Meedias on taas tõstatatud küsimus, kas meie rahvuslikel hiigelmissadel ehk laulupidudel on ikka sünnis alkohoolseid jooke müüa ning Õllesummerile lapsi lubada. Seda va kibedat vett libiseb meie rahva kurgust väga kergesti alla, ehk oleks tõesti otstarbekas ka mõni koht või sündmus avalikult pühaks/patuseks kuulutada. Järeltulevate põlvede nimel, mõistagi.
Küünlakuu viimases Jüri Üdi Klubi olengus oli jututeemaks samuti - oh seda üllatust! - joomine. Täpsemalt joomine selle kangemas tähenduses, joomakultuur ja -kultuuritus. Ühes lauas istusid-lobisesid tuntud viinasõbrad Peeter Sauter ja Peeter Volkonski, teises aga veinilembesed külalised Elena Natale ja Indrek Hirv. Laudkondade vastanduvad vaated olid kenasti kooskõlas selle märjukese vägevusega, mille kaitseks kõneldi.
Sauter ja Volkonski jõudsid järeldusele, et joomine on täiesti loomulik tegevus, mida esineb kõikjal loomariigis - Volgi sõnul maiustavad isegi elevandid käärinud mangodega. Joomine olevat vaid lõõgastumisvahend, kus siis kunstiinimesed oma pingeid maha laadida saaks kui mitte viinapitsi taga? Isegi liigjoomine polevat patt. Sauteri arvates on enese poomine kõlvatum tegu kui surnuks joomine. Ärinaine Natale ja poeet Hirv olid seevastu jumalajoogi advokaatidena veendumusel, et musta meeleolu kütkeis ei tohiks inimene alkoholi puudutadagi. Elena Natale, kes jättis saatekülalistest ühtlasi kõige mõistlikuma mulje, tuletas kunstigurudele meelde, et masenduse leevendamiseks on hoopis tervislikumaid abinõusid kui purjutamine - kasvõi sport või reisimine.
Olles mõõdukuse eestkõneleja, noogutan tunnustavalt veinifännide laua suunas. Joomarlus on siiski märk sisemisest nõrkusest, mida vägijookidega kustutada püütakse. Jah, joomine kui eskapismi akt võib ju võrdlemisi lõbus olla, kuid elu elatakse ja loomingut luuakse ikkagi selles, kaines ja karmis maailmas. Olen kohanud mitmeid põnevaid intelligentseid isiksusi, kes kõvasti suud kastes kogu oma intelligentsi minetavad ning imekombel klounideks kehastuvad. Ei saa salata, et küllap on nii mõnedki kestvad äri- ja sõprussuhted sõlmitud just tuisutopsi taga, kuid seegi on märk raskest iseloomu kinnisusest, mis meie inimesi koormab ning mida vaid ohtra tuliveega lahti kangutada õnnestub. Paraku unustavad isegi suurte vaimuannetega härrased ära, et kõige olulisem on jääda oma tegemistes väärikaks, kuid õlu, viin ja teised semud ei aita sellele kaasa.
Minu vana hää vanatädi ütles ikka, et üks klõmakas viina on rohuks, sada klõmakat mürgiks. Tipsutada võib, aga tasa ja targu. Lõbus meel pole ju viinas, vaid inimeses endas. Tõstgem selle peale! (Pokaalike veini, muidugi.)
