Täna, mil põikasin üle pika aja taas Tartu bussijaama, sattusin äkitselt kunstiimede epitsentrisse. Kella kolme paiku pärastlõunal asus üks noormees ootesaalis pangaautomaadi kõrval usinasti luulet lugema. Oletatavasti kandis ta ette omasepistatud värsse – selge kõlava häälega, kaua ja kaunilt. Mul pole aimugi, kes ta oli ning miks ta seal nõnda luges, kuid tekkinud situatsioon oli kõnekas. Noor poeet räägib rahvaga, demonstreerib neile oma sotsiaalkriitilist, aga ka isiklikku, parajalt lüürilist ja tundlikku luulet – ning kõik teevad pähe näo, nagu nad ei kuulekski teda, igaüks tegeleb oma asjadega, vahib kella ja mööduvaid busse, loeb sente-münte, jututab tuttavaga… Vägisi kipub meelde tulema Wilde’i muinasjutt ööbikust, kes värvib oma südameverega punaseks roosi, mis visatakse aga hoolimatult rentslisse.
Jah, need luuleread – niipalju, kui sain mahti neid kuulata – rääkisid ju elust enesest, armastusest, erootikast, jõhkrast mõrvast, kurbadest silmadest, inglitest ja lepatriinudest. Oli küll, mida kuulata ning kuulda võtta. Paraku pole isikliku loomingu näitamine bussijaamas või turuplatsil just kõige tulusam ettevõtmine. Kümned ja kümned poeedi lähiraadiusesse paisatud inimesed tundsid nähtavalt kohmetust, isegi piinlikkust. Nad tõmbasid hõlmad koomale ega lasknud värsse endale ligi. Sakraalse kunstienergia ja profaanse keskkonna kokkusaamisel ei olekski teistsugused reaktsioonid võimalikud.
Aga oli see ikka kunst, mida vaimupealinna bussijaamas kogesin? Kindlasti oli. Noor kartmatu luuletaja näitas üht ja samas midagi hoopis muud: luulet lugedes avas ta ühtlasi stseeni, mis peegeldab ilmekalt Eesti avalikkuse suhtumist loomeinimestesse. Kisagu kunstnik seal nurgas niipalju kui tahes – vähesed kuulavad ta ära.
Mine sa hulle tea, ehk korraldatakse varsti Tartu bussijaamas, mida irvhambad ka „Ansipi sigalaks“ kutsuvad, maalinäitus või lavastatakse kiirooper? Ütle veel, et sigadele pärleid ei loobita! Mina astusin täna tollest lögasest sulust igal juhul kuidagi õilsama sammuga välja. Meel oli kah kergem.
Jah, need luuleread – niipalju, kui sain mahti neid kuulata – rääkisid ju elust enesest, armastusest, erootikast, jõhkrast mõrvast, kurbadest silmadest, inglitest ja lepatriinudest. Oli küll, mida kuulata ning kuulda võtta. Paraku pole isikliku loomingu näitamine bussijaamas või turuplatsil just kõige tulusam ettevõtmine. Kümned ja kümned poeedi lähiraadiusesse paisatud inimesed tundsid nähtavalt kohmetust, isegi piinlikkust. Nad tõmbasid hõlmad koomale ega lasknud värsse endale ligi. Sakraalse kunstienergia ja profaanse keskkonna kokkusaamisel ei olekski teistsugused reaktsioonid võimalikud.
Aga oli see ikka kunst, mida vaimupealinna bussijaamas kogesin? Kindlasti oli. Noor kartmatu luuletaja näitas üht ja samas midagi hoopis muud: luulet lugedes avas ta ühtlasi stseeni, mis peegeldab ilmekalt Eesti avalikkuse suhtumist loomeinimestesse. Kisagu kunstnik seal nurgas niipalju kui tahes – vähesed kuulavad ta ära.
Mine sa hulle tea, ehk korraldatakse varsti Tartu bussijaamas, mida irvhambad ka „Ansipi sigalaks“ kutsuvad, maalinäitus või lavastatakse kiirooper? Ütle veel, et sigadele pärleid ei loobita! Mina astusin täna tollest lögasest sulust igal juhul kuidagi õilsama sammuga välja. Meel oli kah kergem.
