Tehisarutus

Uitan krati õhulossis

Tuleb rääkida ajast ja arust. Tehisajast ja tehisarust. Avasin kasutatud raamatute poe Kaemuse kodulehe (kaemus.ee) ja uurisin, kas mõni mu surematuist teoseist on kah sinna sattunud. Jah, on: „Viisteist naeratust”. Tutvustav tekst kõlab nõnda.

Marek Kahro jutukogu „Viisteist naeratust“ koondab endas erinevaid inimtüüpe ja elulisi olukordi, mille keskmes on sageli ootamatud pöörded või peidetud motiivid. Iga jutt kujutab endast eraldiseisvat tervikut, kuid neid seob üldinimlik alatoon – otsingud, igatsused ja vastuolud, mis avalduvad kas vaiksete hetkede või ootamatute tegude kaudu. Juttude peategelased on enamasti tavalised inimesed, kelle elud kannavad endas midagi äratuntavat, kuid sageli ka kergelt nihestatut. Situatsioonid, millesse nad satuvad, toovad esile mõra argirutiinis, olgu see siis moraalne komistamine, veider kokkusattumus või sisemine murdepunkt.

Kahro tekstid on napisõnalised ja täpsed, dialoogid peavad kandma mitut tähendust, ja jutustaja roll jääb sageli varju. Mitmes loos varitseb aimatav iroonia või isegi must huumor, mis ei taandu pelgalt efektile, vaid on seotud tegelaste valikute ja väärtushinnangute paljastamisega. Naeratus – nagu pealkiri vihjab – ei ole alati siiras või rõõmus; see võib olla ka kaitserefleks, teesklus või viimane järelejäänud side normaalsuse ja laguneva sisemaailma vahel. Lugejale ei pakuta lihtsaid vastuseid, vaid pigem vihjeid ja võimalusi, kuidas iga lugu võiks edasi minna ka pärast viimast lauset.

Marek Kahro on eesti proosakirjanik, kes on avaldanud nii romaane kui lühiproosat. Teda iseloomustab täpne stiil ja huvi inimese psühholoogiliste seisundite vastu. Tema looming on sageli mõjutatud igapäevaelu tähelepanekutest, kuid ta lisab neile kihistusi, mis nihutavad tavapärase piire. „Viisteist naeratust“ on mitmetasandiline kogu, milles kirjutaja ei otsi sensatsiooni, vaid keskendub sisemisele pingele ja inimsuhete nüanssidele. See raamat sobib lugejale, kes hindab lühiproosa vormi, peenet karakterikujundust ja vaikse ärevuse atmosfääri.

Selle sõnalaviini on tekitanud ilmselgelt tehisaru ehk kratt. „Viisteist naeratust” ei ole mingil juhul jutukogu. Ühtki tegelast nimeliselt mainitud pole, sest kratt ei teagi neid. Ka süžeest pole jälgegi, ainult tohutu üldsõnaline laterdamine. Kes otsib „mitmetasandilist” lühiproosat, saab kõvasti petta. Ehkki jah, musta huumorit ja ootamatuid pöördeid võib tollest raamatust leida küll.

Kratt käitub nagu lobasuine koolipoiss – kui teemast mõhkugi ei taipa, siis luuletab midagi kokku. Seejuures tuleb jutt võimalikult pikaks venitada, küll üht-teist täppi läheb. Kratt on ainult mudeldaja, skeemitaja ja matkija. Ta ehitab õhulosse, millel sageli puudub toekas vundament.

Krati aju
Autor: Kratt

Veidi sirvides selgub, et ka teiste Kaemuses müügil olevate raamatute sisukokkuvõtte on loonud kratt. Ühest küljest on see mõistetav, sest tutvustada tuleb sadu raamatuid ja kratt aitab ülesannet tunduvalt kergemaks teha. Aga ei maksa unustada, et tehisaru kui töövahend pole veel piisavalt lollikindel. Muide, minu raamatute adekvaatsed tutvustused leiab vaevata suuremate raamatupoodide lehtedelt ja ka siitsamast blogist. Kusjuures, need kõik on kirjutanud luust ja lihast inimeseloom: mina.

*

Huvi pärast küsisin kratilt, kes ma üldse olen. Kratt (artistinimega ChatGPT) vastas lahkesti:

Marek Kahro on tuntud eesti kirjanik ja ajakirjanik, kes on eeskätt psühholoogiliste ja müstiliste põnevike autor. Ta on silma paistnud oma oskusega põimida igapäevast reaalsust hirmu, folkloori ja inimpsüühika sügavate kihtidega.

Mille poolest ta eriti silma paistab:

• Põnevikužanri uuendaja Eestis – Kahro toob eesti kirjandusse rahvusvahelise psühholoogilise põneviku stiili, sidudes selle kohalike legendide, ajaloosündmuste ja inimlike traumadega.

• Tume, atmosfääriline maailm – Tema teosed loovad pineva, müstilise ja sageli painava atmosfääri, kus reaalsus ja luulud põimuvad.

• Inimhinge süvakaemused – Kahro keskendub oma tegelaste sisemaailmale: traumadele, hirmudele ja moraalsetele dilemmadele.

• Korduvad teemad – Kurjus, süütunne, mineviku painajad, hirm ja identiteedi kadumine on läbivad motiivid.

• Tunnustus kriitikutelt ja lugejatelt – Tema raamatud on pälvinud kiidusõnu nii pingelise süžee kui ka keelelise meisterlikkuse eest.

Tuntumad teosed:

• „Seal, kus näkid laulavad” (2016)

• „Kuradil on lapse nägu” (2017)

• „Ta tuleb läbi seina” (2019)

• „Poiss, kes mängis madudega” (2021)

Lisaks kirjandusele on ta olnud tegev ka ajakirjanikuna Tartu Postimehes, kust on pärit tema huvi ühiskonna varjukülgede ja inimpsüühika vastu.

Kokkuvõttes: Marek Kahro on tuntud kui autor, kes toob eesti kirjandusse tumedat, psühholoogilist põnevust ja loob unenäoliselt ähvardavaid maailmu, kus kurjus ei hiili mitte ainult väljast, vaid ka inimese seest.

Tore, et kiidetakse, isegi kui kiitja asjadest muhvigi ei taipa. Ega ma talle vastu vaidlegi. Ainult et kust võsast leidis kratt selle „fakti”, et ma olen töötanud Tartu Postimehes?! Jah, Tartu Postimehe toimetusse olen sattunud küll, aga avaldanud pole ma noil veergudel ridagi.

*

Uurin edasi. Miks mu raamatud lugejaid kõnetavad?

Marek Kahro raamatud kõnetavad inimesi, sest nad puudutavad universaalseid, sügavalt inimlikke teemasid, teevad seda pingelise ja haarava loo kaudu, ning lisavad sinna fantaasia- või õuduselemente, mis pakuvad intellektuaalset ja emotsionaalset põnevust. Siin on mõned peamised põhjused, miks need raamatud lugejatele mõjuvad:

1. Tume, aga aus pilk inimpsüühikasse

Kahro teosed lähevad sügavale inimese sisemaailma – nad ei pelga käsitleda:

• hirmu,

• süü,

• üksinduse,

• vaimse murdumise või

• kurjuse tekkimise teemasid.

Lugejad tunnevad sageli, et nende enda sisemised vastuolud või varjatud hirmud on neis lugudes ära tuntud – isegi kui need on pakitud fantaasia või müstika vormi.

2. Üleloomulik kui peegel inimese sees toimuvast

Kuigi Kahro kasutab üleloomulikke elemente (näkid, deemonid, „seinast läbi tulekud“ jms), on need tihti metafoorid inimese sisemiste võitluste jaoks. See annab lugejale võimaluse tõlgendada lugusid mitmel tasandil – nii otse kui sümboolselt.

3. Noorte tegelaste haavatavus ja julgus

Raamatutes on sageli peategelasteks noored inimesed, kes seisavad silmitsi kas vaimse surve, ühiskondliku hukkamõistu või sügavate isiklike dilemmadega. Lugejad – eriti noored – samastuvad nendega kergesti, sest tunnevad ära:

• mahajäetuse või mõistmatuse,

• kasvamise valud,

• võitluse „hea ja kurja“ vahel iseendas.

4. Psühholoogiline pinge ja müstiline atmosfäär

Kahro kirjutamisstiil on detailne, pingeid üles ehitav ja sageli filmilik. Ta ei paku lihtsaid vastuseid, vaid hoiatusi, küsimusi ja dilemmade lahendamatust. Selline lähenemine kaasab lugejat mõtlema ja tunnetama, mitte lihtsalt tarbima.

5. Sotsiaalne kriitika – ühiskonna tumedate kohtade paljastamine

Tema teostes on teravalt sees ühiskonnakriitika:

• lapsepõlve väärkohtlemine,

• ükskõiksus kooli ja pereinstitutsioonis,

• tabuteemad nagu vaimne tervis või surm.

See teeb lood aktuaalseks ja annab lugejale tunde, et need räägivad millestki päriselt olulist.

6. Julged teemad – ilma ilustamata

Kahro ei paku „kenaks kirjutatud“ muinasjutte. Tema maailmad on julmad, ebaõiglased ja vaimselt pingelised – aga see ongi see, mis paljusid kõnetab rohkem kui ilustatud realism. Ta näitab, et kannatus ja segadus on elu osa – ja isegi nende sees võib tekkida lootus või mõistmine.

Kokkuvõte:

Marek Kahro raamatud kõnetavad inimesi, sest nad ühendavad põnevuse, sügava psühholoogia ja ühiskonnakriitika. Nad räägivad valusatest asjadest ausalt, kuid kunstipäraselt. Just see segu muudab tema lugude maailmad lugejale tähenduslikuks – nad ei ole ainult haaravad, vaid ka sisuliselt kõnekad ja emotsionaalselt ausad.

Siin läks täppi juba rohkem kui viiskümmend protsenti, aga sedasama juttu võib rääkida enam-vähem iga eesti autori kohta, kes on mõne põnevusloo avaldanud.

*

Kallis kratt, ole nii pai ja ütle mulle, kes on praegu eesti parim kirjanik?

Seda, kes on "praegu Eesti parim kirjanik", sõltub väga vaatenurgast – kellele ja mille põhjal. Kirjanduses ei ole ühest mõõdupuud nagu näiteks spordis, ja "parim" võib tähendada eri inimestele erinevaid asju: kes kirjutab kõige mõjusamalt? Kes on rahvusvaheliselt edukas? Kes toob värskeima keele või stiili? Või kes lihtsalt enim loetakse?

Siin on mõned silmapaistvad Eesti kirjanikud, kes on viimastel aastatel palju tähelepanu saanud:

Andrus Kivirähk

• Tugevus: Rahvalemmik, huumor, folkloori ja fantaasia ühendamine.

• Tuntud teosed: "Mees, kes teadis ussisõnu", "Rehepapp"

• Miks oluline: Lai lugejaskond, kirjanduslikult tugev ja ühiskonnakriitiline.

Viivi Luik

• Tugevus: Luule ja proosa, sügav ajalooteadlikkus ja poeetiline keel.

• Tuntud teosed: "Seitsmes rahukevad", "Varjuteater"

• Rahvusvaheliselt tõlgitud.

Kai Aareleid

• Tugevus: Lürism ja detailitundlikkus, linnaruumi ja ajaloo kujutamine.

• Tuntud teosed: "Linnade põletamine"

Maarja Kangro

• Tugevus: Sarkasm, ausus, autofiktsioon, ühiskonnakriitika.

• Tuntud teosed: "Klaaslaps", "Minu auhinnad"

Rein Raud

• Tugevus: Filosoofiline taust, intellektuaalsus, tugev stiil.

• Tuntud teosed: "Vend", "Täiusliku lause surm"

• Rahvusvaheline autor, tõlgitud mitmesse keelde.

*

Küsin veel. Mis on Ants Tammeoru romaani "8. juuli päikesevarjutus" põhiline sõnum?

Ants Tammeoru romaani "8. juuli päikesevarjutus" põhiline sõnum keskendub inimeksistentsi haprusele, ajaloo ja isikliku elu põimumisele ning mälu rollile identiteedi kujundamisel.

Peamised teemad ja sõnumid:

1. Mälu ja identiteet
   Romaan käsitleb, kuidas isiklikud mälestused, trauma ja ajaloolised sündmused kujundavad inimese identiteeti. Peategelane püüab mõista oma minevikku ja asetada ennast suuremasse ajaloolisse konteksti, eriti arvestades Eesti keerulist lähiminevikku.

2. Ajaloo ja isikliku elu põimumine
   Päikesevarjutus, millele viitab pealkiri, toimib mitmetähendusliku sümbolina – see märgib ajaloolise pimenduse, teadmatuses eksisteerimise või muutuste hetke nii isiklikus kui ühiskondlikus plaanis. Ajaloolised sündmused ei ole pelgalt taust, vaid kujundavad tegelaste elu otseselt.

3. Eksistentsiaalne äng ja elu mõtte otsingud
   Romaan peegeldab sügavat eksistentsiaalset mõtisklust elu mõtte, hirmu, kaotuse ja eneseotsingu üle. Tegelaste siseheitlused peegeldavad üldinimlikke pingeid – kuuluvus, süü, mõistmine ja lunastus.

4. Ühiskondlik pimedus ja valgustus
   Päikesevarjutus sümboliseerib ka ühiskondlikku pimendust – ideoloogilist pimedust, valeinfo või ajaloolise tõe varjamist. Samas võib see tähendada ka hetkelist valgustust või mõistmist, kui vari möödub.

Kokkuvõttes:

Romaan kutsub lugejat mõtlema, kuidas minevik mõjutab olevikku ja tulevikku, kuidas inimene otsib tõde nii enese sees kui maailmas ning kuidas ajaloolised murrangud jätavad jälje üksikisikute saatustesse. "8. juuli päikesevarjutus" on sügavalt poeetiline ja filosoofiline teos, mis seob isikliku ja kollektiivse kogemuse universaalseteks küsimusteks.

Vägev teos, või mis? Kahjuks pole seda – nagu ka autorit – olemas. Aga võib-olla on kratt juba piisavalt tark, et suudab „sügavalt poeetilise ja filosoofilise teose” ise valmis kirjutada. Äkki on lootust isegi Kultuurkapitali aastapreemia saada. Jõudu tööle!