Kui pühaks peetavate sümbolite pühadus kahtluse alla satub, tekitab see inimeste vahel pingeid ja ühiskonnas segadust. Lipp, vapp ja hümn seisavad igas riigis puutumatuse pitseri all. Nad peaksid olema ühendavad, mitte tüli sigitavad sümbolid. Meie riigihümni vastu on paraku kogunenud muljetavaldav süüdistustepakett: viisi autor ei ole Eestiga seotud, sama meloodiat tarvitavad ka soomlased, tekst on vanamoeline ja raskesti lauldav ning lõppude-lõpuks pole see kooskõlas mittekristlaste veendumustega. Näiteid tüliõunadest on teisigi. Vabadussõja sangareile püstitatud klaassammas, mis võiks muuhulgas rahvast liita, riivab endiselt paljude silma ja maitsemeelt – eriti too hirmus rist seal otsas.
Lisaks pühadele märkidele vajab rahvas pühakuid ja sangareid, kes kujutaks omamoodi etalone, neis peaks peegelduma rahva parimad tunnused. Aga mis pühakuist või sangareist kõnelda, kui isegi rahvusspordialas ei suudeta kokku leppida. Kui eestlane seljatab matil vastaseid, on maadlus nagu naksti number üks, suusarajad ja kossupallid ununevad. Kipuvad maadlejad ebaõnnestuma – ja juba hakatakse „õiget“ eesti spordiala mujalt otsima.
Isegi ajalooga ei ole meil kõik tipp-topp. See, mis eile oli tõde, on täna müüt. Objektiivse ajalookirjutuse ja rahvusmütoloogia vahekord nõuab pidevat ümbermängimist ning vanemat ajalugu puudutavad vaidlused on kardetavasti alles algusjärgus.
Taolised tühjad tülid näitavad, kui soisel pinnal seisab eestlase identiteet. Eesti Volvot ja Nokiat otsitakse ikka veel. Tõmmeldakse alaväärsuskompleksis, süüdistatakse-sõimatakse rahvuskaaslast ja valitsust ning vaadatakse igatseva pilguga kaugemale, kus on tasuv töö või parem kliima.
Kas meil siis polegi miskit, mida pühaks pidada, millest kahtluste korral ja halbadel aegadel jõudu ammutada? Kas eelkäijad pole eestlaste identiteeti mitte nõrgale vundamendile asetanud? Ehk tuleb õigus anda Kasaku Ennule, kes on korduvalt nentinud, et eestlane kui selline on tegelikult kokkuklopsitud rahvus, ärkamisajal tekkinud kadakasaksluse suurvorm. Pärisrahvusteks võib pidada aga võrokesi, mulke, kihnlasi ja saarlasi, kel pole enesemääratlusega kuigi suuri probleeme. Eestlasi on vähe, kuid nad on liiga erinevad ning kipuvad kaotama kontakti maaga – selle mulla, pae ja liivaga, mis rahvale väge andma peaks.
Aga millessegi peab ju see killustuma kippuv rahvaski uskuma. Jah, meil on imetlusväärne muusikaline kultuur ning väga rikas ja omapärane keel. See ei takista muidugi inglise keeles laulmast ega argikeeles rohkeid laensõnu kasutamast. Ons keel ja muusika eestlasele ka tegelikult nii pühad, nagu armastatakse mõelda? Pühaks võib pidada mida iganes. Pühaks peetav nõuab aga täielikku pühendumist. Usku! See, mis ei vääri austust ega hoidmist, ei saa olla püha.
Kui tulevikku vaadata on hirmus, tuleb pöörata pilk minevikku. Eestlased tahavad pidada end loodusrahvaks. Isegi linnastunud untsantsakad on avastanud ökomaailma. Pagana veri tõmbab metsa poole. Suitsupääsuke ja rukkilill said nõukogude ajal rahvussümboleiks, milleta oleks praegu raske hakkama saada. Need ei tekita võõristust, nagu „Jumalat“ sisaldav hümnisalm. Ole sa ateist või baptist – rukkililleke paneb ikka heldima.
Eestlase looduslähedust on meie külalisedki tähele pannud. Portugali kirjamees João L. Marques kirjutas mõni aasta tagasi: „Eestlased kingivad lilli tõepoolest igal võimalusel. Eks samasugust loodusarmastust kohta ka minu koduriigis, aga kordades harvem. Siinkohal võiks veel mainida ka seenel ja marjul käimise fenomeni.” Jah, Eesti loodus on püha. Mitte ainult Taevaskoda, Tuhala nõiakaev ja Kaali järv. Ei maksa unustada, et taasiseseisvumisprotsess sai veidi enam kui veerand sajandi eest alguse vastuseisust fosforiidikaevandustele, seega loodushoiust. Punane tont ähvardas võtta eestlaselt viimase pühaduse. Küüditage ja tapke eesti rahvast, kui soovite – kuid tema loodust ärge puutuge!
Vahest laheneksid identiteedimured, kui me keskenduks veel enam loodusele. Kes tahab, laulgu hümni kolmanda salmi „Jumala“ asemel „taevas“, nagu Kaplinski soovitas. Kristlased oleksid terved ja ateistid söönud. Kellele ametlik riigihümn aga üldse ei meeldi, pidagu meeles, et meil on teinegi hümn – pühamast püham „Mu isamaa on minu arm“, kus mainitakse loodusrahva loomu kohaselt Eesti mulda, linde ja lilli. Kui eestlasi tõesti miski muu ei ühenda, siis mitmekesise ja hingestatud loodusega kodumaa võiks seda ju ometi teha.
