1. Kaotada riigipalgaliste vaimulike ehk kaplanite ametikohad. Suunata vabanev raha kaitsestruktuuride ja kinnipidamisasutuste toimiva psühholoogiateenistuse loomiseks.
Jah, miks ka mitte. Psühholoogilise abi kättesaadavus ja kvaliteet vajab parandamist kogu ühiskonnas. Samas tasub meeles pidada, et Eesti kaplanid on lisaks teoloogilisele haridusele saanud ka psühholoogi-koolitust, mistõttu ajavad nad ka "pärispsühholoogide" eest asja ära.
2. Tühistada 17.10.2002 sõlmitud Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokoll; vaadata läbi ja vajadusel tühistada ühishuvide protokolli alusel sõlmitud koostöölepped või nende osad, mis edendavad riigikristlust.
EKN ühendab kõiki kristlikke organisatsioone, mis on oma olemuselt kodanikeühendused ehk seni veel üsna viletsa vabasektori osa. Vabasektori ja riigi vahelist koostööd ei tohiks aga mõtlematult lõhkuda, vaid otse vastupidi.
3. Keelustada selgesõnaliselt riigi- ja kohalike omavalitsuste asutuste sündmustel (s.h presidendi ametissenimetamine, paraadid, maavalitsuste koosolekud, koolide aktused, hukkunud kaitseväelaste ametlikud ärasaatmistseremooniad jms) mistahes religioossed talitused; samuti keelata riigi- ja omavalitsusametnikel ametiisikutena usulistel talitustel osalemine.
Oh heldeke! Keelamine ja keelustamine ei kuulu küll usuvabadust austava riigi teguviisi juurde. Kui riigi- ja omavalitsustegelased soovivad usutalitustel ametiasjus osaleda, on neil selleks täelik õigus. Omaette küsimus on, kas hukkunud kaitseväelased peaks automaatlselt saama kristlikud matused. Arvan, et pigem mitte. Otsustusõigus jäägu ikka hukkunu omastele sõltuvalt sõduri enda usulistest vaadetest.
4. Kaotada riiklik tellimus religiooniõpetajate koolitamiseks. Suunata vabanev raha teiste õppeainete (ajalugu, ühiskonnaõpetus, kirjandus, geograafia) õppekavade täiendamiseks religioonialaste teadmistega ning nende õpetajate täiendkoolitamiseks. Muuta kristlike jm usundite religioosse sisuga laulude laulmine lastele vabatahtlikuks.
Selle ettepanekuga ei nõustu ma ühegi silbi osas. Religiooniõpetus hõlmab palju laiemaid valdkondi kui nimetatud õppeained. Kui noored inimesed saavad usualast haridust, mõistavad nad paremini ka teaduslikku maailmapilti ning oskavad ennast usuliselt määratleda. (Muide, märkimisväärne osa religiooniõpetust saavatest noortest, kellega olen kokku puutunud, peavad end ateistideks või agnostikuteks.) Religioossed laulud, s.h. koraalid ja gospelipalad, ei ole aga lorilaulud, mida lastel laulda ei kõlbaks. Isegi meie riigihümn on sügavalt usulise sisuga - iseasi, mida keegi usuna tõlgendab.
5. Lõpetada rahvusringhäälingu kanalitel mistahes usutalituste ja misjoni ülekanded. Suunata vabanev raha loodus- ja kultuurisaadete mitmekesistamisse.
Ehk oleks mõistlikum jagada raha võrdsetel alustel? Pealegi tehakse sageli ülekandeid, mille puhul on raske määrata, kas tegemist on usu- või kultuurisündmusega. (Nt. hiljutine Peterburi Jaani kiriku taasavamine.)
6. Vabastada maamaksust eesti põlisusu ajaloolised looduslikud pühapaigad sarnaselt võõrsilt tulnud usundite pühakodade aluse ja seda teenindava maaga.
Täiesti nõus. Hiied ning ohvrikivide ja -allikate ümbrus vajaks kindlasti rohkem hoolt ja tähelepanu. Maksuvabastus oleks reaalne samm Eesti põliskultuuri väärtustamiseks.
7. Muuta pühade ja tähtpäevade seadust, kustutades sellest liikuvad kristlikud pühad. Määrata jõulupühadeks 21.–25. jõulukuud (detsember) kui rahvakalendri püha; tagada igale inimesele võimalus puhata enda valitud viiel päeval aastas isiklike usuliste vm pühade tähistamiseks.
Tekib küsimus, miks peaks maausuliste pühad olema "pühamad" kui ajaloolised kristlikud tähtpäevad? Jõule tähistatakse ikka ühel ajal, erinevus seisneb vaid tähenduses - ühtede jaoks on tegemist Kristuse sünnipäevaga, teistele talvise pööripäevaga. Võimalus valida endale viis päeva aastas oma usuliste "või muude" pühade pidamiseks ei ole Eesti-suguses väikeriigis, kus puudub ulatuslik usuline mitmekesisus, kuigi põhjendatud. Kui aga lihavõtted kalendrist sootuks kustutada, siis millal me mune värvima ja koksima hakkame?
