Inimene tuli kord välja koopast, mis oli tema sugulasile juba tuhandeid aastaid koduks ja kindluseks olnud, vaatas metsikuid ahvileivapuid ja akaatsiaid, puuris suure varbaga kuiva savannimulda, kuulatas, kuidas lõvid eemal võsastikus luuravad… ja otsustas, et aitab nüüd vaevarikkast kütielust, aeg on loodus enda kasuks tööle panna, puistud maha raiuda ja lagendikud üles songida.
Nõnda said alguse põlluharijad. Jäädi paikseks, hakati kariloomi kasvatama, niisutuskanaleid ehitama, jonnakast metallist atru ja mõõku taguma. Kerkisid esimesed linnad, mis metsloomade ja võõraste rahvaste eemalehoidmiseks kõrgete müüridega ümbritseti. Tsivilisatsioon oli sündinud.
Ühesõnaga… Linn on maainimeste leiutis. Maalinn tähendas muinaseestlaste jaoks linnust, kindlat kantsi, kuhu vaenlase eest varjuda. Linn andis turvatunde. Sellele tõsiasjale mõeldes tekib küsimus, kuidas küll linna- ja maarahva vahele põhimõtteline veelahe tekkis? Miks seostub maapiirkond mahajäämuse ja vaimuvaesusega, samal ajal kui linn on tsivilisatsiooni kauneim õis?
Linnastumise peasüüdlaseks peetakse tööstusrevolutsiooni. (Ehkki juba antiikajal viisid kõik teed Rooma ja näiteks 500 aasta eest elas enam kui pool Madalmaade rahvastikust linnades.) Kui ajalooõpikuid uskuda, siis algas pöördumatu industrialiseerimine Inglismaal millalgi 18. sajandil. Masinad ja korstnad meelitasid inimesi maalt linna. Sealt loodeti hõlpsamat teenistust.
Ka Eesti oli kuni Teise maailmasõjani valdavalt agraarmaa, ehkki seda on raske uskuda, kui meenutada, et Pätsu ajal valmistati siinmail koguni mootorrattaid ja tramme. Noist tehnilistest saavutustest hoolimata olid Eesti tähtsaimateks ekspordiartikliteks ikkagi peekon ja või, mis leidsid arvatavalt koha nii mõnegi inglise väikekodanlase hommikusöögilaual. Nõuka-aegne sundkollektiviseerimine peletas paljud inimesed linna, ehkki paradoksaalsel kombel pulbitses maaelu meil just tänu kolhoosidele. Ühismajandid võisid olla küll majanduslikult ebaefektiivsed, kuid nad toimisid ometigi iselaadse kodanikuühiskonna moodustisena. Majandite kultuurielu oli elujõuline, kuna toetas rahvatraditsioone ja hoidis alal rahvustunnet. Vaatamata riiklikule tsentraliseeritusele tegutses kodanikuühiskond varjatult ning sellest sai uue ärkamisaja vundament.
Oleme päritolult maarahvas. Enda tahte vastaselt oleme olnud isegi kolhoosirahvas. Maa on meid iga riigikorra ajal toitnud, katnud ja hoidnud. Kuid arengutaseme näitajaks on tänapäeval kummatigi linnastumise osakaal. Mida rohkem inimesi elab linnades, seda edumeelsemaks ühiskonda peetakse. Eesti linnastumise tase püsib Põhjamaadega võrreldes hoopis madalamal pelgalt seetõttu, et paljud inimesed elavad suurlinnade külje all paiknevates valdades ja alevikes, mida loetakse maa-asulateks. Ehk peaksimegi nimetama end edaspidi alevirahvaks, nagu Eesti kirjamehed soovitanud?
Miks koonduvad ajud linnadesse? On see kõigest lihtlabane karjainstinkt, mis inimesi – sealhulgas andekaid ja ettevõtlikke – väikesele territooriumile koonduma sunnib? Mulle näib, et kogu maailmas kasvavad linnad on pigem märgiks raskekujulisest vurlestumisest. Vurle on just selline tüüp, kes põlgab ja alavääristab „maakaid“. Märkimisväärne osa maainimestest on endiselt matsid. Ja, kurat võtaks, see on väga tore!
Tammsaare järgi on mats see, kes austab traditsioone, teeb kõvasti tööd ja ilmutab kõigis tegevustes kiiduväärset visadust, mis teinekord muteerub jonniks ja põikpäisuseks. Kõik, mida ta läbi rõõmu ja kannatuste on omandanud, on talle armas. Vurle seevastu pöörab nina sinnapoole, kust tuul puhub, tal pole juuri, põhimõtteid ega iseloomu. Mats alati on tubli mees, kuid vurle rändab sihituna ringi.
Tänapäeva vurled elutsevad moraalsel tühermaal. Avalik ruum on nende jaoks kõigi ja eikellegi oma. Vurle võib lõhkuda, vandaalitseda, sigatseda. Ta ei tunne selliseid mõisteid nagu au või häbi. Vurle võib olla tõusik, karjerist, kvisling. Üks omadus on aga kõigile vurledele väga iseloomulik – see on egoism. Vurlede lipukiri kõlab lihtsalt: „Pärast mind tulgu või veeuputus!“ Mats on vurle jaoks vähedünaamiline, pikkade juhtmete ja tagurliku tegumoega. Mats ei taha kohemaid ratsa rikkaks saada, ta liigub eesmärkide poole tasa ja targu ning see on midagi, mida vurle peab lolluseks.
Vurlestumine toimub metsatagustes küladeski, sestap pole paljud maainimesed vurlest targemad. Oma maa peal risustatakse loodust, tahetakse kähku haljale oksale pääseda, mõtlemata selle nimel piiskagi higi valada. Talupojatarkusest pole haisugi.
Niisiis ei kulge matside ja vurlede vaheline rajajoon tingimata mööda linna ja maa piiri. (Ja kas see on üldse kunagi nii olnudki?) Linnatänavailgi sebib hulgaliselt matse.
Ent linnas, rahvaste paabelis, tekib vurlestumine palju kergemini kui maal. Põlvest põlve edasi antavad kombed, tavad ja väärtused püsivad kindlamalt maapiirkonnas. Linn on pidevas muutumises, nõnda muutuvad ka inimesed seal sees. Linnas on palju võimalusi ja ahvatlusi, ent vurlestumise karussellis hägustuvad ka iidsed väärtused.
Kui inimesel pole enam juurt, mis teda toidaks, kaua ta siis vastu peab? Kas suur osa inimkonnast pole juba moraalselt kuivanud, kaotanud aated ja tõed, mille nimel meie esivanemad on olnud nõus koguni elu andma? Pealiskaudsus, kergelt hangitavad naudingud, iseenda seadmine kõrgemale kõigist ja kõigest – on need siis tõesti miskit, mis muudavad elu elamisväärseks?
Ka matsid lähevad linna. Muud võimalust lihtsalt pole. Nii nagu tsivilisatsioonide koidikul, nii pakub linn tänapäevalgi turvatunnet. Praegusel ajal ei pageta linna mitte vaenuliku armee, vaid hoopis vaesuse eest. Ent iga mats mõistab, et linn pole loomulik elukeskkond. Niikaua, kui säilib inimese side maaga, ei võta vurled täielikult võimust. Peaasi, et leiduks veel mõned ehtsad matsid, kes hoiaks põllud võsast puhtana, rehealused soojas ja suitsusaunad küdemas. Maapiirkondade väljasuremine näibki nõnda traagiline seetõttu, et paljud meist tajuvad teadlikult või alateadlikult, mida tähendavad luuleread: „Kuni su küla veel elab, elad sina ka.“ Jutt käib Eestist.
Ehk oleks tõesti hea, kui jääksimegi alevirahvaks ega muutuks kunagi täiel määral linnarahvaks. Üks jalg linnas, teine maal – nõndaviisi võime vastu pidada küll. Nii inimeste kui ka rahvana. Soodsate tuulte korral isegi tuhandeid aastaid.
