Eestis elab hinnanguliselt 10 000 toonekurge. Kui kõik need kured tooksid tite-isulistele naistele paar-kolm maimukest aastas, poleks mehi enam vajagi. Ja Eesti rahvaarv kerkiks õige kähku Hiina ja India tasemele. Paraku on emake Loodus nõnda sättinud, et lapsesaamiseks läheb vaja ka töökorras meest. Aga säärast meest - nagu naised räägivad - on pea võimatu leida.
 |
| Foto: Pexels |
Loomariigis kehtib reegel, et emane valib enesele järglaste saamiseks isase, mitte vastupidi. Ka inimühiskonnas paistab see reegel elujõus olevat. Naine ei vali aga partnerit selle põhjal, millisel isasel on kõvem hääl, kirevam sulestik, suurem lakk või haralisemad sarved. Otsitakse ühisosa, mingit emotsionaalset kokkupuutepunkti. Üheks selliseks punktiks on näiteks haridus.
Eesti Ekspressis kirjutati, et minu koduvallas Antslas leidub 1 kõrgharitud mehe kohta 3,6 kõrgharitud naist. Ehk teisiti öeldes: kui ruumis viibib kaks ülikoolidiplomiga Antsla meest, siis sama haridustasemega naisi on ses ruumis vähemalt seitse-kaheksa. Kurb, või mis? Statistika annab aga veel närusemaid numbreid. Valla rahvastikupüramiidi vaadates selgub, et kahekümnendates eluaastates (ehk parimas pesapunumise eas) kutte leidub Antsla 3000 elaniku seas tunduvalt enam kui samaealisi noorikuid. Korraga pruudi- ja peiupõud!
Kaks sotsioloogilist klišeed - maal elav kõrgema hariduseta poissmees ja kõrgharidusega vallaline linnaneiu - on otsekui moodne ümberjutustus Koidu ja Videviku müüdist. Võiks ju küsida, kas üldse maksab armusuhete juures ülemäära rõhutada hariduse-harituse aspekti. Oluline on ju ennekõike vaimne side. Siiski tuleb möönda, et ühine vaimulaad johtub sageli haridusest.
Muide, sada aastat tagasi võis Eestimaalt leida mitmeid taluperemehi, kes olid heal juhul kolm talve koolis käinud, kuid kes lugesid rohkelt raamatuid, mängisid pilli ja olid võimelised arutlema ühiskondlikel teemadel. Haridust polnud, kuid haritus oli. Praegusel ajal aga näib, et mõnel mehel on küll haridus, kuid haritusest pole juttugi. Silmaring on ahtake, analüüsivõime kidur. Ülikoolist saadud paberit tähtsustatakse tihti enam kui vaimseid huvisid. Aga naistel on kalduvus just vaimsete asjade järele. Naised sumisevad raamatukogu riiulite vahel, muuseumides, kontserdi- ja teatrisaalides, neid võib kohata eneseabikursustel, kunstiklassides ja teadusmessidel. Kusjuures, rohkem kui mehi!
*
Haritud naine tahab haritud meest - selge. Pere loomiseks ei piisa aga kultiveeritud mõistusest, vaja on ka tundetaipu. Haritud hinge.
Järglasi saada pole keeruline, kuid isaks olemine nõuab teatavat kapitali. Isa ei pea olema ilmatu rikas, küll aga vastutustundlik. Ta ei pea iga kell kodus olema, ent tal on kohustus hoolida. Olla lapse läheduses siis, kui teda vajatakse. Seista oma pereliikmete eest, neid kaitsta ja toetada. Lapsi kasvatades arendab mees oma isiksust, lihvib meelelaadi ja karastab iseloomu. Laste kasvatamine ongi omaette kool, kuhu paraku kõik mehed ei tahagi astuda. Või siis ei õnnestu neil sinna pääseda.
Isade koolis saavad poistest mehed, mühkamitest härrased, pättidest pühakud (jah, seda trikki on korduvalt nähtud!). Lapsed on pärlid, kes valmivad naise ihus nagu merikarbis, kuid tihtilugu võib näha, et neid imepäraseid pärleid kannavad kõige uhkemalt just mehed. Vaadake ainult, kuidas noorel isal silmad säravad, kui põnn tal kukil istub!
Isade koolist ei anta diplomeid. Eksami sooritavad need mehed, kelle lastest sirguvad eeskujulikud kodanikud.
