Taani poiste ohtlik seiklus

Võõrad võimud ja saatusekäigud on pillutanud eesti mehi sõjast sõtta. Läbi 20. sajandi valati verd vabaduse nimel ning nüüd, mil vabadus näib üsna kindlatel tugedel seisvat, küsitakse ikka järjepannu: „Mille eest meie poisid seal Afganistanis küll sõdivad?“
Taanlaste dokfilm „Armadillo“ vastab ilmselgelt kõigi liitlasvägede ridades võitlevate sõdurite, ka eestlaste, eest. Meisterlikult ülesvõetud ja kokkumonteeritud film, mida on nimetatud ka ausaimaks Afganistani-teemaliseks dokumendiks, lummab ennekõike sisemise soojusega. Need Taani poisid, kes Armadillo eesliinibaasi teenima saadetakse, võiks olla naabermaja kutid. Keegi neist pole Rambo ega ammugi mitte põhjalikult käsku täitma programmeeritud tapamasin. Missioon Afganistanis, praeguseks juba kümnendat aastat kestev ristikäik Talibani vastu, on poiste jaoks adrenaliini maandav seiklus, kus pannakse proovile korraga nii iseend kui ka oma tsivilisatsiooni ideaalid.
Sedavõrd pika sõja pidamiseks peab olema kas suur usk või suur sõgedus. Lahingute ning patrullimiste vaheajal mängivad Armadillo ässad arvutimänge, viskavad üksteise üle nalja, kihutavad mootorratastega, suplevad ja vahivad pornot – järelikult on nad täie mõistuse juures noormehed. Kui rühmakomandör ka haavata saab, ei suuda ta sõjakoldest rohkem kui paar-kolm kuud eemal olla. Poiste seas tekkinud tugev kambavaim ning selle juurde kuuluv solidaarsus, südamlikkus ja vaigistamatu huumorimeel seisavad vastu nurjuma kippuvale sõjale.
Tavalised afgaanid jäävad paraku rukkiteradena veskikivide vahele. Lääneliitlased püüavad neid enda poolele meelitada lastele maiustusi jagades ning lahinguis hävinud vara hüvitades. Teisalt ähvardavad Talibani kõrilõikajad igaüht, kes limaste „ameerika konnadega“ koostööd teevad. Õõvastava boonusena suudab film edasi anda õhkkonna, mis rahutus lõunaprovintsis pidevalt valitseb – võitlus nähtamatu vaenlasega, kelle kohalolu võib vaid kaudsete märkide põhjal tuvastada. Kuni ühel hetkel vihisevad kuulid ja raksuvad granaadid…
Sõdurite lähedased kaugel Taanis ning mujal liitlasriikides muretsevad ööd ja päevad läbi ega mõista ilmselt kunagi päris täpselt, mida nende pojad-vennad-peigmehed seal hirmsas muhameedlaste põrgus teevad. Kuidas mõista seda ülevoolavat eufooriat ning lausa puhast rõõmu, mis pääseb baasis valla pärast võidukat lahingut – kui kenake hulk „värdjaid“ on maha notitud ja nende laibad relvadest puhastatud? Kas siis kristlikus, ligimesearmastusest tulvil maailmas pole räägitud, et tapmine on patt? Ah, kuradile! Afganistanis käib sõda, kus keegi ei saa neutraalseks jääda. See on sõda tollesama inimlikkuse eest, mida Taani sõjamehed ekraanil korduvalt demonstreerivad. Ehkki kaheksakuulise missiooni lõpuks on sõdurid kõvasti kurnatud, ähmastuvad läbielatud koledused, kui lennujaamas oma pereliikmed taas kaissu haaratakse.
„Armadillo“ peategelased peaksid sel aastal missioonile naasma. Pole vist enam põhjust küsida, miks. Need poisid seal afgaanide maal, ka meie poisid, kannavad lootust inimväärsesse maailma. Igaüks, kes selle lootuse nimel elab ja elama jääb, on kangelane. Mis võiks olla aga lohutavam kui teadmine, et isegi põrgus jäävad poisid poisteks!

Neli värssi

21. Just nii vähe aastaid sai elada Eesti esimene poeet. Iga koolijüts teab tema jalgsimatkadest marsruudil Riia-Tartu, iga teine oskab peast deklameerida tema nelja ülistusvärssi eesti keelele. Ainult neli värssi!

Jah, võtame murumütsi või mulgi kaabu peast ja tunnistame, et napp eluaastate hulk ning sellest johtuv vähene looming võib ometi üles kaaluda sajandid ja hunnikud romaane. Ta on ainus mees meie ajaloos, kelle sünnipäeval heisatakse sinimustvalged lipud. Ei ükski president ega kindral ole pälvinud sellist au.

Kristjan Jaak Peterson oli Puškini kaasaegne. Ka vene luulehiiglane lahkus varakult, kolme tosina eluaasta järel, kuid tema pärandi suurus ja tähendus ei vaja isegi mainimist. Kui fantaseerida, millisest Kristjan Jaagust võiks kõnelda siis, kui ta saanuks elada vähemalt sama vanaks kui kolleeg Aleksandr... Me võinuks saada oma "Jevgeni Onegini", "Tsaar Saltaani" või "Boriss Godunovi". Aga "oleksid" on isegi luulelaantes tühi tuul ja tolm.

Meil on ood "Kuu" ja neli plaatina-hinnaga värssi selle sees. Vahel piisabki nõnda vähesest, et mõista, millises varakambris on hoiul meie tegelik rahvuslik rikkus. Oma keeles.

Armuvalu püha jõe kallastel

Heledate juuksesalkude ja habemetuustiga pühamees, müstik ja prohvet; filosoof ja ühiskonnaaktivist; lisaks tugevalt ekspressionistliku kujundikeelega kunstnik ja enam kui 2000 laulu loonud muusikageenius. Vahel ka Gurudevi nime all esinenud Rabindranath Tagore kohta võib öelda seda kõike, kuid tema peamised imeteod sündisid ikka paberil. Ta oli luuletaja, prosaist ja näitekirjanik, bengali kirjanduse uuendaja ning esimene mitteeurooplane, kes pälvis Nobeli kirjandusauhinna.

Jumalad määrasid Tagore elama india kõrgemasse kasti. Juba pisikese poisina alustas ta luuletamist ning jõudis aastakümneid hiljem kirkast vaimust täidetud luulekoguga "Gitandžali" eurooplaste teadvusse. Mitmed Tagore romaanid keerlevad India ülemkihtide, braahmanide ja kšatrijate, probleemide ümber, jätmata siiski puudutamata ka vaesemat rahvast. Üks taolistest teostest on 1906. aastal ilmunud "Laevahukk" ("Kheya"), mis eesti keelde panduna avaldati esmakordselt 1928. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi väljaandena ja teise trükina 1958 sarjas "Suuri sõnameistreid".

Lugu ise on lihtne ja tänapäevase lääne lugeja maitsemeele järgi hinnates ülekeevalt melodramaatiline. Noor andekas bengali advokaat Rameš on vana india kombe kohaselt naist võtmas. Osapooled kohtuvad alles pulmas ning Rameš, kelle süda põksub juba teisele neiule, ei pööra ametlikule pruudile pilkugi. Hiljem satub pulmaseltskond Gangese jõel laevaõnnetusse ning kaldale uhutud Rameš avastab enda kõrvalt imekauni Kamala. Pärast seda, kui kõrvuni armunud Rameš ja Kamala on veetnud aega nagu abielupaarile kohane, selgub, et tüdruk polegi Rameši naine, vaid sattus jõkke oma kihlatu, kõrgelt haritud arsti Nalinakša paadist. Tragikoomika kogub hoogu, kui Rameši endise silmarõõmu Hemlini isa tahab oma tütre just Nalinakšale naiseks sokutada...

"Laevahukk" seab areenile bengali koorekihi jäigad ajaloolised kombed, mis uueneva India ühiskonnaga kompromissi otsivad. Euroopas palju ringi reisinud Tagore ei heida hindudele midagi ette. Umbes samal ajal, kui kõnealune teos ilmus, oli meie Noor-Eesti värsked õied lahti löönud ning asus maarahvast eurooplasi kasvatama. Tagore teeb oma loominguga sedasama, säilitades bengali essentsi, kuid lisades sellele parimad lääne vürtsid.

Peamist osa "Laevahukus" ei mängi mitte suhtepuntrad ega inimesed nende sees, vaid püha Gangese jõgi, mis tüünelt läbi Põhja-India voolab. Eks paljud rahvad, kelle asupaikades vähemalt kolme sammu laiune jõenire vuliseb, ole selle nirekese ära õnnistanud ja poeesiasse suunanud, võtkem näiteks kas Emajõgi, Daugava, Rein või Doonau. Ganges, mille kaldale jääb ka Tagore romaani olulisematest tegevusplatsidest - püha Benarese linn, pole ainult hindude rituaalne kümblusvann ja hädatarvilik transpordikanal, vaid ka elav organism, mingi hiidvaimu laadne olevus, mis tasase solina ja märkamatu hingusega inimsaatusi mõjutab. Suured jõed käsutavad inimeste elu ja surma üle. Nende kaldale sünnivad uhked linnad, nende voogude vahele lämmatatakse sajad eksinud. (Siinkohal mõtlen ikka Emajõele, Gangese väikevennale.)

Aga las viimased sõnad jäävad meistrile endale:

Kui Kamala Gangese kaldale jõudis, oli jahe detsembripäike juba kahkja taeva veerele vajunud. Saabuvas pimeduses tervitas Kamala lahkuvat jumalust. Ta piserdas oma pead püha veega ja astus siis jõkke ning võttes kahe peoga vett, laskis sellel tagasi voolata kui ohvri, ja viskas lilli jõe voogudesse. Pühalikus austuses langetas ta pea kõigi taevalike jõudude ees.

Illustratsioon: Tagore "Tantsiv tüdruk"

Luuleminutid Tartu bussijaamas

Täna, mil põikasin üle pika aja taas Tartu bussijaama, sattusin äkitselt kunstiimede epitsentrisse. Kella kolme paiku pärastlõunal asus üks noormees ootesaalis pangaautomaadi kõrval usinasti luulet lugema. Oletatavasti kandis ta ette omasepistatud värsse – selge kõlava häälega, kaua ja kaunilt. Mul pole aimugi, kes ta oli ning miks ta seal nõnda luges, kuid tekkinud situatsioon oli kõnekas. Noor poeet räägib rahvaga, demonstreerib neile oma sotsiaalkriitilist, aga ka isiklikku, parajalt lüürilist ja tundlikku luulet – ning kõik teevad pähe näo, nagu nad ei kuulekski teda, igaüks tegeleb oma asjadega, vahib kella ja mööduvaid busse, loeb sente-münte, jututab tuttavaga… Vägisi kipub meelde tulema Wilde’i muinasjutt ööbikust, kes värvib oma südameverega punaseks roosi, mis visatakse aga hoolimatult rentslisse.
Jah, need luuleread – niipalju, kui sain mahti neid kuulata – rääkisid ju elust enesest, armastusest, erootikast, jõhkrast mõrvast, kurbadest silmadest, inglitest ja lepatriinudest. Oli küll, mida kuulata ning kuulda võtta. Paraku pole isikliku loomingu näitamine bussijaamas või turuplatsil just kõige tulusam ettevõtmine. Kümned ja kümned poeedi lähiraadiusesse paisatud inimesed tundsid nähtavalt kohmetust, isegi piinlikkust. Nad tõmbasid hõlmad koomale ega lasknud värsse endale ligi. Sakraalse kunstienergia ja profaanse keskkonna kokkusaamisel ei olekski teistsugused reaktsioonid võimalikud.
Aga oli see ikka kunst, mida vaimupealinna bussijaamas kogesin? Kindlasti oli. Noor kartmatu luuletaja näitas üht ja samas midagi hoopis muud: luulet lugedes avas ta ühtlasi stseeni, mis peegeldab ilmekalt Eesti avalikkuse suhtumist loomeinimestesse. Kisagu kunstnik seal nurgas niipalju kui tahes – vähesed kuulavad ta ära.
Mine sa hulle tea, ehk korraldatakse varsti Tartu bussijaamas, mida irvhambad ka „Ansipi sigalaks“ kutsuvad, maalinäitus või lavastatakse kiirooper? Ütle veel, et sigadele pärleid ei loobita! Mina astusin täna tollest lögasest sulust igal juhul kuidagi õilsama sammuga välja. Meel oli kah kergem.

Roheline mõtteviis ehk maha lihavõtted!

Eestimaa Rohelised on erakond, mis paistab valimiste eel silma värskete, erutavate ja tavamõistes ehk isegi radikaalsete ettepanekutega. Lisaks prostitutsiooni keelamisele ja kohustuslikule keskharidusele kargavad Roheliste programmist eredalt esile usuasjadega seonduvad punktid. Enamik parlamendierakondadest ei taha religiooniteemat õieti puudutagi, prioriteedid on nagunii ilmalikus vallas: tööpuuduse leevendamist ja üüratu hinnatõusu pidurdamist ei saa teatavasti Jumala hooleks jätta. Roheliste usualased ettepanekud, mis on nähtavalt valminud koostöös maausulistega, võiks aga kindlasti saada rohkem avalikku tähelepanu ja meediahuvi.

Rohelised soovivad järgmist:

1. Kaotada riigipalgaliste vaimulike ehk kaplanite ametikohad. Suunata vabanev raha kaitsestruktuuride ja kinnipidamisasutuste toimiva psühholoogiateenistuse loomiseks.

Jah, miks ka mitte. Psühholoogilise abi kättesaadavus ja kvaliteet vajab parandamist kogu ühiskonnas. Samas tasub meeles pidada, et Eesti kaplanid on lisaks teoloogilisele haridusele saanud ka psühholoogi-koolitust, mistõttu ajavad nad ka "pärispsühholoogide" eest asja ära.

2. Tühistada 17.10.2002 sõlmitud Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokoll; vaadata läbi ja vajadusel tühistada ühishuvide protokolli alusel sõlmitud koostöölepped või nende osad, mis edendavad riigikristlust.

EKN ühendab kõiki kristlikke organisatsioone, mis on oma olemuselt kodanikeühendused ehk seni veel üsna viletsa vabasektori osa. Vabasektori ja riigi vahelist koostööd ei tohiks aga mõtlematult lõhkuda, vaid otse vastupidi.

3. Keelustada selgesõnaliselt riigi- ja kohalike omavalitsuste asutuste sündmustel (s.h presidendi ametissenimetamine, paraadid, maavalitsuste koosolekud, koolide aktused, hukkunud kaitseväelaste ametlikud ärasaatmistseremooniad jms) mistahes religioossed talitused; samuti keelata riigi- ja omavalitsusametnikel ametiisikutena usulistel talitustel osalemine.

Oh heldeke! Keelamine ja keelustamine ei kuulu küll usuvabadust austava riigi teguviisi juurde. Kui riigi- ja omavalitsustegelased soovivad usutalitustel ametiasjus osaleda, on neil selleks täelik õigus. Omaette küsimus on, kas hukkunud kaitseväelased peaks automaatlselt saama kristlikud matused. Arvan, et pigem mitte. Otsustusõigus jäägu ikka hukkunu omastele sõltuvalt sõduri enda usulistest vaadetest.

4. Kaotada riiklik tellimus religiooniõpetajate koolitamiseks. Suunata vabanev raha teiste õppeainete (ajalugu, ühiskonnaõpetus, kirjandus, geograafia) õppekavade täiendamiseks religioonialaste teadmistega ning nende õpetajate täiendkoolitamiseks. Muuta kristlike jm usundite religioosse sisuga laulude laulmine lastele vabatahtlikuks.

Selle ettepanekuga ei nõustu ma ühegi silbi osas. Religiooniõpetus hõlmab palju laiemaid valdkondi kui nimetatud õppeained. Kui noored inimesed saavad usualast haridust, mõistavad nad paremini ka teaduslikku maailmapilti ning oskavad ennast usuliselt määratleda. (Muide, märkimisväärne osa religiooniõpetust saavatest noortest, kellega olen kokku puutunud, peavad end ateistideks või agnostikuteks.) Religioossed laulud, s.h. koraalid ja gospelipalad, ei ole aga lorilaulud, mida lastel laulda ei kõlbaks. Isegi meie riigihümn on sügavalt usulise sisuga - iseasi, mida keegi usuna tõlgendab.

5. Lõpetada rahvusringhäälingu kanalitel mistahes usutalituste ja misjoni ülekanded. Suunata vabanev raha loodus- ja kultuurisaadete mitmekesistamisse.

Ehk oleks mõistlikum jagada raha võrdsetel alustel? Pealegi tehakse sageli ülekandeid, mille puhul on raske määrata, kas tegemist on usu- või kultuurisündmusega. (Nt. hiljutine Peterburi Jaani kiriku taasavamine.)

6. Vabastada maamaksust eesti põlisusu ajaloolised looduslikud pühapaigad sarnaselt võõrsilt tulnud usundite pühakodade aluse ja seda teenindava maaga.

Täiesti nõus. Hiied ning ohvrikivide ja -allikate ümbrus vajaks kindlasti rohkem hoolt ja tähelepanu. Maksuvabastus oleks reaalne samm Eesti põliskultuuri väärtustamiseks.

7. Muuta pühade ja tähtpäevade seadust, kustutades sellest liikuvad kristlikud pühad. Määrata jõulupühadeks 21.–25. jõulukuud (detsember) kui rahvakalendri püha; tagada igale inimesele võimalus puhata enda valitud viiel päeval aastas isiklike usuliste vm pühade tähistamiseks.

Tekib küsimus, miks peaks maausuliste pühad olema "pühamad" kui ajaloolised kristlikud tähtpäevad? Jõule tähistatakse ikka ühel ajal, erinevus seisneb vaid tähenduses - ühtede jaoks on tegemist Kristuse sünnipäevaga, teistele talvise pööripäevaga. Võimalus valida endale viis päeva aastas oma usuliste "või muude" pühade pidamiseks ei ole Eesti-suguses väikeriigis, kus puudub ulatuslik usuline mitmekesisus, kuigi põhjendatud. Kui aga lihavõtted kalendrist sootuks kustutada, siis millal me mune värvima ja koksima hakkame?

Proosit... Hõk!

Meedias on taas tõstatatud küsimus, kas meie rahvuslikel hiigelmissadel ehk laulupidudel on ikka sünnis alkohoolseid jooke müüa ning Õllesummerile lapsi lubada. Seda va kibedat vett libiseb meie rahva kurgust väga kergesti alla, ehk oleks tõesti otstarbekas ka mõni koht või sündmus avalikult pühaks/patuseks kuulutada. Järeltulevate põlvede nimel, mõistagi.

Küünlakuu viimases Jüri Üdi Klubi olengus oli jututeemaks samuti - oh seda üllatust! - joomine. Täpsemalt joomine selle kangemas tähenduses, joomakultuur ja -kultuuritus. Ühes lauas istusid-lobisesid tuntud viinasõbrad Peeter Sauter ja Peeter Volkonski, teises aga veinilembesed külalised Elena Natale ja Indrek Hirv. Laudkondade vastanduvad vaated olid kenasti kooskõlas selle märjukese vägevusega, mille kaitseks kõneldi.

Sauter ja Volkonski jõudsid järeldusele, et joomine on täiesti loomulik tegevus, mida esineb kõikjal loomariigis - Volgi sõnul maiustavad isegi elevandid käärinud mangodega. Joomine olevat vaid lõõgastumisvahend, kus siis kunstiinimesed oma pingeid maha laadida saaks kui mitte viinapitsi taga? Isegi liigjoomine polevat patt. Sauteri arvates on enese poomine kõlvatum tegu kui surnuks joomine. Ärinaine Natale ja poeet Hirv olid seevastu jumalajoogi advokaatidena veendumusel, et musta meeleolu kütkeis ei tohiks inimene alkoholi puudutadagi. Elena Natale, kes jättis saatekülalistest ühtlasi kõige mõistlikuma mulje, tuletas kunstigurudele meelde, et masenduse leevendamiseks on hoopis tervislikumaid abinõusid kui purjutamine - kasvõi sport või reisimine.

Olles mõõdukuse eestkõneleja, noogutan tunnustavalt veinifännide laua suunas. Joomarlus on siiski märk sisemisest nõrkusest, mida vägijookidega kustutada püütakse. Jah, joomine kui eskapismi akt võib ju võrdlemisi lõbus olla, kuid elu elatakse ja loomingut luuakse ikkagi selles, kaines ja karmis maailmas. Olen kohanud mitmeid põnevaid intelligentseid isiksusi, kes kõvasti suud kastes kogu oma intelligentsi minetavad ning imekombel klounideks kehastuvad. Ei saa salata, et küllap on nii mõnedki kestvad äri- ja sõprussuhted sõlmitud just tuisutopsi taga, kuid seegi on märk raskest iseloomu kinnisusest, mis meie inimesi koormab ning mida vaid ohtra tuliveega lahti kangutada õnnestub. Paraku unustavad isegi suurte vaimuannetega härrased ära, et kõige olulisem on jääda oma tegemistes väärikaks, kuid õlu, viin ja teised semud ei aita sellele kaasa.

Minu vana hää vanatädi ütles ikka, et üks klõmakas viina on rohuks, sada klõmakat mürgiks. Tipsutada võib, aga tasa ja targu. Lõbus meel pole ju viinas, vaid inimeses endas. Tõstgem selle peale! (Pokaalike veini, muidugi.)

Meie armas "Estonia"

Seekordse, vabariigi 93. sünnipäevale pühendatud kontserdi peategelaseks oli kõhklematult "Estonia". Mitte riik ega teatrimaja, kus pidu podises, vaid heliseva häälega ühetiivuline linnuke, kes lavalt hetkekski ei lahkunud ning pianistidel endaga siivsalt kurameerida lasi. Kokkuvõttes oli tänavune kontsert väga konservatiivne ja elitaarne, kuid ühtlasi soliidne. Oleks oodanud siiski rohkem lavastuslikke lahendusi (Lepo Sumera klaveriteost võinuks kindlasti saata efektsem visuaalne külg), kuid ilmselt oligi lavastaja eesmärgiks lasta kõnelda eelkõige muusikal.

Kõige rohkem häiris kontserdi esimene pool - Viini klassikuid mängitakse iga päev kümnetes kohtades üle maailma, vabariigi sünnipäeval ootaks eeskätt Eesti heliloojate loomingut: killukesed Aava "Vikerlastest" või Kapi "Kalevipojast" olnuks "saksade" muusikale võrdväärseks aseaineks, rääkimata Elleri tundeküllasest heliloomingust. Lõunamaine siid võib ju kütkestav olla, kuid ärgem unustagem, kui hästi sobib maavillane kangas meie kliimaga! Kammerliku keelpillimuusika järgi tippivad rahvusvärvides baleriinid polnud aga - vabandust väga! - mitte geniaalne, vaid täiesti vaimuvaene lahendus.

Viisiparaadi puänt vääris siiski kuumimat aplausi. Katkend Rannapi kantaadist "Ilus maa" päästab iga etenduse, olenemata sellest, millist osa teosest ette kantakse. Ja see imepärane klaver, mis kogu Eesti rahva rõõmuks üksipäini viimased noodid mängis...! "Estonia" pole ainult instrumendina väärt ekspordiartikkel. Kui temas kõlab Eesti muusika - ja seda mistahes maailma nurgas - võime saksa ees kummarduse tegemata jätta.

Musi on lühike, sõprus pikk

Südamekujulised kaardid, koogid, õhupallid... Verevate südamekestega kaisuloomad, kondoomid ja kastekannud... Mis seal siis imestada, et rootslased nimetavad 14. veebruarit ametlikult Kõigi südamete päevaks!

Valentinipäeva pidamine pole teadupärast kuigi pika traditsiooniga - esimesed märgid selle kohta, et veebrari keskpaiku kõik asjad magusasti roosatama-punetama löövad, on täheldatavad Victoria-ajastu Inglismaalt. Tagantjärele on sellele tähtpäevale püütud kasvatada kristlikku juurestikku, sest 14. veebruar on katoliikliku kalendri järgi kirjutatud lausa kahe Valentinuse-nimelise pühaku CV-sse, kuid ajaloolistele, romantikast moonutamata faktidele näkku vaadates pole kumbki seostatav armunute või sõpradega.

Soomes võttis valentinipäeva tähistamine täistuurid alles 1980. aastate keskel. 15 aastat tagasi saadeti sealmail laiali peaaegu viis miljonit valentinikaarti, mis oli vaid kinnituseks uue kombe menust ning ilmsesti ka vajalikkusest. Päev, mis on mujal maailmas pühendatud eelkõige armunutele ja (sala)armastusele, sai soomlaste hulgas hoopis laiema tähenduse ning sellisel kujul - ystävänpäivä ehk sõbrapäevana - levis ta kiirelt ka lõuna poole.

Antiikfilosoofide hinnangul erineb sõprus armastusest erootika puudumise võrra. Philia'le, vennalikule kiindumusele rajatud suhted püsivad paremini, sest eros, mis koosneb peamiselt loomalikust ihast ja kirest, on ebapüsiv ning võib kergesti jahtuda. Sõbrapäeva üks voorusi ongi armastuse kiindumusliku külje esiletõstmine.

Paratamatult nõuab meie ajastu ka üllate ideaalide rahaks tegemist. Küünlakuu algul ujutatakse poeketid üle odavast tavaarist, mis tuleks soovituslikult ära tarbida, et oma sõpradele jäägitut sõprust demonstreeida. Olgu pealegi. Ega siis üks südamekujuline lelu suuda tõelist sõprust ära rikkuda. Rohkem rõõmu on ikka inimesest, kes sooja sõnaga meeles peab kui neist vidinatest, millel silt "Made in China" küljes.

Maailma kuulsaimad jänesed

Kaugel-kaugel idamaades kärtsuvad ja mürtsuvad uue aasta auks saluudid. Troonile istub pikk-kõrv/hiirekuningas - igaüks otsustagu ise, kumb loomariigi esindaja talle meelepärasem on. Kuna hiinlased näivad eelistavat jänesevalitsust, jätan siinkohal kõrvale selle omapead kõndiva eluka, kes juba 10 000 aastat tagasi kodustati ja meenutan imetabaseid jäneseid, kes on jätnud kas märkimisväärse või täiesti tühise panuse maailma ajalukku.
Bugs Bunny
Mr Bunny sündis 27. juulil 1940 New Yorgis. Siiani tervisest pakatava küülikuhärra nooruse saladus on kahtlemata porgandid, mida ta oma lugematute etteastete juures isukalt krõmpsutab. Bugs Bunny on kandideerinud vähemalt kolmele Oscarile ja võitnud neist ühe: meisterliku osatäitmise eest filmis "Knighty Knight Bugs". Aeg-ajalt sebib Honey-nimelise tuttsaba ümber, kuid abieluettepanekut pole veel teinud. Lemmikfraas: "What's up, doc?"
Peter Rabbit
Paljudele põlvkondadele tuttav pikakõrvaline huligaan Peter nägi ilmavalgust ilmselt juba 1890. aastatel. Tema ristiemaks on inglise kirjanik Beatrix Potter (ei ole võlurpoiss Harry sugulane), kes raskestikasvatatava jänku seiklused ka avalikkuse ette tiris. Tuntuim kuritegu: üritas mr McGregori aiast juurvilju näpata.
Roger Rabbit
Kuulsas 1988. aasta imefilmis "Who Framed Roger Rabbit?" nimiosa mänginud kalkar-jänes. Õnnetul kombel lavastati labiilse närvisüsteemiga ja napsulembene Roger süüdi mõrvas, mida ta ei sooritanud. Krooniline kokutaja. Abielus Jessica Rabbitiga, kes on teadupärast menukas lauljatar.
Richard Mervyn Hare
Inglise filosoof, kelle peamiseks huviks oli meta-eetika. Wittgensteini ja Kanti ideedest inspireerituna pani ta aluse universaalse preskriptivismi kontseptsioonile moraalifilosoofias. Hare'i arvates sisaldavad eetilised seisukohad eelkõige käsku midagi teha või mitte teha (tegemist pole vaid soovituste või emotsionaalsete hoiakutega), kuid need peaksid olema kinnitatud loogiliste mõttekäikudega.
Заяц
1969. aastal esmakordselt sotsialistliku planeedikuuendiku ekraanidele jõudnud kultusmultika "Ну, погоди!" ainus sangar. Võimalik, et mõne Suures Isamaasõjas ordeneid välja veristanud jänesebaaba lapselaps, keda kapitalistlik hunt alalõpmata terroriseerib. Armastab lilli ja kerget meelelahutust. Seega latentne gei.
Rabbit
Austraalia rokkbänd seitsmekümnendatest, mille lend oli lühike ja kaugeltki mitte tähine. Solistiks Dave Evans, kes oli enne Jänesega ühinemist AC/DC esimene kisakõri. Too Much Rock'n'Roll!
Jänku-Juta
Aabitsahuvilise Mõmmi sõbranna. Parandamatu baleriin. Ujedavõitu iseloomuga, kuid sellisena just ideaalne väikeste tüdrukute eeskuju vastukaaluks tänapäevasele seksika bravuuritari kuvandile. Sai 1990. aastatel poja Jänku-Janeki.
Jänes
Karupoeg Puhhi lähedane sõber, Saja Aakri Metsa aktivist. Energiline imetaja, kelle ajaloolised, algselt Öökullile suunatud sõnad võiksid täiendada iga targa mehe suuvärki: "Sinul ja minul on ajud. Teistel on udusuled."

Igav Liiv ja tühi-tähi

Aasta alguses vahetas ETV senised (uudis)luuleminutid 100 pärli vastu. Tuntud Eesti näitlejad esitavad tuntud Eesti luulet - mis võiks kaunim olla veel? Karge visuaalne ja muusikaline kujundus (Johansonide "Külm") vastandiks nostalgilisele hingesoojusele - kas üllamat võib tahta meel?

Ei saa nõustuda Wimbergiga, kelle arust ei oskagi näitlejad luulet lugeda. Ka värsiridade vahel võib näidelda, ehkki põgusa ekraanimulje põhjal on sageli raske tuvastada, kas meie teatritähed täidavad luulet lugedes rolli või otsivad iseennast. Seni on parima mulje jätnud Anu Lamp. Ta ei loe luulet, ta elab seda läbi. Isegi Kaplinski hirmkeerukas pihtimus kõlas Lambi huulil budistliku palvena.

Ekraanile jõudvad pärlid olevat enamjaolt kirjandusõpetajate valik, mistõttu imbub teleüritusse pedagoogilist ollust. See pole halb. Võib-olla on hoolikalt väljanopitud pärlid siiski liiga "klassika", mis välistab ühtlasi üllatused. Teisest küljest - Liiv, Koidula, Haava jpt on meie rahvuslik väärtus ning ei tee paha nende pärandit ikka ja jälle ja uuesti meelde tuletada. Niisiis ei tasu Aktuaalse Kaamera uudistevoole järgnevad luulepärleid vanamoodsaks pidada. Koos elavate poeetide-poetesside loominguga moodustavad need hurmava kee, mis hiilgab ainult siis, kui seda (ette) kanda.

Tõde tähtedes?

Aastavahetus on astroloogidele, sensitiividele ja teistele esoteerikutele kibemagus tööaeg. Mida uus aasta toob? Vanasti piisas vastuseks veenõusse sopsatud tinaplönnist, mida igaüks oma südamesoovide järgi tõlgendada võis. Nüüdisaja spetsialistid jätavad fantaasiale hoopis vähem ruumi. Eestlaste huvi tuleviku vastu on aga kahtlemata surmtõsine.
Maalehel on lausa isiklik „tähetark“, isand Mang, kes demonstreerib aastas kuni kümmekonnal leheküljel oma arusaamu maailma asjadest. Seejuures võtab ta isiklike mõtete kinnituseks mõistagi kosmilised protsessid. Teine nõutud arvamusliider on Edda Paukson, kelle „Astroloogilise abimehe“ kiiluvees on siiski üsna keeruline tegemisi seada. Ei leidugi sellist müüginumbritele rõhuvat väljaannet, mis aastahoroskoope ei avaldaks, nende seas on nii Õhtuleht, Postimehe nädalalisa Arter kui ka pisemad maakonnalehed (näiteks Võrumaa Teataja). Üks naisteajakiri avaldas lausa terve erinumbri, mis oli pungil „täheteadusi“ ja ennustamiskunsti.
Aastahoroskoobid jagunevad peamiselt kahte masti: üldised, Eesti ja maailma tulevikku puudutavad ja isiklikud, tähtkujude kaupa esitletud horoskoobid. Esimesed kalduvad pessimismi, hoiatavad raskuste, katastroofide ja kriiside eest, teised on vastukaaluks positiivsemad, osalt julgustava tooniga. Loogika lihtne: kõiksugu õnnetused ei lõpe meie patuselt planeedilt iial otsa, küll need lennukid alla kukuvad, maavärinad ära värisevad ja mussoonvihmad jälle kusagil Indias vähemalt tuhat inimelu neelavad. Taolised horoskoobid tekitavad mulje usaldusväärsusest. Inimesele isiklikult ei saa ainult halba lubada, tuleb anda ka nõu ja olla mõnevõrra hämaram, see tähendab – jätta horoskoobi lugejale mängupinda.
Hoolimata sellest, et astroloogid nimetavad enese tegevusala iidseks kunstiks (seda on ka prostitutsioon), longib astroloogia ikkagi päristeaduse sabas. Kuni 18. sajandini tundis inimkond vaid seitset olulisemat taevakeha, mida ka ennustamisel kasutati. Nendeks olid peale Päikese ja Kuu ka Merkuur, Veenus ehk Koidutäht, Marss, Jupiter ja Saturn. Pärast Pluuto avastamist 1930. aastal ilmus see planeedikene ka astroloogilistesse kaartidesse, kuid enne seda polnud tal nähtavasti inimeste saatusele mingit mõju. Nüüd, kui astronoomid on välja selgitanud meie päikesesüsteemi piirialal paiknevate kääbusplaneetide (plutoidide) rohkuse, hakkavad ka astroloogid üha enam neile tähelepanu pöörama ning nuputama, kuidas võiks näiteks Eris või Makemake mõjutada inimese maist elu. Midagi tuleb ju välja mõelda!
Just seotuse tõttu tõsiteaduslike avastustega ei saa astroloogia-usku pidada dogmaatiliseks. Küll aga jääb astroloogia alusmüüriks uskumus, et kogu ümbritsev ilmaruum mõjutab meid väga otseselt ning ehkki inimesel on vaba tahe, peab ta ka sadade miljonite kilomeetrite kaugusel asuvate taevakehadega arvestama.
Uskuda võib, kuid mõistuse piires.

Rohkem klassikat! (Ja muinasjutte)

Pikki pühasid, mis stardivad jõuludega ja finišeerivad aastavahetusega, ei veedeta kombe kohaselt mitte ainult pere, vaid ka hea helendava telekasti seltsis. Üldiselt ei paku Eesti telekanalid mingeid üllatusi, ikka lastakse liugu vanadel järeleproovitud radadel. Just selline stabiilsus kosutabki hinge ja annab uuel aastal jätkamiseks pisukest kindlustunnet. Omasaadetest pole vähemalt erakanalite puhul põhjust rääkidagi, ETV jõulutunneli lõpus oli aga taas mahe valgus, nostalgiline tuluke sai kustutatud ja tuju rikutud.
Veidi murettekitavaks on muutunud filmivalik. Mõistagi on linateoseid, mida võib ka teleekraanilt kasvõi tuhat korda vaadata, kuid „Üksinda kodus“ ja „Prints Zamundast“ tuhat korda järjest igal Issanda pühal… Nojah, mõjub vähemalt hädavajaliku kõhulahtistina. („Õhtusöök ühele“ on seevastu otsekui magus klõmakas kolmesaja-aastasest veinivaadist.)
Traditsioonid ei sündinud koos universumiga ning alati võib tekitada uusi. Ameerika jõuluprogrammid on siin kenaks eeskujuks. Miks ei võiks ka Eesti telekanalid võtta pühadekavasse sellist igi-igihaljast klassikat nagu „See imeilus elu“ (It’s a Wonderful Life), „34. tänava ime“ (Miracle on 34th Street) või „Võlur Oz“? Rääkimata kümnetest jõuluaega suurepäraselt sobituvatest Disney joonisfilmidest, mis mõjuvad nüüdisaegsete 3D-animatsioonide kõrval justkui vanaema pannkoogid McDonald’si burgerite kõrval!
Siiski leidsin oma sussi seest ka ühe jõuluüllatuse, mille ETV päkapikud sinna olid poetanud: fantaasiakomöödia „Postiteenistus“ (Going Postal). Terry Pratchetti tont teab mitmendal Kettamaailma lool põhinev kaheosaline värske Briti telefilm pakkus just seda, mida ekraanid suurte ja harraste saturnaaliate ajal näitama peaksid: parajalt muinasjuttu, seiklust, nalja ning rosinaks tilluke moraal.
Ja väärt juhtmõte alanud aastaks: „Sõnad ei tapa. Nad võivad küll sügavale hinge tungida, kuid ei suuda tappa.“
Paremat uut!!