Miljon jõulukaarti, kuusteist tuhat sõna, kaks purunenud illusiooni

Suhelda tahavad kõik, aga tühi jutt ei muuda midagi

Täpselt kümme aastat tagasi, 2010. aasta detsembris, lõpetas Eestis töö viimane telefoniautomaat. Pea märkamatult sai üks ajastu läbi. Telefoniputkad kadusid tänavatelt ja keegi ei protestinud ega tõmmanud vardasse leinalippu. Mobiilid olid lõplikult võitnud. Ometi leidub mitmel pool Euroopas endistviisi neid imelisi putkasid, kus saab – nagu vanasti öeldi – traati tõmmata. Suurbritannias tehakse telefoniautomaatides iga päev keskmiselt 35 000 kõnet. Traditsiooni jõud, mis muud. Punased telefoniputkad, nagu ka punased postkastid ja kahekorruselised bussid, on ju lahutamatu osa Londoni linnapildist.

Meil jääb ka kirjakaste üha vähemaks. Kirjasaatjadki kaovad – nad kolivad riburadapidi kalmumäele. Mõni aasta tagasi teatas Omniva, et kogu aasta jooksul saadetakse Eestis ligikaudu kaks miljonit margiga kirja ja postkaarti. Poole neist moodustavad jõulukaardid. Omniva pakub klientidele ka suurepärast võimalust ise oma kaart või mark kujundada. Samas kuulen siit-sealt, et isegi vanemad inimesed on lõpetanud jõulukaartide saatmise ja piirduvad telefonikõnede või sõnumitega. Teisalt pole võimatu, et postikana tulevik on siiski helge. Vinüülplaadid kadusid ka peaaegu sootuks, kuid nüüd on nad tagasi. Kas postkaardid võiks olla uued vinüülid? Oleks ju pühade ajal ütlemata meeldiv saada posti teel kaart, mis on kujundatud just konkreetsele adressaadile mõeldes.

Inimene on ikkagi karjaloom, ka kõige suurem introvert tahab suhelda, olla märgatud ja hoitud. Kirjad, kõned ja isegi Skype ei asenda kunagi neljasilmavestlust. Koroonapiirangud suurendavad nälga ehtsa suhtluse järele – see käib ainult silmast silma ja südamest südamesse. Sõna nõuab sõna. Kui on, mida öelda, peab kusagil olema ka kuulaja. Omaette laterdada on ikka natuke nadi...

Ajakirjas Science ilmus 2007. aastal tähelepanuväärne artikkel, milles psühholoog Matthias Mehl tutvustas oma „sõnauuringu” tulemusi. Uuring ise oli lihtne: teatud aja lõikes salvestati ligi 400 katseisiku igapäevast juttu ja loeti kokku, kui palju sõnu inimesed päeva jooksul kuuldavale toovad. Kes arvab, et naised lobisevad kordades rohkem kui mehed, peab pettuma. Selgus, et naised kasutavad päevas keskmiselt 16 215 sõna ja mehed 15 669. Kõige sõnaahtram katseisik sai päeva jooksul hakkama vaid 795 sõnaga, teine jõudis aga toota 47 000 sõna. Mõlemad olid muide mehed.

Sõnu võetakse kui ammendamatut maavara. Kaevanda, palju tahad, otsa ei saa. Mina olen aastate möödudes sõnadega koonerdama hakanud. Mitte ainult kõneldes, vaid ka kirjutades. Mu esimene raamat „Kaljud ja kameeleonid” koosneb 125 000 sõnast. (Ühel keskmisel kõnelejal kulub terve nädal, et sellise koguseni jõuda!) „Seal, kus näkid laulavad” sisaldab 57 000 sõna. Seegi on liiast. Alles hiljuti tundsin, et ma ei valda lühivormi. Novell – žanr, kus tuleb öelda vähesega palju – käis ilmselgelt üle jõu. Aga nüüd valin sõnu hoolikamalt ja tunnen järsku, et lühemad jutud on mulle hoopis rohkem meele järgi. Mõte ei upu sõnade sisse ära.

Kunagi arvasin, et sõnadega saab maailma muuta. See on illusioon. Räägi või kirjuta palju tahes, ega sellest mingit kasu ole. Ometi kihiseb kultuuri- ja meediavald kõikvõimalikest jutupaunikutest – aja- ja muidukirjanikud, kolumnistid, arvamusliidrid, arvamusluuserid... Palju kära, ei mingit villa. Elu kulgeb ikka omasoodu, kirjandusteosed ja arvamusplatsid on vaid kanalid isiklike mõtete väljendamiseks, iseenda eksponeerimiseks. Õnneks või kahjuks unustatakse need mõttekesed silmapilguga, sest uued mõtted (ehk uued sõnad) tulvavad üha peale.

Mõnikord ei hakka sõnad mõtetele külge. Tahaks kõnelda ja kõnetada, aga kuidas? Mõistlikum oleks vaikida, aga kes vaikib, seda pole ju olemas. Või siiski?

Kadunud Marju Lepajõe ütles kord: "Õnnelikud on need inimesed, kes saavad tegeleda arvudega." Toona ei saanud ma sellest aru. Kuidas võib üks läbi ja lõhki humanitaar midagi sellist öelda? Täitsa ketserlus kohe! Aga nüüd mõtlen: sõnad on ju subjektiivsed märkide ja häälikute jadad, millele on antud kindel, ehkki keeleti erinev tähendus. Sõnad sünnivad ja surevad, keeled elavad ja hääbuvad. Arvude keel on seevastu universaalne, objektiivne ja hävimatu. Kirjandusklassika tuhmub ja ununeb, kuid pii jääb alati lõpmatuks. Matemaatika on igavene. Sõnakunst variseb aga varem või hiljem põrmuks. Kes ütles, et looming ei sure? Veel üks purunenud illusioon...