Ärge tulistage suusatajat!

Ükski leksikon ei anna täpset vastust, millal võisid suusad esmakordselt Eestimaale jõuda. Küllap oli see millalgi 20. sajandi alguses. Igatahes oli noor Friedebert Tuglas suuskamisest vaimustuses. Paraku ei pidanud tema lähikondsed sihukest lume pääl aelemist mingiks kunstiks ja Tuglas sai naabritelt koguni sõimata, et ta oma keppide ja pilbastega koeri hirmutab. Äärepealt oleks tarmukas suusapioneer ja tulevane kirjandushiiglane ühelt tigedalt taadilt kuuli kerre saanud. 

Ega eestlased ole kunagi olnud suur talispordirahvas. Kümme medalit erinevatelt taliolümpiatelt on küll ilus tulemus, aga kui arvestada, et nende medalite taga on vaid viis sportlast (Antson, Levandi, Veerpalu, Mae, Šmigun-Vähi), siis tuleb ikkagi tunnistada: oleme rohkem mati-, paadi- ja kettarahvas. Ja muidugi mõõgarahvas. Ja reketirahvas ka, kui Kanepil hästi läheb. 

Mõni spordianalüütik ennustas juba paari aasta eest, et Sotšist meile medaleid ei tule. Aga seda kurba asjaolu, et ükski eestlane individuaalselt kahekümne parema hulka ei mahu, võis näha vaid tugitoolisportlaste kõige karmimas õudusunenäos. Samal ajal keerlevad kahekordsete olümpiavõitjate ümber dopingujamad, mis tuhmistavad paratamatult ka möödunud kuldsete aegade sädelust. Kõigele lisaks jäi Tartu maraton ka ära. Täitsa nutt tuleb peale! Kõik taevased ja maised jõud on suusarahvale selja pööranud. 

Olematud võistlustulemused ning räiged dopinguskandaalid on murdmaasuusatamist nii tugevalt määrinud, et selle puhtakspesemiseks peab veel vähemalt paar-kolm taliatleetide põlvkonda vahetuma. Pole ka ime, et sellise lörtsise olukorra juures nihkus fookus hoopistükkis iluuisutamisele. Jah, Eestis polekski iluuisutamisest kuuldud, kui Allar Levandi ei oleks kaheksakümne kaheksandal aastal toonud Calgaryst lisaks pronksile ühes ka võluvat Annat. 

Sellega seoses meenub, et tänavu tuli eestlannast lumelauasõitja Kadri Pihla elukaaslane Pierre Vaultier lumelauakrossis olümpiavõitjaks. Ehk nihkub nüüd fookus tasapisi ka nn. ekstreemsetele talialadele, mille edendamine on Eestis seni täiesti tagaplaanile jäänud. Ometi võistlesid lumelaudurid esimest korda juba Naganos 1998. Paraku oli see aeg, kui just murdmaasuusatamine jõudis meil maailmatasemele ning sellest sai Eesti talispordi püha lehm. 

Eesti murdmaasuusatamise kuldaja võib piiritleda aastatega 1999–2011 ehk esimestest MM-i medalitest Veerpalu märtrijandini. Üheksakümne üheksandal aastal toimus esmakordselt ka Otepää MK-etapp. Maailmakarikasari on nüüd Maarjamaalt kadunud sama jäljetult nagu lumi. Rahvuslikust uhkusest on saanud rahvuslik häbi. 

Kehvade tulemuste üle on palju virisetud ja vaieldud. Suusatajad pole süüdi. Metsiku Lääne saloonides rippus seinal silt: „Ärge tulistage pianisti! Ta teeb, mis suudab.“ Suuskaritega on sama lugu. Mõni pehmel diivanil lösutav kommentaator arvab endiselt, et võiduvalem on imelihtne: kes teeb hommikust õhtuni trenni ja sööb korralikult putru, see ongi olümpiavõitja. Ei ole ta midagi! Mängivad tibatillukesed detailid. Tipptasemel sport vajab enda kõrvale ka tipptasemel teadust. Ja raha, see raha, see neetud raha, mida kellelegi kunagi piisavalt ei jätku… 

Tulevik pole õnneks tume. Sotšis käis hulk debütante, kes ei suutnud küll üle oma varju hüpata/suusatada/uisutada, kuid kellel auahnus ja võidunälg ihus kirvendavad. Kõik ässad on olnud kunagi tattninad. Peaasi, et võidunälg ei kustuks. Selle nimel peab ka spordiametnikkond pingutama. 

Ootusärevad pilgud on suunatud murdmaalt mäenõlvadele. Juba valmistatakse ette medalitseremooniat Viguri-Kellyle, kelle väikestele õlgadele on kleebitud vahest liiga varakult meie talispordi päästeingli tiivad. Aga nelja aastaga võib veel palju muutuda ning naiste konkurents ka freestyle-suusatamises tublisti tiheneda. Tänu Kellyle saavad X-alad vähemasti rohkelt tähelepanu. Ei tasu jääda konservatiivselt oma klassikaliste „rahvusradade“ juurde. Tuleb leida uusi radasid, mis medaliteni viiks. Võtkem või lätlased – nemad on leidnud oma niši kelgurennist. (Huvitav, kas Eestis üldse keegi skeletoni või bobisõiduga tõsiselt tegeleb?) 

Kuid lumi on muinasjutt, nagu laulsid me kahevõistlejad üle kahekümne aasta tagasi, ja olgugi et kõik muinaslood ei lõpe sugugi õnnelikult, võiks Sotši olümpiat nimetada siiski kainestavalt mõtlemapanevaks ja natuke ka lootuste olümpiaks. Kui on lootust, siis on kõik hästi.

Kas paksud võivad joogat teha?

Näet, mõnikord tikuvad pähe säärased küsimused. Kõiksugu elustiili- ja terviseajakirjades võtavad joogaeksperdid järjepannu sõna. Öeldakse ja kirjutatakse, et joogaharjutused aitavad muuhulgas korras hoida vereringet, selgroogu ja liigeseid. Jooga eesmärk on toniseerida roidunud lihaseid ja panna eluenergia kogu kehas voolama. Piltidelt ja videotest näeme igat masti kondiväänamist, mida kõike joogaks nimetatakse. 

Kas natuke kaalukamatele inimestele on seejuures mõeldud? Jooga algkodu on Indias, kus pole aastatuhandete jooksul kuigi palju paksukesi nähtud. Mitmed joogaharjutused on läänes kohandatud ülekaalulisuse vältimiseks, mitte aga selle vähendamiseks. Ei kujuta ettegi, mil moel peaks kasvõi õllekõhuga mehemürakas päikesetervitust tegema. 

Tõtt-öelda ei ole ma ise just ülemäära rasvane tüüp, kuid tüsedike diskrimineerimine hakkab siin-seal ometi silma. Popp on olla noor ja sale, ilus ja rõõsk. Kommertsvankri ette rakendatakse sihvakad modellid, kõikjalt vaatavad vastu kordaläinud välimusega nooruslikud näod. Kas on keegi näinud mõnda alkoholireklaami, kus paksud vennad pubis õlut libistavad või siis autoreklaami, milles heas toitumuses pereisa ennast rooli taha pressib? Mõistagi ei nähta üheski mis tahes tooteid tutvustavas kataloogis keskmisest kaalukamaid mehi-naisi. Neid nagu polekski olemas. 

Idamaade filosoofia, aastatuhandete suur tarkus, mida läänemaailmas püütakse järgida, ei ole arvestanud paksudega. Nõndasamuti jäetakse ka moe- ja stiilisfääris paksukesed kõrvale kui ideaalidele mittevastav element. Miski ei ohusta püha glamuuri rohkem kui rasvavoldid. Samal ajal kasvab „tsiviliseeritud“ maailmas ülekaaluliste hulk. Olukord on skisofreeniline. Ideaalid, mis moodsate elustiiliõpetuste keskmes säravad, ei vasta rõhuvale tegelikkusele. Seetõttu püütakse paksukesed iga hinna eest avalikkusest välja tõrjuda. (Taevale tänu, et meil on Kõrsikud ja Baruto!) 

See tõrjutud sotsiaalne vähemus kipub aga arvudes muutuma enamuseks. Lõhe soov- mõtlemise ja reaalsuse vahel üha süveneb. Muidugi, eks ideaalid olegi selleks, et nende poole püüelda. Küll oleks ilus see planeet, kui siin ei tatsaks ringi ühtki tihasepuguga primaati! 

Aga isegi loodus pole täiuslik. Turumajanduslik süsteem on täiusest ja tasakaalust päris kaugel. Kõhnadekultuse kõrval ajab McDonald’s kokku meeletuid kasumeid. (Ja mõistagi ei kohta ka burgerireklaamides ainsatki paksu…) Tsiviliseeritud ja hästi teeniv inimene peab sööma rammusaid toite, kuid nägema seejuures välja kui herilane. 

Igaüks, kelle ihule on kogunenud üleliigseid kilosid, teab, kui neetult raske on neist lahti saada. Siinkohal sekkuvad dieedidoktorid ja toitumisspetsialistid. Ilma paksudeta poleks neil kukrus kopikatki. Paksude arvelt teenimine on tubli äri. Dieedispetsialistid võivad muiata sama rahulolevalt nagu matusetalitajad – kummagi töö ei lõpe kunagi otsa. 

Mida siis mitte-nii-väga-saledatele inimestele, kellele alaväärsuskompleksi ühiskondlikult peale surutakse, soovitada võiks? Jõuan oma arutlusega sinna, kuhu tavaliselt ikka jõuan: usku on vaja. Usku iseendasse. Meeletut tahtejõudu ja julgust oma elu pea peale pöörata. Ideaalid on küll hirmus kõrgel, kuid kellele ülekaal tõepoolest tõsiseid probleeme valmistab, saab end usaldades hakkama. Muide, ka paksudele peaks olemas olema spetsiaalsed joogaprogrammid. Nii et pealkirjas esitatud küsimusele saab põhimõtteliselt jaatavalt vastata. 

Lõpetuseks: egas ainult väline külg tee inimest ilusaks. Suur ameerika joogi Ramacharaka on öelnud: „Ilusa inimese olemus ei peegeldu ainult näos, vaid ka hästi vormitud kehas, jalgades, puusades, tema liikumises ja liigutustes, seisakus, hinges, naeratuses, silmade vaates, mida ei suuda varjata ükski rüü ega rõivas.“

Jalutuskäik hõbemetsas

Nii mõneski muinasloos satuvad rändurid imepärastesse paikadesse, kus füüsikaseadused ei kehti ja argimõistus kaotab väärtuse. Kuid egas muinaslood kuulu üksnes lasteraamatute värvilistele lehekülgedele. Tasub vaid koivad kõhu alt välja tõmmata ja teha mõni tiiruke siin-seal ilma peal. On paiku, kus rongad ja tihased kõnelevad inimkeeli, havi käsul edenevad kõik tööd ludinal ja lauake katab end ise igasugu pipstükkidega, millest Rooma keisridki võisid ainult und näha. 

Vahel viib ilmas õnne otsivate rändajate tee läbi hõbe-, kuld- ja teemantmetsa. Ja oh tonti ja hunti, minagi sattusin mõne päeva eest kogemata kombel ühte säärasesse metsa. Külmataat on oma vägevat saua viibutades kogu maa kaunilt ehtinud, õrna lumeloori üle nurmede tõmmanud ja andnud haldjaile käsu kududa taevakuplile peenekoelisest sinisiidist katteriie. See hõbemets, kuhu mina juhusliku jalutuskäigu tegin, hiilgas ja sädeles pillavalt nagu tuhande vaarao aardekambrid. 

Hapravõitu, peaaegu olematu lumekiht jalge all, kulgesin mööda imedemaad. Mis loeb külm, kui silmad õgivad looduse ilu! Härmahelbed langesid ülalt männihiidude uhketelt kuubedelt nagu hõbevalge. Kõik rootsud ja raod olid korralikult hõbetatud, iga kõrs kallisse kreppi mähitud. Tavaliselt kondavad neil radadel kitsed, rebased ja vahest ka mõni haavikuemand. Kuid nüüd polnud lumekanga voltidel ainsatki jälge. Ainult minu sigrimigri mustriga tallad jätsid maha rea kohatuid pitsereid sellesse unelevasse metsatukka. 

Päris üksi ma siiski ei olnud. Üks punase baretiga rähnihärra toksis ruuge, pentsikult muhkliku männi otsas. Isegi puhkepäevadel ei raatsi see kirju sulejopega töönarkomaan oma sepikoda kinni panna. Häda üraskitele! 

Kelle jaoks sihuke sätendav, paljude tillukeste briljantidega ilmestatud hõbemets avatud oli? Ega ometi inimeste jaoks? Aga muinasjuttudes saavad seda liiki metsades inimesed alati nõu ja juhatust. Puud, kes pakaselistel aegadel hõbepuru alla puistavad, on seisnud visalt aastakümneid. Ei loe tormid ega vihmasabinad. Nende juured on kindlalt maa küljes, latv sirutub aga taeva poole. Nõnda näivad mõned vanaldased puudki omaette ümisevat. Neil pole kusagile kiiret. Järsku tahavad nad sellega inimloomale miskit öelda?

30-aastased vanurid

„Ma olen juba nii vana…“ kuulen oma eakaaslasi kurtmas. Jutt käib inimestest, kel elukangast turjale kogunenud natuke rohkem kui veerand sajandi jagu. Tõepoolest, viissada aastat tagasi võis kolmekümnele liginevat mehemürakat juba üsna eakaks nimetada. Tänapäevalgi leiab Afganistanist ja mõnest Aafrika riigist 30-aastasi memmekesi-taadikesi. Kellel õnnestub kauem elada, on taeva poolt ära märgitud. Aga Eesti ja 21. sajand?

Aegade jooksul on noorusliku ea piir aina tõusnud. Praegustes oludes on üsna tavaline, et kahekümnendais inimesi nimetatakse eranditult noorteks. Lapse- ja nooruspõlv näib pikenevat vastavalt keskmise eluea tõusule. Kuidas siis ikkagi juhtub, et põrsapõlvele järgneb kohe vana kuldi jõulueelne ahastus?

Küllap on üks põhjus, miks nooredki end lootusetult vanana tunnevad, rutakas elulaadis. Elatakse intensiivselt ja mitmekesiselt. Üks vennike jõuab tänapäeval paarikümne aastaga enam kui jõudsid ennemuistsed mehed kamba peale poole sajandiga. Kirjavahetus pole päevade, vaid sekundite küsimus. Ühest maailma otsast teise pääsemiseks pole vaja nädalaid või kuid ookeanidel loksuda. See tähendab, et nende asjatute asjaajamiste arvelt, mis meie esivanemaid morjendasid, saab moodne inimene enesele kvaliteetaega näpistada. 

Aga kromanjoonlase närvisüsteem ei ole aastatuhandete jooksul muutunud. Koopainimene ei suuda helibarjääre ületavate kiirustega hakkama saada. Suure rutu kõrvaltulemiks on vastik psühholoogiline efekt, mis paneb inimest tundma, nagu oleks kõik juba tehtud-nähtud. Kolmekümnendaks eluaastaks võib nii mõnigi õnneseen olla juba 4-5 töökohal rassinud ja seitset armusuhet nautinud. Või… on see üldse õnn? Palju väljakutseid, palju ahvatlusi, palju tegemist… aga vähe õnne. Kuid eks ole igaüks ise oma õnne sepp, öeldakse selle peale. 

Maailm muutub väga kiiresti. Esiteks tehnoloogia. Kui mina gümnaasiumi lõpetasin, polnud e-koolist veel midagi kuuldud, ometi pole tollest veel kümmet aastatki! Ja juba näib, nagu oleks „minuaegsed“ õppe- ja õpetamismeetodid jäänud kusagile sauruste ajastusse. Teiseks vaimulaad. Üldiselt ei toimu vaimsed muutused väga kiirelt, kuid pealetulevad põlvkonnad näikse kandvat juba hoopis teistsugust mentaliteeti kui laulva revolutsiooni beebibuumi generatsioon. Üheksakümnendatel sündinud kipuvad vägisi olema andekamad, tarmukamad ja sallivamad. Katsu nendega siis sammu pidada!

Noorus ja nooruslikkus on muutunud üheks tarbimisühiskonna sihtmärkidest, mistõttu ei tahagi keegi enam vana olla. Aga kui tunne on selline… Küllap pole asi üksnes tänapäeva kommetes, väärtustes ja mentaliteedis. Luts võtab „Kevade“ teise osa kokku väga kummaliselt: „Lõpetan seekord. Ja kui jumal veel elu ja tervist annab, siis ehk saame oma noortest sõpradest edaspidigi kuulda.“ Paistab, nagu oleks mõni hall vanataat Lutsult sule kahmanud ja omatahtsi toimetanud. Tulevane rahvakirjanik polnud neid sõnu paberile pannes ju vanem kui kakskümmend kuus! Paras semu oma „noortele sõpradele“!

Kuid ka arvamist, et ennevanasti said poisid kiiremini meheks, ei tohiks võtta puhta kullana. Sirvime veel raamatuid. Dumas’ „Kolmes musketäris“ nimetatakse 18-aastast d’Artagnani suisa lapseks, ehkki on põhjust eeldada, et 17. sajandil pidi selles eas mees juba ühiskondlikus plaanis täisküps olema. Võta näpust, ei olnud… 

Tuleb välja, et munad keesid viie minutiga kõvaks esimesel sajandil ja teevad seda ka kahekümne esimesel. Valusal tulel läheb aga iga roog kähku kõrbema. Ja nõndamoodi jõuamegi krapsakate vanaeitede lemmikmanifesti juurde: „Aastad ei loe, kui hing on noor!“ Jääb üle vaid tunnistada, et noorus on suhteline mõiste. Kes kuidas tunneb.

Kas raamatut on lihtne kirjutada?

Vahel paistab, et kõik nagu kirjutavad midagi. Sõnumeid, säutse, kommentaare, e-kirju. Virtuaalmaailm on tekitanud uusi vorme, mis võimaldavad igaühel end kirjalikult väljendada. Öeldakse, et inimesed kirjutavad tänapäeval rohkem kui kunagi varem. Meil on ju üleüldine kirjaoskus. Maast-madalast treenitakse kirjalikku väljendusoskust ja gümnaasiumi lõpukirjand on olnud Eestis aastakümneid rituaal, millega noored inimesed peaks näitama oma vaimset küpsust. 

Praegusel lühivormide ajastulgi leidub inimesi, kelle näpud nii hirmsasti kihelevad, et mõnest moluvihikusse kantud igapäevasest sõnumist või kommentaarist jääb väheseks. Nemad tahavad koguni romaane kirjutada! Nõnda ei tasu imestada, kui kirjutajaid on lugejatest rohkem. Kirjandusteadlased ja kriitikud on raamatute uputust tunnistades juba ammu käega löönud ja mõistnud, et sellest tekstitulvast elusana läbi ei ujuta. 

Grafomaania on raske tõbi. Enamasti ravimatu. Aga kui pähe tükivad huvitavad lood, põnevad tegelased ja kärtsuvad kahekõned, mis neist siis kolba all hoida. Sulg kätte ja paberile! Peaasi, et oleks õige tunne. Aga jah, kui seda õiget tunnet kaua oodata, võibki mõni tekst kirjutamata jääda. On lugusid, mis nõuavad sündimiseks aega, teised libisevad mängleva kergusega Wordi valgetele väljadele. 

Kirjutamine pole kulukas. Kirjanikud ei vaja ka spetsiaalset akadeemilist haridust. Küllap on see üks väheseid ameteid, kus diplomid tõepoolest midagi ei maksa. Filoloogia, kirjandusteadus või semiootika aitavad küll tekstiloomet paremini mõista, kuid ei anna eeldust saada silmapaistvaks sulesepaks. Ka loovkirjutamise kursustesse võiks suhtuda natuke skeptiliselt. Kirjutamisel on tehnilised nõksud, mida saab ka iseseisvalt omandada. Ehkki jah, kui on sümpaatne ja oma ala põhjani tundev juhendaja, võib loovkirjutamise kursus ka hulgaliselt sütitavaid ideid ja nutikaid näpunäiteid anda. Tehnika on väga oluline, ilma selleta ei sünni ühelgi alal meisterlikkust. Ent tähtsamaks tuleb kuulutada siiski loovust. 

Loovus avaldub vaid sobivas keskkonnas. Kirjandust armastaval inimesel võib seetõttu tekkida kange kihk ise ka midagi kirjutada. Romaane avaldavad ajakirjanikud, teadlased, õpetajad, ametnikud, talumehed… ja kes kõik veel. Mõni pirtsakam kultuuriinimene, kes peab end rasvasesse koorekihti kuuluvaks, kipub selliste harrastuskirjanike peale nina kirtsutama. Mis kunst! Harrastaja ei tea ju kunstist tuhkagi! 

Kuid egas igaüks, kes pintslit käes jaksab hoida, peagi olema tingimata Michelangelo. Kui mõnel rahvajooksul või Tartu maratonil osaleb tuhandeid inimesi, ei kärata ju keegi neile, et kasige stardijoonelt minema, las profid jooksevad-suusatavad! Pelgalt enda rõõmuks sportiv inimene on täiesti normaalne isend. Mida rohkem liikujaid, seda parem. Mida rohkem kirjutajaid, seda parem. 

Kehakultuur on ala, mis ei nõua tingimata pealtvaatajaid. Kui vutimeeste kolmanda liiga kohtumisi või Saaremaa vanamemmede uisuvõistlust juhtub kaema vaid paar-kolm inimest, pole hullu midagi. Kirjutaja vajab paraku ka lugejat. Rohkem kui kahte või kolme. Looming on ennekõike looja eneseväljendus, ideaaljuhul dialoog looja ning loomingu kogeja vahel. Kui on ütleja, peab olema ka kuulaja. 

Niisiis ei tohi raamatute lugemist ära unustada. Isegi kui kaanele on trükitud täiesti tundmatu nimi, tasub raamat lahti teha. Järsku on sel tundmatul Eesti inimesel midagi olulist, põnevat või lihtsalt vaimukat öelda? Tagasi pealkirja juurde. Kas raamatuid on lihtne kirjutada? Mina vastan: ei! Kirjutamine nõuab üüratut ajumahtu ja laia silmaringi (mille puudumise tõttu olen ka ise pidanud nii mõnegi loo katki jätma). Intellektuaalsete omaduste kõrval on vähemalt sama olulisel kohal emotsionaalne vägevus. Hea kirjutaja tunnuseks on arenenud empaatiavõime, milleta pole võimalik inimeste, ka väljamõeldute, iseloomu ja teguviise mõista. 

 Romaan on kõigi oma mõtete, muljete, teadmiste ja kogemuste süntees, elutarkuse kirjanduslik vormistus. Kirjutamisele tulevad kasuks laitmatu vormitunnetus ja stiilitaju. Ja insenerioskused! Raamat pole ju muud kui hiiglaslik vaimline konstruktsioon. Aga kes tunneb, et ta suudab ja tahab kirjutada, siis lasku käia. Tegelikult on kirjutamine üks paganama lõbus tegevus, mida tuleks parima tulemuse nimel teha suure hoole ja rõõmuga.

Jumalata inimesed

„Kas saab olla pühak, kui Jumalat ei ole olemas?“ küsis kord Albert Camus, kelle hing tänavu 100. aasta juubelit tähistas. Hea küsimus, monsieur Camus! Pühad inimesed ja pühad asjad nõuavad paratamatult toetumist millelegi kõrgemale. Pühaduse kogemine nõuab usku. Uskumine tähendab aga ennekõike usaldamist. Liigne usaldamatus ja krooniline skeptitsism koormavad teadvust. Isegi läbinisti ilmalik ühiskond vajab ikoone, rituaale ja pühasid. Inimene, see hapramast hapram siin päikese all, tahab tunda ju midagi, mis on temast suurem ja kestvam, tahab olla osa kõiksusest. Kuidas selleni jõuda? 

Ristiusu järgi on inimene Jumala näoga. Mitte tingimata füüsilises, vaid ennekõike vaimses mõõtkavas. See tähendab, et inimesel peaks olema võimalik Jumalat näha, kuulda ja kogeda. Agnostikud vaidleksid siinkohal vastu, kuid kristlus on selline religioon, mis agnostitsismi põhimõtteliselt välistab. Tegelikult peetakse enamikes religioossetes traditsioonides Jumala kogemist võimalikuks ja lausa vajalikuks, muidu poleks ju religioonist mingit tulu. Uskumused ja rituaalid on vahendid, mille abil Jumala poole püüelda. Tuleb uskuda! Uskuda, et ta on olemas, olgugi et ta ennast näidata ei taha. 

Isa ja lapsed läksid Eedeni huku aegu lahku, kuid karm, aga enamasti ikka südamlik taevane isa ootab oma lapsi tagasi kuldsesse kotta. Kord raevuhoos oli ta nad paradiisiaiast välja ajanud, nüüd istub ta pehme pilverünga peal ja vaatab igatsevalt läbi hõberaamiga akna, kas mõni armsatest lastest pole ehk tagasiteele asunud. Ja nad tulevad! Ükshaaval ja karjakaupa, ristitute ja paganatena. Aga milleks pätte ja paganaid paradiisi lasta? Kas paganad ei tee taevasele kojale häbi? Nojah, aga kuhu neid siis saata? Põrgu on ammu kinni pandnud ja puhastustuli kustunud. Kõik on lunastatud. 

Ilmas leidub palju lapsi, kel polegi isa. Nad ei ole oma isa kunagi näinud ega tunnegi temast puudust. Ehkki vahest tekivad pähe kummalised mõtted ja fantaasiad… et milline isa välja võiks näha, mida ta teeb ja kuidas ta elab. Kuid kui isa on lapse hüljanud, milleks tema peale siis üldse mõttelõnga raisata? Hea küll, usume, et ta on armastav ja õiglane, kuid miks ta on oma järglasi nii hirmsasti karistanud? Kas ajutine armastus ja kohatine õiglus suudavad üles kaaluda kannatused ja ülekohtu? Mis isa see küll on, kes lapsi nõnda kohtleb?

Vahest oleks parem jääda emakese Maa rohelisse rüppe. Ema katab ja toidab isegi siis, kui papa kärgib ja piksenooli alla tulistab. Ema armastab lapsi tingimusteta. Lihtsalt selle pärast, et nad on olemas. Eks lapsed teevad emale mõnikord liiga, nöörivad ja määrivad teda. Kuid Maaema kannatus on pikk ja katkematu. Ta on helde. Kes teda austab, seda armastab ta kahekordselt.

Las jääda need taevased kuldsed kojad kus seda ja teist! Hingel on maa peal ka hea. Siin on tükike paradiisi, tükike põrgut, palju vaevu ja piina, ohtralt rõõmu ja hoolt. Võib-olla ei saa inimene mullakamarasse klammerdudes kunagi pühakuks, kuid mis sellest! Ei pea uskuma, et pärast surma saabub igavene õndsus. Piisab sellestki, kui oleks usku õnne võimalikkusesse siinpoolsuses.

Päikeseratas ja ilmapuu

Kui jõulud hakkasid lähenema, siis langetati päris noori puid – puid, mis pahatihti isegi nii suured või selles eas ei olnud kui see kuusk, kes kunagi rahu ei leidnud, vaid ikka ära tahtis minna. /…/ 

„Kuhu nad viiakse?“ küsis kuusk. „Nad ei ole minust suuremad, üks oli palju väiksemgi. Miks neile oksad külge jäeti? Kuhu nad sõidavad?“ 

„Meie teame seda! Meie teame seda!“ sädistasid varblased. „Me oleme linnas akendest sisse vaadanud, me teame, kuhu nad sõidavad. Oo, nad lähevad kõige suurema au ja hiilguse sisse, mida ülepea ette saab kujutada! Me oleme akendest sisse vaadanud ja näinud, et nad istutati sooja toa keskele ja neid ehiti kõige ilusamate asjadega, kullatud õunte, piparkookide, mänguasjade ja sadade küünaldega.“ 

Hans Christian Andersen. „Kuusk“ (1844) 

Eks ta ole, kuuse otsa riputatakse kõiksugu siravat-säravat träni. Kuule ja käbisid, hõbekarda ja kassikulda, vilkuvatest tulukestest kõnelemata. Miks ometi? Noh, komme on selline. Viivuks peatudes tasuks siiski küsida, millepärast see igihaljas puu, mis läbi jõulude ja nääride paljude silma rõõmustab, meile nii kohutavalt armas on. Kombel peab mingi põhjus olema. 

Kuusk on võimeline valgust kasutama otstarbekamalt kui paljud teised taimed, selles seisnebki tema igavese haljuse saladus. Meie metsades on kaharad kuused nii levinud, et väljaspool hubaseid kodutaresid ja kiviseid linnaväljakuid nad õieti pilku ei püüa. Vanarahva jaoks oli kuusk aga pesueht elupuu. Kuusest valmistati hällid ja sargad. Ka pulmas ja teistel lõbusatel koosviibimistel oli kuusel tähtis roll. Kandled pillimeeste nobedate näppude all olid ju kuusepuust. Ja millest see eluasegi ehitati kui mitte kuusepalkidest. Kuused saatsid inimest kogu elu. (Tänapäeval saadavad mõnd kogu elu üksnes lõhnakuused. Võeh!) 

Lennart Meri kirjeldab raamatus „Hõbevalge“, kuidas neenetsid talvekoda püstitavad. Esimesi paikapandud roovlatte nimetatakse majakuuskedeks. Neenetsite jaoks on kuusk püha puu. Küllap pidasid teda omal ajal pühaks teisedki soomeugrilased. Kuusk oli korilase esimeseks eluasemeks, ütleb Meri. Kuuskedest arenesid peagi välja püstkojad, rehielamute rajamiseni ei olnudki sealt enam pikk tee. Paljude elumajade otsaseinad meenutavad endiselt stiliseeritud kuuske. Ja kui kusagil enam elada pole – tagasi kuuse alla! 

Siberi asukate jaoks oli majakuusk ilmasammas, mille ümber kogu elu keerleb. Jumaladki ronisid mööda kuuske taevasse. Siberi šamaanid valmistasid oma trummi elupuust, mille okstel nad olid transis olles turninud. Ilmasamba kujund on omane paljudele rahvastele ja esineb erineval kujul paljudel aegadel – tootem, menhir, obelisk, pagood, stuupa, minarett, kirikutorn, pilvelõhkuja… Hulgal juhtudel kasvatab sammas enesele juured ja oksad ning muutub taevast ja maist sfääri ühendavaks puuks. Viikingitel oli müütiline saarepuu Yggdrasill, sumeritel seeder, egiptlastel viigipuu. Soomeugrilastel niisiis kuusk. 

Kuused on meil seotud korraga elavate ja surnutega. Eesti kagunurgas pole matusekombestikust veel täiesti kadunud ristikuused ja ladvata leinakuused, mõlemad arvatavasti tõrjemaagilise otstarbega, kuid nüüdseks vaid mälestamise vahendeiks muutunud. Igal aastaajal rohetav puu, mis noolena kõrgustesse küünitab, viib mõtted nüüdki surma ajutisuse ja igavese elu võimalikkusele. Imetlus igihalja puuhiiglase vastu ei haihtu isegi industriaalrevolutsiooni üle elanud maailmas. Ehk on kuusk koguni inimese kauge sugulane? Ärge naerge midagi, inimese selgroog sarnaneb kahtlaselt palju laasitud kuuselatiga! Alustuseks viidatud Anderseni muinasjutt pajatab samuti inimese ja kuuse ühisest hingelaadist. 

Nüüd aga järgmine ajalooline vahepeatus: Tallinn 1441. Mustpeade vennaskonna jõulujootude kulminatsioon on vähemalt Eestis kõigile teada. Jõuluehteis raekojaplatsil uitava inimese silme ette peaks kergesti kerkima keskajale iseloomulikes rõivastes uhked pürjelid, kes sõna otseses mõttes põleva puu ümber laulavad ja tantsivad. Tõsi, see puu, mille süütamise õigus oli ainult mustpeadel, ei pidanud olema tingimata kuusk. Aga las legend jääb vikerkaarevärvilise mullina Tallinna teravkaarte kohale hõljuma. 

Jõulud on eelkõige päikese sünnipäev. Pühadeaja nimetuski tuleneb iidsest põhjala sõnast hjul, mis tähendab mõningatel andmetel (päikese)ratast. Ehkki jah, tegemist võib olla ka etümoloogilise fantaasiaga. Roomlased tegid talvise pööripäeva ehk saturnaalide aegu üksteisele kingitusi. Eestlased pistsid samal ajal kuuse põlema ja vihtusid selle ümber tuljakut. Päike oli uuesti sündinud ning see iga-aastane suursündmus pani põhjamaalaste pastlatallad kihelema. Pole võimalik öelda, miks pidid mustpead võtma üle paganliku kombe või lausa jätkama muinaseestlaste vana traditsiooni. Selge on aga see, et päikesekultus ja ilmapuu kummardamine on mitmetes kultuurides omavahel seotud. Kuusk saab ju roheluse päikeselt ja kuna ta kogutud valguseväge talvekski ei mineta, muutub ta teiste puude seas ülimuslikuks. Kuusk oli ja on – ma ei väsi seda kordamast – ehtne elu- ja ilmapuu. 

Ilmapuu mudelkujule, olgu see siis kuusk, seeder või viigipuu, tuuakse tavakohaselt ohvreid, et kindlustada uueks aastaks rikkalik saak ning üleüldine heaolu. Ohver on ühtaegu tänukink ja altkäemaks teispoolsetele jõududele. Ajapikku on paganlikud ohvrid muteerunud säravateks eheteks. Tuled kuuskedel imiteerivad taevatähti, kõrgemat ja jumalikku sfääri, milleni ilmapuu ulatub. Kuuse muistne rituaalne tähendus on aegade jooksul kaotsi läinud, kuid rituaal ise alles jäänud. 

Nii ehk teisiti näib, et kuuse kummardamine on soome-ugri komme, kuigi entsüklopeediad omistavad tänapäevase jõulukuusetava algatamise enamasti sakslastele, mõnikord koguni ainuisikuliselt Martin Lutherile. (Ja ometi näeb vahest isegi katoliku kirikutes ehitud jõulupuid.) Soomlastel õnnestus Jõuluvana (päritolult Bütsantsi piiskop) teha oma kodakondseks. Olgu siis tuledesäras kuusk eestlaste ja teiste soomeugrilaste ühine leiutis ning hunnitu kingitus selle ilma suurtele ja väikestele rahvastele.

„Ma ei taha enam elada…“

Inimlik meel on väga võimas ja samas õrnuke instrument. Meelt on lihtne heita. Ja nõnda tekib meeletus. Tahaks ennast ära tappa. Miskipärast. Eluisu saab otsa nagu bensiin mootorist. Tanklat pole silmapiiril näha. Lootust pole. Mitte millelgi ei ole enam mõtet, elul veel kõige vähem. 

Iga päev teeb Eestis suitsiidi 1–2 ja suitsiidikatse hinnanguliselt 10–20 inimest. Umbes 70–80% enesetapu tõttu surnutest on mehed. Nõrgem sugupool, mis teha. Ehkki suitsiidikatseid teevad rohkem naised, võtavad mehed asja tõsisemalt ette ja lähevad lõpuni. 

Enesetapp on väga individuaalne nähtus, mõneski mõttes tabu. Enesetapjast või tema lahkumise viisist avalikult ei räägita. Pikki sajandeid valitses õhtumaades komme, mis keelas enesetapjaid pühitsetud mulda matta. Sellest tulenevalt sündis Kesk- ja Ida-Euroopas uskumus, mille kohaselt saavad enesetapjatest vampiirid. Ka Eestis arvati, et see, kes endale käe külge paneb (milline viisakas kõnekäänd!), ei pääse taevasse ja hakkab kodus käima. Kristlike normidega vastuollu minemata on ärksamad mõtlejad toonitanud ka inimese vaba tahet oma elu jätkuvuse üle otsustamisel. 

Ajalugu tunneb hulgaliselt juhtumeid, kus enesetapp saab kangelasteoks. Teatud mööndustega võib juba antiikaja mässajaid ja ristiusu märtreid pidada enesetapjateks. Viimasest poolsajandist kõlbaks tuua kolm eredat näidet. Lõuna-Vietnami munk Thích Quảng Đức pani end 1963. a. Saigonis põlema, protestides budiste ahistava režiimi vastu. Keskkooliõpilane Romas Kalanta läks vabatahtlikult tulesurma Kaunases 1972. a., vallandades Leedus nõukogudevastased rahutused. IRA aktivist Bobby Sands näljutas end 1981. a vanglas surnuks, saavutades seejuures märkimisväärse poliitilise triumfi. Muidugi on ajaloos ka hulk tuntud enesetapjaid, nagu Nero või Hitler, kelle puhul nähakse suitsiidis pigem argpüksi viimset taganemist kui sangarlikkust. 

Kõrgeima suitsiidsusega riigid on WHO andmetel Lõuna-Korea, Leedu, Guajaana, Kasahstan, Hiina, Valgevene, Sloveenia, Ungari, Jaapan, Sri Lanka, Ukraina ja Venemaa (kõigis vähemalt 20 suitsiidi 100 000 elaniku kohta). See loetelu ei anna mingit selgust. Nii katoliiklikud, õigeusklikud, budistlikud kui isegi islamistlikud kultuurid on kõrge suitsiidsusega maade hulgas esindatud. Rohkem paistavad silma küll sotsialistliku koletise all kannatanud riigid, kus moraalne ja vaimne kapital nõrgem. Sestap kuuluvad ka eestlased suitsiidialdiste rahvaste sekka. Aga moraal ja vaim peavad ka indiviidi tasandil tugevad olema, et kõikvõimalikele raskustele, mida saatusel on tavaks inimestele kaela kupatada, ikka sirgeselgselt vastu panna. 

Kust siis võtta see titaanne vaim, mis ühelgi juhul ei murduks, olgu või süda murtud ja taskud tühjad? Vaimutohtrid sedastavad, et suitsiidiennetus põhineb riskifaktorite ja nende kahjuliku mõju vähendamisel ning kaitsvate faktorite ja nende kasuliku mõju suurendamisel. Paljud enesetapumõtetega inimesed saadavad enesehävituslike kavatsuste kohta sõnade ja tegude kaudu signaale. Enesetapjalik käitumine on sageli seotud ka psüühiliste häiretega, mida kõrvalseisja ei pruugi paraku alati ära tunda. 

Eesti enesetapjatest on umbes 60% alkoholisõltlased või alkoholi kuritarvitajad, mis tähendab, et nii nagu paljude teiste ühiskondlike probleemide puhul, paistavad ka enesetappude tagant viinakuradi sarved. Teismelistel on suurem risk suitsiidi sooritamiseks mõnuainete tarvitamise korral. Erinevate uuringute järgi kuuluvad enesetapumõtteid mõlgutavate inimeste sekka sagedamini ka homoseksuaalid, seadusega pahuksis olevad noored, puuduliku haridusega isikud ja pikaaegsed töötud. 

Seksuaalne sättumus kallutab enesetapule ennekõike mehi. Homoseksuaalsed mehed tapavad end ära 10 korda suurema tõenäosusega kui heteroseksuaalsed mehed. Vanglas istunud noortel on samuti suurem suitsiidirisk võrreldes mittevangistatud noortega, kusjuures enamasti panevad endal kaela silmusesse mehed, kes on saanud purjuspäi hakkama mõne kriminaalse lollusega (jälle viinakurat!). Töötus on sageli väga suur enesetapumõtete generaator, mis halvab inimese majandusliku ja emotsionaalse võimekuse. 

Pikka juttu lühemaks tehes: enesetapurisk on suurem inimestel, kes kuuluvad mingis mõttes sotsiaalsesse vähemusse, ühiskonna piirialale. Need on inimesed, ennekõike mehed ja noored, kes ei vasta ühiskondlikule arusaamale eeskujulikust indiviidist. Tõepoolest, mis mõte on elada joodikust maamehel või noorel töötul geil? Aga Eesti vajab iga inimest. Mõttetuid inimesi pole olemas. Isegi kui enamik enesetapu üritajaid fataalse tulemuseni ei jõua, lõhuvad mustad mõtted hinge. Keegi ei tohiks tunda end tõrjutuna. 

Kaks olulist mõjurit, mis aitavad uuringute järgi enesetappe vältida, on perekond ja religioon. Toetav pere tagab sooja keskkonna, kuid annab ka kohusetunde – tunde, et ollakse vajalik ja kasulik. Ameerika jõulufilm „See imeilus elu“ (It's a Wonderful Life) kõneleb loo mehest, kes otsustab elust lahkuda, kuid ingel lööb tema plaanid segi. Taevane olend näitab mehele, kui närune oleks maailm ilma temata olnud ning mees muudab oma meelt. Vahel tulebki mõnele inimesele sisendada seda, kui oluline ta tegelikult on. Mõni hea sõna võib päästa elu. 

On leitud, et ka tugev ja siiras usk kaitseb suitsiidsete mõtete eest. Paljude religioonidega kaasneb kogukonnatunnetus ja vaimne pagas, mis õpetab nägema ajalike murede taha. Ilmalikus raamistikus võiks kõnelda eeskätt eneseusust. Kui inimene tunneb, et ta elu on kontrolli all, ta on piisavalt sõltumatu ja kohanemisvõimeline, siis ei kipu ta end hävitama. Usku sellesse, et isiklikud otsused mõjutavad meie elu ei saa pidada vähem väärtuslikuks kui usku inimkonna eest surnud lunastajasse. Inimene, kes enesesse usub, meelitab kaitseingleid ligi.

Elu on püha. Kas saab olla üldse miski elust püham? Ja ometi… kui lihtne on pühadust rüvetada. Mõni elu paiskub kannatusterohkes maailmas põrmu ja porisse. Ühtäkki ei tundugi üks määrdunud ja lõhutud elu enam pühana. Kuid isegi kallimast kallimaid ikoone saab pesta ja parandada. Nad säravad edasi. Endiselt pühana.

Leiaks vaid kõik inimesed sel tuulisel rannikul usku, lootust ja armastust. Need kolm jäävad. Usk, lootus ja armastus, aga suurim neist on… jah, mõni ütleb, et armastus, kuid olgu selleks hoopis lootus. Armastus võib lõputult palju kordi hääbuda ja uuesti õitsele puhkeda, kuid lootust jätta ei tohi. Kus on elu, seal on lootust. Ja miks seda palsamlikku lootust ei peaks olema – igale ööle järgneb ju päev ning ka kõige pikem ja pakaselisem talv asendub peagi rohetava kevadega. Ühtäkki on jälle mõtet elada. 

Samal teemal

"Ma olen nii üksi..."

Nõnna ropp ja räpane on see vana eestlane…

Inimese loomuliku elutegevusega käivad paratamatult kaasas mõningad jääkproduktid, millega pole midagi peale hakata. Kultuur avaldub aga nutikuses ja mida nutikamalt kasutut ihutoodangut käideldakse, seda kõrgem on kultuuritase. Targad teavad rääkida, et tsivilisatsioon ei alanud mitte kirjakunsti, vaid seebi ja hambaharja leiutamisega. Niisiis, kas eestlased on tsiviliseeritud rahvas või kuulume barbarite sekka? 

Kui Postimehes ilmus põnev artikkel 20. sajandi alguse hügieenioludest, tekitas see eeskätt vanemas põlvkonnas vastakaid emotsioone. Kuidas julgeb papa Jannseni ajaleht meie vaarvanemaid nõnda laimata?! Eesti rahvas on olnud alati puhas rahvas. Nagu sakslasedki. Aga venelased – vaat nemad on räpased. (Vägisi tükivad meelde Mart Raua kuulsad vemmalvärsid Ufaa peldikust, mis pidavat isegi sita ära määrima.) Nii on lood… 

Vabaõhumuuseumi teadlase Heiki Pärdi uurimused rahva hügieenist võib teatud mööndusega paigutada samasse kategooriasse aasta algul hulgaliselt poleemikat sünnitanud koguteosega Eesti keskajast, kus Muistse vabadusvõitluse tähendust on tõsiselt revideeritud. Üks puudutab vaid „väikest“ ja teine „suurt“ ajalugu. Üldises teadvuses on Lembitu endiselt vabadusvõitleja ning eesti talupoeg puhas ja särav nagu sakste hõbelusikas. Inimmälul on kord juba kalduvus kaugeid aegu ilusamaks puuderdada. Minevik muutub paratamatult romantilisemaks kui ta tegelikult oli. Meie magusatest roosiodööridest tuimestatud ninad ei ole võimelised haistma mineviku õigeid lõhnu. Aru keeldub vastu võtmast asjaolu, et hügieenilisele eluviisile asuti massiliselt tähelepanu pöörama alles nõukogude korra ajal. Ilmselget tõrgub vanemate inimeste mälu ka sellisel juhul, kui jutuks tulevad Pätsi-aegsed tervishoiukampaaniad. 

Heiki Pärdi uurimistulemustele järgnenud vastukaja paljastab paar huvitavat nähtust. Esiteks mikroajaloo uurimisprobleemid. Mikroajalugu tegeleb tavaliste inimeste ning nende eluviiside, kommete ja olmetingimuste uurimisega. Tihtipeale vasardab ajaloolase peas küsimus: kas isiklikud mälestused on ikka usaldusväärne ajalooallikas? Tollesama mineviku ilustamise sündroomi tõttu ei saa uurija inimmälu sajaprotsendiliselt arvesse võtta. (Mis saaks, kui sõjaeelse vabariigi ajalugu hakataks uurima Ivan Orava mälestuste põhjal?) Möödunud aegade olmele tuleb valgust heita teistsuguste allikate toel. Ent kriitiliseks peab jääma ka siis, kui maamatside kombetusest kirjutavad linnavurled (näiteks etnoloogiatudengid). Igaühel ju oma vaatenurk. 

Hügieen kuulub tabuteemade hulka ja siit kerkib teine probleemne nähtus, mida eespool mainitud. Kes oleks praegugi valmis tunnistama, et ta ei pese pärast tualetiskäiku käsi ega tõmba oma tegudele vett peale? Isegi kui mälu on salvestanud midagi möödanikust, mis moodsa maailmavaate ja elustiiliga kokku ei lähe, on targem näidata minevikuolmet tänapäevases võtmes. Kuid milleks minevikku häbeneda? 

Heiki Pärdi kirjutas kasimata talupoegadest juba aastate eest ajakirjas Tuna (4, 2002). Eriti hull oli 20. sajandi algul olukord kagunurgas. Võrumaal ei peetud hammastepesu üldsegi oluliseks, mistõttu olid katkised hambad pigem tavapärane kui erandlik nähtus. Ka välikäimlate püstitamiseks ei tahetud kallist ehitusmaterjali raisata. 1920. aastatel oli kõigest 42% Võrumaa taludest käimla olemas. Kogu Eestis oli keskmine näitaja 58%. Ühesõnaga, enam-vähem pooled Eesti talupered said veel üheksakümne aasta eest ilma kemmerguta hakkama. 

Ajast aega on loomulikke asju aetud laudas või lähima põõsa varjus. Polnud praktilist vajadust spetsiaalse asutuse järele. Maal elades ja toimetades ei saanudki tunnist-tundi puhastele käbaratele mõelda. Isegi saunas elavad popsid ei ligunenud päev läbi veetünnis. Alles pühaba ommiku kerikule minnes kasiti end puhtamaks. Kui ajalugu kõrgemalt ja laiemalt vaadata, selgub, et maarahva seas polnudki tänapäevases mõttes kehvad sanitaartingimused suureks mureks. Linnades, kus inimesed pead-jalad koos elasid, olid mustusest põhjustatud epideemiad hoopis tavalisemad kui valdavalt hajaasustusega maapiirkondades (eriti kehtib see Eesti kohta). Puhas kaevuvesi oli linnas läbi paljude sajandite defitsiit, mistõttu joodi enamasti kääritatud jooke ning katku- ja muude pisikute vältimiseks pesti end nii vähe kui võimalik. Keskaja tohtrid ei soovitanudki ihu kasida, sest see pidi inimese haigustele eriti vastuvõtlikuks tegema. 

Urbanistlik räpasus võttis lausa ökoloogilise kaose mõõtmed. Londonlased reostasid Thames’i, pariislased Seine’i. Tänavad kubisesid roojast, prahist ja parasiitidest. Samas oli juba 4500 aasta eest Induse orgu rajatud Mohenjo Daros kanalisatsioon olemas, mõnes majas lausa tualettpotidki! Antiikajal võisid korraliku veevärgiga uhkustada eesrindlikumad metropolid. Laupäeviti kümblevad viikingid ja ennast rituaalselt pesevad araablased olid keskajal samuti näiteks hügieenilist eluviisi praktiseerivatest rahvastest, mis kinnitab, et inimkond ei muutu kokkuvõttes aina puhtamaks. Elutingimused on need, mis kombeid enim mõjutavad. 

Isiklik puhtus on kultuursuse tunnus. Saja aasta eest samades kategooriates ei mõeldud. Käitumisviisid ja arusaamad häbiväärsusest muutuvad. Eesti rahvas oli räpane nüüdisaegsete moraalsete mõõtude ja põliste islamiseaduste järgi, kuid kindlasti ei peetud sada aastat tagasi end kuigi räpaseks. Vahest on lääne poolt vaadatuna keskmine eestlane ikka veel paras räpakoll, kes hommikusest dušivalangust hoidub? 

P.S. Ivan Orava jutu järgi käisid eestlased Pätsi ajal oma asju ajamas seest tühjaks uuristatud tammekännu peal. Vesi tuli otse allikast ja pühkimismaterjalina kasutati kobrulehti. Vaat see on ökoloogiline elulaad!

Rõõmus valge tädi

Kui ma möödunud kevadel Kaika Laine lahkumisest kuulsin, sähvatas peas mõte: see on ühe ajastu lõpp. Laine pani punkti ajajärgule, mida iseloomustas praegusest hoopis erinev, ehk isegi mõnevõrra tabamatu ja raskesti määratletav vaimsus. Pole kahtlust, et Kaika Laine oli viimane rahvaravitseja. Pärast teda sebivad ilmas ringi vaid tavalised ravitsejad, kitsa maailmapildiga sensitiivid ja kasuahned šarlatanid.

Kuulsast ravitsejast on kirjutatud hulgaliselt ajaleheartikleid, tema retseptidest ja tohterdamisviisidest tehakse juttu mitmetes vihikulaadsetes väljaannetes, kuid kopsakamaid raamatuid Laine elust ja tegemistest on avaldatud kõigest paar. Lisaks Reet Kudu sulest ilmunud biograafiale „Kaika Laine – sajandi naine“ (2009) võib nüüd lugeda ka Einar Ellermaa ja Inge Pitsneri koostatud kogumikku „Kaika Laine inimesed“.

Kaante vahele on koondatud lühike ülevaade Kaika Laine elust ning 28 erinevat lugu, mille on jutustanud Lainega lähemalt või kaudsemalt seotud inimesed. Nende seas leidub tänulikke abisaajaid, kauaaegseid sõpru, mitmeid mõttekaaslasi ja veresugulasi. Laine sai ühtviisi hästi läbi nii arstide kui pastoritega, teda meenutavad kalli sõnaga talu- ja ärimehed, saatejuhid ja teadlased, pedagoogid ja baleriinid. Raamatu koostajad pole aga ise Lainega kokku puutunud. Vahest ei tasugi seda miinuseks pidada. Ellermaa ja Pitsner seisavad neutraalsel platvormil, nad ei jaga hinnanguid ega omapoolseid kommentaare, vaid lasevad inimestel rahulikult Lainest kõnelda. 

Aga ikkagi… Kes oli Kaika Laine? Tema fenomeni pole seni keegi täielikult lahti seletada suutnud. Reet Kudu püüdis Lainest üksikasjalikumalt portreed maalida, kuid paistab, et päris hästi see ikkagi ei õnnestunud. Kudu tahtis kirjutada küll sajandi naisest, kuid tema sulg kipub pidevalt kõrvalistele radadele eksima. Küllap aimas autor ka ise, et nii vägevat naist on keeruline mingitesse mõistuslikesse raamidesse paigutada. Nõnda üritab Reet Kudu defineerida Lainet samuti teiste inimeste kaudu. Kudu raamatus askeldavad näiteks südamlik naabrinaine Aino, Laine klassivend Elmar ja poeedikalduvustega kirikuõpetaja Emmanuel Kirss, keda Ellermaa-Pitsneri jutupaunast ei leia. 

„Kaika Laine inimesed“ on väga konkreetse, lausa kristalse ülesehitusega ning juba raamatut sirvides saab selgeks, et koostajad on valinud Laine kui nähtuse mõistmiseks õige taktika. Raamatust aimub fenomenoloogiline lähenemine, mille kohaselt tuleb meil kõigil aeg-ajalt tunnistada: me ei tea, kuidas asjad tegelikult on, aga me saame kirjeldada neid sellisena, nagu nad näivad. 

Mida siis Laine kohta öelda võib? Esiteks muidugi seda, et ta oli looduslaps. Kaika kandi hunnitute mägede vahel üles kasvanud tüdrukuna tundis ta hästi loodust. Taimed polnud tema jaoks lihtsalt taimed, vaid Jumala and, hingestatud ja väega olendid. Teiseks ei saa kuidagi salata tema tohutut heatahtlikkust ja inimesearmastust. Tal oli piiritu soov inimesi aidata – kuidas muidu jõudis ta tippaegadel vastu võtta kuni 40 abivajajat päevas? Neiupõlves olnud Lainel unistus arstiks saada ja ehkki kooliharidust omandas ta pelgalt kuue klassi jagu, ei takistanud see tal unistust teoks tegemast. Isegi mõned doktorikraadiga tohtrid kirjutasid patsiendile saatekirja Kaika Laine juurde! 

Nooruses põetud raske haigus võis olla pöördepunktiks, mis viis Laine vaimsele ärkamisele. Psüühiline kirgastumine läbi kannatuste on oluliseks motiiviks paljude tuntud ravitsejate ja prohvetite eluloos. Surmavallast naasnuna näevad inimesed elu ja inimesi uutes toonides. Kui Lainet siia ilma aidanud ämmaemand noorukesele tüdrukule ütles, et märkas tema otsa ees ravitseja märki, oli Laine saatus määratud. Kulus veel mõnda aega, enne kui Laine ränga postiljonitöö kõrvalt hädalisi aitama hakkas. Tema „arstikarjäär“ kestis ligi pool sajandit. Abi sai selle aja jooksul umbmäärastel hinnangutel 70 000 inimest, vahest rohkemgi. 

Kaika Laine maailmapilt näikse olevat segu kristlusest, arhailisest ravitraditsioonist, paganlusest ja veidi ka new age’ist. Laine hakkas aktiivsemalt ravima kuuekümnendail, kui new age’i ideed maailmas tasahilju tärkasid. Hilisemal ajal sensitiivide ja teadmameestega kokku puutudes omandas ta ilmselt juba rohkem new age’i mõisteid, mida ta oma mitmekihilisse ilmakäsitlusse põimis. Seejuures esindas Kaika Laine oikumeenilist kristlust – olles ise luterlane, pidas ta õigeusu kirikut väga väekaks ning – nagu raamatust selgub – oli ka Itaalia reisil paavsti nähes emotsionaalselt vapustatud. 

Kaika Laine suhtles inimestega vabalt ja sõpru oli tal palju. Venelasedki ju hõiskavad, et parem 100 sõpra kui 100 rubla. Ometi kujunesid Laine viimased eluaastad õnnetuks. Ta ei leidnud seda hoolitsust ja mõistmist, mida ise oli teistele küllusesarvega jaganud. „Ravitseja ei saa ennast aidata,“ nentis ta ise. Siin avaldub Laine eluraamatu kohutav kurbloolisus. Omas kategoorias oli Laine suur staar, kelle sära ja aupaiste sisse nii mõnigi untsantsakas end libistas. Mitmest „Kaika Laine inimeste“ loost jääb kõlama nukker kaja – imeväärne naine, kes oli pidevalt sõpradest ümbritsetud, lahkus ometi hingelises üksinduses. Paljud kirkad tähed kustuvad väga vaikselt… 

Lisan lõpetuseks kaks seika oma elust. Minu ainus otsene kokkupuude Kaika Lainega jääb üheksakümnendate algusesse, kui ma pisikese põnnina tema „vastuvõtul“ käisin. See kauge mälestus on udune, peaaegu unenäoline, kuid hämu seest kerkib selgelt esile üks valge ja rõõmus tädi. Just need elemendid – puhas valge ja sillerdavalt rõõmus – seisavad tänini mu vaimusilmas, kui kusagil Lainest juttu tuleb.

Rohu tegemist oodates pidin väikest küünalt põletama. Pooleldi ärapõlenud küünalt hoidsin öösiti padja all. Mulle määratud rohuks oli suhkur, millele tuli enne söömist kolm korda peale puhuda. Huvitaval kombel kasutaski Laine rohtudena peamiselt valgeid aineid: suhkur, sool, viin, rasv, ja vahel ka kuldseid produkte, nagu mesi või päevalilleõli. Minusugusele põngerjale oli suhkur muidugi igati meeldiv rohi. 

Teine juhtum leidis aset 1996. aasta talvel. Minu klass sõitis ametlikule visiidile Kaika algkooli, mis praeguseks juba ammust aega suletud. Buss – vana nõukogude küna – ei pääsenud järsust Kaikamäest üles. Rattad vurisesid libedal lumel, aga tolku ei midagi. Olime kinni. Mu klassivennad, kes olid loomulikult silmini tarkust täis nagu kõik üheksa-aastased, hakkasid arutama, et poleks tohtinud sõidu ajal nõiast rääkida. Kui nõiast räägid, läheb kehvasti. Aga mina teadsin, et selle arvamisega panid nad küll mööda. Kaika Laine pole ju mõni Baba Jaga või Hansu-Grete loost tuttav kannibalistlik vanamoor. Laine on hea ravitseja! Vanaema ütles, tema teab. 

Laine on taevastele radadele siirdunud, kuid legend temast särab maa peal edasi. Minu kodukandi inimestele – ennekõike vanemale põlvkonnale, kelle meeltes on säilinud veel Laine ajastu vaimseid kübemeid – on temast saanud vaat et pühak, kellega seotud paiku ja esemeid kummardatakse. Ja kavatsen minagi lähemas tulevikus võtta ette palveretke Kaikamäele, et istuda sealsel heade mõtete pingil, mille Vahur Kersna mullu sügisel Laine auks valmistada lasi. 

Ravitsemise alal Lainel järglast pole, kuid tema retseptid on alles – nendest ta saladust ei teinud. Raamatust selgub, et kassiaasta sõnnil oleks kasulik juua jasmiiniteed. Horoskoopidest ma suurt lugu ei pea, kuid kassiliku sõnnina võiks jasmiiniteed proovida küll. Isegi minu akna all õitseb kevaditi valgete õitega jasmiin. Küllap pole see juhus.

Ülipõnev ja väga rase

Iga lind kiidab oma sulgi ja iga libu ülistab ikka oma… Nojah. Turumajanduslikes oludes peab viimne kui üks turul konkureeriv hing välja mõtlema strateegia, kuidas pakutavat toodet või teenust müüa. Mina õppisin koolis seda, et reklaam on hästi öeldud tõde. Aga lauskiitus on kahtlane. Pöörased superlatiivid on paraku imbunud ka ajakirjandusse, kus käib võitlus iga kliki ja silmapaari eest. Reegel number üks algajale leheneegrile ja reklaamikirjutajale: mida rohkem õnnestub vahtu üles kloppida, seda parem. 

Televisioonis ei näidata enam ühtegi põnevat ega populaarset filmi, on ainult ülipõnevad ja ülipopulaarsed. Sääraste omadussõnadega kullatakse üle ka igavad seebikad ja „hittsaated“, mis pole eales vaadatumate saadete esikümnesse jõudnud. Ülistuskõnedega paistab eriti silma Kanal 2, kes kuulutas mõne nädala eest, et ülipopulaarse Türgi seebika asemel hakatakse näitama veelgi populaarsemat seepi. Kohe hirm tuleb peale. Aga ega TV3-e geeniused saanud vastu paugutamata kapituleeruda: nemad teatasid, et lasevad ekraanile kah ülipopulaarse seebisarja, milles mängib maailma kauneim naine! Loomulikult ei unustatud märkida, et sari on ülipõnev. Paistab, et kommertskanalite reklaamikirjutajad põevad ülirasket suurushullustust. 

Mõned pealkirjad sporditandrilt:
Ülipõnev lõpplahendus: Lietuvos Rytas langes dramaatiliselt Euroliigast 
Ülipõnev VIII Viru-Nigula karikasarja III etapp! 
Red Bulli piloot [Sebastian Vettel] lõpetas ülipõneva Brasiilia GP kuuendana 
Ja midagi ka akadeemilise maailma esindajatele:
Ülipõnev pagulasteemaline loengukursus ülikoolides 
Ajaloolastele:
Ülipõneva ajalooga maa [Liibanoni] religioosne maastik on tõesti kirju. 
Majandusteadlastele:
Tallinnas tuleb ülipõnev börsipäev. 
Ilusalongi pidajatele:
Käimas on ülipõnev küünedisaini võistlus.
Ja kõik lapsevanemad, palun tähelepanu:
Ostes oma lapsele selle ülipõneva mullitaja, võid segamatult rannas päevitada, lugeda raamatut või võistelda oma mudilasega kõige suurema seebimulli puhumises. 
Tänan, ei.

Guugeldan veidi ja mis ma leian? Veel mõned ülipopulaarsed pealkirjad internetist:
Ülipopulaarne programmi Euroopa Noored tutvustav koolitus „Appetiser“ Lätis. 
Ülipopulaarne Ewert and The Two Dragons annab Rock Cafes lisakontserdi 
Alustab ülipopulaarne Tervikliku Naise loengusari 
Saaremaa on turistide seas ülipopulaarne. 
Teleekraanilt tuttav fitnessvöö on ülipopulaarne terves maailmas. 
Olympicu aktsia on ülipopulaarne 
Jüri Pino väidab, et ülipopulaarne töörassimine on muutunud nõmedaks ajatapmiseks.

Olgu, aitab ajatapmisest. Pöördun siinkohal hoopis günekoloogide ja ämmaemandate poole, sest juba hulk aega on mind painanud küsimus: millal on naine väga rase? Meedias ju kirjutatakse: 

Väga rase tippkulturist tõstab jõusaalis rasket kangi. 
Väga rase Birgit käis tipptenorit kuulamas 
Väga rase Kim Kardashian riietus üleni musta 
Väga rase hertsoginna Kate istutas täna puu!

Oma mehearu appi võttes oletan ma, et natuke rase naine on see, kes alles äsja eostati. Kas väga rase ja ülimalt raskejalgne naine on üheksa kuud last kandnud või tuleb teda juba superrasedaks nimetada?

Taevalikud paleused ehk kust leida naist?

Mõned päevad tagasi komistasin netidžunglis kolades kogemata ühe meestele adresseeritud suhteteemalise artikli otsa. Nagu miljonites teistes sama valdkonna kirjutistes polnud selleski midagi uut ega huvitavat. Ikka need ehalkäimise jutud, ainult et 21. sajandile vastavalt nilbemas sõnastuses. Erinevalt looduse moraalikoodeksit järgivatest loomaliikidest eelistab inimene paarituda aastaringselt. Seetõttu treivad ka „suhteeksperdid“ artiklikesi olenemata sellest, kas väljas lõõskab päikene või lõikab pakane. 

Suhteteemaliste artiklite juurde siginevad kommentaarid on tihtipeale huvitavam lugemismaterjal. Eks kommentaarinurgaski kipuvad korduma samad rõõmud ja mured. Huvi pakuvad pigem isiklikud lood, mida anonüümsuse kattevarjus jagatakse. Lõpmatuks murekohaks paistab olevat sobiva partneri leidmine. Kellel pole „eksidega“ vedanud, kes pole toda teist poolt eluilmas leidnudki. Toon siinkohal ära ühe 25-aastase noormehe kommentaari, mille põhjalikkus näitab probleemi tõsidust ning mis esindab suure tõenäosusega ka paljusid teisi noori Eestimaa kodanikke, soost sõltumata: 

20-ndad poole peal ja ikka pole voodisse jõudnud. Käid trennis, tööl, vorm võiks vb gramm parem olla. Haridus ka on ning raha pole probleemiks. /…/ Kõige koomilisem on see, et pole ka tüdruksõpra olnud. /…/ Kus on normaalsed naised? /…/ 

Ei ole ma peoinimene, ei ole alkomuret, isegi ei suitseta – no vinks-vonks, aga ikkagi näed… ikka üksi. Kinos käin ka, aga kuidas kinos tutvuda? Kõik jooksevad viimasel minutil saali ja hiljem kiiresti-kiiresti saalist välja. Minna üksi kinno ja hakata kõrvalistujaga juttu ajama kui need esimesed reklaamid on ennem filmi algust? Niipalju kui olen muuseumis käinud, siis paljud on seal nii omaette ei soovi segadagi ja kui miskit ütled, siis ignoreeritakse või krimpsutatakse nina… Teater – kes sinna üksi läheb. Ja enamik siiski kaasaga seal. 

Tundub jah, et ei ole ma selle õigega kokku jooksnud, aga kus temaga kokku joosta üldse? Klubist neid ei leia, eelpoolmainitud kohad ka kahtlased – võib küll näkata, aga väga ebatõenäoline. Oehh, kohe raske. 

Või on mul see, et ma olen teiste inimeste läheduses ja kui vaja pikemalt koos olla, täiesti nii, nagu ma olen. Ei mingit petlikku mina, ei mingit eneseupitamist või teesklemist, et olen keegi teine. Ei ole midagi võltsi. Tundub, et tänapäeval ehmatad vist peaaegu kõik aususe ja otsekohesusega ära. Vist otsitakse midagi ideaalset, aga kuna soovitakse võltsi ja ise ollakse võlts, siis tegelikult teist inimest polegi näha, kes selle fassaadi taga võib peituda. Seepärast vist see partnerite vahetus toimubki 20ndates nii massiliselt, või praegu võib vist öelda, et isegi 10ndates… 

Mis sa oskad kosta? Näib, et meie aja inimesed, kelle jaoks suhtlus selle erinevates vormides ja väljundites on sama normaalne nagu sissehingatav õhk, ei suuda ometi tekitada püsivamaid kontakte. Vaarvanemate aegu said ühe küla poiss ja teise küla tüdruk simmanil kokku, semmisid väheke ja juba oligi laulatuspäev käes. Pere tuli ju nii ehk naa luua. Ei olnud ennevanasti kellelgi aega katsetada ja proovida – vaatame, mis sellest suhtest välja tuleb! Kõige tähtsam oli laste saamine. Abieluaastate jooksul sai nii mõnelegi naisele ja mehele selgeks, et nende liit on saatanast, kuid lahutus oli paljude jaoks häbiasi. Lahutas rohkem linnarahvas, maal oldi kannatuste ja raskustega harjunud ja need pidid ka abieluga kaasas käima. Mis ei tapa, teeb tugevamaks, või kuidas? 

Heaoluühiskonnas ei ole kannatustel kohta. Pere loomine ei ole suhetes eesmärk number üks. „Õiget“ otsides otsitakse õnne, naudingut, emotsionaalset tuge. Nagu ka eelmainitud anonüümne noormees ütles: otsitakse ideaalset. 

Ma ei lasku süvafilosoofiasse ega küsi, kas ideaalset inimest – naist või meest – on olemas. Inimese enda rahutu teadvus teeb ka paradiisist põrgu ja esialgsest ideaalpartnerist võib ühe nipsuga saada jobu, siga, nõid või psühh. Isegi kui asendada „ideaalne“ tsipake lahjema „normaalsega“, jääb igatsuste sisu samaks. Ikka õhatakse taevaliku paleuse poole. Väikeste kiiksude ja vigadega on raske leppida – eriti siis, kui kõrvutada virtuaalmaailma tegelikkusega. Ekraani taga on kõik inimesed imeilusad, lahedad ja põnevad. Tegelikkuses… 

Tahaks hoopis küsida: kas me oleme piisavalt ausad? Ausad iseenda ja teiste suhtes? Igaüks peaks sellele mõtlema. Aga ausus ei ole nõrkadele. Iseendaks olemine nõuab roostevabast terasest selgroogu. Kuid seda imetlusväärsemad on ausad inimesed! Ja ometi – neid peljatakse. Maski varjus on ju mugavam elada. 

Vahest peaks kaaskodanikega suheldes kriitikal volüümi vähemaks timmima. Milleks näha vaid vigu? Mina olen oma senise lühikese elukese jooksul avastanud, et eelarvamused ei tule suhetes kunagi kasuks. Võib-olla peaks inimesi rohkem usaldama? Aga keda tasub usaldada, et mitte haiget saada? Küsimused on vastuste otsimiseks. Kel janu, sel jalad, ütles vanarahvas. Kellele üksindus piinu valmistab, leiab viimaks leevendust, egas head mehed ja naised pole ilmast otsa saanud. Tuleb vaid ise olla piisavalt „hea“, et mõnda neist ligi meelitada. 

„Ja kust siis naisi leida?“ küsib mõni lugeja. Mispärast sa seda minu käest küsid?! Kanu tuleb otsida õrrelt, küllap ka naised kusagil pimedas lae all kükitavad!