Lühikesi lisandusi müütilise poeedi elukäigule
Kristjan Jaak Petersoni sünnist möödub 220 aastat. Selleks, et kirjeldada tema tähtsust Eesti kultuuriloos, tuleb kasutada ainult ülivõrdeid ja positiivseid omadussõnu. Ometi ei teata tema üürikeseks jäänud elust kuigi palju. Ei tea sedagi, kas kombekam oleks tema nimeks kirjutada Christian, Kristian või ikka nii, nagu üldiselt kombeks – Kristjan. (Jään siinkohal viimase juurde.) Kes ta ikkagi oli, see meie Krissu?
Tema pere oli pärit Mulgimaalt, aga elas tollases Liivimaa pealinnas Riias. Tema isa lõi kella Jakobi kirikus, mille müüride vahel käis koos eestlaste kogudus. Kristjan õppis Tartu ülikooli usu- ja filosoofiateaduskonnas. Teada-tuntud on tema jalgsiretked Riiast Tartusse. Luuletas. Leitud on 21 eestikeelset ja 3 saksakeelset luuletust (ehk kirjutas ta neid rohkem?). Tegi kaastööd saksa teadusväljaannetele. Noorest east hoolimata oli vägev polüglott, kes oskas vähemasti 16 keelt. Nimetas end maarahva laulikuks. Kahekümne ühe aastaselt suri tiisikusse. Kõik.
Üks Petersoni avastajaid ja "elluäratajaid", Gustav Suits kirjutas, et noort luuletajat olevat "Riia tänavail liikumas nähtud, seljas laia nahkvööga talupojakuub, õlgadeni ulatuvad juuksed tuules lehvimas". Just sellisena ongi Peterson rahvalikku teadvusse sööbinud. Kas mulgi kuue kandmine tähendab, et ta oli rahvuslikult meelestatud või ei olnud tal lihtsalt midagi muud selga panna? Kas ta käis tõesti vaid kondiauru jõul Tartu ja Riia vahet või istus vahel mõne talumehe vankrisse ka? Oli tal kirglikke armulugusid? Kas ta uskus siiralt ja vankumatult, et eesti rahval on tulevikku?
 |
| Hetk Kristjan Jaagu seltsis Foto: Alar Madisson |
Petersonilike isikute kohta öeldakse, et nad on oma ajast ees. Neis oludes, mis kakssada aastat tagasi valitsesid, ei saanudki maarahva seast võrsuda kirjanikke, kunstnikke ega heliloojaid. Peterson oli esimene pääsuke, kuid päevasooja ta veel ei toonud. Tal polnud kohalikku publikut, ta oli lugejateta luuletaja. Enesele teadmata suri ta märtrina nagu täisverelisele pühakule kohane. Jah, ka paganad ja luterlased vajavad pühakuid, keda kummardada. Eestis on terve plejaad kirjanikke-luuletajaid, keda ümbritseb pühaku nimbus, Peterson seisab esireas. Pühakud on aga plastiliinist, igaüks võib neid oma kujutlusvõime järgi kujundada.
Talupojakuub ja lehvivad juuksed kuuluvad iseenesest mõistetavalt tüüpilise romantismiaja kangelase tunnuste hulka. Petersoni kuvandis võib näha romantilise mässaja jooni. Sedalaadi tüüpide tuntuimaks esindajaks on lord Byron, tunnustatud poeet, kes tormas võitlema kreeklaste vabaduse eest ning kaugel maal ta ka suri – tõsi, mitte türklase mõõga läbi, vaid hoopis halltõppe ehk malaariasse. Peterson ei olnud priiusesõdur, sakste ülemvõimu vastu ta ei hakanud. Ent ometi tõuseb ta ajaloohämarusest barrikaadile kui maarahva eestkõneleja, julge üksik hunt, kes kuu poole uludes nõuab eesti keelele võrdset kohta suurte kultuurkeelte seas: "Kärgatab pikne – ja metsad on vait: laulja on tõstamas oma hääle, valamas suusta laulukaste. Ja tema ümber, vait kui merekaljud, rahvad on kuulemaies.”
Aga Peterson armastas ka vägijooke. Küllap nähti teda vahel Tartu tänavail ringi laaberdamas ja Kassitoomel viinauima välja magamas. Kainelt sepistas astraalseid värsse, täis peaga leelotas lorilaule. Sellisena koperdab ta meie ette kui elunautleja, huligaan ja parmude kaitsepühak. Tartu vaim ilmutab end sageli purujommis prohveteile, Peterson pole siin erand. Luuletuses "Jaagupi kiriku kikkale" nimetab Peterson Tartut koguni Muusade Linnaks. (Ilus lipukiri, mida kõlbab kasutada rööbiti Heade Mõtete Linnaga.)
Siiski näib, et noor poeet ei leidnud muusasid üksnes munakivitänavailt, vaid ka õieehteis karjamaalt. Lembeluuletuses „Karjaste laul” laotub idülliliste looduskirjelduste taustal lahti magus armulugu kahe karjapoisi vahel. Ühel neist nimeks Alo, teisel Jaak. "Mina aga lendan Alo palge vastu suukest otsima... Mina aga magan oma Alo süles – nõnda armas Alo! Olen mina õnnis, sest mu Alokene armastab mind ikka." Kuidas need pikantsed värsid, mis tolles ajas ja olustikus mõjuvad lausa ennekuulmatult, sobivad kokku rahvuskonservatiivse kuvandiga Petersonist kui õilsast maarahva laulikust? Ei sobigi. Peterson võiks olla vabalt kodumaine geiikoon.
Ood „Kuu” sisaldab nelja kuulsat värssi, mis on eestlastele pühamad kui meieisapalve: „Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida.” Nende värssidega kirjutas Peterson alla iseenda pühakuks kuulutamise aktile. "Kuu" on valminud arvatavasti 1819. aastal. Samal aastal kaotati Liivimaal pärisorjus ning sündis Johann Voldemar Jannsen. Iseseisva Eesti riigini jäi veel 99 aastat.
Peterson – erinevalt Juhan Liivist – ei näinud ette iseseisva riigi tulekut. Ta unistas, nagu luuletajad ikka, millestki kättesaamatust. Elu viimasel aastal ei kirjutanud ta enam eesti keeles. Kas ta kaotas usu maakeele väkke? Tahtis temagi talupojakuue saksa ülikonna vastu vahetada? Peterson polnud kindlasti üdini rahvuslane (sellist mõistet tollal ei eksisteerinudki). Rahvuslik ärkamine seisis veel kaugel ees.
Erakordne keelteoskus on tunnistus sellest, et Peterson võis olla – ja ehk oligi – kosmopoliit. Tahmane talutare oli temasuguse haardega inimesele liiga kitsas. Tänapäeval tegutsevad sarnaste vaimuannetega isikud rahvusvahelises teadusrühmas, ajavad asju ÜRO või Euroopa Liidu juures ning suunavad diplomaatidena ajaloo kulgu. Tema luuletusi lugedes ei teki muljet, nagu oleks ta oma päritolu üle uhkust tundnud. Neis luuletustes pole ängi ega masendust, vaid pisut lapsemeelne igatsus kasvada suureks, suuremaks saatusest, maast ja ajast.
Tegelikult oli Kristjan Jaak ju lihtne poiss. Nüüd seisab ta kivistununa seal Toomemäel, muistses hiies, ja vahel käivad luuletajad salaja talle oma värsiridu ette lugemas. Seal ta seisab, korraks peatunud igavene rändaja, jäme kepp ühes ja tundmatu raamat teises käes ning kõhn märss üle õla. Ta ei naerata, ainult mõtleb ja unistab. Palju on veel käia, palju on veel teha. Mulgi kuub pigistab, aga juuksed lehvivad ikka tuules.
