Milline king ei mahu jalga? Viiking!

Leib, armastus ja raha – vanapõhja keelest on meieni jõudnud üllatavalt palju sõnu

Kas muistsed eestlased olid viikingid? Ajaloolased kipuvad seda küsimust kuuldes nihelema ja muhelema, mõni vangutab pead, mõni noogutab arglikult, aga selget vastust ei tihka keegi anda.

Küsime siis nii: kas eestlased olid meresõitjad, sõdalased ja kaubitsejad? Kahtlemata. Kas nad käisid võõrsil röövimas, rüüstamas ja vägistamas ehk – viikingi moodi lõbutsemas? Muidugi. Ka skandinaavia saagad kirjeldavad eestlasi kui orgaanilist osa viikingite maailmast. Nad olid vaprad ja kardetud põrgulised, kes oskasid mõõka keerutada ning väledaid lohelaevu ehitada. Kuulsaim muistsete eesti sõjameeste vägitegu oli Vana-Rootsi pealinna Sigtuna täielik hävitamine 1187. aastal.

Mis siin enam kõhelda ja häbeneda. Kuulutame pidulikult välja: EESTLASED OLID VIIKINGID. Seda fakti kinnitavad ka hunnik sõnu, mis on viikingiaegsest vanapõhja keelest eesti keelde jõudnud. Väheke kaevates leidsin paarkümmend sellist sõna, kuid neid on kindlasti rohkemgi. Selgub, et nii mõnigi eluliselt tähtis mõiste on meieni jõudnud tänu skandinaavlastele.

Alustame mere äärest, sest ilma mereta poleks ka viikingeid. Vanapõhja keelest on laenatud näiteks laev, puri, parras ja ankur – fley, byrr, barð, ankar. Byrr’i algtähendus on pärituul, barð võib olla ka lihtsalt serv või äär. Ka rand ja võrk pärinevad vanapõhjast (strand, värk), ehkki välistada ei saa ka hilisemaid, rannarootslaste vahendusel tehtud laene.

Arvatavalt pärineb viikingiajast ka kuningas (konungr). Tõsi, tegemist võib olla hoopis keskaegse saksa laensõnaga (kuning). Kroonitud pead on teadupärast rikkad riigijuhid. Kust need sõnad – rikas ja riik – on meile tulnud? Ikka vanapõhja keelest – ríkr (ka võimas, vägev) ja ríki (ka võim, valitsus). Muide, vanade skandinaavlaste silmis moodustasid tänapäeva Loode-Vene ja Ukraina alad ühtse territooriumi, millele anti nimeks Garðaríki – vabalt tõlgituna Linnade Riik või Linnuste Maa. Ilmselt kuulus ka osa Eesti sisealasid sellesse piirkonda.

Kes on rikas, sel jagub varandust ja raha. Taas tuleb nentida, et needki sõnad jõudsid eesti keelde viikingite tuules. Varandus, vara, varu oli algses tähenduses ka kaup. Raha on tuletatud sõnast skra ehk (kuivatatud) loomanahk, pärgament. Sama sõna hilisem vorm on skraa – dokument, keskaegse gildi või tsunfti põhikiri.

Paraku meelitab varandus ka vargaid. Vargr on vanapõhja keeles kurjategija, röövel, kaabakas, aga ka hunt. Eesti keelde jõudis vargr ilmselt veel enne seda, kui skandinaavlased hakkasid võsavillemit sama nimega kutsuma.

Üks õige viiking ei tule kuidagi toime ilma korraliku varustuseta. Tal peavad olema mõõk ja kilp ehk mækir ja hlif. (Kilp või pärineda ka sõnast kilpr – käepide.) Parim mõõk olgu ikka korralikust rauast – rauðr. Viimase põhitähendus vanapõhja keeles on punane. (Sealt ka inglise red ja saksa rot.) Eestis nimetatakse punakaspruuni hobust praegugi raudjaks.

Egas viiking saa palja mõõgaga lahingusse minna, midagi peab seljas ka olema. Kasvõi särk – serkr. Berserkr’id ehk karusärklased olid viikingiaja kõige hirmuäratavad, surmapõlglikud sõdalased.

Hoopis keerulisem lugu on kingadega. Kinga tähendab vanapõhja keeles sõlge või prossi, skingr on aga keep, hõlst. Jalatsitega pole siin midagi pistmist. Etümoloogiasõnaraamat pakub, et king on hoopis gooti päritoluga sõna, mille algne tähendus oli (looma)jalg, koib. Samast tüvest on pärit ka sink. Samas ei saa täielikult välistada, et king on tuletatud ikkagi skandinaavia sõnast skinn – nahk, karusnahk. Kingi valmistatakse nahast, või mis?

Üks oluline sõna, mille oleme viikingitel pärinud, on leib – hleifr. Siitsamast tulevad ka vene хлеб, ukraina хліб ja inglise loaf. Muidugi armastasid viikingid juua mõdu – mjoðr, eriti jõulude (jol) ajal ning laupäeviti (laugardagr – otsetõlkes pesupäev).

Mis oleks elu ilma armastuseta? Ja ilma viikingiteta, kes meile selle ilusa sõna kinkisid. Armr tähendab vanapõhja keeles vaest, viletsat. Sisuliselt kõige lähem tuletis oleks seega armetu. Armetu on see, kes palub armu, talle antakse armu. Kes armu ei anna, on armutu. Tugevama kiindumusest väetima vastu sai aja jooksul armumine ja armastamine. Kas pole armas?

Etümoloogiasõnastik üllatab veel ühe seosega. Nina jookseb ja aevastus tükib peale? Nohu? Selleski võivad süüdi olla viikingid. Ehkki tõenäolisemaks tuleb pidada nohu helilist tuletist (nohiseb noh-noh), leiame ka vanapõhjast pisut sarnase sõna: hnöri – aevastus, nuuskamine, tatt.

*

Með auðnu þeirri, at austmaðr var lengra lífs auðit!

Tänu hea õnnele oli eestlasele määratud pikk elu!

ᛅᚢᛋᛏᛘᛅᚦᚱ