Egäl rahval piät olõma uma rahvuslidsõ värmi ja tunnismärgi. Naa omma nigu puudri kinä tütrigu põski pääl, miä tegevä tä õnnõ ilusambas.
Võrukõsõ omma kah ummõtõ saanu hindäle ammõtligu lipuvärmi, miäga umma tarrõ ja huuvi ehitsä. Lipp köüt inemise ütte ja ülendäs miilt, rõõmustas silmä ja tiksutas süänd.
Või-olla, et võrukõsõ es igätsegi nii hirmsalõ umma lippu, mitmid aastasatu om ju ilma toimõ tultu. No om ta vähämbält oleman õkva ku kimmäs märk vana Võrumaa asunikõ ütesüsest.
Valgõ katsakand tummõrohilidsõ tagaperä pääl om väke täüs. Joba kavvõ maa takast kargas nõnna kõokõstõ ja pedäjä hõng, pilku lumm külmi öie tähehelge ja lumõlille läüge.
Võrukõisi vahtsõ lipu pääl saava kokku suvi ja talv, vaiklik rahu ja virgõ miil, värskilt nüstü mahhe piim ja tsärre kuruslauk. Mõttõ liigussõ viil villadsõ sukapaari ja maaüsäst vällä juuskva lätte, haldja hammõ ja piaaigu unõtõduidõ ristipuiõ pääle.
Ma andse uma helü kah katsakannaga lipu toetusõs, tuuperäst ole ma konkursi viljuga kõigildõ rahul. Tuu otsus es sünnü siski kergele. Katsakand om joba umajagu kulunus muutunu kujund, midä saa õi õnnõ soomõ-ugrilasilõ umatsõs pitä.
Kõgõ inämb segäsi minnu tuu, et üte valitsuseräkunna logo om sammamuudu üles ehitet katsakanna motiivi pääle. Nii poliitiku mi ikooni är näpsigi… Vällänägemise poolõst om võrukõisi lipu katsakand õnnõs hoobis tõist masti. Taa muistinõ märk nigu oleski sündünü vana Võrumaa katsa kihlkunna kujutamisõs! Tõsõ lipukavandi kõgõ suurõmb nõrkus oll’ mu meelest pall’u valgõ taust. Säändsel viisil oles taa võinu lumitsidõ põldõ vai helle taiva tagaperäl peris är kaoda. Rohilinõ jääs silmä, om sükäv ja tõsinõ.
Lipu vällävalimisõst võtse ossa tsipa veidemb ku tuhat inemist. Ku rehkendä, et võrukõistõ hulk jääs kohegi 70 000–80 000 kanti, sugõnõs sääne tunnõ, et tähtsä otsusõ tekk’ õnnõ üts väikene as’ast süväste huvitet kamp. Taast huul’mada om põhjust luuta, et lipp võit egä võrukõsõ poolõhoiu Harglõst Räpinäni.
A kiä naa võrukõsõ ülepää omma? Miä naid periselt ütte köüt? Kas tuu või olla aoluulinõ maakund? Esivanõmbidõ kiil? Seo ilma kõgõ parõmba sõira tegemise kommõ?
Vast taa kõik ja viil tsutikõnõ ütte ja tõist. Võrukõsõ omma olnu Eestimaa markkrahvi, veerepäälse kotussõ valitsõja. Egäsugudsõ muutusõ, tuulõ ja maru omma siiä iks tasaligult jõudnu.
Taaperäst ma tihkagi kellädä, et võrukõsõ omma neo ehtsä vana eestläse, kiä omma kadajasakslasõ ja võsajänki kombist rikmalda. Tugõva hindätiidmisega maainemise, kiä ajasõ umma asja. Võrukõstõl omma jämme juurõ, naidõga saat esiki jüväldä liivakivist edesikestmises tarvilidsõ mineraali vällä sõklu.
Vahtsõnõ lipp om niisaandõ märk tuust, et Võrumaa püsüs ja rudis lühükeisi sammõga edesi – iks ummamuudu ja uma tahtmisõ perrä.
Võrukõsõ omma kah ummõtõ saanu hindäle ammõtligu lipuvärmi, miäga umma tarrõ ja huuvi ehitsä. Lipp köüt inemise ütte ja ülendäs miilt, rõõmustas silmä ja tiksutas süänd.
Või-olla, et võrukõsõ es igätsegi nii hirmsalõ umma lippu, mitmid aastasatu om ju ilma toimõ tultu. No om ta vähämbält oleman õkva ku kimmäs märk vana Võrumaa asunikõ ütesüsest.
Valgõ katsakand tummõrohilidsõ tagaperä pääl om väke täüs. Joba kavvõ maa takast kargas nõnna kõokõstõ ja pedäjä hõng, pilku lumm külmi öie tähehelge ja lumõlille läüge.
Võrukõisi vahtsõ lipu pääl saava kokku suvi ja talv, vaiklik rahu ja virgõ miil, värskilt nüstü mahhe piim ja tsärre kuruslauk. Mõttõ liigussõ viil villadsõ sukapaari ja maaüsäst vällä juuskva lätte, haldja hammõ ja piaaigu unõtõduidõ ristipuiõ pääle.
Ma andse uma helü kah katsakannaga lipu toetusõs, tuuperäst ole ma konkursi viljuga kõigildõ rahul. Tuu otsus es sünnü siski kergele. Katsakand om joba umajagu kulunus muutunu kujund, midä saa õi õnnõ soomõ-ugrilasilõ umatsõs pitä.
Kõgõ inämb segäsi minnu tuu, et üte valitsuseräkunna logo om sammamuudu üles ehitet katsakanna motiivi pääle. Nii poliitiku mi ikooni är näpsigi… Vällänägemise poolõst om võrukõisi lipu katsakand õnnõs hoobis tõist masti. Taa muistinõ märk nigu oleski sündünü vana Võrumaa katsa kihlkunna kujutamisõs! Tõsõ lipukavandi kõgõ suurõmb nõrkus oll’ mu meelest pall’u valgõ taust. Säändsel viisil oles taa võinu lumitsidõ põldõ vai helle taiva tagaperäl peris är kaoda. Rohilinõ jääs silmä, om sükäv ja tõsinõ.
Lipu vällävalimisõst võtse ossa tsipa veidemb ku tuhat inemist. Ku rehkendä, et võrukõistõ hulk jääs kohegi 70 000–80 000 kanti, sugõnõs sääne tunnõ, et tähtsä otsusõ tekk’ õnnõ üts väikene as’ast süväste huvitet kamp. Taast huul’mada om põhjust luuta, et lipp võit egä võrukõsõ poolõhoiu Harglõst Räpinäni.
A kiä naa võrukõsõ ülepää omma? Miä naid periselt ütte köüt? Kas tuu või olla aoluulinõ maakund? Esivanõmbidõ kiil? Seo ilma kõgõ parõmba sõira tegemise kommõ?
Vast taa kõik ja viil tsutikõnõ ütte ja tõist. Võrukõsõ omma olnu Eestimaa markkrahvi, veerepäälse kotussõ valitsõja. Egäsugudsõ muutusõ, tuulõ ja maru omma siiä iks tasaligult jõudnu.
Taaperäst ma tihkagi kellädä, et võrukõsõ omma neo ehtsä vana eestläse, kiä omma kadajasakslasõ ja võsajänki kombist rikmalda. Tugõva hindätiidmisega maainemise, kiä ajasõ umma asja. Võrukõstõl omma jämme juurõ, naidõga saat esiki jüväldä liivakivist edesikestmises tarvilidsõ mineraali vällä sõklu.
Vahtsõnõ lipp om niisaandõ märk tuust, et Võrumaa püsüs ja rudis lühükeisi sammõga edesi – iks ummamuudu ja uma tahtmisõ perrä.
