Lugu ise on lihtne ja tänapäevase lääne lugeja maitsemeele järgi hinnates ülekeevalt melodramaatiline. Noor andekas bengali advokaat Rameš on vana india kombe kohaselt naist võtmas. Osapooled kohtuvad alles pulmas ning Rameš, kelle süda põksub juba teisele neiule, ei pööra ametlikule pruudile pilkugi. Hiljem satub pulmaseltskond Gangese jõel laevaõnnetusse ning kaldale uhutud Rameš avastab enda kõrvalt imekauni Kamala. Pärast seda, kui kõrvuni armunud Rameš ja Kamala on veetnud aega nagu abielupaarile kohane, selgub, et tüdruk polegi Rameši naine, vaid sattus jõkke oma kihlatu, kõrgelt haritud arsti Nalinakša paadist. Tragikoomika kogub hoogu, kui Rameši endise silmarõõmu Hemlini isa tahab oma tütre just Nalinakšale naiseks sokutada...
"Laevahukk" seab areenile bengali koorekihi jäigad ajaloolised kombed, mis uueneva India ühiskonnaga kompromissi otsivad. Euroopas palju ringi reisinud Tagore ei heida hindudele midagi ette. Umbes samal ajal, kui kõnealune teos ilmus, oli meie Noor-Eesti värsked õied lahti löönud ning asus maarahvast eurooplasi kasvatama. Tagore teeb oma loominguga sedasama, säilitades bengali essentsi, kuid lisades sellele parimad lääne vürtsid.
Peamist osa "Laevahukus" ei mängi mitte suhtepuntrad ega inimesed nende sees, vaid püha Gangese jõgi, mis tüünelt läbi Põhja-India voolab. Eks paljud rahvad, kelle asupaikades vähemalt kolme sammu laiune jõenire vuliseb, ole selle nirekese ära õnnistanud ja poeesiasse suunanud, võtkem näiteks kas Emajõgi, Daugava, Rein või Doonau. Ganges, mille kaldale jääb ka Tagore romaani olulisematest tegevusplatsidest - püha Benarese linn, pole ainult hindude rituaalne kümblusvann ja hädatarvilik transpordikanal, vaid ka elav organism, mingi hiidvaimu laadne olevus, mis tasase solina ja märkamatu hingusega inimsaatusi mõjutab. Suured jõed käsutavad inimeste elu ja surma üle. Nende kaldale sünnivad uhked linnad, nende voogude vahele lämmatatakse sajad eksinud. (Siinkohal mõtlen ikka Emajõele, Gangese väikevennale.)
Aga las viimased sõnad jäävad meistrile endale:
Kui Kamala Gangese kaldale jõudis, oli jahe detsembripäike juba kahkja taeva veerele vajunud. Saabuvas pimeduses tervitas Kamala lahkuvat jumalust. Ta piserdas oma pead püha veega ja astus siis jõkke ning võttes kahe peoga vett, laskis sellel tagasi voolata kui ohvri, ja viskas lilli jõe voogudesse. Pühalikus austuses langetas ta pea kõigi taevalike jõudude ees.
Illustratsioon: Tagore "Tantsiv tüdruk"
