Naksitrallid 50!
Kahe ilmasõja vahel, täpsemalt aastail 1922-1940 ilmus Eestis ajakiri Laste Rõõm. Nagu nimigi osutab, oli tegu lasteajakirjaga, kuhu võisid kaastööd saata ka väikesed lugejad ise. Kolmekümnendate lõpul debüteeris ajakirjas keegi poiss nimega Eno Sammalhabe. Võib kolm korda arvata, kes selle kummalise pseudonüümi taga peitus.
Eno Raud on muidugi klassik. Tema esimene raamat "Roostevaba Mõõk" (1957), mis jutustas eestiaegsete koolipoiste ettevõtmistest, pidi olema pahvakas värsket õhku hilis-stalinistlikust ideoloogiast läbi imbunud lastekirjanduses. Raua ümberjutustus "Kalevipojast" tõi muistse kangelase noorsoole lähemale. "Sipsikust" sai Eesti laste tähtsaim raamat aabitsa kõrval, ühtlasi permanentne bestseller, mis raamatumüügi edetabelitest vist enne viimsepäeva hommikut ei kao. Pluss hulgaliselt lustakaid luuletusi, mis pakatavad eesti keele ilust ja rikkusest.
1972. aastal sai Vladimir Beekmani "Raua-Roobert" ENSV riikliku preemia lastekirjanduse kategoorias. Samal aastal ilmunud "Naksitrallide" esimene raamat jäi seega tunnustuseta. Auhindade jagamine kipub aga olema ikka subjektiivne või koguni juhuslik. Raua-Roobertit mäletavad vähesed, kuid naksitrallid on endiselt rivis. Lausa eesliinil.
Mina olin lapsena laisk lugeja, ka suurem osa Eno Raua loomingust, sealhulgas "Sipsik" läks minust mööda. Aga "Naksitrallid" jäid silma ja südamesse. Need kolm armsat tüüpi, kes alatasa igasugu seiklustesse satuvad, kuid ikka terve nahaga välja tulevad, paelusid mind ja ergutasid kujutlusvõimet.
Lapsearus sünnib teisigi naljakaid arvamisi. Näiteks olin päris kindel, et Muhv on tegelikult naissoost. Mis sest, et kohe raamatu alguses öeldakse, et jäätiseputka juures said kokku kolm mehikest. Segadus võis tekkida sellest, et "Naksitrallide" multifilmis räägib Muhv Maria Klenskaja häälega. Kusjuures, tänavu Estonias lavale tulnud ooperiversioonis mängib Muhvi samuti naine (Aule Urb).
Sooline ja seksuaalne identiteet ongi kirju-mirju valdkond. Tuleme korraks ilusast süütust lapsemaailmast välja ning vaatleme naksitralle kui universaalseid geitüüpe. Kõik kolm naksitralli mõjuvad veidrikena, ühiskonna piiriala asukatena, keda "normaalsed" inimolendid hästi ei mõista. Nad riietuvad ekstravagantselt ega käitu alfa-isastele kohaselt. Järeltulijaid neil muidugi pole. Nad on üksildased, vähemalt enne kohtumist jäätiseputka juures.
Muhv on sentimentaalne gei, kirjutab luuletusi ja peab lugu kunstist (tal on autos mitmeid maale). Paistab üsna jõukal järjel, sest punane furgoonauto pole kindlasti mitte vaeste lõbu. Kingpool on tüüpiline flamboyant-gei, eputav ja stiilne, vahel ülbe ja impulsiivne. Keerukas iseloom võib tuleneda sellest, et tal on homofoobide kiusu tõttu tekkinud vaimsed probleemid. Sammalhabe esindab daddy-tüüpi geid, ta on noksitrallidest – vabandust, naksitrallidest – kõige tasakaalukam. Armastab loodust, selline ökotüüp, kindlasti taimetoitlane. Niisugused nad on, meie kolm kodumaist gei-ikooni!
Teisalt sobiks naksitrallid nagu valatult rohepöörde eestkõnelejateks. Looduse tasakaal on nende jaoks teema number üks. Igal naksitrallil on ka oma lemmikloom: Muhvil koer nimega Krae, Sammalhabemel rästik Rudolf ja Kingpoolel väike hiir. Viimane on küll ratastega mänguasi, aga mis sellest. Ühes loos sattus koguni Sammalhabe ise kellegi peene daami lemmikloomaks... Naksitrallid teavad, kuidas tulla toime kasside, rottide, harakate ja huntidega. Nad õpivad läbi isiklike kogemuste, kuidas keskkonnaga arvestada.
Naksitrallid kõnetavad endiselt nii suuri kui väikeseid. Sai juba mainitud, et Estonias etendatakse praegu esimese loo põhjal valminud ooperit. Vanemuises mängitakse tantsulavastust "Naksitrallid 2: rotid ründavad". Juba üle kahekümne aasta võib poest osta Muhvi, Kingpoole ja Sammalhabeme piltidega mahlajooke. Mäletan gümnaasiumiajast ka Muhvi-nimelist jäätist, aga see on ammu ära kadunud. Naksitrallide jäätise (vähemalt kolme erineva maitsega) võiks aga kindlasti taas müüki tuua, jäätisel on ju sedavõrd oluline roll naksitrallide kokkutoomisel.
Samuti tuleb küsida, miks ei ole rajatud Eno Raua imedemaad? On Lotte- ja Pokumaa, viimases saab näha muuhulgas Edgar Valteri mitmekesist loomingut, vilksamisi ka naksitralle. Eno Raud vääriks samuti oma maad, kasvõi väikestki, kus võiks naksitrallidega päris füüsiliselt kokku saada, rääkimata Sipsikust ja teistest toredatest tegelastest.
Vahel külastaksid seda maad ka sihukesed lastekirjanduse tähed nagu Kunksmoor, Arabella, Nukitsamees, Aatomik, Nublu (koerapoiss), Une-Mati, Kalevipoeg ja kes kõik veel. Selle imedemaa keskel oleks jäätiseputka, kus võib kogemata kohata uusi sõpru. Selliseid, kellega koos võiks julgelt kihutada kasvõi maailma lõppu.
