Pliidiraud ja pulmavoodi

Mis on normide alus ja kes selle määrab?

Kõigi asjade mõõt on inimene. Just nõnda olevat öelnud antiikkreeka filosoof Protagoras. Seda mõttetera armastatakse tänapäevalgi korrutada, kui arutluse all on individuaalsed väärtused ja liberaalne relativism. Lihtsamalt sõnastades: iga inimene on kordumatu isiksus, kelle eripäradega tuleb igal juhul arvestada, olgu teemaks haridus, tervis või rõivamood.

Ka kuulus Platon seletab eelkäija mõtet lahti samal moel: nii, kuidas asjad minule näivad, nõnda nad ka on. Kui sama nähtust mõistetakse erinevalt, ei tähenda see, et üks osapool tingimata eksib. Mõlemal võib õigus olla. Ometi – nagu igaüks on omal nahal kogenud – ei taha tülitsevad asjaosalised kunagi lihtlabase viigiga leppida. Vaidluses peab ju tõde selguma!

Pliidiraua ja pulmavoodi põhiline sarnasus seisneb selles, et mõlemad peaks olema tulised. Aga pliidiraual lesides möödub aeg palju-palju aeglasemalt kui pulmavoodis. Seda nimetatakse suhtelisuseks. Tõde sõltub taustsüsteemist, tahame või mitte. Ühe õnn on teise õnnetus. Ja vastupidi. Ei jätku kõigile õnne, mõni peab vahel õnnetu ka olema. Kusjuures selleski vallas on kõik suhteline. Sõdur, kes saab lahingus haavata, on õnnetu, eks? Aga samas ei pea ta edasistes – võimalik, et verisemates – lahingutes osalema. See on ju õnn!

Pixabay

Igal pool ja igal ajal leidub neid, kes tahavad kõigile sama puuga mõõta. Kui rahvamass on ühetaoline nagu tikud topsis, on neid lihtsam valitseda. (Diktaatorite unelm!) Oleks ju imetore, kui füüsilised, intellektuaalsed ja emotsionaalsed vahed kodanike vahel oleks pisikesed, siis ei peaks igaühe soovide, tahtmiste ja veendumustega arvestama. Mis siis viga õpetajal õpetada, kui kõik õpilased klassis oleks samade vaimuannetega. Kokatädilgi oleks lihtsam, kui poleks ühtegi allergikut. Arstil tuleks ravida ainult samu haigusi, müüjalt nõutaks ainult ühtesid kaupu...

Seadused, määrused, reeglid, etikett, protokoll ja muud taolised süsteemid on loodud selleks, et vormitut ja äärmiselt mitmekesist inimkooslust kuidagi ohjes hoida. Kui keegi rikub seadust, saab ta karistada. Just-just, mõistetav. Seadused on ju selleks, et kaitsta häid inimesi halbade eest. (Naiivne, aga tõsi.) Ei saa vutti taguda, kui igaüks mängiks nii, nagu süda lustib. Eeskirjadeta liiklus oleks verine kaos.

Kuid reeglid võivad ka piirata, kärpida individuaalsust, kängitseda eripärast iseloomu. Kujutage ette, kui presidendi vastuvõtule tuleb kleidiga mees. Nõrgema närviga protokolliülem saadaks ta ukselt tagasi – härra, tõmmake ülikond selga! Kui kleidike siiski lastakse punasele vaibale patseerima, pälvib ta teatraalsete ahhetuste saatel tuhandete inimeste meelepaha. Mees ei kanna ju kleiti!

Aga kui ta tahab seda teha? Kui tal on mingi sõnum, mida ta selle kleidikesega edastab? Me mõtleme automaatselt, et mees kleidis ei ole normaalne (välja arvatud juhul, kui ta on näitleja, kes mängib... keda iganes). Miks nii? Miks võivad naised pikki pükse kanda, aga mehed kleiti mitte? Kust see reegel, kust see arusaam? Harjumus ütleb, traditsioon nõuab. Aga ikkagi - miks?

Normid tekivad mõistatuslikul moel. Vahel näib, et normid-kombed-etiketid on pelgalt kiuslike inimeste väljamõeldis, et nad saaks teistele ülevalt alla vaadata. Leidub küllalt arvukas seltskond kodanikke, kes tahavad peremehetseda ja teisi orjastada. Nad leiavad selleks ikka võimaluse. Väga tihti nimetavad need suure domineerimisvajadusega kiusupunnid ennast konservatiivideks. Löövad rinna kummi ja kirevad nagu kuked. Ja truud kanad kaagutagu rõõmsalt kaasa!

Ülikonservatiivne meel ei lase vabalt elada. Aga inimene on sündinud vabana. Me pole puuriloomad, vaid metslased. Oleme määratud elama oma instinktide järgi. Ja inimese kõrgeim, puhtaim ja üllaim instinkt, mis teda loomast eristab, on muidugi südametunnistus. Selle järgi tulebki toimida.

Aga südametunnistus on ju suhteline...