Kuhu kevadekuulutajad jäid?

Loodus muutub üha vaesemaks

Visnapuu ütleb oma teada-tuntud luuletuses: see aasta tuleb kevad teisiti. Tiu-tiu ja teisiti! Tahaks poeedile pisut vastu vaielda. Kõik kevaded tulevad teisiti, ükski neist ei kordu. Viimastel aegadel tuleb kevad lonta-lonta, vana ja hallina. Vaikse ja väsinuna. Lumikellukesed ja sinililled on tal ikka vöö vahel, mõned võsaülased ka. Ent ometi on ta tänavu vaesem kui mullu.

Pixabay

Meenutan lapsepõlve. Sellest polegi kaua aega möödas. Rõõmsalt kollased paiselehed, mis kraavipervedel ja tiigi veeres õitsesid, olid alati esimeste kevadekuulutajate seas. Ma pole neid enam aastaid näinud. Kuhu nad kõik kadusid? Kas on nende hävingus süüdi lambamokad ja muruniidukid? Või metaan ja süsinik?

Ka sipelgaid on väheks jäänud. Kunagi oli lõunapoolne metsaserv täis sipelgarahva pilvelõhkujaid. Elu kihises mändide all. Kui mul oli mõnikord kevadel nohu, võtsin kuulda vanarahva soovitust ja pillasin taskuräti sipelgapessa. Kohemaid asus trobikond väikesi sõdureid tundmatut sissetungijat oma salarelvaga ründama. Tõstsin siis räti pesast, rapsisin sipelgatest puhtaks ja nuusutasin. Teravalõhnalist hapet täis pritsitud taskurätt tegi nina lahti ja jube mõnus oli olla.

Ja jänesekapsad...! Oh jeerum, kuidas neid sai lapsena õgitud. Metsaalune rohetas neist, head hapukad. Nüüdseks kõik kadunud, ainult maitse mõlgub veel meeles. Kuldnokki, neid vigurivänte, kes vidistavad, näuvad, hauguvad ja piiksuvad, on samuti vähemaks jäänud. Vikipeedia ütleb, et kuldnokkade sigivusele võib hukatuslikult mõjuda antidepressantides leiduva aine sattumine loodusesse. Kurb lugu. Inimene oma musta masendusega mürgitab neid imetoredaid linde, kelle laul peaks olema juba iseenesest antidepressant. Puhas ja kõrvaltoimeteta veel pealegi.

Lõoke lõõritab laisemalt ja vahvad hundinuiad, mis mulle lapsena hullult meeldisid, pole enam ammu veest villpehmeid päid välja pistnud. Marlene Dietrich hakkab krabiseva grammofonihäälega laulma: kuhu küll kõik kullerkupud jäid, mis on neist nüüd saanud? Jah, ka neid pole enam pikka aega silma jäänud.

Aga mesilasi ma väikese poisina ei kannatanud. Lausa pelgasin neid. Kippusid mind kogu aeg nõelama. Nüüd igatseb kõrv mesilaste sumina järele. Ei kuule seda enam nii sageli. Ammusest ajast seisab aianurgas kirsipuu all üks mesitaru. Võõpasin selle paar aastat tagasi lõbusalt oranžiks. Ükski kodutu sülem pole seda kõigi mugavustega linna üles leidnud. Ega vist leiagi.

Õnneks ujub tiigil pardipaar. Inimesi nad ei karda. Lootust pisiperele neil vist pole, läheduses üürib korterit rebane. Pardimunad on tema maiusroog.

See kevad tuli jälle teisiti. Prääks-prääks ja teisiti.

Ah Teie tulete mind sinatama!

Ilma loata ei sobi kellegi privaatsfääri tungida

Kirjutasin jälle ühe kirja. Elektroonilise, nagu tavaliselt. Saatsin selle austatud isikule, keda ma ei tunne. Kaalusin ja mõõtsin igat sõna, mille teele lähetasin, sest võõrale tuleb ju endast hea mulje jätta. Tuleb olla viisakas. Igiammune viisakusreegel nõuab, et võõra poole pöördutakse teietades. Kirjutasin lausa "Teie", suure T-ga, et kindlam oleks. Veidi aja pärast saadeti vastus. Pikk ja põhjalik kiri, muidu igati lugupidavas toonis, ent algusest lõpuni sina-vormis. Ainult "sina", väikese s-iga.

See polnud kaugeltki esimene kord. Olenemata sellest, kas suhtleme suuliselt või kirjalikult, kipuvad võhivõõrad mind tihti sinatama. On see järjekordne "uus normaalsus"?

Ei teagi, kust selline krooniline sinatamine pärineb. Kas süüdistada tuleks inglise keelt, mis paratamatult meie ugirmugrilist emakeelt mõjutab ja sugugi mitte meeldivas suunas? Inglise keeles öeldakse tõepoolest ainult you, "sina" ja "teie" jaoks puuduvad eraldi sõnad. Aga see ei tähenda kaugeltki, et kõik Briti impeeriumi rahvad kogu aeg sinatavad.

Inglise keeles on sinatamine võrdne eesnime kasutamisega. Teietamine väljendub skeemis tiitel+perekonnanimi. Kusjuures tiitleid, millega pöörduda, leidub hulgaliselt: Mister, Missis, Miss, Doctor, Professor, Judge, General, Admiral, Captain, Lady, Lord jne. Muidugi tuleb esmalt teada, mis tiitlit inimene kannab, aga Mr ja Mrs päästavad igas olukorras. Samas ei peeta üldiselt ebaviisakaks, kui küsida daamilt "Is it Miss or Mrs?" Samuti kuuluvad aupaklikku teie-kategooriasse "Yes, sir" ja "Yes, ma'am". Kui härra Smith ütleb: "You can call me John!", alles siis minnakse sina peale.

Võib-olla on sina-tõbi liikvele pääsenud ka seetõttu, et ei taheta või suudeta teha vahet ametlikul ja mitteametlikul kõnepruugil. Kõik peavad olema justkui põlised semud. Pealegi on nende kahe erineva stiili vahel pendeldamine tülikas ja nõuab mõtlemisvaeva. Formaalses ja mitteformaalses kõneviisis kasutatakse ju sageli hoopis erinevaid sõnu ja väljendeid. Näited kolmest keelest:

Tere päevast, härra, kuidas teil läheb? - Tšau, mees, mis teed?

Good afternoon, sir, how are you? - Hi, man, wazzup?

Bonjour Monsieur, comment allez-vous? - Salut mec, tu vas bien?

Nagu näha, ei kattu auväärset võõrast ja mitte vähem auväärset sõpra kõnetades ükski sõna.

Teietamine sai alguse kuninglikest õukondadest ja aadlikodadest ehk aristokraatlikust ringkonnast, kus hierarhia ning seda kajastav ja ohjav etikett olid ülimalt tähtsad. Matsirahvas on alati vaid sina peal olnud. Keskmise eestlase soontes ei voola tilkagi aadliverd, mistap on tulnud see peen "sakste keel" muu seas omandada.

Lisaks sinatamisele kasutatakse meil ametlikus suhtluses liiga palju ka eesnime. Tunnen lausa ebamugavust, kui võhivõõras alustab mulle saadetud kirja rõõmsa hõiskega: "Tere, Marek!". Milline barbaarsus! Ehkki eesti keeles ei ole kohatu kutsuda võõrast eesnimega, tundub see mulle siiski pisut veider. Eesnimi on isiklikum kui perekonnanimi ning seetõttu ei pea ma päris sobilikuks pöörduda Jüri või Mari või Saša poole, kui ma teda elusast peast kohanud pole.

Paljast "terest" piisab täiesti, ka asesõnade vältimine on omal kohal, kui väga teietada ei taheta. Umbmäärane pöördumine tundub viisakam, sest võõraga suheldes on oluline distantsi hoida – ja mitte ainult koroona-ajal. Ka emotsionaalne distants peab paigas olema.

Võhivõõra inimese sinatamine on samaväärne tema kallistamisega. Igaühel on endiselt õigus privaatsele sfäärile, tühipaljas semutsemine on labane. Aga jah, pean siiski kahetsedes möönma, et ilmselt olen vanaaegseid kombeid imetledes moodsale ajale jalgu jäänud ning torisevaks konservatiiviks muutunud.

Mis seal ikka, peab EKRE-ga liituma.

Terrorism päästab elusid

Kes ei ohverda midagi, raiskab palju

Me elame imelisel ajal. Inimhing on väärt rohkem kui kunagi varem. Pandeemia tõttu on sisuliselt kogu maailm suletud ainult selleks, et päästa elusid. Isegi turumajanduslikul masinavärgil võeti tuure kõvasti maha, tervis sai üleöö tähtsamaks kui majanduskasv. Võimukandjad avastasid järsku, et elu pühadus kaalub üles kõikvõimalikud kriisid, mis ühiskonna sulgemisega vältimatult kaasnevad. Fantastiline!

Aga inimesed on kurnatud, pahurad ja närvilised. Segadus maailmas peegeldub kaosena hinges. Piirangud näivad paljudele ebaõiglaselt karmid või suisa mõttetud. Ometi on juba antiikajast peale olnud karantiin ja liikumispiirangud kõige tõhusamaks vahendiks nakkuste vastu võitlemisel. 18. sajandi lõpus lisandus veel üks abinõu – vaktsiin. (Tõsi, esialgu korraldati kaitsepookimisi vaid rõugete tõrjumiseks.)

Eestimaalastel pole aga üldse põhjust kõva häälega nuriseda, sest Eestis pole pandeemia vältel kordagi kehtestatud liikumispiiranguid. Mis toimub mujal Euroopas? Poes võib käia vaid riikliku loa alusel. Mõni juhtub korraks pargipingile hinge tõmbama – ja kui politsei seda näeb, järgneb kohe kopsakas trahv. Rahvakogunemisi aetakse laiali sõjaväe ja veekahuritega. Isegi Brüsselis, Euroopa südames. Paistab tõesti, nagu katsetaks demokraatlikud riigid vahelduseks diktatuuri laskemoona. Aga ikka elu ja tervise nimel!

Pixabay

Mugavused ajavad kiirelt lolliks. Kes kõiksuguste mõnude ja hüvedega harjub, ei loobu neist enam vabatahtlikult. Heaolu on paraku haruldane nähtus. Kui tervis on korras, sissetulek paras ja meeleolu viimase peal, siis see on täiesti ebanormaalne! Elu toob kaasa kannatusi. Õnneks on kannatuste hulk aegade jooksul tänu teaduse ja ühiskonna arengule tublisti vähenenud. Veel sada aastat tagasi surdi massiliselt tiisikusse ja tüüfusesse, jõhker tamp vabrikus, raudteel ja põllul murdis sõna otseses mõttes konte. Paljud elasid äärmises viletsuses, pidevat nälga kannatades. Ei mingeid toimetuleku-, puude- ega lapsetoetusi. Aga inimene tahab ju ikka rohkem, kõigest heast on alati puudus. Ja kui veel natuke vabadust vähemaks võetakse...

Suures segaduses kiputakse oma hädasid üle dramatiseerima. Räägitakse sõjast viirusega, koroona olevat meie aja katk. No mis sõda meil õieti käib? Magusa mee ja sularasva peal elanud inimesed pole õiget sõda näinudki. Samuti pole koroonapandeemia kuidagi võrreldav keskaegsete katkupuhangutega, mis viisid mõnel pool tihedalt asustatud linnades ja külades hauda sageli üle poole elanikkonnast. Ja kus on see kurikuulus politseiriik? Eks muidugi - kui teatrid on kinni, tehakse draamat kodus ja tänaval.

Riik püüab rangete piirangutega päästa kodanikke, aga mõned kodanikud arvavad, et piirangud on kehtestatud hoopis nende ahistamiseks. Selline mõtteviis näitab, kui laialdaselt vohab meil egoism – hullemini kui koroona. "Ma ei saa maskiga hingata", "Ma tahan teistega lähedalt suhelda", "Ma tahan pidutseda ja reisida" – väike valik põhjendusi, miks piirangud on paljudele vastukarva. Mina, mina, mina... Aga kus on meie?

Jah, maskide kandmine on veidi ebamugav, distantsi hoidmine tüütu ja kodus passimine üksluine. Aga ainult endale mõeldes ei saa täisväärtuslikku elu elada. Tuleb mõelda ka teistele, seada kellegi teise vajadused kõrgemale enda omadest. Ühiskond ei koosne egoistidest. Tugev ühiskond püsib koos tänu solidaarsusele. Üheskoos kannatada on päris talutav.

Hirmus on lugeda piiranguid kritiseerivaid kirjutisi, mille tuuma võib kokku võtta sõnadega: las vanad surevad, peaasi et noored saaksid lõbutseda! Ka rauga elu on püha.

Aeg-ajalt tuleb üht-teist ohverdada, sest hea eesmärgi nimel tehtud ohverdus pole kunagi kaotus. Kes mõnda aega paastub, oskab hinnata toidu väärtust. Kes loobub lühikeseks ajast mõnest mugavusest, tunneb sellest hiljem palju suuremat rõõmu. Vahel tuleb lausa raskusi otsida, et iseennast tundma õppida, karastada vaimu ja meelt.

Koroonapiiranguid võib ju tajuda riiklikult organiseeritud terrorismina, mille tegelik eesmärk on röövida kodanikelt vabadus, ent samavõrd on tegemist altruismi tuleprooviga. Kas suudame oma isekusest üle saada? Kas raatsime loovutada killukese oma priiusest, et päästa kellegi elu?

Vabadus on tõesti kallis ja kergesti purunev vara, kuid inimene, kes kardab pidevalt seda kaotada, ei saagi vabana elada.

Laibad on rasked

Näkkide laul kõlab ka viis aastat hiljem uimastavalt

Surnumatjana tegutsedes olen avastanud, et laibad kaaluvad rohkem kui elusad olendid. 150-kilone mehemürakas kaalub krematooriumisse jõudes vähemalt pool tonni. (Sellepärast ongi surnuautol kogu aeg rehvid lödid.) Isegi kassikorjus tundub hoopis raskem kui nurruv ja ringi kargav karvakera. Milles asi? Surnukehadesse salvestub kogu eluraskus, piin ja valu?

Pixabay

Elu on mõistatus, surm lahendus. Inimene kardab vikatimeest, aga samas otsib närvikõdi. Mis kõditaks veel paremini kui mäng surmaga? Massikultuur on täis laipu. Menukates hollywoodikates lüüakse ühel või teisel moel mättasse sadu tegelasi. Ka kõikvõimalikud krimkad, mida ilmub lakkamatult virnade viisi, rahuldavad rahva loomulikku vajadust närvikõdi järele. Teame, et iga elu katkeb lõpuks ja seetõttu on pagana huvitav vaadata, kuidas teiste elud katkevad. Ennevanasti otsiti põnevust võllamägedelt, kus kurjategijaid avalikult hukati. Nüüdsel ajal piisab vaid avada raamat või lülitada sisse telekas – ja vikatimees irvitab vastu.

Krimka on absurdne žanr. Ühest küljest jõle, täis vägivalda ja surma, teisalt meelelahutuslik ja omamoodi lõbuski. Need kaks kokkusulanud vastandlikku poolust – tõsidus ja mängulisus – paelusid mind sedavõrd, et tahtsin ka ise üht krimilugu kirjutada. Tõsi küll, esialgu asusin sepistama hoopis õudukat. Aga kusagil poole peal mõistsin, et Stephen Kingi minust ei saa, ja lugu võttis psühholoogilise põneviku kuju.

Kirjutasin raamatu näkkidest. Rahvaluules esinevad näkid enamasti uppunute vaimudena. Nad kiusavad ja ahvatlevad elavaid ning viimaks hukutavad. Näkk, taltsutamatu looduse ja inimteadvuse ebamäärase tsooni kehastus ilmub eikusagilt, hullutab ja hirmutab. Kusjuures, näkid ei pea olema tingimata noored neiud. Nad võivad olla ka mehed. Sellele rahvaluulelisele vundamendile rajasingi oma raamatu.

Erinevad ideed, mis mu peas tiirlesid, tihenesid kõhedaks looks. Puudus vaid üks impulss, viimane tõuge, et lugu veerema lükata. Mu silme ette ilmus kurjategija kuju: intelligentne, karismaatiline ja kuratlikult külmavereline. Sarmikas lurjus. Just tema ongi see, kes tegevust käigus hoiab. Ta on näkiloo süda. Üksteise järel siginesid ka teised tegelased. Pätid ja pühakud, jälitajad ja jälitatavad, kaunitarid ja koletised.

Kirjutama asudes sai kohe selgeks, et lugu tuleb naistekeskne. Maia, Iris ja Lara kannavad tegevustikku oma õrnadel õlgadel. Artur, Ülo, Hando ja Karl-Ervin jäävad pigem tagaplaanile. Ent ometigi on just Artur, 16-aastane ülimalt intelligentne noorhärra ja ühtlasi võimas naistemagnet see fookus, kuhu kõik valguskiired koonduvad. Ta ei tüki esile, kuid tema salapära hõljub algusest lõpuni loo kohal. Kes ta selline on? Mida ta kavatseb?

Esialgne pealkiri – “Sireenide saladus” – tundus liiga labane. Väheke mõõtnud ja kaalunud, leidsin, et loole sobib pealkiri, mis oleks korraga esteetiline ja mõistatuslik nagu Mona Lisa naeratus. Tiitellehele ilmus: “Seal, kus näkid laulavad”.

Kui käsikiri sai valmis, mõtlesin: olen küll igasugust jura kirjutanud, aga no sellist jura annab ikka otsida! Jah, ma ei arvanud „Näkkidest” kuigi hästi. Ehkki tagantjärele olen hakanud oma raamatu peale pisut leebema pilguga vaatama, ei saa ma seda siiski täiesti kordaläinuks lugeda. Puudused jäävad ikka silma – määri või prillid rasvaga kokku.

Paraku juhtus, et minu kõige kehvem raamat sai ühtlasi kõige popimaks, loetumaks ja auhinnatumaks. Mis parata, elu on ebaõiglane. "Seal, kus näkid laulavad" tuli trükikojast välja täpselt viis aastat tagasi, 23. märtsil 2016. Kui mu arvepidamine vähegi paika peab, on „Näkke” müüdud selle ajaga üle 1700 eksemplari, e-raamatud kaasa arvatud. Tubli tulemus, sest sageli on juturaamatute puhul isegi 500 eksemplarist raske lahti saada. Mis toimub?! Hea reklaam? Prominentsed soovitajad?

Ilmselt on "Seal, kus näkid laulavad" kooskõlas aja vaimuga. Romaan räägib hirmust, hullumeelsusest ja inimestega manipuleerimisest. Kuidas psühhopaadid enesele ohvreid valivad? Nad ajavad väljavalitu segadusse. Kes on segaduses, ei saa enam aru, mis on õige ja mis vale. Nõnda ongi ta küps manipuleerimiseks. (Poliitpropagandistid ja vandenõuteoreetikud kasutavad täpselt sama arsenali.)

Ega ma isegi patust prii ole. Ka mina manipuleerin lugejaga, ajan kärbseid pähe, juhatan valedele jälgedele, hirmutan ja hullutan. Mulle meeldib, kui lugeja on segaduses ega taipa, mis temaga tehakse. Just siis, kui ta arvab, et on tõele jälile jõudnud, hüppan põõsast välja ning virutan talle seljatagant labidaga pähe. (Tollesama labidaga, millega ma haudu kaevan.) Puänt ja piraki! Oi, kuidas mulle meeldivad ootamatud lõpud!

Ka mina olen psühhopaat.

Samal teemal:

Mõni sõna näkkidest, auhindadest ja suurest kunstist

Maarahva pühaku igavene teekond Kuule

Lühikesi lisandusi müütilise poeedi elukäigule

Kristjan Jaak Petersoni sünnist möödub 220 aastat. Selleks, et kirjeldada tema tähtsust Eesti kultuuriloos, tuleb kasutada ainult ülivõrdeid ja positiivseid omadussõnu. Ometi ei teata tema üürikeseks jäänud elust kuigi palju. Ei tea sedagi, kas kombekam oleks tema nimeks kirjutada Christian, Kristian või ikka nii, nagu üldiselt kombeks – Kristjan. (Jään siinkohal viimase juurde.) Kes ta ikkagi oli, see meie Krissu?

Tema pere oli pärit Mulgimaalt, aga elas tollases Liivimaa pealinnas Riias. Tema isa lõi kella Jakobi kirikus, mille müüride vahel käis koos eestlaste kogudus. Kristjan õppis Tartu ülikooli usu- ja filosoofiateaduskonnas. Teada-tuntud on tema jalgsiretked Riiast Tartusse. Luuletas. Leitud on 21 eestikeelset ja 3 saksakeelset luuletust (ehk kirjutas ta neid rohkem?). Tegi kaastööd saksa teadusväljaannetele. Noorest east hoolimata oli vägev polüglott, kes oskas vähemasti 16 keelt. Nimetas end maarahva laulikuks. Kahekümne ühe aastaselt suri tiisikusse. Kõik.

Üks Petersoni avastajaid ja "elluäratajaid", Gustav Suits kirjutas, et noort luuletajat olevat "Riia tänavail liikumas nähtud, seljas laia nahkvööga talupojakuub, õlgadeni ulatuvad juuksed tuules lehvimas". Just sellisena ongi Peterson rahvalikku teadvusse sööbinud. Kas mulgi kuue kandmine tähendab, et ta oli rahvuslikult meelestatud või ei olnud tal lihtsalt midagi muud selga panna? Kas ta käis tõesti vaid kondiauru jõul Tartu ja Riia vahet või istus vahel mõne talumehe vankrisse ka? Oli tal kirglikke armulugusid? Kas ta uskus siiralt ja vankumatult, et eesti rahval on tulevikku?

Hetk Kristjan Jaagu seltsis
Foto: Alar Madisson

Kui fakte napib, tuleb tühimikud kinni toppida fantaasiaga. Ja miks ei võiks poeedi eluloo kirjutamisel tarvitada poeesiat? Varalahkunud geeniuse ümber tiirlevad paratamatult oleksid-poleksid. Tiisikus on enneaegselt hauda viinud mõnegi andeka sõnaseadja. See hirmus tõbi kimbutas ka Tammsaaret. Mõelgem: kui haigus oleks temast jagu saanud, poleks "Tõde ja õigust", "Kõrboja peremeest" ega "Põrgupõhja uut vanapaganat". Eesti kirjandus oleks siis nagu piibel ilma evangeeliumiteta. Võib vaid ohata, mida kõike oleks Peterson loonud, kui ta oleks elanud sama kaua kui tema kuulsad kaasaegsed – Puškin (kes suri ka küllaltki noorelt, kuid elas siiski Petersonist 16 aastat kauem) või Goethe (kes venitas välja suisa 82 aastat). Oleks meil siis päris oma "Jevgeni Onegin" või "Faust"?

Petersonilike isikute kohta öeldakse, et nad on oma ajast ees. Neis oludes, mis kakssada aastat tagasi valitsesid, ei saanudki maarahva seast võrsuda kirjanikke, kunstnikke ega heliloojaid. Peterson oli esimene pääsuke, kuid päevasooja ta veel ei toonud. Tal polnud kohalikku publikut, ta oli lugejateta luuletaja. Enesele teadmata suri ta märtrina nagu täisverelisele pühakule kohane. Jah, ka paganad ja luterlased vajavad pühakuid, keda kummardada. Eestis on terve plejaad kirjanikke-luuletajaid, keda ümbritseb pühaku nimbus, Peterson seisab esireas. Pühakud on aga plastiliinist, igaüks võib neid oma kujutlusvõime järgi kujundada.

Talupojakuub ja lehvivad juuksed kuuluvad iseenesest mõistetavalt tüüpilise romantismiaja kangelase tunnuste hulka. Petersoni kuvandis võib näha romantilise mässaja jooni. Sedalaadi tüüpide tuntuimaks esindajaks on lord Byron, tunnustatud poeet, kes tormas võitlema kreeklaste vabaduse eest ning kaugel maal ta ka suri – tõsi, mitte türklase mõõga läbi, vaid hoopis halltõppe ehk malaariasse. Peterson ei olnud priiusesõdur, sakste ülemvõimu vastu ta ei hakanud. Ent ometi tõuseb ta ajaloohämarusest barrikaadile kui maarahva eestkõneleja, julge üksik hunt, kes kuu poole uludes nõuab eesti keelele võrdset kohta suurte kultuurkeelte seas: "Kärgatab pikne – ja metsad on vait: laulja on tõstamas oma hääle, valamas suusta laulukaste. Ja tema ümber, vait kui merekaljud, rahvad on kuulemaies.”

Aga Peterson armastas ka vägijooke. Küllap nähti teda vahel Tartu tänavail ringi laaberdamas ja Kassitoomel viinauima välja magamas. Kainelt sepistas astraalseid värsse, täis peaga leelotas lorilaule. Sellisena koperdab ta meie ette kui elunautleja, huligaan ja parmude kaitsepühak. Tartu vaim ilmutab end sageli purujommis prohveteile, Peterson pole siin erand. Luuletuses "Jaagupi kiriku kikkale" nimetab Peterson Tartut koguni Muusade Linnaks. (Ilus lipukiri, mida kõlbab kasutada rööbiti Heade Mõtete Linnaga.)

Siiski näib, et noor poeet ei leidnud muusasid üksnes munakivitänavailt, vaid ka õieehteis karjamaalt. Lembeluuletuses „Karjaste laul” laotub idülliliste looduskirjelduste taustal lahti magus armulugu kahe karjapoisi vahel. Ühel neist nimeks Alo, teisel Jaak. "Mina aga lendan Alo palge vastu suukest otsima... Mina aga magan oma Alo süles – nõnda armas Alo! Olen mina õnnis, sest mu Alokene armastab mind ikka." Kuidas need pikantsed värsid, mis tolles ajas ja olustikus mõjuvad lausa ennekuulmatult, sobivad kokku rahvuskonservatiivse kuvandiga Petersonist kui õilsast maarahva laulikust? Ei sobigi. Peterson võiks olla vabalt kodumaine geiikoon.

Ood „Kuu” sisaldab nelja kuulsat värssi, mis on eestlastele pühamad kui meieisapalve: „Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida.” Nende värssidega kirjutas Peterson alla iseenda pühakuks kuulutamise aktile. "Kuu" on valminud arvatavasti 1819. aastal. Samal aastal kaotati Liivimaal pärisorjus ning sündis Johann Voldemar Jannsen. Iseseisva Eesti riigini jäi veel 99 aastat.

Peterson – erinevalt Juhan Liivist – ei näinud ette iseseisva riigi tulekut. Ta unistas, nagu luuletajad ikka, millestki kättesaamatust. Elu viimasel aastal ei kirjutanud ta enam eesti keeles. Kas ta kaotas usu maakeele väkke? Tahtis temagi talupojakuue saksa ülikonna vastu vahetada? Peterson polnud kindlasti üdini rahvuslane (sellist mõistet tollal ei eksisteerinudki). Rahvuslik ärkamine seisis veel kaugel ees.

Erakordne keelteoskus on tunnistus sellest, et Peterson võis olla – ja ehk oligi – kosmopoliit. Tahmane talutare oli temasuguse haardega inimesele liiga kitsas. Tänapäeval tegutsevad sarnaste vaimuannetega isikud rahvusvahelises teadusrühmas, ajavad asju ÜRO või Euroopa Liidu juures ning suunavad diplomaatidena ajaloo kulgu. Tema luuletusi lugedes ei teki muljet, nagu oleks ta oma päritolu üle uhkust tundnud. Neis luuletustes pole ängi ega masendust, vaid pisut lapsemeelne igatsus kasvada suureks, suuremaks saatusest, maast ja ajast.

Tegelikult oli Kristjan Jaak ju lihtne poiss. Nüüd seisab ta kivistununa seal Toomemäel, muistses hiies, ja vahel käivad luuletajad salaja talle oma värsiridu ette lugemas. Seal ta seisab, korraks peatunud igavene rändaja, jäme kepp ühes ja tundmatu raamat teises käes ning kõhn märss üle õla. Ta ei naerata, ainult mõtleb ja unistab. Palju on veel käia, palju on veel teha. Mulgi kuub pigistab, aga juuksed lehvivad ikka tuules.

Kuida võiksin ühekorra suurt luua, kui ma suurt armastust ei ole tunnud?

Oskar Lutsu "Soo" on unustatud kirjanduspärl, mis väärib taasavastamist

Tsaariaja lõpp tõi Eesti kirjandusse peotäie pärleid, mille sära pole endiselt tuhmunud. Kas on võimalik ette kujutada kodumaist teatrit, kui poleks Kitzbergi "Libahunti" (1912) ega Vilde "Pisuhända" (1913)? Tuglase "Popi ja Huhuu" (1914) küündib lausa maailma novellistika tipptasemeni. Selle perioodi luuleparemikku sisustavad Suits ("Kerkokell", 1913) ja Under ("Ekstaas", 1917), Juhan Liivi viimased ja Ernst Enno esimesed luuletused. Varakult, vaid 34-aastaselt lahkunud Jaan Oksa emotsionaalsed, omamoodi mässumeelsed novellid, millest vaid väike osa ilmus kogumikus "Tume inimeselaps" (1918), on paraku unustusse vajunud. Sama saatus on tabanud ka Lutsu "Sood" (1914), ehkki saatus võib ju pöörduda...

"Soo" on Oskar Lutsu teine proosateos pärast "Kevadet". Üle pika aja anti see taas uustrükina välja, stiilses kujunduses, järjehoidjaga ja puha. Eelmine kordustrükk ilmus juba õige ammu: 1953. Samal aastal lahkus Luts siitilmast. (Ei saa ütlemata jätta, et ta pidas vastu paar-kolm nädalat kauem kui vana mõrtsukas Stalin.) Miks vahepeal "Soo" väljaandmist vajalikuks ei peetud, on raske öelda. Ehk oli teose väärtus vastsete põlvkondade silmis langenud? Jäme eksimus! "Soo" on endiselt kõnekas, eriti mõistmaks tsaariaja lõpuaastatel toimunud nihkeid Eesti külaühiskonnas.

Teose peategelane on noor kunstnik Toomas Haava, kes Pariisist naasnuna hulgub jälle kodumail ja seab täditütre pööningul sisse oma "ateljee". Kui ta satub kogemata kombel teispool sood asuvas majakeses elava tahumatu tüdruku Metskassi juurde, algavad sekeldused, mis võtavad noormehe jaoks lausa ohtliku pöörde. Püssid pauguvad, haavlid lendavad ja laukad korisevad...

Lutsule heideti eluaeg ette seda, et tal puudub fabuleerimisoskus ehk tema teostes pole korralikku lugu. "Sooga" tõestab Luts vastupidist. Põnev sündmustik ja pingeline tegevus – kaasahaarava teose saba ja sarved – on siin täiesti olemas, jutustuses pole ainsatki ebamäärast komponenti ega liigset tegelast, ei valgu see lugu üle ääre ega jää põhja peale hapnema. "Soo" rahuldab ka põnevuskirjanduse austajaid, ehkki kõikvõimalikke krimkasid ja kõhedikke ilmub niigi hunnikute viisi (andku jumalad andeks, minagi olen neisse hunnikutesse oma rasvase jao kühveldanud!). Nagu Lutsu puhul ikka, tegutsevad "Soos" ilmekad tegelased, ehkki vast mitte nii värvikad nagu "Kevades", "Tagahoovis" või "Vaikses nurgakeses". Värvigammast olulisem on aga karakterite elulisus, võrratu ehedus, mida igal leheküljel saab tunda.

Sarnaselt Toomas Haavaga suundusid mõnedki Eesti kunstnikud 20. sajandi alguses õppima või niisama logelema välismaale, peamiselt Prantsusmaale. Samal ajal hakkasid nooreestlased energiliselt reformima Eesti kultuuri, mille eesmärk kajastus kristalselt Gustav Suitsu üleskutses: "Jäägem eestlasteks, aga saagem ka eurooplasteks!". Rahvuslik ärkamine oli toimunud, nüüd tuli ka suur ja särav Euroopa kuidagiviisi nõgisesse talutarre tuua. Eestimaal alustasid esimesed kutselised teatritrupid, kõrgemat haridust (ehkki mitte veel ülikooli tasemel) hakati andma ka naistele.

"Soos" esindavad uusi trende arglik ja lihtne talupoiss Jannu, kel on kindel plaan näitlejaks saada (ta kirjutab ka agaralt luuletusi), ning preili Martinson, kelle linlik haridus ja peened kombed on teravas kontrastis tema koduküla endisaegsete kommetega. Neil, kes uute tuulte järgi purjetavad, pole kunagi lihtne. Aga Toomas – olgugi et muidu üsna sümpaatne 29-aastane noormees – ilmutab kolkaküla asukate suhtes selget silmakirjalikkust. Jannu luuletusi peab ta kunstiliselt küündimatuiks ja tema unistust näitlejatööst naiivseks. Tooma arvates peab Jannu jääma kodukülla ja tegema ausat mehetööd. Ta ise pole aga sugugi nii andekas kunstnik, nagu ennast paista laseb. Toomas on samasugune madalat päritolu poiss nagu Jannu, ent ilmas ringi rännanuna on tal põhjust nina püsti ajada ja rind kummi lüüa. Tema on ikkagi teistest parem!

Ka preili Martinsoni põlgab ta ära. Miks parajalt sakslik, kuid ikkagi heatahtlik neiu talle ei sobi? Näha on, et Toomal pole tegelikult sellist hariduslikku pagasit ja avarat silmaringi nagu preilil. Noormees kardab talle alla jääda. Kui preili võtab arutluse alla naiste õigused, mis oli tol ajal kõikjal Euroopas kuum ja vastuoluline teema, kukub Toomas temaga vaidlema. Mees ei saa ikka naisega võrdne olla, leiab noor kunstnik. See seisukoht ei kõiguta siiski preili Martinsoni kiindumust põikpäise Haava-härra vastu. Aga huvitav küll: vaidlused naiste õiguste üle ei ole enam kui sada aastat hiljemgi vaibunud. Ja endiselt näib, et just vähem haritud mehed kipuvad nägema kõrgemalt haritud naistes eksistentsiaalset ohtu iseendale. Ühest küljest loogiline, teisalt kurb.

Toomas veetleb naisi kõigist iseloomuvigadest hoolimata – sest tal on võime naisi lõuendile põlistada. Täditütar Liis ja Hilda, see Metskass ei jää noormehe võludele immuunseks. Aga Liis on juba abielunaine ja Metskassi ümber tiirleb lausa kaks peigmeest, Jannu ja Madjak. Viimane neist on tugeva kondiga jõhkard, kes ei kohku ka mõrtsukatöö ees, et ainult oma tahtmist saada. Vägivaldne mühkam, kellele on naisi vaja ainult ülearuse testosterooni väljavalamiseks. Madjakuga seoses toob Luts sisse järgmise kõneka teema, mis on kahjuks tänini päevakorral: koduvägivald. Kuidas pääseda vägivaldse mehe eest, kellele kurta, kuhu minna? Häid lahendusi nagu ei paista. Madjakuga silm-silma vastu sattudes avalduvad Toomas positiivsed jooned: julgus, põhimõttekindlus, aga ka vembumehelik kujutlusvõime. Ja viimaks: õiglane omakohtumees ja kättemaksuingel.

Teose algne pealkiri oli "Kirjutatud on..." - viide pühale sõnale, piiblile. Teise Moosese raamatu kahekümnendas peatükis loetletakse muu hulgas üles kümme käsku, mida tubli usklik täitma peab. Jumalasõna ütleb selgelt: "Sa ei tohi tappa!" Aga kui muud üle ei jää? Armastuse pärast võib ju ikka tappa, sest Jumal on armastus. Või ei tohi ka sedaviisi?

Lutsu usulised mõtisklused jäävad sageli tähelepanuta, teatakse teda ju ikkagi kui humoristi. Tema tegelased ei ole aga jumalakauged paganaidud, sügaval sisimas pesitseb neil ristiinimene oma valuliku elutunnetuse ja moraalsete dilemmadega. Kes tahab Lutsu teisest küljest tundma õppida, võiks üle lugeda selle "Kevade" katkendi, milles Arno Tali näeb nägemust Jeesusest. (Filmis midagi sellist polnud ega saanudki olla.)

Soo – antud juhul ühe ilusa järve kinnikasvanud osa – mängib keskset rolli inimlike ja taevaste kapriiside virvarris. Ta on nagu müütiline elukas, mingi määratu koletis, mis enamasti tukub, kuid võib vahel ka üles ärgata, kui mõni inimene ta turjal tallama satub. Soo on ettearvamatu, mitte otseselt vaenulik, kuid harva sõbralik. Teda ei saa vangistada ega taltsutada, temaga koos tuleb lihtsalt elada. Aga kui talle mõni saladus avaldada – neid patuses inimhinges ikka leidub –, siis hoiab ta seda truult aegade lõpuni.

*

"Soo" uustrükk anti välja lihtsal põhjusel: viimaks on selle põhjal valminud ka film. Aga jummal teab, millal need helendavad kaadrid viimaks kinolina hellitama pääsevad. Kohati mõjubki raamat filmi reklaambrošüürina – kenad fotod võtteplatsilt annavad aimu, mis publikut ootab. Kusjuures raamatu kirjastaja, müüja, filmi tootja ja kinoketi omanik kuuluvad sama ettevõtte alla. Nimetagem seda kapitalistlikuks totalitarismiks. Ent kui film aitab "Soo" unustusehõlmast tagasi tuua, on ju kõik ornungis.

Kiiduväärt, et toimetuskolleegium on jäänud truuks algsele trükile ning lutsulikku teksti ei ole hakatud ÕS-iga jõhkralt hööveldama. Mõnus murdekeelsus ja kohatine grammatiline "vigasus" rikastab ilukirjanduslikku keelt.

Lutsu rehabiliteerimine on aga endiselt pooleli. 1939. aasta kirjandusõpikus öeldi: "Lutsu ei saa üldiselt hinnata siiski kõrgemalt kui rahvakirjanikuks". Paarikümne aasta eest ilmunud kirjanike leksikonis ei peetud Lutsu üldse omanimelise peatüki vääriliseks. Paraku on populaarsus mõne kirjatundja jaoks endiselt kuritegusid raskendav asjaolu. Oh, kui raske on teha vahet rahvalikkusel ja matslikkusel! Aga peen maitse – vaat selle tunneb kohe ära, see lausa kargab halli massi seast esile ja õnnistab erudeeritud ajuollust.

Luts ise nentis tagasihoidlikult: "Suuri ja raskeid raamatuid ma kirjutanud ei ole ja ei tahagi kirjutada. Mis tarvis uhkeldada?" Ka "Soo" pole suur ega raske, kuid seevastu on ta mitmekihiline nagu kapsapää. Teos, mille tiitellehel seisab ujedavõitu žanrimääratlus "novell" (pigem ikka jutustus), peidab erinevaid ladestusi, igaühele midagi. On, mille üle arutleda ja kellele kaasa elada. Loodetavasti toob kadunud poja tagasipöördumine lugejatele hulgaliselt rõõmu. Jätkugu seda vähemalt sajandiks.

*

Aur, niiske ja külm nagu ärmatis, heljub soo pinnal. Kaugemal eksivad viirastuslikud varjud. Kelle varjud te olete, eksivad mehikesed? Või ei olegi teid; olete ainult minus eneses? Jaa, aga kelle läkastav kurk see on, kes sääl praegu röginaga ümbrust täidab? Mis? Kõik minus eneses?

Pliidiraud ja pulmavoodi

Mis on normide alus ja kes selle määrab?

Kõigi asjade mõõt on inimene. Just nõnda olevat öelnud antiikkreeka filosoof Protagoras. Seda mõttetera armastatakse tänapäevalgi korrutada, kui arutluse all on individuaalsed väärtused ja liberaalne relativism. Lihtsamalt sõnastades: iga inimene on kordumatu isiksus, kelle eripäradega tuleb igal juhul arvestada, olgu teemaks haridus, tervis või rõivamood.

Ka kuulus Platon seletab eelkäija mõtet lahti samal moel: nii, kuidas asjad minule näivad, nõnda nad ka on. Kui sama nähtust mõistetakse erinevalt, ei tähenda see, et üks osapool tingimata eksib. Mõlemal võib õigus olla. Ometi – nagu igaüks on omal nahal kogenud – ei taha tülitsevad asjaosalised kunagi lihtlabase viigiga leppida. Vaidluses peab ju tõde selguma!

Pliidiraua ja pulmavoodi põhiline sarnasus seisneb selles, et mõlemad peaks olema tulised. Aga pliidiraual lesides möödub aeg palju-palju aeglasemalt kui pulmavoodis. Seda nimetatakse suhtelisuseks. Tõde sõltub taustsüsteemist, tahame või mitte. Ühe õnn on teise õnnetus. Ja vastupidi. Ei jätku kõigile õnne, mõni peab vahel õnnetu ka olema. Kusjuures selleski vallas on kõik suhteline. Sõdur, kes saab lahingus haavata, on õnnetu, eks? Aga samas ei pea ta edasistes – võimalik, et verisemates – lahingutes osalema. See on ju õnn!

Pixabay

Igal pool ja igal ajal leidub neid, kes tahavad kõigile sama puuga mõõta. Kui rahvamass on ühetaoline nagu tikud topsis, on neid lihtsam valitseda. (Diktaatorite unelm!) Oleks ju imetore, kui füüsilised, intellektuaalsed ja emotsionaalsed vahed kodanike vahel oleks pisikesed, siis ei peaks igaühe soovide, tahtmiste ja veendumustega arvestama. Mis siis viga õpetajal õpetada, kui kõik õpilased klassis oleks samade vaimuannetega. Kokatädilgi oleks lihtsam, kui poleks ühtegi allergikut. Arstil tuleks ravida ainult samu haigusi, müüjalt nõutaks ainult ühtesid kaupu...

Seadused, määrused, reeglid, etikett, protokoll ja muud taolised süsteemid on loodud selleks, et vormitut ja äärmiselt mitmekesist inimkooslust kuidagi ohjes hoida. Kui keegi rikub seadust, saab ta karistada. Just-just, mõistetav. Seadused on ju selleks, et kaitsta häid inimesi halbade eest. (Naiivne, aga tõsi.) Ei saa vutti taguda, kui igaüks mängiks nii, nagu süda lustib. Eeskirjadeta liiklus oleks verine kaos.

Kuid reeglid võivad ka piirata, kärpida individuaalsust, kängitseda eripärast iseloomu. Kujutage ette, kui presidendi vastuvõtule tuleb kleidiga mees. Nõrgema närviga protokolliülem saadaks ta ukselt tagasi – härra, tõmmake ülikond selga! Kui kleidike siiski lastakse punasele vaibale patseerima, pälvib ta teatraalsete ahhetuste saatel tuhandete inimeste meelepaha. Mees ei kanna ju kleiti!

Aga kui ta tahab seda teha? Kui tal on mingi sõnum, mida ta selle kleidikesega edastab? Me mõtleme automaatselt, et mees kleidis ei ole normaalne (välja arvatud juhul, kui ta on näitleja, kes mängib... keda iganes). Miks nii? Miks võivad naised pikki pükse kanda, aga mehed kleiti mitte? Kust see reegel, kust see arusaam? Harjumus ütleb, traditsioon nõuab. Aga ikkagi - miks?

Normid tekivad mõistatuslikul moel. Vahel näib, et normid-kombed-etiketid on pelgalt kiuslike inimeste väljamõeldis, et nad saaks teistele ülevalt alla vaadata. Leidub küllalt arvukas seltskond kodanikke, kes tahavad peremehetseda ja teisi orjastada. Nad leiavad selleks ikka võimaluse. Väga tihti nimetavad need suure domineerimisvajadusega kiusupunnid ennast konservatiivideks. Löövad rinna kummi ja kirevad nagu kuked. Ja truud kanad kaagutagu rõõmsalt kaasa!

Ülikonservatiivne meel ei lase vabalt elada. Aga inimene on sündinud vabana. Me pole puuriloomad, vaid metslased. Oleme määratud elama oma instinktide järgi. Ja inimese kõrgeim, puhtaim ja üllaim instinkt, mis teda loomast eristab, on muidugi südametunnistus. Selle järgi tulebki toimida.

Aga südametunnistus on ju suhteline...

Ott Tänak reostab planeeti. No kaua võib?!

Ebaeetiline meelelahutus ei saa olla rahvuslik uhkus

Eestlastel pole oma juhtidega vedanud. Kalevipoeg oli mõrtsukas ja vägistaja, Lembitu ei saanud ristirüütlitest jagu, Jannsen puges tsaarile, Päts müüs Eesti maha ja Laar – nagu rahvas ikka veel räägib – lasi põllumajanduse põhja. Ei ole meil ka spordikangelasi, kelle üle rõõmu tunda. Jalgpallurid on maailma kehvemate hulgas, suusatajad libisevad hästi ainult dopingu peal ja tagatipuks on viimase aja kõige hinnatumaks sportlaseks rallisõitja. Ah et mis selles halba on?

Vaatame rohelise mätta otsast. Keskkonnakriisi leevendamiseks plaanitakse lõpetada riiklikud investeeringud fossiilkütustega seotud projektidesse, muretsetakse liigse metsaraie pärast, tehakse massilisi koristustalguid, sõditakse tselluloositehaste ja Rail Balticu vastu. Samal ajal elatakse kirglikult kaasa kõige keskkonna-vaenulikumale spordialale. Kas siin pole vastuolu?

Pixabay

Autorallisid hakati korraldama 20. sajandi alguses puhtalt kommertslikul eesmärgil: autotootjatel oli vaja oma "jõuvankreid" reklaamida ja mis võinuks olla veel geniaalsem publikumagnet kui nende omavaheline mõõduvõtt. WRC ralli on siiamaani hiiglaslik autotootjate üritus, ehkki praeguseks on neid rallirajale võistlema jäänud vaid neli. Autospordis tähendab võistlus aga sihipärast looduse reostamist.

Ökonoomsematel sõiduautodel on kütusekulu 4-5 liitrit 100 km kohta, ralliautodel aga lausa 60-70 l/100 km. Rallihooajad on pikad, pea katkematus rodus järgneb etapp etapile (2019 oli neid 14), kiiruskatseid ligemale paarkümmend (mullusel Rally Estonial 17). Etapil sõidetakse maha üle 250 km, sõitjaid on üldjuhul rohkem kui 20. Matemaatikud arvutagu nüüd, kui palju bensiini lugupeetud ralliässad lõbu pärast põletavad.

Arvud paljastavad ebamugava tõe: meie rahvuskangelaseks on tüüp, kes süstemaatiliselt reostab planeeti! See, et Eesti mees on tulnud autorallis maailmameistriks, pole mingi uhkuse asi. Hoopis häbiasi. Kõik, mis inimest ja keskkonda kahjustab, on ebaeetiline – ka autoralli.

Aga mis siin tühja kurjustada. Kui on probleem, tuleb leida lahendus ja õnneks on see käeulatuses. Sisepõlemismootori asemele saagu elektrimootor. Kui WRC-sarjas osalevad tootjad tuleksid rajale ainult elektriautodega, oleks tegemist kiiduväärse eeskujuga. Sportlane peab nagunii eeskuju näitama, vastasel juhul on ta tühipaljas meelelahutaja. Tähtis pole ainult see, mida saavutada, vaid ka kuidas seda teha.

Kes aga arvab, et elektriauto pole piisavalt macho, siis mõelgu järele. Mis mõttes on suitsev mootor mehelikum kui elektrimootor? Kui mehel on kellad küljes, on ta igal juhul mees. Kui autol on mootor kapoti all, on see igal juhul auto. Fossiilsest kütusest ja fossiilsest mentaliteedist tuleb ükskord lahti saada, emake Maa kisendab valust.

Kujutame nüüd ette: Ott Tänak kihutab oma ülivaikse autoga Lõuna-Eesti teedel, saatjaks lehvivad sinimustvalged ja kaunis linnulaul. Tolm lendab. Aga kui see hajub, on õhk ikka puhas. Ei mingit bensuvingu ega üleliigset süsinikku. See on juba midagi, mille üle tasub uhkust tunda.

Loe ka:

Maaemal on kopsupõletik

Liblika tiivalöök

Suur tegu algab väikesest mõttest

Me elame ühepäevaliblikate ajastul. Suured teosed on kängu jäänud, klassikat rohkem ei sünni. Suurte teoste ja suurte isikute jaoks pole meie kitsas maailmas ruumi. Viisteist minutit kuulsust igaühele, see Andy Warholi mürtsuv ettekuulutus, on teoks saanud. Igaüks võib olla täht, suisa supernoova. Aga kui tähti taevasse liiga ohtralt koguneb, ei märka neid õieti keegi. Üksikud tähed säravad kõige kirkamalt. Valgust defineeritakse läbi pimeduse. Ja mis jääb järele kiiresti kustuvast tähest? Must auk.

Ometi valgustab ka väike täht ööd ja rõõmustab silma. Ka liblikad mängivad oma tähtsat rolli siin paisuvas universumis. Liblikas on paljude rahvaste uskumustes hingeloom. Meie hinge materialiseerunud kuju. Püsimatu ja habras, ent ikkagi võluv. Imeilus veel pealegi! Isegi kapsaliblikad on ilusad – lumekarva, lubjakarva, piimjad nagu tühi lõuend ja täiskuu. Pole olemas igavaid liblikaid ega igavaid hingi. Ilu on vaataja silmades, tunne tundja põues.

Pixabay

Mõnel inimesel hõljub sees uhkeldav hing nagu päevapaabusilm. Teise hing on kirju otsekui koerliblikas või pääsusaba. On salapäraseid öiseid hingi nagu silmiksuru ja rõõmsalt lihtsaid nagu lapsuliblikas. Ja on neidki, kel hing tume kui leinaliblikas. Muide, leinaliblika tiibadel on rukkilillesinine palistus. Helgus ja tumedus – ikka nad põimuvad.

Iga laps teab, mida see tähendab, kui kevadel nähakse esimesena kirjut liblikat. Tuleb kirju suvi. Kollane liblikas toob kuldse suve. (Teistel andmetel hoopis üksluise.) Vaata imet – kuidas saab mingi suvaline tiivuline putukas mõjutada kellegi saatust? Uskuda või mitte, kuid liblikaefekt toimib. Üksainus liblika tiivalöök võib vallandada maavärina või tsunami. Väikestest sammudest saavad alguse laiad teed, väikestest mõtetest sünnivad suured tegemised. Mis juhtus kord Moskvas "Meistri ja Margarita" järgi? Hooletu teenijatüdruk Annuška pillas õlipudeli maha ja Berlioz kaotas seetõttu pea – sõna otseses mõttes. Ja oligi põrgu lahti!

Liblikas on siiski paradiisi saadik. Ta tuletab meelde, et ka kole röövik võib üleöö muutuda kauniks tiivuliseks hingeks. Tuuli trotsides hõljub ta õielt õiele ja otsib ... mida? Nektarit, õietolmu, õnne, armastust? Jah, küllap seda ja enamatki veel. Tuleb üha otsida, otsida – peatumatult, sest elu on üürike. Kehad pudenevad põrmuks, aga vägi, mis nende sees peitub, jääb mingil moel ikka alles. Ükski aatom ei sure, ta moodustab teiste aatomitega üha uusi struktuure. Tähed kustuvad ja süttivad.

Miski pole kadunud, kõik on veel leidmata.

Miljon jõulukaarti, kuusteist tuhat sõna, kaks purunenud illusiooni

Suhelda tahavad kõik, aga tühi jutt ei muuda midagi

Täpselt kümme aastat tagasi, 2010. aasta detsembris, lõpetas Eestis töö viimane telefoniautomaat. Pea märkamatult sai üks ajastu läbi. Telefoniputkad kadusid tänavatelt ja keegi ei protestinud ega tõmmanud vardasse leinalippu. Mobiilid olid lõplikult võitnud. Ometi leidub mitmel pool Euroopas endistviisi neid imelisi putkasid, kus saab – nagu vanasti öeldi – traati tõmmata. Suurbritannias tehakse telefoniautomaatides iga päev keskmiselt 35 000 kõnet. Traditsiooni jõud, mis muud. Punased telefoniputkad, nagu ka punased postkastid ja kahekorruselised bussid, on ju lahutamatu osa Londoni linnapildist.

Meil jääb ka kirjakaste üha vähemaks. Kirjasaatjadki kaovad – nad kolivad riburadapidi kalmumäele. Mõni aasta tagasi teatas Omniva, et kogu aasta jooksul saadetakse Eestis ligikaudu kaks miljonit margiga kirja ja postkaarti. Poole neist moodustavad jõulukaardid. Omniva pakub klientidele ka suurepärast võimalust ise oma kaart või mark kujundada. Samas kuulen siit-sealt, et isegi vanemad inimesed on lõpetanud jõulukaartide saatmise ja piirduvad telefonikõnede või sõnumitega. Teisalt pole võimatu, et postikana tulevik on siiski helge. Vinüülplaadid kadusid ka peaaegu sootuks, kuid nüüd on nad tagasi. Kas postkaardid võiks olla uued vinüülid? Oleks ju pühade ajal ütlemata meeldiv saada posti teel kaart, mis on kujundatud just konkreetsele adressaadile mõeldes.

Inimene on ikkagi karjaloom, ka kõige suurem introvert tahab suhelda, olla märgatud ja hoitud. Kirjad, kõned ja isegi Skype ei asenda kunagi neljasilmavestlust. Koroonapiirangud suurendavad nälga ehtsa suhtluse järele – see käib ainult silmast silma ja südamest südamesse. Sõna nõuab sõna. Kui on, mida öelda, peab kusagil olema ka kuulaja. Omaette laterdada on ikka natuke nadi...

Ajakirjas Science ilmus 2007. aastal tähelepanuväärne artikkel, milles psühholoog Matthias Mehl tutvustas oma „sõnauuringu” tulemusi. Uuring ise oli lihtne: teatud aja lõikes salvestati ligi 400 katseisiku igapäevast juttu ja loeti kokku, kui palju sõnu inimesed päeva jooksul kuuldavale toovad. Kes arvab, et naised lobisevad kordades rohkem kui mehed, peab pettuma. Selgus, et naised kasutavad päevas keskmiselt 16 215 sõna ja mehed 15 669. Kõige sõnaahtram katseisik sai päeva jooksul hakkama vaid 795 sõnaga, teine jõudis aga toota 47 000 sõna. Mõlemad olid muide mehed.

Sõnu võetakse kui ammendamatut maavara. Kaevanda, palju tahad, otsa ei saa. Mina olen aastate möödudes sõnadega koonerdama hakanud. Mitte ainult kõneldes, vaid ka kirjutades. Mu esimene raamat „Kaljud ja kameeleonid” koosneb 125 000 sõnast. (Ühel keskmisel kõnelejal kulub terve nädal, et sellise koguseni jõuda!) „Seal, kus näkid laulavad” sisaldab 57 000 sõna. Seegi on liiast. Alles hiljuti tundsin, et ma ei valda lühivormi. Novell – žanr, kus tuleb öelda vähesega palju – käis ilmselgelt üle jõu. Aga nüüd valin sõnu hoolikamalt ja tunnen järsku, et lühemad jutud on mulle hoopis rohkem meele järgi. Mõte ei upu sõnade sisse ära.

Kunagi arvasin, et sõnadega saab maailma muuta. See on illusioon. Räägi või kirjuta palju tahes, ega sellest mingit kasu ole. Ometi kihiseb kultuuri- ja meediavald kõikvõimalikest jutupaunikutest – aja- ja muidukirjanikud, kolumnistid, arvamusliidrid, arvamusluuserid... Palju kära, ei mingit villa. Elu kulgeb ikka omasoodu, kirjandusteosed ja arvamusplatsid on vaid kanalid isiklike mõtete väljendamiseks, iseenda eksponeerimiseks. Õnneks või kahjuks unustatakse need mõttekesed silmapilguga, sest uued mõtted (ehk uued sõnad) tulvavad üha peale.

Mõnikord ei hakka sõnad mõtetele külge. Tahaks kõnelda ja kõnetada, aga kuidas? Mõistlikum oleks vaikida, aga kes vaikib, seda pole ju olemas. Või siiski?

Kadunud Marju Lepajõe ütles kord: "Õnnelikud on need inimesed, kes saavad tegeleda arvudega." Toona ei saanud ma sellest aru. Kuidas võib üks läbi ja lõhki humanitaar midagi sellist öelda? Täitsa ketserlus kohe! Aga nüüd mõtlen: sõnad on ju subjektiivsed märkide ja häälikute jadad, millele on antud kindel, ehkki keeleti erinev tähendus. Sõnad sünnivad ja surevad, keeled elavad ja hääbuvad. Arvude keel on seevastu universaalne, objektiivne ja hävimatu. Kirjandusklassika tuhmub ja ununeb, kuid pii jääb alati lõpmatuks. Matemaatika on igavene. Sõnakunst variseb aga varem või hiljem põrmuks. Kes ütles, et looming ei sure? Veel üks purunenud illusioon...

Rabariigi saadiku rännakud udusel hingemaastikul

Romet Vaino raamat "Peegel karu silmades" aitab avastada loodust ja iseennast

Eesti Rabariik on tuhandeid aastaid vana. Selles riigis leidub toredaid kodanikke sookailust rabapüüni, vahel eksib sinna ka mõni inimeseloom. Ennevanasti oli raba tõeline Šveits – igas sõjas erapooletu, alati valmis pagulasi-hädalisi vastu võtma ja neile lahkesti pelgupaika pakkuma. Rappa ei pääsenud katk, sinna ei ulatunud ordu- ega tsaarivõim. Rabariigis võisid inimesed olla vabad.

Nüüdsel ajal on paljugi teisiti. Inimesed võõranduvad loodusest ja samas igatsevad tema järele. Õnneks on meie seas vahvaid sädeinimesi, kes õhinal looduses kondavad ja ka ülilinnastunud seltsimehi kaasa meelitavad. Üks neist – nagu ma hiljuti avastasin – on Romet Vaino, kelle lendlevast sulest ilmus sel sügisel raamat "Peegel karu silmades".

Romet Vaino, kes reageerib ka nimele Metaloodus, on matkajuht, fotograaf, kolumnist, juutuuber, feissbukkar, instagrammer ja kes kõik veel. (Tänapäeval peabki olema Hunt Kriimsilm, et midagi saavutada.) Teda on võrreldud Fred Jüssi ja Bear Gryllsiga. Küllap õigustatult – Romet paistab olevat korraga nii jüssilik filosoof kui ka gryllsilik seikleja. Ehk siis kogenud rabariigi saadik, kes vahendab "rahvusvahelisi" kontakte looduse ja inimkonna vahel.

Raamatusse on koondatud viimase kolme aasta jooksul ajakirjas Edasi ilmunud artiklid. Põhiteemaks looduse ja inimese omavahelised suhted. Eriti palju on juttu raba müstilisest – või hoopis loomulikust? – mõjust meie mõistusele, hingele ja käitumisele. Rabalaugaste vahelt kerkinud mõtted on mõnusalt inspireerivad, isegi veidi eksootilised. Miks? Noh, ma ise pole kunagi tõelises laukasoos käinud: Lõuna-Eesti on ju suhteliselt rabavaene. Ilmselt ei ole seetõttu ka võru, setu ja mulgi keeles raba kohta eraldi sõna, iga vähegi pehme või märg koht maapinnas on lõunaeestlastel automaatselt soo (õigemini: suu).

Nii mõneltki leheküljelt leiab tsiteerimist vääriva mõttetera:

• Esiteks on igati tervislik aeg-ajalt astuda kõigest paar sammu eemale, vaadata tervikpilti ning iseend selle sees. Kodu pole selle jaoks kuigi hea koht, sest tegelikult oleme ju siis ikkagi osa pildist. Meil on vaja eemale minna. (lk 5)
• Aga just sellisest "raisku lastud" ja korrastamata metsast leitakse üles argipäevas kaotatud inimeseks olemise tunne, inspiratsioon ja rõõm väikestest asjadest. (lk 25-26)
• Ma pole seni talve üleelamiseks dopingut kasutanud. Soojale maale pagemise asemel olen võtnud seda perioodi justkui sisemaailma koristamise tippaega. Just need kõige pimedamad hingesopid, kuhu muidu vaadata ei julge või ei taha – vot need võtan talvel ette! (lk 38)
• Just nii, nagu inimesel võiks olla rahalised säästud ettenägematuteks kulutusteks, võiks meil olla oma ajakukrus ruumi plaanivabaks ajaks. /.../ Siia võiks kuuluda hoopis igasugused hullud mõtted ja spontaansed tegevused, aga ka niisama molutamine. (lk 80)
• Me kasutame autosid selleks, et liigutada oma füüsilist keha ühest kohast teise. Mina mõtlen, et peaksime teadlikumalt kasutama ka oma füüsilist keha, et viia oma hing ühest aistingute ruumist teise. (90-91)
• Kui varem on kodumaa loodus meid päästnud epideemiate või sõdade eest, siis nüüd pakub see meile väljalülitust, et püsida tervemõistuslikena. Selle kõige keskel peaksime jälgima, et me ise oma pärimuslikke juuri kogemata läbi ei lõika. (lk 97)
• Määri käsi, saa märjaks, külmeta, tee lõkkel süüa. Meile võib ekslikult jääda mulje, et elu peabki olema mugav, kontrollitud, turvaline, kuid mingi sügavam osa meist ei ole sellega nõus. (lk 105)
• Meie juured ei ole klaasis ega betoonis, vaid mullas ja roheluses. (lk 117)
• Ma leian, et inimesed jätavad lahendamata väga elementaarsed ja lihtsad, võiks ehk isegi öelda, et ürgsed konfliktid enda sees. Ja lõpuks jälitavad need varjudena kogu elu. /.../ Hirm karu või sügava lauka ees ei ole seotud niivõrd välise objekti kui sisemise (ja enamjaolt põhjendamatu) ebakindlusega. (191)

Eriti kaunis ja poeetiline, ent ka natuke maguskibe on Rometi armastuskiri Eestimaa loodusele ("Pühendusega sulle, mu loodus", lk 83-89), mis väärib kindlasti mitmekordset lugemist. Loodus ja poeesia kuuluvad kokku. Sestap seob ka Rometi mõtted tervikuks kujundlik keel, milles särtsuvad vaimukad võrdlused ja täpsed metafoorid.

Raamatu seltsis aega veetes ja vahel aknast välja, kauguses terendava Karula maastiku poole vaadates hakkasin mõtlema, et tegelikult ei oska ka eestlased, kes end üldiselt ikka metsausku rahvaks peavad, täiel määral väärtustada puutumata loodust. Ja kuidas saabki väärtustada seda, mida pisut peljatakse ja õieti ei tunta? Ka matkarajad ja laudteed on tsivilisatsiooni käepikendused looduses. Need pole "päris". Muidugi aitavad märgistatud ja sissetallatud rajad inimest loodusele lähendada, kuid ei tõmba teda mugavustsoonist välja. Keegi on matkaselli eest marsruudi juba paika pannud, kogu mõttetöö ära teinud, kõndimis- ja ronimisvaeva vähendanud. Kõige põnevamad rajad on aga sellised, kuhu pasteldega ei pääse.

Usun, et seda Romet Vaino oma kirjutistega öelda tahabki: astu välja mugavustsoonist, astu korrakski kõrvale tunni- ja meetripealt paika pandud argiteelt. Vaata, kuula, koge! Metsik loodus teritab meeli ja aitab avastada salapaiku iseenda sisemuses. (Nimetagem seda põhjamaiseks meetodiks, kuidas avada oma ummistunud tšakraid.) Looduses võib ka hullu panna! Kelle jaoks tunduvad talisuplus rabalaukas või ööbimine tormises metsas ekstreemsena, võiks proovida vähemalt allikaveega silmi pesta ja kuumas lõkketuhas kartuleid küpsetada.

Olen märganud, et paljud metsaskäijad kõnelevad õhinal oma kokkupuudetest mõne loomaga. See ei pea olema ilves, põder või karu. Vahel piisab isegi orava või sisaliku nägemisest, et äratada üles sisemine laps, kes mõõdab maailma selge pilguga ja tunneb rõõmu tibatillukestest eluseikadest. Teinekord võivad sellised juhtumid suisa vapustada.

Romet Vaino kommenteerib oma juhuslikku trehvamist metsakuningaga niimoodi: "Minu ehmatav kohtumine karuga ilmestas suurepäraselt seda, mida loodus võib inimesele pakkuda – sisemist arengut. Tol aprillikuu hommikul lükati mind emotsionaalse skaala äärealadele. Kohta, kus ma polnud vähemalt teadlikult varem käinud. Kogesin enda jaoks täiesti uusi emotsioone. /.../ Seisad seal karu ees hetkeks mõistuslikult täiesti halvatuna, ründa-või-põgene-refleks tahab juhtimist üle võtta, kuid siis saabub kuskilt selle emotsionaalse tormi seest mõistuse hääl. Sellised olukorrad teevad meid iseenda jaoks müsteeriumiks. Me ei tea, milline osa meist jääb peale, ja küllap seepärast me neid hetki ka otsime.”

Raamatule pealkirja andnud artikkel ise pole miskipärast kaante vahele jõudnud, kuid seda võib vabalt lugeda näiteks rahvusringhäälingu uudisteportaalist: https://www.err.ee/1093943/romet-vaino-peegel-karu-silmades

*

Tuleb möönda, et sugugi mitte kõik inimesed pole raba- või metsausku. On neid, keda paelub hoopis meri. Nad leiavad hinges pakitsevatele probleemidele lahendusi just kohiseva veevälja ääres jalutades. Teised heiskavad aga hoopis purjed või tõmbavad paadimootori käima ning põrutavad otse lainetele, peatuvad mõnel saarel või laiul ning leiavad nõnda rahu. Tean ka neid, kellele üle kõige meeldib matkata mägedes, kõõluda kuristike ja kaljude serval ning kümmelda koskede all. Aga jah, mägedega on meie maal paraku kehvad lood... Vahet pole, kuhu inimene oma kondid looduses viib – peaasi, et oleks viidud.

"Peegel karu silmades" on inspireeriv teejuht, mis tutvustab lugejale looduse vaimset palet. Mingis mõttes võiks seda isegi eneseabiraamatuks nimetada, sest see ärgitab rändama mitte ainult põlislooduses, vaid ka iseenda udusel hingemaastikul. Tavaliselt on nii, et eneseabiraamatutest pole eriti kellelgi abi. "Peegel karu silmades" võib kindlasti aidata – aga ainult siis, kui teooriale järgneb ka praktika.

Optimist leiutas lennuki, pessimist langevarju

Ka positiivsel mõtlemisel võib olla hukatuslik mõju

Kõik on halvasti ja aina hullemaks läheb. Selline mõtteviis kuulub optimistile, sest pessimist usub, et põhi ongi juba käes ja enam hullemaks minna ei saa. Tervemõistuslik optimist loodab parimat ja valmistub seejuures ka halvimaks. Pessimist kardab alatasa halvimat, kuid on valmis parimaks.

„Tuleb mõelda positiivselt!” laulavad ime- ja tavatohtrid ühel häälel. „Tõbi kargab kallale siis, kui inimene on stressis. Suurem osa haigusi tekib vale mõtlemise tagajärjel.” Aga pessimist vaidleb ikka vastu: „Kuidas ma saan positiivselt mõelda, kui kõik – absoluutselt kõik – on halvasti?!” Nõiaring missugune.

Põhjalikult on uuritud inimesi, kes elanud vähemalt 100-aastaseks. Mis neil ühist on? Esiteks võib juba palja silmaga näha: nende seas pole ühtegi ülekaalulist. Kui ihule lisandub liigset rasva, tiksub ühtlasi vähemaks eluaastaid. Kiikame ka loomariiki: rasvunud kanad ei mune ja paksud kassid ei püüa hiiri. Kusjuures, rasvumine on vaid koduloomade tõbi. Metsloomad püsivad alati vormis, nende kõõlused on sitked ja lihased trimmis. Kui ka inimesed elaksid rohkem metslooma kombel ning vinnaksid end mugavuste ja luksuse solgitünnist välja, oleks neilgi lootust.

Veel üheks 100-aastasi ühendavaks lüliks on alkoholist ja suitsetamisest hoidumine. Mõõdukas tipsutamine ei paista eluiga vähendavat, kuid tõrvapulkade tossutamine teeb seda igal juhul. Samas olevat pikaealiste rekordinaine, 122-aastaseks elanud prantslanna Jeanne Calment olnud kirglik suitsetaja. Erand kinnitab reeglit? Mis puudutab aga toitumist, siis siin lähevad eeldused ja faktid oma teed.

Ülivanakeste toidulaud kipub olema väga erinev. Enamik neist on lihasööjad, vanu taimetoitlasi kohtab harva. (Samas tuleb arvestada, et veganlus pole kunagi olnud massiline ja praeguste saja-aastaste võimalused lapsest saati taimetoitu tarbida on olnud väga piiratud. Eks aastakümnete pärast selgub, kas tänased taimetoitlased elavad kokkuvõttes kauem või mitte.) Mõni uuring näitab, et pikaealisuse tagavad piisav kogus D-vitamiini ja Omega3 rasvhapped, mida võib leida näiteks mereandides. Mine võta kinni, ehk on ka jaapanlaste pika ea saladus selles, et nad rohkelt kala, vähilisi ja limuskeid vitsutavad?

Aga tagasi positiivse mõtlemise juurde. Jah, see on midagi, mis samuti kõiki saja-aastaseid ühendab. Rõõmus meel ja lahke süda toovad rohkelt eluaastaid. Miskipärast tahetakse ka need ilusad omadused keemilisteks ühenditeks moondada ning serotoniini või dopamiini sildiga purki pista. Kas rõõmu saab apteegis müüa ja lahkust veega alla neelata? Kas muretsemise vastu saab vaktsineerida? Ei, ei, ei.

Oleme harjunud kõike tarbima, sealhulgas rõõmu. Igale emotsioonile on hinnasilt ja säilivustähtaeg külge kleebitud. Aga rõõmu ei saa manustada, süstida ega mingil muul viisil väliskeskkonnast kinni püüda ja omandada. Rõõm peab tärkama inimese enda sees. Loomulikult, orgaaniliselt ja aastaringselt nagu haljas taim. Ja ikka sigineb pähe kiuslik küsimus: „Millises aianduspoes neid rõõmutaime seemneid müüakse...?”

Ka mure tärkab inimeses endas, ehkki mugavam on kõigis hädades süüdistada halba ilma, halba valitsust, halba töökohta ja halbu pereliikmeid. Aga kui ümbrust muuta ei saa, kas pelgalt suhtumise muutus toob kasu, meelerahu ja õndsust? Positiivne mõtteviis ei päästa kedagi, kui öösel prõmmivad ukse taga võõrad mehed ja vaksalis ootavad vagunid sõitu Siberisse. Saatus jääb inimese käeulatusest välja.

Pessimistid on skeptilisemad kui optimistid. Nad kaaluvad samme hoolega, säilitavad igas olukorras ettevaatlikkuse ega tõtta riskima. Optimist mõtleb julgemalt, püüdleb kaugemale – ja mis seal salata – ka jõuab kaugemale. Optimist leiutas lennuki, pessimist langevarju. Mõlemat läheb tarvis.

Optimismi ja lihtsameelsuse vahe on paraku õhkõrn. Paljud optimistid on ühtlasi suured naiivikud, kes näevad elu põhjendamatult helgetes toonides. Kas optimism pole lõppude lõpuks vaid enesepettus? Liigne positiivne mõtlemine võib olla lausa ohtlik, eriti siis, kui see põimub hiiglasliku ego ja eneseimetlusega.

Kes on maailma suurim optimist? Donald Trump! Vaadake ja kuulake, kuidas ta räägib: temal ja Ameerikal on kõik kogu aeg hästi, majandus õitseb, armee on võimas, vaenlased võidetakse, maa peal valitseb rahu ja õiglus. Mitte keegi pole mitte kunagi teinud mitte midagi nii targalt ja oskuslikult, kui tema, president Trump. Ka koroonaviirus ei murdnud teda, Trumpi sõnutsi oli see talle lausa jumala kingitus, nüüd on ta tervem ja tugevam kui iial varem. Excellent! Aga miljonid inimesed Ameerikas ja mujalpool ei jaga tema titeroosale positiivsusele rajatud seisukohti. Ühe valitseja pime nartsissistlik heameel toob paljudele rohkelt pahameelt.

Kui positiivne mõtteviis on rohi kurvastuse vastu, siis tuleb seda pruukida väga ettevaatlikult, sest liigses koguses mõjub rohi mürgina. Mõõdutundetu rõõm on sama hukatuslik nagu ohjeldamatu mure. Tõusud ja mõõnad rulluvad elurannal, ööd ja päevad vahelduvad kindla rütmiga. Ent kui rõõm ja mure satuvad poksiringi, ei tasu rõõmu peale kopsakaid panuseid panna – ta saab mure käest alati pähe. Mure on tugevam, sest ta toitub inimloomuse lõppematutest kahtlustest.

Muretsemine tapab. Ka südamehaigused algavad kahe kõrva vahelt. Jah, maailm on ebakindel – juba aegade algusest saati. Üksinda ei saa maailma muuta. Iseennast ei saa ka muuta. Iseloom on saatus, mille eest ei põgene. Ja ometi: kes suudab ületada iseenda, seljatab saatuse. Näiteid imelistest metamorfoosidest jagub küllaga, ehkki iga röövik ei moondu liblikaks. Mure sunnib ikka põrmus vingerdama.

Kuidas uskuda parimat, kui kõik hävib nagunii? Miski ei püsi, miski ei jää alles. Kannatused ja surm kuuluvad elu juurde. Pole valgust ilma varjuta. Elada ainult valguses, märkamata varje – on see üldse võimalik? Sööme tervislikult, liigume palju värskes õhus, maandame pingeid toredate hobide, kultuuri, spordi või saunaga. Sedaviisi elame rõõmsalt saja-aastaseks! Kõlab lihtsa retseptina. Aga kurja ilma ega kurja saatust inimene oma lihtsate nippidega üle ei kavalda. Nii jääbki õigus pessimistidele.