Vahel paistab, et kõik nagu kirjutavad midagi. Sõnumeid, säutse, kommentaare, e-kirju. Virtuaalmaailm on tekitanud uusi vorme, mis võimaldavad igaühel end kirjalikult väljendada. Öeldakse, et inimesed kirjutavad tänapäeval rohkem kui kunagi varem. Meil on ju üleüldine kirjaoskus. Maast-madalast treenitakse kirjalikku väljendusoskust ja gümnaasiumi lõpukirjand on olnud Eestis aastakümneid rituaal, millega noored inimesed peaks näitama oma vaimset küpsust.
Praegusel lühivormide ajastulgi leidub inimesi, kelle näpud nii hirmsasti kihelevad, et mõnest moluvihikusse kantud igapäevasest sõnumist või kommentaarist jääb väheseks. Nemad tahavad koguni romaane kirjutada! Nõnda ei tasu imestada, kui kirjutajaid on lugejatest rohkem. Kirjandusteadlased ja kriitikud on raamatute uputust tunnistades juba ammu käega löönud ja mõistnud, et sellest tekstitulvast elusana läbi ei ujuta.
Grafomaania on raske tõbi. Enamasti ravimatu. Aga kui pähe tükivad huvitavad lood, põnevad tegelased ja kärtsuvad kahekõned, mis neist siis kolba all hoida. Sulg kätte ja paberile! Peaasi, et oleks õige tunne. Aga jah, kui seda õiget tunnet kaua oodata, võibki mõni tekst kirjutamata jääda. On lugusid, mis nõuavad sündimiseks aega, teised libisevad mängleva kergusega Wordi valgetele väljadele.
Kirjutamine pole kulukas. Kirjanikud ei vaja ka spetsiaalset akadeemilist haridust. Küllap on see üks väheseid ameteid, kus diplomid tõepoolest midagi ei maksa. Filoloogia, kirjandusteadus või semiootika aitavad küll tekstiloomet paremini mõista, kuid ei anna eeldust saada silmapaistvaks sulesepaks. Ka loovkirjutamise kursustesse võiks suhtuda natuke skeptiliselt. Kirjutamisel on tehnilised nõksud, mida saab ka iseseisvalt omandada. Ehkki jah, kui on sümpaatne ja oma ala põhjani tundev juhendaja, võib loovkirjutamise kursus ka hulgaliselt sütitavaid ideid ja nutikaid näpunäiteid anda. Tehnika on väga oluline, ilma selleta ei sünni ühelgi alal meisterlikkust. Ent tähtsamaks tuleb kuulutada siiski loovust.
Loovus avaldub vaid sobivas keskkonnas. Kirjandust armastaval inimesel võib seetõttu tekkida kange kihk ise ka midagi kirjutada. Romaane avaldavad ajakirjanikud, teadlased, õpetajad, ametnikud, talumehed… ja kes kõik veel. Mõni pirtsakam kultuuriinimene, kes peab end rasvasesse koorekihti kuuluvaks, kipub selliste harrastuskirjanike peale nina kirtsutama. Mis kunst! Harrastaja ei tea ju kunstist tuhkagi!
Kuid egas igaüks, kes pintslit käes jaksab hoida, peagi olema tingimata Michelangelo. Kui mõnel rahvajooksul või Tartu maratonil osaleb tuhandeid inimesi, ei kärata ju keegi neile, et kasige stardijoonelt minema, las profid jooksevad-suusatavad! Pelgalt enda rõõmuks sportiv inimene on täiesti normaalne isend. Mida rohkem liikujaid, seda parem. Mida rohkem kirjutajaid, seda parem.
Kehakultuur on ala, mis ei nõua tingimata pealtvaatajaid. Kui vutimeeste kolmanda liiga kohtumisi või Saaremaa vanamemmede uisuvõistlust juhtub kaema vaid paar-kolm inimest, pole hullu midagi. Kirjutaja vajab paraku ka lugejat. Rohkem kui kahte või kolme. Looming on ennekõike looja eneseväljendus, ideaaljuhul dialoog looja ning loomingu kogeja vahel. Kui on ütleja, peab olema ka kuulaja.
Niisiis ei tohi raamatute lugemist ära unustada. Isegi kui kaanele on trükitud täiesti tundmatu nimi, tasub raamat lahti teha. Järsku on sel tundmatul Eesti inimesel midagi olulist, põnevat või lihtsalt vaimukat öelda?
Tagasi pealkirja juurde. Kas raamatuid on lihtne kirjutada? Mina vastan: ei! Kirjutamine nõuab üüratut ajumahtu ja laia silmaringi (mille puudumise tõttu olen ka ise pidanud nii mõnegi loo katki jätma). Intellektuaalsete omaduste kõrval on vähemalt sama olulisel kohal emotsionaalne vägevus. Hea kirjutaja tunnuseks on arenenud empaatiavõime, milleta pole võimalik inimeste, ka väljamõeldute, iseloomu ja teguviise mõista.
Romaan on kõigi oma mõtete, muljete, teadmiste ja kogemuste süntees, elutarkuse kirjanduslik vormistus. Kirjutamisele tulevad kasuks laitmatu vormitunnetus ja stiilitaju.
Ja insenerioskused! Raamat pole ju muud kui hiiglaslik vaimline konstruktsioon. Aga kes tunneb, et ta suudab ja tahab kirjutada, siis lasku käia. Tegelikult on kirjutamine üks paganama lõbus tegevus, mida tuleks parima tulemuse nimel teha suure hoole ja rõõmuga.
