Oskar Lutsu "Soo" on unustatud kirjanduspärl, mis
väärib taasavastamist
Tsaariaja lõpp tõi Eesti kirjandusse peotäie pärleid, mille
sära pole endiselt tuhmunud. Kas on võimalik ette kujutada
kodumaist teatrit, kui poleks Kitzbergi "Libahunti" (1912)
ega Vilde "Pisuhända" (1913)? Tuglase "Popi ja Huhuu"
(1914) küündib lausa maailma novellistika tipptasemeni. Selle
perioodi luuleparemikku sisustavad Suits ("Kerkokell",
1913) ja Under ("Ekstaas", 1917), Juhan Liivi viimased ja
Ernst Enno esimesed luuletused. Varakult, vaid 34-aastaselt lahkunud
Jaan Oksa emotsionaalsed, omamoodi mässumeelsed novellid, millest
vaid väike osa ilmus kogumikus "Tume inimeselaps" (1918),
on paraku unustusse vajunud. Sama saatus on tabanud ka Lutsu "Sood"
(1914), ehkki saatus võib ju pöörduda...
"Soo" on Oskar Lutsu teine proosateos pärast "Kevadet".
Üle pika aja anti see taas uustrükina välja, stiilses kujunduses,
järjehoidjaga ja puha. Eelmine kordustrükk ilmus juba õige ammu:
1953. Samal aastal lahkus Luts siitilmast. (Ei saa ütlemata jätta,
et ta pidas vastu paar-kolm nädalat kauem kui vana mõrtsukas
Stalin.) Miks vahepeal "Soo" väljaandmist vajalikuks ei
peetud, on raske öelda. Ehk oli teose väärtus vastsete põlvkondade
silmis langenud? Jäme eksimus! "Soo" on endiselt kõnekas,
eriti mõistmaks tsaariaja lõpuaastatel toimunud nihkeid Eesti
külaühiskonnas.
Teose peategelane on noor kunstnik Toomas Haava, kes Pariisist
naasnuna hulgub jälle kodumail ja seab täditütre pööningul sisse
oma "ateljee". Kui ta satub kogemata kombel teispool sood
asuvas majakeses elava tahumatu tüdruku Metskassi juurde, algavad
sekeldused, mis võtavad noormehe jaoks lausa ohtliku pöörde.
Püssid pauguvad, haavlid lendavad ja laukad korisevad...
Lutsule heideti eluaeg ette seda, et tal puudub fabuleerimisoskus
ehk tema teostes pole korralikku lugu. "Sooga" tõestab
Luts vastupidist. Põnev sündmustik ja pingeline tegevus –
kaasahaarava teose saba ja sarved – on siin täiesti olemas,
jutustuses pole ainsatki ebamäärast komponenti ega liigset
tegelast, ei valgu see lugu üle ääre ega jää põhja peale
hapnema. "Soo" rahuldab ka põnevuskirjanduse austajaid,
ehkki kõikvõimalikke krimkasid ja kõhedikke ilmub niigi hunnikute
viisi (andku jumalad andeks, minagi olen neisse hunnikutesse oma
rasvase jao kühveldanud!). Nagu Lutsu puhul ikka, tegutsevad "Soos"
ilmekad tegelased, ehkki vast mitte nii värvikad nagu "Kevades",
"Tagahoovis" või "Vaikses nurgakeses".
Värvigammast olulisem on aga karakterite elulisus, võrratu ehedus,
mida igal leheküljel saab tunda.
Sarnaselt Toomas Haavaga suundusid mõnedki Eesti kunstnikud 20.
sajandi alguses õppima või niisama logelema välismaale, peamiselt
Prantsusmaale. Samal ajal hakkasid nooreestlased energiliselt
reformima Eesti kultuuri, mille eesmärk kajastus kristalselt Gustav
Suitsu üleskutses: "Jäägem eestlasteks, aga saagem ka
eurooplasteks!". Rahvuslik ärkamine oli toimunud, nüüd tuli
ka suur ja särav Euroopa kuidagiviisi nõgisesse talutarre tuua.
Eestimaal alustasid esimesed kutselised teatritrupid, kõrgemat
haridust (ehkki mitte veel ülikooli tasemel) hakati andma ka
naistele.
"Soos" esindavad uusi trende arglik ja lihtne talupoiss
Jannu, kel on kindel plaan näitlejaks saada (ta kirjutab ka agaralt
luuletusi), ning preili Martinson, kelle linlik haridus ja peened
kombed on teravas kontrastis tema koduküla endisaegsete kommetega.
Neil, kes uute tuulte järgi purjetavad, pole kunagi lihtne. Aga
Toomas – olgugi et muidu üsna sümpaatne 29-aastane noormees –
ilmutab kolkaküla asukate suhtes selget silmakirjalikkust. Jannu
luuletusi peab ta kunstiliselt küündimatuiks ja tema unistust
näitlejatööst naiivseks. Tooma arvates peab Jannu jääma
kodukülla ja tegema ausat mehetööd. Ta ise pole aga sugugi nii
andekas kunstnik, nagu ennast paista laseb. Toomas on samasugune
madalat päritolu poiss nagu Jannu, ent ilmas ringi rännanuna on tal
põhjust nina püsti ajada ja rind kummi lüüa. Tema on ikkagi
teistest parem!
Ka preili Martinsoni põlgab ta ära. Miks parajalt sakslik,
kuid ikkagi heatahtlik neiu talle ei sobi? Näha on, et Toomal pole
tegelikult sellist hariduslikku pagasit ja avarat silmaringi nagu
preilil. Noormees kardab talle alla jääda. Kui preili võtab
arutluse alla naiste õigused, mis oli tol ajal kõikjal Euroopas
kuum ja vastuoluline teema, kukub Toomas temaga vaidlema. Mees ei saa
ikka naisega võrdne olla, leiab noor kunstnik. See seisukoht ei
kõiguta siiski preili Martinsoni kiindumust põikpäise Haava-härra
vastu. Aga huvitav küll: vaidlused naiste õiguste üle ei ole enam
kui sada aastat hiljemgi vaibunud. Ja endiselt näib, et just vähem
haritud mehed kipuvad nägema kõrgemalt haritud naistes
eksistentsiaalset ohtu iseendale. Ühest küljest loogiline, teisalt
kurb.
Toomas veetleb naisi kõigist iseloomuvigadest hoolimata – sest
tal on võime naisi lõuendile põlistada. Täditütar Liis ja Hilda,
see Metskass ei jää noormehe võludele immuunseks. Aga Liis on juba
abielunaine ja Metskassi ümber tiirleb lausa kaks peigmeest, Jannu
ja Madjak. Viimane neist on tugeva kondiga jõhkard, kes ei kohku ka
mõrtsukatöö ees, et ainult oma tahtmist saada. Vägivaldne mühkam,
kellele on naisi vaja ainult ülearuse testosterooni väljavalamiseks.
Madjakuga seoses toob Luts sisse järgmise kõneka teema, mis on
kahjuks tänini päevakorral: koduvägivald. Kuidas pääseda
vägivaldse mehe eest, kellele kurta, kuhu minna? Häid lahendusi
nagu ei paista. Madjakuga silm-silma vastu sattudes avalduvad
Toomas positiivsed jooned: julgus, põhimõttekindlus, aga ka
vembumehelik kujutlusvõime. Ja viimaks: õiglane omakohtumees ja
kättemaksuingel.
Teose algne pealkiri oli "Kirjutatud on..." - viide
pühale sõnale, piiblile. Teise Moosese raamatu kahekümnendas
peatükis loetletakse muu hulgas üles kümme käsku, mida tubli
usklik täitma peab. Jumalasõna ütleb selgelt: "Sa ei tohi
tappa!" Aga kui muud üle ei jää? Armastuse pärast võib ju
ikka tappa, sest Jumal on armastus. Või ei tohi ka sedaviisi?
Lutsu usulised mõtisklused jäävad sageli tähelepanuta,
teatakse teda ju ikkagi kui humoristi. Tema tegelased ei ole aga
jumalakauged paganaidud, sügaval sisimas pesitseb neil ristiinimene
oma valuliku elutunnetuse ja moraalsete dilemmadega. Kes tahab Lutsu
teisest küljest tundma õppida, võiks üle lugeda selle "Kevade"
katkendi, milles Arno Tali näeb nägemust Jeesusest. (Filmis midagi
sellist polnud ega saanudki olla.)
Soo – antud juhul ühe ilusa järve kinnikasvanud osa – mängib
keskset rolli inimlike ja taevaste kapriiside virvarris. Ta on nagu
müütiline elukas, mingi määratu koletis, mis enamasti tukub, kuid
võib vahel ka üles ärgata, kui mõni inimene ta turjal tallama
satub. Soo on ettearvamatu, mitte otseselt vaenulik, kuid harva
sõbralik. Teda ei saa vangistada ega taltsutada, temaga koos tuleb
lihtsalt elada. Aga kui talle mõni saladus avaldada – neid patuses
inimhinges ikka leidub –, siis hoiab ta seda truult aegade lõpuni.
*
"Soo" uustrükk anti välja lihtsal põhjusel: viimaks
on selle põhjal valminud ka film. Aga jummal teab, millal need
helendavad kaadrid viimaks kinolina hellitama pääsevad. Kohati
mõjubki raamat filmi reklaambrošüürina – kenad fotod
võtteplatsilt annavad aimu, mis publikut ootab. Kusjuures
raamatu kirjastaja, müüja, filmi tootja ja kinoketi omanik kuuluvad sama ettevõtte
alla. Nimetagem seda kapitalistlikuks totalitarismiks. Ent kui film
aitab "Soo" unustusehõlmast tagasi tuua, on ju kõik
ornungis.
Kiiduväärt, et toimetuskolleegium on jäänud truuks algsele
trükile ning lutsulikku teksti ei ole hakatud ÕS-iga jõhkralt
hööveldama. Mõnus murdekeelsus ja kohatine grammatiline "vigasus"
rikastab ilukirjanduslikku keelt.
Lutsu rehabiliteerimine on aga endiselt pooleli. 1939. aasta
kirjandusõpikus öeldi: "Lutsu ei saa üldiselt hinnata siiski
kõrgemalt kui rahvakirjanikuks". Paarikümne aasta eest ilmunud
kirjanike leksikonis ei peetud Lutsu üldse omanimelise peatüki
vääriliseks. Paraku on populaarsus mõne kirjatundja jaoks endiselt
kuritegusid raskendav asjaolu. Oh, kui raske on teha vahet
rahvalikkusel ja matslikkusel! Aga peen maitse – vaat selle tunneb
kohe ära, see lausa kargab halli massi seast esile ja õnnistab
erudeeritud ajuollust.
Luts ise nentis tagasihoidlikult: "Suuri ja raskeid raamatuid
ma kirjutanud ei ole ja ei tahagi kirjutada. Mis tarvis uhkeldada?"
Ka "Soo" pole suur ega raske, kuid seevastu on ta mitmekihiline
nagu kapsapää. Teos, mille tiitellehel seisab ujedavõitu
žanrimääratlus "novell" (pigem ikka jutustus), peidab
erinevaid ladestusi, igaühele midagi. On, mille üle arutleda ja
kellele kaasa elada. Loodetavasti toob kadunud poja tagasipöördumine
lugejatele hulgaliselt rõõmu. Jätkugu seda vähemalt sajandiks.
*
Aur, niiske ja külm nagu ärmatis, heljub soo pinnal. Kaugemal
eksivad viirastuslikud varjud. Kelle varjud te olete, eksivad
mehikesed? Või ei olegi teid; olete ainult minus eneses? Jaa, aga
kelle läkastav kurk see on, kes sääl praegu röginaga ümbrust
täidab? Mis? Kõik minus eneses?