Rahvaprohvetid olid omaaegsed poliitikud
Selgeltnägemine ja tuleviku ettekuulutamine on küllap sama vana
kui inimkond, sest inimene on kord juba selline kummaline olend, keda
hirmsasti huvitab, mis saab edasi. Paljud lausa usuvad, et on
võimalik teada asjadest, mida pole veel juhtunud. Hirm ja uudishimu
üheskoos tekitavad nõudluse igat sorti ennustajate järele. Muidugi
on olemas ka teaduslikud ennustused: kes siis ei vaataks igapäevaselt
ilmaprognoosi. Lisaks ilmuvad aeg-ajalt mitmesugused
majandusprognoosid. Kui miski täppi ei lähe, on nurinat maa ja ilm.
Aga jääme esoteerika valda.
Kristluses ei suhtuta selgeltnägemisse üldiselt kuigi soosivalt.
Selgeltnägemist ja muid esoteerilisi praktikaid peetakse kristliku
õpetuse ja piibli põhitõdedega vastuolus olevaks. Viiendast
Moosese raamatust võib lugeda: „Ärgu leidugu su keskel kedagi,
kes laseb oma poega ja tütart tulest läbi käia, ei ennustajat,
pilvestlausujat, märkide seletajat ega nõida, ei manajat, vaimude
ja tarkade küsitlejat ega surnutelt nõu otsijat! Sest igaüks, kes
seda teeb, on Issandale jäle, ja nende jäleduste pärast ajab
Issand, su Jumal, nad ära sinu eest.”
Ometi leidub ka sealsamas piiblis mitmeid prohveteid, kes
tulevikku lahkesti ette kuulutavad. Võtkem või Jesaja, kes ennustas
päästva messia tulekut või Jeremija, kes nägi Jeruusalemma hukku,
aga ka Hesekiel, Hoosea, Miika, Sakarja või Malaki. Ilmutusi said ka
Ristija Johannes ja Jeesus Kristus.
Ristiusu järgi on ainult jumalal võim ilmutada väljavalitutele
tuleviku saladusi. Kui keegi püüab tulevikule ligi pääseda temast
mööda minnes, on see patt. Kristlikud prohvetid on jumala saadikud,
kes edastavad „bossi” sõnumeid tavainimestele, sageli
hoiatuseks, juhatuseks või ka lohutuseks. Seega ei ole prohveti
tegevus seotud uudishimu, meelelahutuse või kasusaamisega. Oluline
on jumala sõnumeid arvesse võtta ja talle kuuletuda.
Piibel tunnistab, et eksisteerivad ka „valed prohvetid“ ja
„eksitavad nägijad“: „Aga Issand ütles mulle: Prohvetid
kuulutavad minu nimel valet. Mina ei ole neid läkitanud, ei ole neid
käskinud ega nendega rääkinud; nad kuulutavad teile valenägemusi,
tühiseid ennustusi ja oma südame pettekujutlusi.” (Jeremija)
Aga milline prohvet on õige ja milline vale? Eestiski on
prohvetina tegutsenud mehi ja naisi, kes väitsid, et on saanud
jumalalt ilmutusi. Nad kutsusid rahvast üles meeleparandusele ning
kuulutasid tulevikusündmusi. Kahtlemata pidasid nad end tõelisteks
prohveteiks, sageli vastandudes maapealsele, „surnud kirikule“.
Samuti leidsid nad piisavalt jüngreid, kes neile tänulikult
järgnesid ja neid siiralt uskusid.
 |
Giovanni Battista Moroni "Taevaminek" |
Rahvaprohvetid hakkasid Eestis tegutsema 16. sajandi paiku, nende
tegevus hoogustus 18. sajandil vennastekoguduste mõjul.
Rahvalähedased ja mitmel pool Eestis populaarseks saanud
vennastekogudused soodustasid maainimeste usulist ärkamist.
Maltsvet, Vivva Kordo, Mart Saal, Lüütsepa Jaan ning Järva Jaan on
vaid mõned ajalukku jälje jätnud prohvetitest, keda piiblitõed
tugevalt inspireerisid. Maltsveti „valge laeva“ kuulutus on
tänaseni tuntud kui sümbol, milles peegelduvad paremate aegade
ootus ning imepärane pääsemine rõhuvast, lootusetust olukorrast.
Lisaks rahvapärimusele annavad ilmutusenägijate kohta teavet ka
omaaegsed kirikuelu ülevaated ja kohtuaktid – paljud prohvetid
olid vaenulikult meelestatud pastorite ning vennastekoguduste suhtes,
aga sattusid vastuollu ka ilmaliku võimuga. Riigi- ja
mõisavaenulikud ettekuulutused lõppesid asjaosalistele sageli
peksupingil. Maltsveti ja tema vaadete asjus leidub palju andmeid
just ülekuulamisprotokollides, seevastu infokillud Kagu-Eestis
tegutsenud Kordost põhinevad peamiselt suulisel pärimusel.
Hulk Eesti prohveteid said ilmutusi taevas rännates. Mõned
väitsid, et nad käisid „taevas ära“, nägid ingleid, pühakuid
ja saanud käske. Taevaskäijatest olid ilmutuse nägijateks sageli
teismelised tüdrukud ja noored abielunaised, kes kogesid ilmutusi
vabas looduses: metsas või karjamaal. Näiteks Halliste kihelkonna
Kurmi Äädu sai jumalikke sõnumeid karjas käies.
Ilmutuskujud sõltusid ilmutuse saajast. Sageli oli teenäitajaks
ingel või hääl, millele väljavalitu järgnes. Rännak viis otse
taevasse ja vahel ka põrgusse. Mustjala kihelkonna Tulesalu Kreet
nägi veresadu ja verist Kristust. Mart Saal kirjeldab, kuidas ta
puudutas Kristust ning kui oli pattudest puhtaks saanud, nägi ta ihu
välja sile ja läbipaistev nagu klaas. Kristust kujutab ta seejuures
hoolitseva emana. Ta jutustab ka taeva pulmast, kus armastuse side
inimestele ümber köidetakse ja järvest, mille ääres toimub
viimne kohtumõistmine. Lüütsepa Jaani ilmutuses on olulisel kohal
püha Jeruusalemm, kuhu viib kuldne trepp. Ta ei jäta mainimata ka
põrgukatelt. Jeesust nägi ta odade ja nugade otsas.
Ilmutusenägijad tajusid end väljavalitutena: mõned uskusid, et
on pühakud või samastasid end Kristusega. Viru-Nigula taevaskäija
Greta lasi end Õnnistegijaks kutsuda ning andis huvilistele koguni
armulauda.
Enne usulist ärkamist põdesid mitmed taevaskäijad mõnd rasket
haigust, mille ajal läbiti maaväline teekond. Mart Saal ning
Lüütsepa Jaan vaakusid elu ja surma piiril, kus omandasid
nägemused. Enda väitel nad surid, aga tõusid siis üles ning
otsustasid oma elu jäädavalt muuta.
19. sajandil elas Vastseliina kihelkonnas Orava vallas Jaan Valge,
kes sai tuntuks kui Orava prohvet ehk Vivva Kordo. Tema surma kohta
on levinud erinevaid versioone. Ühe kohaselt kukkus ta põllul kokku
ning tema naine viis juba kõdunema hakanud laiba koju. Pärast
lautsile asetamist tõusis Kordo aga istukile ja teatas naisele, et
käis teises ilmas, kuid taevaväravad olid tema jaoks kinni. Teise
jutu järgi tõusis Kordo üles kolmandal päeval teda leinama tulnud
inimeste ees, rahustanud neid ja öelnud, et nägi oma taevasel
rännakul asju, millest ta kõnelda ei tohi. Ometi pidi ta neid
kuulajatega jagama, sest tema ettekuulutused levisid mitmel pool
rahva seas.
Kordo ettekuulutused olid värvikad ja detailsed. Sarnaselt teiste
prohvetitega kuulutas ta viimsepäeva peatset tulekut, aga ka
tehnilisi uuendusi ja äärmuslikke muutusi ühiskonnas. Orava
prohvet teatas muuhulgas, et varsti hakkab sõitma raudruun, kes joob
vett ja sööb tuld ning hoiatas aja eest, mil raudset teed mööda
Pihkvast Tartusse sõidetakse. Rongidega koos pidavat tulema halvad
ajad. Taeva all hakkab lendama raudlind ja mööda ilma saab käima
hakata kiirelt kui vaim. Veel ennustas Kordo, et maad jätkub varsti
kõigile ja mõisad kaovad, inimesed hakkavad ühest ahjust leiba
sööma, usk kaob ära ja inimesed ei taha enam kirikus käia. Kordo
ennustas ka, et „suur tigu roomab maad mööda ja keerab sarvi –
aga siis ei ole enam häid aegu maa pääl“.
Vaese saunamehena sai Kordo leiva lauale juhutöödega, vanemas
eas pidas ta hobusevahi ametit. Ta olnud hoolas ja põhjalik
piiblilugeja, kuid pärispiibli kõrval kasutanud prohvet ka
kurikuulsat nõiatükke õpetavat Seitsmendat Moosese Raamatut.
Kordo olevat osanud inimesi libahundiks muuta, mõistnud ussikeelt
ning teinud ka palju head. Üks lugu räägib sellest, kuidas Kordo
päästis kaks poissi nekrutiks võtmise eest. Mõisamehed jälitasid
pagenud noormehi mööda lumele jäänud jälgi Kordo majani.
Prohveti eluase otsiti põhjalikult läbi, aga jooksikud jäid
leidmata. Tegelikult istusid poisid nähtamatutena sealsamas pingil.
Rahvas suhtus ilmutusenägijatesse erinevalt: neid imetleti, kui
mõni ettekuulutus täide läks ja peeti veidrikeks või lausa
hulludeks, kui ennustused täitumatud näisid ja täitumatuks ka
jäid. Näiteks austati Kordot, sest ta uuris palju piiblit ja
palvetas vaga kristlase moodi, aga mõnikord peeti teda ka
pahatahtlikuks nõiaks.
Piiblit lugesid hoolega teisedki prohvetid, pühakirjale
lisandusid lauluraamatud ning muu vaimulik kirjandus. Kättesaadav
kirjavara oli ka prohvetite peamine inspiratsiooniallikas.
Vaimulikest tekstidest omandati sõnavara, kujundid ja sümbolid,
mille toel kuulutused rahvani viidi. Piiblist pärinevad mitmed
rahvaprohvetite nägemused: õigete ja hukkamõistetute saatus teises
ilmas, kuke laulmine, vagade valged riided, uus Jeruusalemm, Jeesuse
ja uskliku kujutamine peigmehe ja pruudina.
Ettekuulutamine polnud rahvaprohvetite jaoks omaette eesmärk, see
oli võte, mille abil kutsuti rahvast meelt parandama. Seetõttu
kaasnes peaaegu kõigi ettekuulutustega hoiatus viimsepäeva eest.
Prohvetid alustasid juttu traditsiooniliste sõnadega „tuleb aeg…“
või „pojad, pange tähele!“.
Ilmalik võim pidas rahvaprohveteid ohuks avalikule korrale, kirik
tõlgendas prohvetlust kui väärõpetust. Prohvetid olid paljuski
isehakanud usujuhid, vähese haridusega lihtsad maainimesed ja
seetõttu rahvale hoopis lähedasemad kui valdavalt saksa päritolu
pastorid.
Rahvaprohvetites võib näha isegi kohalike poliitikute
embrüonaalset vormi. Vaestele ja lootuseta inimestele lubati uut
maailma, paremat elu ning vaimset pääsemist. Prohvetid väljendasid
vaikiva, allasurutud enamuse sisemist protesti. Aga nagu poliitikute
lubadustega ikka juhtub – need ei täitu. Uus maailm jääb
kättesaamatuks, valget laeva ei tule, rahvas pettub. Kuni ilmub
järgmine prohvet, kaasas värsked sõnumid jumalalt, taevariigi
võtmed taskus.