalt levitatav kaosesõnum tõele vastab, pole vaja tänavustele jõulukinkidele raha kulutada.
Inimene on sadistlik olend. Kus iganes verest ja kontidest kõneldakse, sinna rahvast koguneb. Suurt kassatulu teenivad kinodes ikka katastroofifilmid, mitte selline ninnu-nännu, kus näidatakse ehitamist ja loomist. Häving müüb. Juba ammustest aegadest peale on maailmalõppe oodatud ning see sügavale inimteadvusse juurdunud mõttemall ei kao kusagile. Piiblist tuntud Armageddon, põhjamaalaste Ragnarök ja hindu pralaya on vaid valitud näited müütilistest ajastu lõppudest, mille järel sugeneb uus ilm. Võtkem seda kui kosmilist puhastuskuuri.
Viljakaks pinnaks maailmalõpuennustustele on inimeste puudulik kriitikameel ja lühike mälu. Siinkohal meenutuseks mõned varasemad viimsepäeva-kuulutused.
Kõige populaarsemad maailmalõpu tärminid paigutati pikka aega aastatesse 1999 ja 2000, põhjuseks millenniumi ehk aastatuhande vahetus. Millennium – see kõlas tollal otsekui müütiline lihaõgija elukas, kelle tulekut ühtaegu kardeti ja oodati. Kuulus müstik Nostradamus tegi tänuväärselt täpse ennustuse, teatades maailmalõpu saabumisest „1999. aasta seitsmendal kuul“. Nüüdisaegne Ameerika selgeltnägija Chriswell andis omalt poolt pisut armuaega, lükates saatusliku kuupäeva 18. augustile.
Tuntud sensitiiv Edgar Cayce pani maailmalõppu ennustades panuse samuti 1999. aastale, lubades ühtlasi hukatuslikke üleujutusi ja Kristuse uut tulekut.
Aastatuhande vahetuse eel liikusid jutud tigedast arvutiviirusest, interneti hangumisest ning sellega kaasnevast totaalsest segadusest, mis paneb proovile ka paljude riikide säilimise. Mäletatavasti sõltus maailm tosina aasta eest internetist hoopis vähem kui praegu: polnud ju isegi YouTube’i ega Facebooki. Paanikat siiski jagus. (Ennustuste tragikoomika seisneb asjaolus, et tegelikult vahetus sajand ja aastatuhat siiski 2001. aastaga.)
Kui kristlikku ajaarvamist järgiv maailm oli oma arust õnnelikult uude millenniumi jõudnud, kerkis silmapiirile uus oht: nn. kosmiline köievedu 5. mail 2000. Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn sattusid sel kuupäeval Maaga vastasseisu ning isehakanud prohvetid (kellel on doktorikraadiga füüsikutest alati adekvaatsemat infot meie planeedi tegeliku olukorra kohta) väitsid, et „planetaarsed välisjõud“ nihutavad pooluste jääkilbid paigast või kisuvad Maa lihtsalt pooleks. Uraan ja Neptuun olid õnneks meie poolel ning 2000. aastal ei juhtunud midagi hullu peale Bushi ja Putini võimuletuleku.
Miks kõigist võimalikest viimsepäeva-stsenaariumidest on sedapuhku käiku lastud just maiade variant, jääb arusaamatuks. Vahest on kristlikud maailmalõpu kuupäevad juba tilgatumaks kurnatud ega eruta enam kedagi? Islamiusuliste maailmalõpuni (2076) on liiga palju aega, ka Isaac Newtoni väljaarvutatud saatuslikku kuupäeva tuleb oodata veel 48 aastat. Aga kes siis nii kaua oodata maldab!
2012 on iseäranis new age’i esindajatele tähendusrikas aastaarv. Enamasti ei käsitle new age’i ehk uue vaimsuse järgijad tänavu 21. detsembril saabuvat pöörangut mitte maakera füüsilise lõpuna, vaid täiesti uue maailmakorra sisseseadmisena, millega inimkond (või vähemalt kamp väljavalituid) tõuseb kõrgemale teadvusetasandile ning lihtsurelikes avalduvad senikogemata üleloomulikud võimed.
On neidki, kes sõlmivad 2012. aasta kokku juba läbielatud 1987. aastaga, mil samuti tavalisest enam maailmalõpust räägiti. 25 aasta eest toimunud „harmooniate koondumine“ oli selle versiooni pooldajate arvates avaakord muutuste ajastule, mille võimsaks puändiks kujunebki käesoleva aasta talvine pööripäev. Argumendid on siinkohal veenvad: kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate algul varises Euroopas kokku sotsblokk, viimati vapustasid maailma revolutsioonid Araabiamaades. Nende raamide vahele sobib suurepäraselt new age’i üleminekuajastu.
Kui mõned kärsitumad lõpuootajad hakkasid sel sajandil juba maiade ettekuulutuses kahtlema, siis tõsine masu ning selle visalt vältavad tagajärjed on uskujate hulka ainult tõstnud.
Kogu käesoleva maailmalõpuelevuse peastsenaristi nime leiame veerand sajandi eest ilmunud raamatu „Maiade faktor“ kaanelt – Jose Arguelles. Tema fännide kõige optimistlikuma tõlgenduse kohaselt kaob selle aasta lõpus maailm, kus valitseb vägivald ja ahnus, egoistlikud väärtused, korrumpeerunud organisatsioonid ja lahkhelid religioonide vahel. Niisiis on tegemist usuga, mis vooderdatud igati õilsate ideaalidega, kuid karta on, et inimeste mitmekülgne rumalus ja sellest johtuv paanikajanu jääb endiselt võimutsema. Uskuda võib, kuid mõistuse piires.
