Peened veenired laskusid vulinal Toomemäest alla jõe poole. Nad igatsesid ema järele, tahtsid voolata temaga koos laias sängis, mis kevadistele vetele aga aina kitsamaks jäi. /…/ Ma vaatasin lillekimpude, kilekottide, pillikastide ja lapsevankritega varustatud inimeste rahutut voolu kõnniteil, jälgisin teismeliste poiste enesekindlusest puhevil keresid, kui nad rulal, rulluiskudel või jalgratta sadulas mööda linna tormasid. Vaatasin kaubamaja ees kirevate, ostjaid ootavate lilledega kuhjatud laudu ja vanaeitesid nende taga. Kuulsin lapsi kilkamas ning portfellidega pintsaklipslasi jämedalt naermas. Linn elas kevadist elu, õitses ja sumises.
Otsisin hiljuti netist teavet selle kohta, millistes ilukirjanduslikes teostes on Taaralinna puitasumeid kujutatud. Õige vähe sai klõbistatud ja klikitud, kui ekraanile kargas sait, mis mu meele kohe rõõmsamaks tegi. Nimelt on Lutsu-nimelise raamatukogu eestvõttel pandud alus projektile „Tartu ilukirjanduses“, mille sihiks välja noppida proosasse ja luulesse aegade jooksul salvestatud Tartu-muljed. Siia-sinna klõpsates tabas mind suur üllatus, kui avastasin, et ka minu enda raamat on lausa üheksa katkendiga esindatud. Hakkasin mõtlema, mida need esiletõstetud killukesed väikese autori ja suure linna suhtest kõnelevad. Raamatus ei mõõtnud ma Tartut isikliku pilguga, olin ju rollis, kuid midagi ma endast ikkagi paberile jätsin, eitada seda ei saa.
Tartu, Tartu… Mis mulle selle linnaga seoses esmajoones pähe kargab? Kuus valget tarkusesammast? Emajõgi? Toomemägi? Suudlevad Tudengid? Tasku ja Pläsku? Ei! Hoopis vana Kaarlilinn, Karlova. Esimesed mäletused kipuvad olema viimased mälestused, nõnda ei saa minagi lahti sellest üheksakümnendatega raamitud mälupildist, mille lõuendil kükitavad Võru tänav ja Karlova väsinud puumajad. Lapsearru jäid nad alles ja kummitavad siiani. Karlova on olnud minu alus-Tartu, tuhm ja hõllanduslik paik, mis mind endiselt unenägudes saadab. Aga unes on ta ilusam, päikselisem ja naeruohtram kui tegelikkuses. Muusadest tiivustatud luuletajad turnivad sealsetel katustel, majakeste vahel sädeleb lootuskiirtes olematu järv, siinsetel uulitsatel seisavad roostes kerega bagid, kahekordsete puukuuride ees vedelevad kurgihunnikud, ühes tulemüüriga vooderdatud lobudikus töötavad väsimatult lõbusad tüdrukud, neist Anna Julla see kõige kallim, ning jändrike puude otsast kostab videviku aegu kummalist huikamist (on need kakud, vaimud või vähe vintis kunstnikud, kes korstnal istuvatele värsiseppadele salasignaale saadavad?). Heldus, mida kõike öösel näha saab!
Kui ma olen neid ulmasid ja meenutusi kaasas kandnud, miks pole ma neid siis ometi kirja pannud? Ehk on Kaarlilinn liiga lähedal Olümposele ja temast kirjutades tekib oht jumalate rahu häirida? Lihtsam on ju kirjutada niiskest ja tumedast Supilinnast, mis (nagu üks kirjanduskriitik on maininud) sobib täiuslikult naturalistlike stseenide miljööks. Aga MINU Supilinn pole ainult hurtsikuhunnik ja joodikute parlament. See on koht, kus idanevad keelatud armastuse seemned ning õitseb ruugekooreline kurbusepuu. Õigupoolest ei seo mind paljude memuaaride kaudu ekspluateeritud Supilinnaga suurt midagi. Need on juhusliku jalutaja meelisklused, mis fantaasiast punsunud nägudega raamatu lehekülgedelt vastu vaatavad.
Minu jaoks oli mõnevõrra ootamatu, et Tartu kirjeldused on teeninud lugejatelt nõnda palju häid sõnu. Kirjutasin tegelikult Tartust rohkemgi, kuid jätsin selle teadlikult põhitekstist välja, sest ei pidanud otstarbekaks kõnelda Eesti lugejale linnast, mida üldjuhul väga hästi tuntakse. Pealegi ei ela me enam tol õndsal 19. sajandil, kui Hugo võis lehekülgede kaupa Pariisi vaatamisväärsusi tutvustada ja lugejad ei kõngenudki igavusse. Kui jutt sinna sajandisse juba kaldus, siis eks ole ju Tartugi suuresti romantismiajastu laps, kes on saanud osa geene klassitsismilt.
Esimese Tartu muljetel põhineva mõlgutuse panin paberile kevadel 2007 (toosama ülaltoodud katkend). Siis ma veel ei teadnud, mis sellest kirjatükikesest saab. Vähehaaval neid muljeid aina kogunes ja otsekui ilma peale üksi jäänud orvukesed leidsid nad sooja varjupaiga ühe ambitsioonitu romaani kaante vahel.
Ilma Tartuta poleks „Päikseta paradiisi“ sündinud. Linna õhustik ja inimesed selle sees inspireerisid, neist ei saanud mööda minna. Tartus on midagi… paeluvat. Ta on täis vastandeid. Ajalookeeriste paljukannatanud ohvrina ei hakka ta võib-olla enam kunagi naeratama. Teda on korduvalt lõhutud ja kokku kleebitud, pekstud ja paigatud. Ta jääb armiliseks linnaks, tujukaks, lausa psühhootiliseks tegelaseks, kes aga ikkagi visalt edasi kestab, sest noorsugu voolab endiselt tema soontes nagu hapnikurikas veri. Ja sellisena ta ongi paljudele armas. Mitte täiuslik, aga väärt armastust ja meelespidamist. Seetõttu ei pea ka kirjutavad inimesed paljuks tema nimel oma halle ajurakke ja valget paberit kulutada.
