Jah, võtame murumütsi või mulgi kaabu peast ja tunnistame, et napp eluaastate hulk ning sellest johtuv vähene looming võib ometi üles kaaluda sajandid ja hunnikud romaane. Ta on ainus mees meie ajaloos, kelle sünnipäeval heisatakse sinimustvalged lipud. Ei ükski president ega kindral ole pälvinud sellist au.
Kristjan Jaak Peterson oli Puškini kaasaegne. Ka vene luulehiiglane lahkus varakult, kolme tosina eluaasta järel, kuid tema pärandi suurus ja tähendus ei vaja isegi mainimist. Kui fantaseerida, millisest Kristjan Jaagust võiks kõnelda siis, kui ta saanuks elada vähemalt sama vanaks kui kolleeg Aleksandr... Me võinuks saada oma "Jevgeni Onegini", "Tsaar Saltaani" või "Boriss Godunovi". Aga "oleksid" on isegi luulelaantes tühi tuul ja tolm.
Meil on ood "Kuu" ja neli plaatina-hinnaga värssi selle sees. Vahel piisabki nõnda vähesest, et mõista, millises varakambris on hoiul meie tegelik rahvuslik rikkus. Oma keel.
