Seekordse, vabariigi 93. sünnipäevale pühendatud kontserdi peategelaseks oli kõhklematult "Estonia". Mitte riik ega teatrimaja, kus pidu podises, vaid heliseva häälega ühetiivuline linnuke, kes lavalt hetkekski ei lahkunud ning pianistidel endaga siivsalt kurameerida lasi. Kokkuvõttes oli tänavune kontsert väga konservatiivne ja elitaarne, kuid ühtlasi soliidne. Oleks oodanud siiski rohkem lavastuslikke lahendusi (Lepo Sumera klaveriteost võinuks kindlasti saata efektsem visuaalne külg), kuid ilmselt oligi lavastaja eesmärgiks lasta kõnelda eelkõige muusikal.
Kõige rohkem häiris kontserdi esimene pool - Viini klassikuid mängitakse iga päev kümnetes kohtades üle maailma, vabariigi sünnipäeval ootaks eeskätt Eesti heliloojate loomingut: killukesed Aava "Vikerlastest" või Kapi "Kalevipojast" olnuks "saksade" muusikale võrdväärseks aseaineks, rääkimata Elleri tundeküllasest heliloomingust. Lõunamaine siid võib ju kütkestav olla, kuid ärgem unustagem, kui hästi sobib maavillane kangas meie kliimaga! Kammerliku keelpillimuusika järgi tippivad rahvusvärvides baleriinid polnud aga - vabandust väga! - mitte geniaalne, vaid täiesti vaimuvaene lahendus.
Viisiparaadi puänt vääris siiski kuumimat aplausi. Katkend Rannapi kantaadist "Ilus maa" päästab iga etenduse, olenemata sellest, millist osa teosest ette kantakse. Ja see imepärane klaver, mis kogu Eesti rahva rõõmuks üksipäini viimased noodid mängis...! "Estonia" pole ainult instrumendina väärt ekspordiartikkel. Kui temas kõlab Eesti muusika - ja seda mistahes maailma nurgas - võime saksa ees kummarduse tegemata jätta.
