Puutumata maa

Marksistid ja kapitalistid käsitlevad loodust kui majandussüsteemi käigushoidmiseks vajalike ressursside allikat. Bioloogide gildis on loodus miljonite erinevate eluvormide hoiupank ja katselabor. Uuspaganate silmad näevad looduses üleloomulikke olendeid ning teisi saadikuid meelevälisest ilmast.

Minu jaoks tähendab loodus ennekõike metsikut keskkonda, mis on tulvil inimesest sõltumatut elu. Samas on loodusel ka sügav vaimne tähendus. Tõsisem rännak mägedesse, mere äärde või lihtsalt lähimasse metsatukka võib kujuneda ja väga sageli kujunebki rännakuks iseenesesse, oma olemuse ürglätetele. Lugematu hulk rahvaid tunneb mõnda versiooni metsikusse ohtudest tulvil keskkonda sattuvast kangelasest, kes peab käiku laskma kogu väe ja tarkuse, et ohjeldada ettearvamatuid nähtamatuid jõude.

Laiemalt tõlgendades on üks sellistest näidetest lugu Jeesuse kõrbekiusatustest, veelgi kaugemale minnes ka Ketsemani aia stseen. Ketsemanis heitleb Jeesus iseendaga, ta palvetab kogu südamest ning anub Issandat, et see laseks karikal temast mööda minna, kuid teisalt on valmis alistumiseks kõrgemale tahtele.

Looduses on koos kõik hea ja kõik halb. Eesti rahvaluulestki on teada, et laanepõhjas pesitsevad vaimud ja haldjad võivad vastavalt tujule kas eksitada või aidata. Psühhoanalüütilistes unenäotõlgendustes on mets universaalne alateadvuse sümbol – alateadvus tuletab end metsiku paiga kaudu unenäo nägijale meelde, käskides sellega justkui põigata psüühilisse ruumi, kuhu on talletunud teadvusest väljasurutud materjal. Võib-olla on kusagil sügaval ajusopis mingit sorti hirm, millele tuleb kõhklusi maha surudes otsa vaadata?

Loodus vastandub inimese teadlikule loomingule, mida üldisemas plaanis nimetatakse kultuuriks. Loodus on loomulike tungide – instinktide – allikas ja reservuaar. Kultuurne inimene justkui vastandub „looduslikule“, oma vaistudest lähtuvale matslikule organismile. Teisalt võib just ületsiviliseeritus olla see punkt, millest algab inimese võõrandumine iseendast. Kui loovutada end aga loomalike/loomulike/looduslike tungide meelevalda, avaneb umbekasvanud tee, mis viib lõpuks täiusliku eneseteadvustamiseni, selguseni iseendas ja maailma asjades.

Suurbritannias tegutsev Wilderness Foundation on organisatsioon, mis aitab probleemsetel teismelistel sotsialiseeruda. Hukkaläinud noored viiakse looduse keskele, kus nad peavad õppima iseendaga toime tulema. Kui kallab vihma, lõõtsub tuul või kõrvetab päike, ei ole vihast abi. Jääb üle vaid iseennast usaldada. Mets aitab seda, kes end ise aidata tahab.

Looduses tuleb leppida ümbritsevaga ning nõnda võib teoks saada ka äraleppimine oma sisemise minaga. Inimene vajab puutumatut maad, kasvõi üht samblaga kaetud nurgakest, kus kõik asjad rahulikult ritta seada ja terviklikuma isiksusena taas edasi purjetada.