BaroKKKirjandus – mis see veel on?
Nimeta vähemalt kümme kuulsamat barokiajastu heliloojat!
Milles küsimus! Bach, Händel, Vivaldi, Pachelbel, Telemann, Buxtehude, Corelli, Monteverdi, Albinoni, Lully, Charpentier, Purcell.
Aga barokiajastu kunstnikud?
Siin nad on: Rembrandt, Rubens, van Dyck, Vermeer, Velàzquez, Murillo, de Ribera, Poussin, Bernini, Gentileschi.
Tead mõnda suurepärast näidet barokkarhitektuurist?
Otse loomulikult! Versailles’ loss, Santiago de Compostela katedraal, Viini Karlskirche, Praha Nikolause kirik, Peterburi Talvepalee, Londoni St Pauli katedraal, Stockholmi Drottningholmi loss, Caserta palee Lõuna-Itaalias, Mafra palee Lissaboni lähistel ja muidugi meie väike, aga armas Kadrioru loss.
Nimeta nüüd vähemalt kümme barokiaegset kirjandusklassikut!
Ee... Mökk-mökk...
Viis kuulsat barokkromaani?
???
Kolm?
????
Ükski!
?????
 |
| Luca Giordano "Mässuliste inglite langemine" (u. 1660) |
Baroklik kunst ja muusika särtsuvad energiast. Barokk on liikuv, värvikas, elujanuline ja julge. Keerukad kompositsioonid, rohked detailid, samas kergus ja kämp – kõike seda ja veel paar tonni pealegi. Niisuguse heli- ja pildikunsti tulevärgi, piirideta virvarri kõrval oleks pidanud jätkuma rohkelt ruumi ka üle aegade kestvale kirjandusele. Aga võta näpust! Sõnakunst jäi barokiajal kängu. Pärast Shakespeare’i ja Cervantese lahkumist (mõlemad surid 1616) ei ilmunud pikka aega kirjanduspõllule ühtki viljakat autorit. Või vähemalt mitte sellist, kelle teosed oleks endiselt loetavad ja inspireerivad. Aga kui natuke baroki pillerkaari süveneda, ilmuvad välja ka mõned tuntud näod ja lood.
Esiteks Molière (1622-1673), ainus barokkar, kelle näitemänge tänapäevalgi hoolega lavastatakse. Nagu Shakespeare, astus temagi näitlejana lavale. Kui midagi mängida polnud, haaras ta sule ja kirjutas. Kes siis teeb, kui ise ei tee! Tema loomingulisse pärandisse kuulub lausa 33 komöödiat. Draamasid-tragöödiaid ei armastanud ta põrmugi. Taoline mõttelaad on igati kooskõlas kerglust armastava barokiga. Ent Molière’i näidendid pole lõbusad jandikesed, vastasel juhul poleks need nõnda kaua vastu pidanud. „Naeruväärsed eputised”, „Ebahaige”, „Tartuff”, „Misantroop” ja „Kodanlasest aadlimees” püsivad endiselt kõnekad, sest kanged inimlikud pahed pole rohkem kui kolmesaja aastaga lahjenenud.
Molière’ist vaid aasta varem sündis teine tähtis prantsuse kirjamees, valmimeister Jean de La Fontaine (1621-1695). Nime poolest ei olegi ta ehk kuigi tuntud, ent tema hapudest viimamarjadest on kahtlemata igaüks kuulnud. Rebane tahtis viinamarjadega maiustada, kuid ei saanud kätte. Lõi siis käpaga ja ütles: ei tahagi, need viinamarjad on ju hapud. Tuleb meelde? Kokku kirjutas La Fontaine üle kahesaja valmi. Populaarsemad neist on näiteks lood jänese ja kilpkonna jooksuvõistlusest, lõbutsevast rohutirtsust ja töökast sipelgast, linnahiirest ja maahiirest, kanast ja kuldmunadest, kavalast rebasest ja opakast varesest ning konnast, kes tahtis saada sama suureks kui härg.
Kui õpetlike lugudega jätkata, siis Punamütsikesest, Tuhkatriinust, Okasroosikesest ja Saabastega Kassist ei pääse üle ega ümber. Need kuulsad lood pani kirja järjekordne prantslane, akadeemik Charles Perrault (1628-1703), keda peetakse lausa muinasjutu kui kirjandusžanri loojaks. Tema revolutsiooniline muinasjutukogu ilmus esmakordselt 1697. Aga prantslane ja revolutsioon – need kuuluvad ju kokku nagu itaallane ja pitsa. Moodsa lastekirjanduse juured ulatuvad barokki. Tänu Perrault’le.
Kindlasti tuleb ära märkida ka Cyrano de Bergerac (1619-1655), jälle prantslane, keda praegusel ajal tuntakse eeskätt Edmond Rostandi 1897. aastal valminud näidendi järgi. Eino Tamberg lõi temast lausa ooperi (1974). Kas Cyrano oligi säärane hiigelninaga seikleja, nagu teda laval kujutatakse? Ilmselt mitte. Ta oli hoopis ulmekirjanduse isa. „Teine maailm ehk Kuu riigid ja impeeriumid” ning „Päikese riikide ja impeeriumide koomiline ajalugu” kõlavad kui sissejuhatus „Tähesõdade” saagale. Paraku ilmusid mõlemad raamatud alles pärast autori surma ning on jäänudki kirjanduslooliste kurioosumide hulka.
Kas leiame ka väljastpoolt Prantsusmaad mõne barokk-kirjaniku, kelle teos väärib meenutamist? Ega ei leia küll. Väikese mööndusega ehk ainult inglane Daniel Defoe (1660-1731). Tema tuntuimat raamatut teavad kõik, aga lugenud on vähesed - „Robinson Crusoe” (1719). Iroonilisel kombel ei saanud teos ilmumisajal väga populaarseks, kuid praeguseks on robinsonaad muutunud omaette kirjandusliigiks. Suurema kuulsuse tõi Defoe’le hilisem, skandaalne ja vabameelne romaan „Moll Flanders” (1722). Kumbagi raamatut ma ilma kõhkluseta barokk-kirjanduse riiulisse siiski ei pistaks. Neis teostes on tunda juba läheneva klassitsismi ja valgustusajastu vaimu.
Loe ka seda:
Imelik, lase ruttu üks bergamasca, ma lähen Tali pruudiga tantsima!
