Mürgisest maskuliinsusest ja loomingulisest seemnepurskest
Naistepäeval tuleb rääkida meestest. Õnneks või kahjuks on loodus aga sättinud nõnda, et enamik inimesi on kas mees- või naissoost ja üks sugupool on teisega lahutamatult seotud, mistõttu jõuab see jutt lõpuks ikkagi naiste juurde.
Öeldakse, et mehed ei nuta. Õigemini: ei peaks nutma. See pole lihtsalt mehine. Pisarad reedavad valu, ahastust, meeleliigutust, tohutut rõõmu – ühesõnaga, tundeid. Ideaalne mees peab olema nagu Terminaator, priskete musklite ja terasest skeletiga üli-macho, kelle tuim nägu ei reeda ainsatki sisevärelust. Inimkond on iseenda välja mõeldud range mustvalge süsteemi ohver. Naine olgu niisugune, mees naasugune. Erinevusi ei lubata. Aga kuhu see mees siis oma tunded peab panema? Need on ju ikkagi olemas. Tundeid ei saa nupust välja lülitada ega pärasoole kaudu kanalisatsiooni lasta.
Mehemeel kipub kergesti mürgiseks muutuma. Toksilise maskuliinsuse äärmuslik näide on toosamune sõjakurjategija, kes praegu Kremlis peremehetseb. Iga sõna ja liigutus, mille ta maailmale edastab, väljendab vaid üht: ma olen tõeline mees, naistemagnet, superkangelane, antifašist, uhke homofoob, lödipükside hirm, läbinisti hea ja õiglane, sest minu käes on võim!
Praeguses vene valitsuses, millel pole presidendi kõrval nagunii mingit reaalset jõudu, istub üle 30 isiku, kellest vaid kolm on naised. Üks neist tegutseb parajalt "pehme" ala peal ehk kultuuriministrina, ülejäänud kaks on asepeaministrid, kelle roll riigijuhtimises jääb seaduse tahtel väga tagasihoidlikuks (tegelikult: olematuks). Kremlis saab võim kuuluda vaid mehele. Kes oli viimane naissoost vene valitseja? Uskumatu küll: Katariina II (suri 1796).
Võimukandjate mürgine maskuliinsus on läbi ajaloo toonud maadele ja rahvastele otsatult kannatusi. Kristlaste jumalgi on meessoost. Kui kirikurahvas kummardaks Taevaisa asemel Taevaema, oleks vähemalt kolm ristisõda pidamata jäänud. Piiblijumal jagab armu alles pärast seda, kui ta raevutsedes ohtralt tuld ja väävlit maa peale pildunud. Jumal-isa õiglust ja armu ülistades on õigustatud kogu meessoo sõjakust.
Jah, elu kipubki olema ebaõiglane, aga ebaõiglus sünnib ikka läbi inimeste. Loomad ei pea viha, linnud ei sõdi, rästikud ei nõela niisama. Nad elavad vastavalt instinktidele, loomuseaduste järgi. Inimene seda ei tee. Temas on liiga palju tundeid, üks segasem ja kirjeldamatum kui teine ja nende pagana tunnetega, mida on parem jätta üldse nimetamata, ei osata toime tulla. Kuidas pääseda kannatustest, mida inimesed (mitte tingimata mehed) üksteisele põhjustavad? Appi tõttab Schopenhauer.
*
Arthur Schopenhauer (1788-1860), keda on hüütud ka Frankfurdi erakuks, polnud siiski nii üksildane ja külm tüüp, nagu teda vahel kirjeldatakse. Teda on peetud lausa naistepõlguriks, sest ta kirjutas naissoost üleolevas toonis, umbes nii, et naised saavad oma lapsikuse tõttu lastekasvatamisega hästi hakkama ja naise loomuses on mehele alluda. Samas tõstis ta esile naiste üldist empaatiavõimet. Need seisukohad polnud omas ajas midagi erakordset.
1859. aastal ilmus Schopenhaueri ukse taha noor naksakas skulptor Elisabet Ney, kes tahtis kuulsa filosoofi marmorisse raiuda. Esialgu saatis 71-aastane Schopenhauer naise pikalt, kuid mõningase veenmise järel soostus ta ikkagi poseerima. Kui Elisabet Ney asus savitükist filosoofi büsti voolima, muutus vanamees aina soojemaks ja sõbralikumaks (tema nõrkus noorte naiste vastu oli üldtuntud). Schopenhauerit vaimustas naisskulptori anne, energia ning iseseisvus.
Ilmselt ei teadnud ta seda, et Ney oli väga eneseteadlik naine, kes armastas kleitide asemel meestepükse kanda, keeldus tegemast lihtsaid kodutöid ja ka ratsutas mehe moodi, mõlemad jalad jaluses (nooblid naised ratsutasid muidu külgsadulas). Abielludes ei võtnud ta mehe perekonnanime, mis oli tol ajal samuti väga ebaharilik.
Kui savitoorik sai valmis, lõi Ney selle põhjal valge marmorkuju, mis olevat ka Schopenhauerile väga meeldinud. Vana filosoof ei kommenteerinud otsesõnu, kas kohtumine Neyga muutis mingilgi määral tema suhtumist naistesse – küllap mitte –, kuid kahtlemata leidis tema viimasel eluaastal kinnitust see, mida ta oma esteetika-alastes tekstides oli kirjutanud: ainus väljapääs kannatustest peitub kunstis.
*
Meestega võrreldes on naised loonud vähe klassikalisi meistriteoseid, olgu siis muusikas, kirjanduses või kujutavas kunstis. Põhjuseks pole tingimata see, et mehed ei ole lasknud naistel kunstiga tegelda. Andekaid loovaid naisi on teada juba antiikajast: Sikyoni Kora, Anaxandra, Timarete, Sappho jt. Naised jäävad oma loomingus tihti tagasihoidlikumaks, nad ei näita kõike välja ega võta tarbetuid riske. Kuid kunst nõuab tihti riski ja ambitsiooni.
Kunst on läbi aegade olnud üks kahest aktsepteeritud suurest teest, mille kaudu mehed saavad oma tundeid väljendada. Teine tee on sõda. Looming ja häving kuuluvad kokku, ent mõistagi ei saa need koos ja korraga eksisteerida. Tõsi – luues võib hävitada vana tõde, vana korda, vana maailma. Siiski on kunst ennekõike sigitamisakt, loominguline seemnepurse.
Kõik see hea ja halb, ilus ja kole, kerge ja raske, mis mehe hingele koguneb, vallandub sümfooniate ja romaanidena, traviatade ja monalisadena. Käärinud tunded plahvatavad teatrilaval näitemängudena, paberil luuletustena, kitarrikeeltel lauludena. Kunst on päästnud miljoneid mehi emotsionaalsest kriisist ja omaenda tunnete all lämbumisest.
