28. juuni 2017

Elu meeldib mulle

Mai 2011. Selge mahe kevadilm. Astusin Tartus bussi peale, kavatsusega Võrru sõita. Minuga koos ronisid bussi kaks keskkooliealist loikamit, üks üleni hallides dressides, teine elektrisinises dressipluusis, mõlemad pikad nagu moblamastid. Nad istusid minu taha ning hakkasid kõva häälega juttu ajama. Selgus, et nad sõitsid Kambjasse.

Kogu selle teekonna jooksul, mis ei saanud kesta kauem kui paarkümmend minutit, lasid nad lobal magusasti joosta. Lobisesid sellest, millest poisid ikka - koolist, kodust, pidudest, jookidest, tüdrukutest, spordist ja seksist. Või noh, peamiselt spordist. Kui kõik teemad said nobedalt läbi võetud ja Kambja kiriku torn üle Tatra oru juba paistma hakkas, ütles järsku üks poistest (mulle tundus, et too elektrisinises) õndsusest pakatava häälega, mis võiks olla omane päikese käes peesitavale kõutsile, kellel on vats räimi täis: "Mõnus! Ei, elu meeldib mulle. Elu on ilus!"

Korraga pidin imestama, mis vana känd minust on saanud, et ma ise selliseid sõnu ei tarvita. Pole mõttessegi tulnud! Kujutage ette - keset päeva ujub lagedale üks tüüp ja hõiskab, et elu on ilus! Täitsa imelugu kohe.

Pexels

Ent see põgus ja vahest isegi tühine juhtum andis mulle märku, et seilan õigel kursil. Nimelt olin tolleks hetkeks juba ligemale paar aastat mässanud käsikirjaga, mis tekitas minus suurt rahulolematust. Tajusin, et olen kokku keetnud sellise lurri, mida tõbras ka ei söö. Tahtsin kirjutada armastusest, kirest, nooruse uljusest ja hirmust endakssaamise ees. Sellest pidi saama hõrk ja unustamatu mekiga pipstükk.

Aga oh häda! Kirjutamise hoos ajasin kogemata suhkrutoosi ümber ja kõik see kallis kraam pudenes otse raamatusse. No eks ma siis puistasin soola, pipart ja kardemoni peale - äkki maitseb paremini. Tutkit! Roog läks luhta. (Ega ma ilmaasjata sääraseid kujundeid kasuta. Raamatu peategelane oli ju gurmaanikeelega kokandusfänn.)

Aga maitse asi on maitseasi. Kõige enam pani mind kõhklema raamatu tuum. Küsisin endalt korduvalt, kas nii naiivset tegelast, nagu mu raamatu Gert, saab üldse olemas olla. Ta unistab ehtsast Romeost, truust kallimast, heast kussununnust, keda armastada igaviku lõpuni ja võib-olla seitse päeva kauemgi.

Noor mees, kes on endale pähe võtnud, et leiab hingerahu vaid teise mehe käte vahelt ja kuulutab pärast piinarikkaid seiklusi kogu maailmale, et on viimaks leidnud rahu, armastuse ja iseenda - kas ei tundu see uskumatu? Kusjuures, tagatipuks armastab ta ka oma elu, mis on talle pakkunud vähe rõõmu ja palju meelekibedust, kuid sellest hoolimata peab ta seda ikkagi kalliks nagu puruvana katoliiklane püha Susanna sääreluid. No mida jama?! Sedasorti raamatutel ei ole sünniõigust, nad tuleb sahtlisse lukustada või rottidele sööta.

Aga Kambja poisi sõnad panid mu meelt muutma. Kui kasvõi ühelainsal noorel inimesel ei tule enam mõttesse uskuda elu imedesse, siis on maailm lõplikult põhjakõrbenud. Jõudu ja kindlust leidnuna asusin taas sibinal-sabinal käsikirja kallale ning andsin talle lõpliku lihvi.

"Päikseta paradiis", mu teine romaan, ilmus täpselt viis aastat tagasi. Lugu, mida kirjutades olin tundnud krobedat rahutust, tõi mulle nüüd kuhjaga rahu. Mulle tundus, et olin ühtäkki raamatusse pannud tähtsaima, mida tol hetkel endaga kaasas kandsin. Olin justkui kõik ära öelnud. See polnud mu eesmärk, lihtsalt juhtus nii.

Pea paar aastat ei kirjutanud ma enam ridagi. Kõik oli ju öeldud. Kahjuks - või õnneks - mitte lõplikult. Sulg libiseb endiselt.

*
2016. aasta lõpul ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus artikkel, milles kultuuri-uurija Janek Kraavi analüüsis transgressiivse (ehk piire ületava) kirjanduse poeetikat. Muuhulgas mainis ta, et "on märgata eesti kontekstis tugevat transgressiivset energiat kandvate" geiromaanide ilmumist. Näitliku nimekirja lõppu oli torgatud ka "Päikseta paradiis".

Oh sa saatana silmamuna! Oma arust kirjutasin kibemagusa lemberomaani, pehme ja nunnu nagu kaisumõmmi. Aga näed - tunnistati ametlikult transgressiivseks. Edaspidi tuleb ettevaatlik olla, et mitte ainsatki piiri ületada. Tähendab, armastuslood tuleb sinnapaika jätta ning keskenduda mõnele titelikult süütule ja puhtale teemale (nagu näiteks kannibalism, sadistlik vägivald ja heteroseksuaalne prostitutsioon).

Ei, ma ei kaeba. Lugeja näebki raamatut teisest servast kui autor. Aga "Päikseta paradiis" on saanud ka imeliselt kosutavat tagasisidet mitmetelt lugejatelt, kes pole raamatu iseloomustamiseks häbenenud koguni ülivõrdeid kasutada. Gerdi lugu on neid puudutanud. Nad on leidnud ühe noore mehe segipaisatud hingest ürgset ilu.

Elu ilu!

*
Kuidas hoida seda ilusat hetke, kuidas teda lõpmatuseni pikendada? Kuidas ometi? Sees kihiseb ja kahiseb, väike rõõm ja väike nukrus koos. On tulnud surematu hetk, aga ikka võbeleb surelikus ihus rahutus. Miski justkui ütleb, et inimeses pole võimet ühtki hetke lõpuni nautida. Hetk möödub nii ebaõiglaselt kiiresti, et suurem jagu temast jääbki tabamata, läbi elamata. Viis meelt ja meetrite kaupa närve – see varustus on ilmselgelt puudulik ja võimetu püüdmaks neid tibatillukesi täiuslikkuse sädemeid.

Kuid nad hõljuvad ikkagi õhus, hõõguvad, ahvatlevad, narritavad. Nad on olemas ja vahest piisab sellestki teadmisest.

Samal teemal:
Midagi ilusat