19. juuli 2017

Üksmeeletus

Hulk aastaid tagasi pani Paul-Eerik Rummo paberile järgmised värsid:

Me hoiame nõnda ühte
kui heitunud mesilaspere
me hoiame nõnda ühte
ja läheme läbi mere
mis tõuseb me vastu, tige
ja läheme läbi mere
ja muud me ei vaja tuge
kui üksteise selged õlad

Kõige parem on minna ikka üheskoos, nii on julgem ja lõbusam. Koos minnes muutuvad raskused kerguseks. Mäletate, mida prantsuse revolutsionäärid oma kilbile kirjutasid? Vabadus, võrdsus, vendlus. Jah, vabadust ja võrdsust nõutakse praegugi, ei saa nendest väärtuslikest maavaradest kellelgi isu täis. Aga kuhu jääb vendlus? Kes seda nõuab ja igatseb? Läägevõitu "vendluse" võib asendada ka moodsama "solidaarsusega". Seletava sõnaraamatu järgi on see "huvide ühtsus, üksmeel".

Solidaarsus on ühiskonna liim ja mört. Selleta laguneks rajatis laiali. Ühiskond tähendabki ju ühiselt olemist, elamist, tegutsemist. Ühtekuuluvust. Miks tundub ühtekuuluvusel põhinev ühiskond ometi järjest enam ja enam utoopiana? Kas süüdi on postmodernistlik digidžungel, mis traditsioone kängutab ja kõike seda, mida seni pühaks ja väärtuslikuks peetud, aina killustab? Või tuleks üksmeeletuse põhjust otsida sügavatest inimolemuse ürgkoobastest?

Walter Quirt "Tüli"
Üksmeeletus on üks meeletus. Tihtipeale näib, et inimesed ei otsigi rahumeelseid suhteid. Nähakse rohkem erinevusi ja rõhutatakse erimeelsusi. Vaenulik suhtumine "teistesse" on kohutavalt popp. Vastandumise ja eitamise kaudu defineeritakse ennast. Teisi ja teistsugust laites tuntakse end parema, tugevama ja säravamana.

Üksmeeletus võtab võimust alati, kui mängu tulevad sellised suured teemad nagu suhtumine sõjapõgenikesse, seksuaalvähemustesse või läbi Baltimaade kulgevasse raudteeliini. Avatakse jälle uus rinne - ja tuld! Kaevikusõda ei lõpe enne, kui üks pool on lõplikult verest tühjaks jooksnud. Ehk siis: see ei lõpe kunagi. Sõjas pole võitjaid, kodusõjas ammugi mitte.

Inimesed kaugenevad üksteisest muuhulgas seetõttu, et erinevate meedialiikide najal otsitakse kinnitust vaid oma veendumustele. Seotakse end ühe kindla ringkonnaga, milles tiirlevad vaid sellele grupile omased ideed ja tõekspidamised. Nõnda hääbub võime mõista neid, kes mõtlevad teisiti. Ühiskonna asemel tuksub omas rütmis hulk väiksed kildkondi.

Mitte ainult olevik (mis on?) või tulevik (mis võiks olla?) ei lõhesta. Seda teeb ka minevik (mis oli?). Ajalugu on täis traumasid, millest ei suudeta kõnelda, kuid mis veel aastakümneid hiljemgi heidavad pikki varje üle inimeste. Isegi suhtumine nõukogude aega on väga erinev: ühed ei taha seda enam iial tagasi, teised aga igatsevad - ütlevad, et sirbi ja vasara all oli parem elu.

Ehk on see Vargamäe sündroom, mis eestlasi painab ja oma jõledad siirded kõigisse eluvaldkondadesse ajab? Naaber ei salli naabrit ainuüksi seetõttu, et too teine on sattunud tema kõrvale elama. Mõnusam oleks hoopis omaette olla, eemal võõrastest pilkudest, kaugel võõraste kõrvade kuuldeulatusest. (Kuidas ühiselamu inimesed üldse läbi saavad? Vist ei saagi.) Eestlasel on raske leppida "teisega" enda kõrval. Kui on vaja midagi ühiselt ette võtta, siis kõlbab selleks vaid ilusa traditsiooniga paika pandud vorm: laulu- ja tantsupidu näiteks.

On optimistid ja pessimistid, introverdid ja ekstraverdid, vabameelikud ja alalhoidjad, lõokesed ja öökullid. Mis meid siis seob? Poliitika ei saa see olla, sest poliitika lõhestab alati. Kogu poliitiline süsteem on üles ehitatud vastandumisele: koalitsioon-opositsioon, vasak- ja parempoolsed, liberaalid ja konservatiivid, euromeelsed ja euroskeptikud.

Lisaks kõlbab poliitilises mudamaadluses kasutada teada-tuntud "rahvuseprobleemi". Eestlased ja venelased lausa peavad jääma teineteisele poole rindejoont, et riigiisadel jätkuks ikka leiba. Ühiskondlikku lõhet hoida on poliitikutele isiklikult kasulik. Iroonia tipp: Stalinil oli omal moel õigus, kui ta ühes sõjaeelses kõnes ütles, et ainus tõeliselt demokraatlik riik on Nõukogude Liit. N Liidus on üksainus partei, kapitalistlikus läänes aga hulk erakondi, mis killustavad rahvast.

Ideaaljuhul peaks inimesi siduma kultuur. Aga ometi see ei ole nii. Sarnaselt poliitilisele eliidile kaugeneb rahvast ka vaimueliit. Poeet ei mõista lihtrahvast, sest temagi elab omas mullis ja suhtleb peamiselt vaid teiste omasugustega. Muidugi on meil südantsoojendavaid rahvuslikke massiüritusi, nagu juba eespool mainitud laulupidu, ent kui laulupeo tuli kustub, püsib koosmeele eufooria veel paar päeva, heal juhul kolmandagi. Siis saabub tuhkhall argipäev ja maad võtab jälle harjumuspärane üksmeeletus.

Üldsegi mitte üllataval kombel näib, et põhiline koosmeele platvorm, mis tõepoolest ka toimib, on massikultuur. Poplauljad, tele- ja filminäitlejad ning staariseisuses sportlased toovad rahva kokku. Efektsed Hollywoodi kassahitid ja pea sisutud levilaulud on aines, mida fännavad ja mõistavad ühtviisi nii Kapa-Kohila jõmpsud kui ka Taga-Araabia šeigid. Olgugi et massikultuur järab ja vaesestab rahvuskultuuri, on see midagi, mis inimesi ka päriselt seob. Süvakultuur on paljuski individualistlik, massikultuur seevastu kollektiivne.

Paraku peidab ka peamiselt meelelahutusliku kallakuga massikultuur endas tõsist ohtu. Meelelahutus on masside oopium. Massikultuur juhib inimesed kaugemale sellest, mis tõeline, ehe ja siiras. Meel on lahutatud, aga mitte rikastatud. Justinbieberite ja johnnydeppide hüpnoosi all jääb vaim laisaks. Noh, vähemalt ei jaksa lahutatud meelega inimesed enam vaielda.

Loomulikult ei taha ma eelneva jutuga öelda, et igat sorti erimeelsused on automaatselt miinusmärgiga nähtus. Ka erimeelsustes on siduv energia. Vastandlikud maitsed ja seisukohad võivad hoopiski inspireerida - aga selleks peab kõigepealt toda "teist" austama.

Tülid on vajalikud senikaua, kuni sünnib kompromiss, kuid see eeldab leplikkust, mõistmist ja empaatiavõimet. Empaatiat arendavad digiajastulgi ikka noodsamad iidsed kunstiliigid: kirjandus, teater ja kaunid kunstid. Ja nende väikevend film. Kunst on kunst siis, kui ta ärgitab mõtlema, tundma, otsima ja leidma. Leidma seda üürikest ühisosa, mis juba enam kui seitsme miljardi peaga inimkonda vahetevahel seoks.

Lootust annab Rummo luuletus:

ja muud me ei vaja tuge
kui ühised rõõmsad võlad
kui ühised rõõmsad võlad
mis üheskoos tuleb meil kesta
need ühised rõõmsad võlad
neid meri ei saa meilt pesta

Samal teemal: