Ilma loata ei sobi kellegi privaatsfääri tungida
Kirjutasin jälle ühe kirja. Elektroonilise, nagu tavaliselt. Saatsin selle austatud isikule, keda ma ei tunne. Kaalusin ja mõõtsin igat sõna, mille teele lähetasin, sest võõrale tuleb ju endast hea mulje jätta. Tuleb olla viisakas. Igiammune viisakusreegel nõuab, et võõra poole pöördutakse teietades. Kirjutasin lausa "Teie", suure T-ga, et kindlam oleks. Veidi aja pärast saadeti vastus. Pikk ja põhjalik kiri, muidu igati lugupidavas toonis, ent algusest lõpuni sina-vormis. Ainult "sina", väikese s-iga.
See polnud kaugeltki esimene kord. Olenemata sellest, kas suhtleme suuliselt või kirjalikult, kipuvad võhivõõrad mind tihti sinatama. On see järjekordne "uus normaalsus"?
Inglise keeles on sinatamine võrdne eesnime kasutamisega. Teietamine väljendub skeemis tiitel+perekonnanimi. Kusjuures tiitleid, millega pöörduda, leidub hulgaliselt: Mister, Missis, Miss, Doctor, Professor, Judge, General, Admiral, Captain, Lady, Lord jne. Muidugi tuleb esmalt teada, mis tiitlit inimene kannab, aga Mr ja Mrs päästavad igas olukorras. Samas ei peeta üldiselt ebaviisakaks, kui küsida daamilt "Is it Miss or Mrs?" Samuti kuuluvad aupaklikku teie-kategooriasse "Yes, sir" ja "Yes, ma'am". Kui härra Smith ütleb: "You can call me John!", alles siis minnakse sina peale.
Võib-olla on sina-tõbi liikvele pääsenud ka seetõttu, et ei taheta või suudeta teha vahet ametlikul ja mitteametlikul kõnepruugil. Kõik peavad olema justkui põlised semud. Pealegi on nende kahe erineva stiili vahel pendeldamine tülikas ja nõuab mõtlemisvaeva. Formaalses ja mitteformaalses kõneviisis kasutatakse ju sageli hoopis erinevaid sõnu ja väljendeid. Näited kolmest keelest:
Tere päevast, härra, kuidas teil läheb? - Tšau, mees, mis teed?
Good afternoon, sir, how are you? - Hi, man, wazzup?
Bonjour Monsieur, comment allez-vous? - Salut mec, tu vas bien?
Nagu näha, ei kattu auväärset võõrast ja mitte vähem auväärset sõpra kõnetades ükski sõna.
Teietamine sai alguse kuninglikest õukondadest ja aadlikodadest ehk aristokraatlikust ringkonnast, kus hierarhia ning seda kajastav ja ohjav etikett olid ülimalt tähtsad. Matsirahvas on alati vaid sina peal olnud. Keskmise eestlase soontes ei voola tilkagi aadliverd, mistap on tulnud see peen "sakste keel" muu seas omandada.
Lisaks sinatamisele kasutatakse meil ametlikus suhtluses liiga palju ka eesnime. Tunnen lausa ebamugavust, kui võhivõõras alustab mulle saadetud kirja rõõmsa hõiskega: "Tere, Marek!". Milline barbaarsus! Ehkki eesti keeles ei ole kohatu kutsuda võõrast eesnimega, tundub see mulle siiski pisut veider. Eesnimi on isiklikum kui perekonnanimi ning seetõttu ei pea ma päris sobilikuks pöörduda Jüri või Mari või Saša poole, kui ma teda elusast peast kohanud pole.
Paljast "terest" piisab täiesti, ka asesõnade vältimine on omal kohal, kui väga teietada ei taheta. Umbmäärane pöördumine tundub viisakam, sest võõraga suheldes on oluline distantsi hoida – ja mitte ainult koroona-ajal. Ka emotsionaalne distants peab paigas olema.
Võhivõõra inimese sinatamine on samaväärne tema kallistamisega. Igaühel on endiselt õigus privaatsele sfäärile, tühipaljas semutsemine on labane. Aga jah, pean siiski kahetsedes möönma, et ilmselt olen vanaaegseid kombeid imetledes moodsale ajale jalgu jäänud ning torisevaks konservatiiviks muutunud.
Mis seal ikka, peab EKRE-ga liituma.
