Vikur sünnüs võru keelen lihtsäle
Uma Leht, ainukõnõ võrukeeline leht terven ilman, nakas käüma katskümmend viis aastat tagasi. Kuikimuudu jõudse üts edimädsi numbrit minu elämiste kah. Vanaimä, põlinõ võrukõnõ, uurse tuud lehte kül läbi prille ja üle prille, a jaku es saa. „Mis nali taa om?” küsse tä naaru pogistaden. No muiduki, võru kiil om ammudsõst aost olnu iks kõnnõkiil. Veerandsaa aasta iist paistu uman keelen kirätükk vanõmbidõ inemiisi jaos peris ull värk.
Ma esi puttõ võrukeelidse tekstiga edimäst kõrda kokku kuvvõndan klassin. Oppaja pistse mi nõna alla lehekõsõ määndsegi jutuga, millest egä opja sai jupi ette lukõ. Ku vuur mu kätte jõudse, olli täütsä hädän. Jutt oll vahtsõn kiräviisin ja ma es mõista naide Y-dõ ja Q-dõga midägi tarka tetä. Tiidse, et Q om "kuu", a Y loetas soomõ keelen nigu Ü ja inglüse keelen nigu I. Millegiperäst otsusti laskõ inglüse muudu.
Ütskõrd ütel direktri vahtsõ kooliaasta aktusõl kõnõldõn paar lausõt võru keelen, mille pääle saalitäüs rahvast lustiga naarse. Mis tuust, et tä midägi nallakat es ütle. Vahel tsilgutiva latsõ ja noorõ esi kah ütstõsõlõ võrukeelidsid kullaterri, kõgõ inämb mõnõst tuntust laulust: "välän külmetäs" vai "tulõ aga tulõ". Jälki nalla üle naba.
Aastid tagasi teedüst Pedassaarõ Ele Aktuaalsen Kaameran ilma võru keelen. Mis päiv kalendrin oll? Edimäne aprill, nallapäiv.
Sjoo kõgõ pääle tahas küssü: kas võru kiil om tõtõstõ niipallu andsak, et taad ei saaki tõsidsõlt võtta? Üteldäs, et Eestin eläse kats rahvast, kelle huumorisuun om kõgõ kavvõmbalõ edenenü: hiidlasõ ja võrukõsõ. Mis viga nalla tetä, ku joba kiil suun käü nii kiirä-käärä!
Nali sünnüs sakõstõ tuuperäst, et midägi om kuiki kõvõridõ vai tõistmuudu. Asi nigu ei klapi. Tola saa tsirkusõn tordiga vasta vahtmist ja rahvas hirn ku varsakari tallin. A mille? Torti süvväs, mitte ei pilluta tõsõlõ näkku.
Noorõn iän tundu võru kiil nallakas tuuperäst, et taad pruukseva õnnõ vanõmba inemise. Latse suhtõ taa häste es passi. Ku kiäki avaligun ruumin, kon kõnõldas päämidselt riigikiilt, uma karvadsõ võru keele valla päst, pand tä rahva elämä, selle et sjoo kandi kiil kõlas väega esimuudu. Pääle tuu löüdüs võru keelen hulga viguriga sõnnu, midä om mu kotun küländ pallu pruugitu, näütüses "kõrnõkull", "soemunakott" vai "pussutsagaja".
Parhilla ei olõ võru kiil mu jaos inämb kuiki nallakas, olku suun vai paprõ pääl. Aastid tiksus manu ja harinõt är. A tuud tulõ kül märki, et nali sünnüs võru keelen umõtõ lihtsämbäle ku mõni tõsinõ ütelüs. Uma Lehe jutuvõistlusõ töid hinnaten tükü ma iks kriuhkaga pajatusõlõ korgõmba punkti andma.
Panõ immes: kon käkvä hinnäst mi umakeelidse pistüjalakoomigu?
