Võõrad võimud ja saatusekäigud on pillutanud eesti mehi sõjast sõtta. Läbi 20. sajandi valati verd vabaduse nimel ning nüüd, mil vabadus näib üsna kindlatel tugedel seisvat, küsitakse ikka järjepannu: „Mille eest meie poisid seal Afganistanis küll sõdivad?“
Taanlaste dokfilm „Armadillo“ vastab ilmselgelt kõigi liitlasvägede ridades võitlevate sõdurite, ka eestlaste, eest. Meisterlikult ülesvõetud ja kokkumonteeritud film, mida on nimetatud ka ausaimaks Afganistani-teemaliseks dokumendiks, lummab ennekõike sisemise soojusega. Need Taani poisid, kes Armadillo eesliinibaasi teenima saadetakse, võiks olla naabermaja kutid. Keegi neist pole Rambo ega ammugi mitte põhjalikult käsku täitma programmeeritud tapamasin. Missioon Afganistanis, praeguseks juba kümnendat aastat kestev ristikäik Talibani vastu, on poiste jaoks adrenaliini maandav seiklus, kus pannakse proovile korraga nii iseend kui ka oma tsivilisatsiooni ideaalid.
Sedavõrd pika sõja pidamiseks peab olema kas suur usk või suur sõgedus. Lahingute ning patrullimiste vaheajal mängivad Armadillo ässad arvutimänge, viskavad üksteise üle nalja, kihutavad mootorratastega, suplevad ja vahivad pornot – järelikult on nad täie mõistuse juures noormehed. Kui rühmakomandör ka haavata saab, ei suuda ta sõjakoldest rohkem kui paar-kolm kuud eemal olla. Poiste seas tekkinud tugev kambavaim ning selle juurde kuuluv solidaarsus, südamlikkus ja vaigistamatu huumorimeel seisavad vastu nurjuma kippuvale sõjale.
Tavalised afgaanid jäävad paraku rukkiteradena veskikivide vahele. Lääneliitlased püüavad neid enda poolele meelitada lastele maiustusi jagades ning lahinguis hävinud vara hüvitades. Teisalt ähvardavad Talibani kõrilõikajad igaüht, kes limaste „ameerika konnadega“ koostööd teevad. Õõvastava boonusena suudab film edasi anda õhkkonna, mis rahutus lõunaprovintsis pidevalt valitseb – võitlus nähtamatu vaenlasega, kelle kohalolu võib vaid kaudsete märkide põhjal tuvastada. Kuni ühel hetkel vihisevad kuulid ja raksuvad granaadid…
Sõdurite lähedased kaugel Taanis ning mujal liitlasriikides muretsevad ööd ja päevad läbi ega mõista ilmselt kunagi päris täpselt, mida nende pojad-vennad-peigmehed seal hirmsas muhameedlaste põrgus teevad. Kuidas mõista seda ülevoolavat eufooriat ning lausa puhast rõõmu, mis pääseb baasis valla pärast võidukat lahingut – kui kenake hulk „värdjaid“ on maha notitud ja nende laibad relvadest puhastatud? Kas siis kristlikus, ligimesearmastusest tulvil maailmas pole räägitud, et tapmine on patt? Ah, kuradile! Afganistanis käib sõda, kus keegi ei saa neutraalseks jääda. See on sõda tollesama inimlikkuse eest, mida Taani sõjamehed ekraanil korduvalt demonstreerivad. Ehkki kaheksakuulise missiooni lõpuks on sõdurid kõvasti kurnatud, ähmastuvad läbielatud koledused, kui lennujaamas oma pereliikmed taas kaissu haaratakse.
„Armadillo“ peategelased peaksid sel aastal missioonile naasma. Pole vist enam põhjust küsida, miks. Need poisid seal afgaanide maal, ka meie poisid, kannavad lootust inimväärsesse maailma. Igaüks, kes selle lootuse nimel elab ja elama jääb, on kangelane. Mis võiks olla aga lohutavam kui teadmine, et isegi põrgus jäävad poisid poisteks!
Taanlaste dokfilm „Armadillo“ vastab ilmselgelt kõigi liitlasvägede ridades võitlevate sõdurite, ka eestlaste, eest. Meisterlikult ülesvõetud ja kokkumonteeritud film, mida on nimetatud ka ausaimaks Afganistani-teemaliseks dokumendiks, lummab ennekõike sisemise soojusega. Need Taani poisid, kes Armadillo eesliinibaasi teenima saadetakse, võiks olla naabermaja kutid. Keegi neist pole Rambo ega ammugi mitte põhjalikult käsku täitma programmeeritud tapamasin. Missioon Afganistanis, praeguseks juba kümnendat aastat kestev ristikäik Talibani vastu, on poiste jaoks adrenaliini maandav seiklus, kus pannakse proovile korraga nii iseend kui ka oma tsivilisatsiooni ideaalid.
Sedavõrd pika sõja pidamiseks peab olema kas suur usk või suur sõgedus. Lahingute ning patrullimiste vaheajal mängivad Armadillo ässad arvutimänge, viskavad üksteise üle nalja, kihutavad mootorratastega, suplevad ja vahivad pornot – järelikult on nad täie mõistuse juures noormehed. Kui rühmakomandör ka haavata saab, ei suuda ta sõjakoldest rohkem kui paar-kolm kuud eemal olla. Poiste seas tekkinud tugev kambavaim ning selle juurde kuuluv solidaarsus, südamlikkus ja vaigistamatu huumorimeel seisavad vastu nurjuma kippuvale sõjale.
Tavalised afgaanid jäävad paraku rukkiteradena veskikivide vahele. Lääneliitlased püüavad neid enda poolele meelitada lastele maiustusi jagades ning lahinguis hävinud vara hüvitades. Teisalt ähvardavad Talibani kõrilõikajad igaüht, kes limaste „ameerika konnadega“ koostööd teevad. Õõvastava boonusena suudab film edasi anda õhkkonna, mis rahutus lõunaprovintsis pidevalt valitseb – võitlus nähtamatu vaenlasega, kelle kohalolu võib vaid kaudsete märkide põhjal tuvastada. Kuni ühel hetkel vihisevad kuulid ja raksuvad granaadid…
Sõdurite lähedased kaugel Taanis ning mujal liitlasriikides muretsevad ööd ja päevad läbi ega mõista ilmselt kunagi päris täpselt, mida nende pojad-vennad-peigmehed seal hirmsas muhameedlaste põrgus teevad. Kuidas mõista seda ülevoolavat eufooriat ning lausa puhast rõõmu, mis pääseb baasis valla pärast võidukat lahingut – kui kenake hulk „värdjaid“ on maha notitud ja nende laibad relvadest puhastatud? Kas siis kristlikus, ligimesearmastusest tulvil maailmas pole räägitud, et tapmine on patt? Ah, kuradile! Afganistanis käib sõda, kus keegi ei saa neutraalseks jääda. See on sõda tollesama inimlikkuse eest, mida Taani sõjamehed ekraanil korduvalt demonstreerivad. Ehkki kaheksakuulise missiooni lõpuks on sõdurid kõvasti kurnatud, ähmastuvad läbielatud koledused, kui lennujaamas oma pereliikmed taas kaissu haaratakse.
„Armadillo“ peategelased peaksid sel aastal missioonile naasma. Pole vist enam põhjust küsida, miks. Need poisid seal afgaanide maal, ka meie poisid, kannavad lootust inimväärsesse maailma. Igaüks, kes selle lootuse nimel elab ja elama jääb, on kangelane. Mis võiks olla aga lohutavam kui teadmine, et isegi põrgus jäävad poisid poisteks!
