mida on tehtud päevad ja ööd
ja see mis siit kuuled on kindel
toon luule oma uuest hingest
Unustage lääge vanalinn, Pirita vahukoor ja Nõmme karamell! Kes tahab hapukat suutäit pealinna tegelikkusest, peab põikama Põhja-Tallinna. Samanimelisel bändil on palju fänne ja üksjagu ka vaenlasi. Aga viimased jooksevad küll nagu kiuslikud pullikesed sarvedega vastu seina. Kuidas on võimalik vihata peeglit, mis näitab valehäbita vistrikke, kõveraid ninasid ja kõrbenud kulmukarvu? Maia, Kenny, Fate, Wild Disease ja nende ustavad semud laulavad-räpivad elust enda ümber. Roosasid prille nad ei kanna.
Räpp sarnaneb oma olemuselt regilauluga – tähtis on rütm ja sõnum. PT on moodsate regivärsside otsa sulatanud ka meloodilised, lausa hüpnootilised refräänid, mis mahendavad teravat sotsiaalset kriitikat. Põhjus, miks üht hiphop-bändi võrdse palavusega armastatakse ja vihatakse, peitub kindlasti laulutekstides, mis raputavad õige vägevalt eestlaste kollektiivset alateadvust. Ja alateadvuse torkimine pole kunagi meeldiv. Kui teadvusest välja surutud materjal sinna tagasi imbub, tekitab see alati raevuka vastureaktsiooni. Püüdleme siin ilusama maailma ja meeletu majandusedu poole – järsku kargavad kusagilt aga välja tundmatud tüübid, kes kõik koleda ja viletsa uuesti päevavalgele tirivad. Ajab hinge täis küll!
Ilmselt pole psühhoanalüütiline bänd saanud endale nime juhuslikult. Põhja-Tallinn on vastanditerohke linnaosa. Sealt võib leida Merimetsa džungli, kuulsa Seewaldi hullumaja, Kopli ja Kalamaja agulid, Stroomi ranna ning Paljassaare kõlendiku. See on sõna otseses mõttes põhja Tallinn, pealinna alumine kiht. Nagu vaeste-patuste alev! Ja nii kummaline kui see ka pole, jätkavad PT räpparid Jakobsoni agulieepika traditsiooni Eesti popkultuuris.
Ekspressionistliku meelelaadiga maalib PT oma kodulinnast värvika ja vastuolulise pildi laulus „Tere tulemast“. See pilt pole trööstitu, pigem lihtsalt plekiline: kelle jaoks allilm, kelle jaoks aedlinn. Ent nii mõneski mõttes ehitatakse suurushullustusest lõhkeva Tallinna baasile kogu Eesti mudel: siin on liiva, siin on tuult, siit saab kõike ja ainult suurt. Näib koguni, et „Tere tulemast“ on irooniline hoiatus, mida Missost, Martnast ja Mustlast pealinna kolijad peaksid kindlasti kuulda võtma.
PT esimene singel „Lähen ja tulen“ kõneleb majandusprobleemidest, millega kümned tuhanded eestimaalased päevast päeva maadlevad. Samal ajal kumab laulust läbi igatsus stabiilsuse, püsivuse ja turvatunde järele… et miski ei muutuks kunagi. „Nii lihtsalt ei saa“ võtab üsnagi ropul moel vaatluse alla igapäevased armusuhted. Ega siis Eesti mees ela ainult leivast ja suitsudest! Kohmakad katsed ilusamale sugupoolele muljet avaldada mõjuvad koomiliselt. Aga no mis teha, kui mesised sõnad ei tule nii lihtsat üle huulte kui Eros Ramazzottil. Eesti noorte kehvast vaimsest tervisest pajatab „Psühh“: sest et kõik mis ma teen, tean olen valel teel / mu närvid ei pea vastu, sisemuses keeb. Ei jäeta märkimata ka rahvuslikku joomalembust: ja täna võtke nii nagu homset polekski / siis vaata, et need pitsid kindlalt võetud oleksid / Võta kuni jaksad ja kuni sind laiskus võtab / ära nüüd sa muretse küll sind keegi kaissu võtab. („Võta napsi“)
Olgu see elu pealegi armetu, lootust ei jäta orjadki. Superhitiks paisunud lootusekõne „Meil on aega veel“ süstib kuulajasse optimismi, sihib tuleviku helendusse. Eestlased võivad olla väljasurev rahvas, kuid praegu on meil veel aega. Ja kui pole, siis võtame! Mõned kirjamehed on aimanud ses laulukeses lausa usulist alatooni. Mikk Sarv nägi seal midagi paganlikku, Jürgen Rooste avastas kristliku vaimsuse. „Meil on aega veel“ kõlab ehk tõesti mantralikult. Taevasse vaatavad nii paganad kui ristitud. Aega on kõigil vähe, eriti nüüdsel ajal. Kuid lõppude-lõpuks on kõik enda teha. Põhja-Tallinna esikalbumi nimipala „Per aspera ad astra“ viitab igipõlisele tarkusele: läbi raskuste on võimalik jõuda tähtedeni. Nõnda jääbki vaeste-patuste alevi kohale hõljuma ikka lootusepilv. Elu on sitt, millest saab väetis parematele päevadele.
kuid me hääled tulevad ja jäävad teile ajju
/…/
olen aus, nii aus kui saab veel
kui ütlen, et me kraam on aktuaalne
Nii see kipub olema, jah.
