Liblika tiivalöök

Suur tegu algab väikesest mõttest

Me elame ühepäevaliblikate ajastul. Suured teosed on kängu jäänud, klassikat rohkem ei sünni. Suurte teoste ja suurte isikute jaoks pole meie kitsas maailmas ruumi. Viisteist minutit kuulsust igaühele, see Andy Warholi mürtsuv ettekuulutus, on teoks saanud. Igaüks võib olla täht, suisa supernoova. Aga kui tähti taevasse liiga ohtralt koguneb, ei märka neid õieti keegi. Üksikud tähed säravad kõige kirkamalt. Valgust defineeritakse läbi pimeduse. Ja mis jääb järele kiiresti kustuvast tähest? Must auk.

Ometi valgustab ka väike täht ööd ja rõõmustab silma. Ka liblikad mängivad oma tähtsat rolli siin paisuvas universumis. Liblikas on paljude rahvaste uskumustes hingeloom. Meie hinge materialiseerunud kuju. Püsimatu ja habras, ent ikkagi võluv. Imeilus veel pealegi! Isegi kapsaliblikad on ilusad – lumekarva, lubjakarva, piimjad nagu tühi lõuend ja täiskuu. Pole olemas igavaid liblikaid ega igavaid hingi. Ilu on vaataja silmades, tunne tundja põues.

Pixabay

Mõnel inimesel hõljub sees uhkeldav hing nagu päevapaabusilm. Teise hing on kirju otsekui koerliblikas või pääsusaba. On salapäraseid öiseid hingi nagu silmiksuru ja rõõmsalt lihtsaid nagu lapsuliblikas. Ja on neidki, kel hing tume kui leinaliblikas. Muide, leinaliblika tiibadel on rukkilillesinine palistus. Helgus ja tumedus – ikka nad põimuvad.

Iga laps teab, mida see tähendab, kui kevadel nähakse esimesena kirjut liblikat. Tuleb kirju suvi. Kollane liblikas toob kuldse suve. (Teistel andmetel hoopis üksluise.) Vaata imet – kuidas saab mingi suvaline tiivuline putukas mõjutada kellegi saatust? Uskuda või mitte, kuid liblikaefekt toimib. Üksainus liblika tiivalöök võib vallandada maavärina või tsunami. Väikestest sammudest saavad alguse laiad teed, väikestest mõtetest sünnivad suured tegemised. Mis juhtus kord Moskvas "Meistri ja Margarita" järgi? Hooletu teenijatüdruk Annuška pillas õlipudeli maha ja Berlioz kaotas seetõttu pea – sõna otseses mõttes. Ja oligi põrgu lahti!

Liblikas on siiski paradiisi saadik. Ta tuletab meelde, et ka kole röövik võib üleöö muutuda kauniks tiivuliseks hingeks. Tuuli trotsides hõljub ta õielt õiele ja otsib ... mida? Nektarit, õietolmu, õnne, armastust? Jah, küllap seda ja enamatki veel. Tuleb üha otsida, otsida – peatumatult, sest elu on üürike. Kehad pudenevad põrmuks, aga vägi, mis nende sees peitub, jääb mingil moel ikka alles. Ükski aatom ei sure, ta moodustab teiste aatomitega üha uusi struktuure. Tähed kustuvad ja süttivad.

Miski pole kadunud, kõik on veel leidmata.