Milline king ei mahu jalga? Viiking!

Leib, armastus ja raha – vanapõhja keelest on meieni jõudnud üllatavalt palju sõnu

Kas muistsed eestlased olid viikingid? Ajaloolased kipuvad seda küsimust kuuldes nihelema ja muhelema, mõni vangutab pead, mõni noogutab arglikult, aga selget vastust ei tihka keegi anda.

Küsime siis nii: kas eestlased olid meresõitjad, sõdalased ja kaubitsejad? Kahtlemata. Kas nad käisid võõrsil röövimas, rüüstamas ja vägistamas ehk – viikingi moodi lõbutsemas? Muidugi. Ka skandinaavia saagad kirjeldavad eestlasi kui orgaanilist osa viikingite maailmast. Nad olid vaprad ja kardetud põrgulised, kes oskasid mõõka keerutada ning väledaid lohelaevu ehitada. Kuulsaim muistsete eesti sõjameeste vägitegu oli Vana-Rootsi pealinna Sigtuna täielik hävitamine 1187. aastal.

Mis siin enam kõhelda ja häbeneda. Kuulutame pidulikult välja: EESTLASED OLID VIIKINGID. Seda fakti kinnitavad ka hunnik sõnu, mis on viikingiaegsest vanapõhja keelest eesti keelde jõudnud. Väheke kaevates leidsin paarkümmend sellist sõna, kuid neid on kindlasti rohkemgi. Selgub, et nii mõnigi eluliselt tähtis mõiste on meieni jõudnud tänu skandinaavlastele.

Alustame mere äärest, sest ilma mereta poleks ka viikingeid. Vanapõhja keelest on laenatud näiteks laev, puri, parras ja ankur – fley, byrr, barð, ankar. Byrr’i algtähendus on pärituul, barð võib olla ka lihtsalt serv või äär. Ka rand ja võrk pärinevad vanapõhjast (strand, värk), ehkki välistada ei saa ka hilisemaid, rannarootslaste vahendusel tehtud laene.

Arvatavalt pärineb viikingiajast ka kuningas (konungr). Tõsi, tegemist võib olla hoopis keskaegse saksa laensõnaga (kuning). Kroonitud pead on teadupärast rikkad riigijuhid. Kust need sõnad – rikas ja riik – on meile tulnud? Ikka vanapõhja keelest – ríkr (ka võimas, vägev) ja ríki (ka võim, valitsus). Muide, vanade skandinaavlaste silmis moodustasid tänapäeva Loode-Vene ja Ukraina alad ühtse territooriumi, millele anti nimeks Garðaríki – vabalt tõlgituna Linnade Riik või Linnuste Maa. Ilmselt kuulus ka osa Eesti sisealasid sellesse piirkonda.

Kes on rikas, sel jagub varandust ja raha. Taas tuleb nentida, et needki sõnad jõudsid eesti keelde viikingite tuules. Varandus, vara, varu oli algses tähenduses ka kaup. Raha on tuletatud sõnast skra ehk (kuivatatud) loomanahk, pärgament. Sama sõna hilisem vorm on skraa – dokument, keskaegse gildi või tsunfti põhikiri.

Paraku meelitab varandus ka vargaid. Vargr on vanapõhja keeles kurjategija, röövel, kaabakas, aga ka hunt. Eesti keelde jõudis vargr ilmselt veel enne seda, kui skandinaavlased hakkasid võsavillemit sama nimega kutsuma.

Üks õige viiking ei tule kuidagi toime ilma korraliku varustuseta. Tal peavad olema mõõk ja kilp ehk mækir ja hlif. (Kilp või pärineda ka sõnast kilpr – käepide.) Parim mõõk olgu ikka korralikust rauast – rauðr. Viimase põhitähendus vanapõhja keeles on punane. (Sealt ka inglise red ja saksa rot.) Eestis nimetatakse punakaspruuni hobust praegugi raudjaks.

Egas viiking saa palja mõõgaga lahingusse minna, midagi peab seljas ka olema. Kasvõi särk – serkr. Berserkr’id ehk karusärklased olid viikingiaja kõige hirmuäratavad, surmapõlglikud sõdalased.

Hoopis keerulisem lugu on kingadega. Kinga tähendab vanapõhja keeles sõlge või prossi, skingr on aga keep, hõlst. Jalatsitega pole siin midagi pistmist. Etümoloogiasõnaraamat pakub, et king on hoopis gooti päritoluga sõna, mille algne tähendus oli (looma)jalg, koib. Samast tüvest on pärit ka sink. Samas ei saa täielikult välistada, et king on tuletatud ikkagi skandinaavia sõnast skinn – nahk, karusnahk. Kingi valmistatakse nahast, või mis?

Üks oluline sõna, mille oleme viikingitel pärinud, on leib – hleifr. Siitsamast tulevad ka vene хлеб, ukraina хліб ja inglise loaf. Muidugi armastasid viikingid juua mõdu – mjoðr, eriti jõulude (jol) ajal ning laupäeviti (laugardagr – otsetõlkes pesupäev).

Mis oleks elu ilma armastuseta? Ja ilma viikingiteta, kes meile selle ilusa sõna kinkisid. Armr tähendab vanapõhja keeles vaest, viletsat. Sisuliselt kõige lähem tuletis oleks seega armetu. Armetu on see, kes palub armu, talle antakse armu. Kes armu ei anna, on armutu. Tugevama kiindumusest väetima vastu sai aja jooksul armumine ja armastamine. Kas pole armas?

Etümoloogiasõnastik üllatab veel ühe seosega. Nina jookseb ja aevastus tükib peale? Nohu? Selleski võivad süüdi olla viikingid. Ehkki tõenäolisemaks tuleb pidada nohu helilist tuletist (nohiseb noh-noh), leiame ka vanapõhjast pisut sarnase sõna: hnöri – aevastus, nuuskamine, tatt.

*

Með auðnu þeirri, at austmaðr var lengra lífs auðit!

Tänu hea õnnele oli eestlasele määratud pikk elu!

ᛅᚢᛋᛏᛘᛅᚦᚱ

Punamütsike ja hapud viinamarjad

BaroKKKirjandus – mis see veel on?

Nimeta vähemalt kümme kuulsamat barokiajastu heliloojat!

Milles küsimus! Bach, Händel, Vivaldi, Pachelbel, Telemann, Buxtehude, Corelli, Monteverdi, Albinoni, Lully, Charpentier, Purcell.

Aga barokiajastu kunstnikud?

Siin nad on: Rembrandt, Rubens, van Dyck, Vermeer, Velàzquez, Murillo, de Ribera, Poussin, Bernini, Gentileschi.

Tead mõnda suurepärast näidet barokkarhitektuurist?

Otse loomulikult! Versailles’ loss, Santiago de Compostela katedraal, Viini Karlskirche, Praha Nikolause kirik, Peterburi Talvepalee, Londoni St Pauli katedraal, Stockholmi Drottningholmi loss, Caserta palee Lõuna-Itaalias, Mafra palee Lissaboni lähistel ja muidugi meie väike, aga armas Kadrioru loss.

Nimeta nüüd vähemalt kümme barokiaegset kirjandusklassikut!

Ee... Mökk-mökk...

Viis kuulsat barokkromaani?

???

Kolm?

????

Ükski!

?????

Luca Giordano
"Mässuliste inglite langemine"
(u. 1660)

Barokiajastul (17. sajand ja 18. sajandi algus) lõid õitsema muusika, mood, kunst ja arhitektuur, sündisid ooper, ballett ja sümfoonia. Aga mida lisas barokk kirjandusklassikasse? Paneb mõtlema.

Baroklik kunst ja muusika särtsuvad energiast. Barokk on liikuv, värvikas, elujanuline ja julge. Keerukad kompositsioonid, rohked detailid, samas kergus ja kämp – kõike seda ja veel paar tonni pealegi. Niisuguse heli- ja pildikunsti tulevärgi, piirideta virvarri kõrval oleks pidanud jätkuma rohkelt ruumi ka üle aegade kestvale kirjandusele. Aga võta näpust! Sõnakunst jäi barokiajal kängu. Pärast Shakespeare’i ja Cervantese lahkumist (mõlemad surid 1616) ei ilmunud pikka aega kirjanduspõllule ühtki viljakat autorit. Või vähemalt mitte sellist, kelle teosed oleks endiselt loetavad ja inspireerivad. Aga kui natuke baroki pillerkaari süveneda, ilmuvad välja ka mõned tuntud näod ja lood.

Esiteks Molière (1622-1673), ainus barokkar, kelle näitemänge tänapäevalgi hoolega lavastatakse. Nagu Shakespeare, astus temagi näitlejana lavale. Kui midagi mängida polnud, haaras ta sule ja kirjutas. Kes siis teeb, kui ise ei tee! Tema loomingulisse pärandisse kuulub lausa 33 komöödiat. Draamasid-tragöödiaid ei armastanud ta põrmugi. Taoline mõttelaad on igati kooskõlas kerglust armastava barokiga. Ent Molière’i näidendid pole lõbusad jandikesed, vastasel juhul poleks need nõnda kaua vastu pidanud. „Naeruväärsed eputised”, „Ebahaige”, „Tartuff”, „Misantroop” ja „Kodanlasest aadlimees” püsivad endiselt kõnekad, sest kanged inimlikud pahed pole rohkem kui kolmesaja aastaga lahjenenud.

Molière’ist vaid aasta varem sündis teine tähtis prantsuse kirjamees, valmimeister Jean de La Fontaine (1621-1695). Nime poolest ei olegi ta ehk kuigi tuntud, ent tema hapudest viimamarjadest on kahtlemata igaüks kuulnud. Rebane tahtis viinamarjadega maiustada, kuid ei saanud kätte. Lõi siis käpaga ja ütles: ei tahagi, need viinamarjad on ju hapud. Tuleb meelde? Kokku kirjutas La Fontaine üle kahesaja valmi. Populaarsemad neist on näiteks lood jänese ja kilpkonna jooksuvõistlusest, lõbutsevast rohutirtsust ja töökast sipelgast, linnahiirest ja maahiirest, kanast ja kuldmunadest, kavalast rebasest ja opakast varesest ning konnast, kes tahtis saada sama suureks kui härg.

Kui õpetlike lugudega jätkata, siis Punamütsikesest, Tuhkatriinust, Okasroosikesest ja Saabastega Kassist ei pääse üle ega ümber. Need kuulsad lood pani kirja järjekordne prantslane, akadeemik Charles Perrault (1628-1703), keda peetakse lausa muinasjutu kui kirjandusžanri loojaks. Tema revolutsiooniline muinasjutukogu ilmus esmakordselt 1697. Aga prantslane ja revolutsioon – need kuuluvad ju kokku nagu itaallane ja pitsa. Moodsa lastekirjanduse juured ulatuvad barokki. Tänu Perrault’le.

Kindlasti tuleb ära märkida ka Cyrano de Bergerac (1619-1655), jälle prantslane, keda praegusel ajal tuntakse eeskätt Edmond Rostandi 1897. aastal valminud näidendi järgi. Eino Tamberg lõi temast lausa ooperi (1974). Kas Cyrano oligi säärane hiigelninaga seikleja, nagu teda laval kujutatakse? Ilmselt mitte. Ta oli hoopis ulmekirjanduse isa. „Teine maailm ehk Kuu riigid ja impeeriumid” ning „Päikese riikide ja impeeriumide koomiline ajalugu” kõlavad kui sissejuhatus „Tähesõdade” saagale. Paraku ilmusid mõlemad raamatud alles pärast autori surma ning on jäänudki kirjanduslooliste kurioosumide hulka.

Kas leiame ka väljastpoolt Prantsusmaad mõne barokk-kirjaniku, kelle teos väärib meenutamist? Ega ei leia küll. Väikese mööndusega ehk ainult inglane Daniel Defoe (1660-1731). Tema tuntuimat raamatut teavad kõik, aga lugenud on vähesed - „Robinson Crusoe” (1719). Iroonilisel kombel ei saanud teos ilmumisajal väga populaarseks, kuid praeguseks on robinsonaad muutunud omaette kirjandusliigiks. Suurema kuulsuse tõi Defoe’le hilisem, skandaalne ja vabameelne romaan „Moll Flanders” (1722). Kumbagi raamatut ma ilma kõhkluseta barokk-kirjanduse riiulisse siiski ei pistaks. Neis teostes on tunda juba läheneva klassitsismi ja valgustusajastu vaimu.

Loe ka seda:

Imelik, lase ruttu üks bergamasca, ma lähen Tali pruudiga tantsima!

Kas uma kiil om nallaasi?

Vikur sünnüs võru keelen lihtsäle 

Uma Leht, ainukõnõ võrukeeline leht terven ilman, nakas käüma katskümmend viis aastat tagasi. Kuikimuudu jõudse üts edimädsi numbrit minu elämiste kah. Vanaimä, põlinõ võrukõnõ, uurse tuud lehte kül läbi prille ja üle prille, a jaku es saa. „Mis nali taa om?” küsse tä naaru pogistaden. No muiduki, võru kiil om ammudsõst aost olnu iks kõnnõkiil. Veerandsaa aasta iist paistu uman keelen kirätükk vanõmbidõ inemiisi jaos peris ull värk.

Ma esi puttõ võrukeelidse tekstiga edimäst kõrda kokku kuvvõndan klassin. Oppaja pistse mi nõna alla lehekõsõ määndsegi jutuga, millest egä opja sai jupi ette lukõ. Ku vuur mu kätte jõudse, olli täütsä hädän. Jutt oll vahtsõn kiräviisin ja ma es mõista naide Y-dõ ja Q-dõga midägi tarka tetä. Tiidse, et Q om "kuu", a Y loetas soomõ keelen nigu Ü ja inglüse keelen nigu I. Millegiperäst otsusti laskõ inglüse muudu.

Mu lugõminõ käve umbõs nii: „Vellekuu ja sisarakuu opva kigõpäält sinakuu pähä ja juuskva perän jii viirde. Laulami kiik kuun! Mu esämaa, mu inn ja riim! Om nii? Olõ-ikuu!” Hindäl tükse kah naar pääle. Oppaja es kosta mu umaloomingu pääle musta, es valgõt. Mis sa puupääga iks tiit.

Ütskõrd ütel direktri vahtsõ kooliaasta aktusõl kõnõldõn paar lausõt võru keelen, mille pääle saalitäüs rahvast lustiga naarse. Mis tuust, et tä midägi nallakat es ütle. Vahel tsilgutiva latsõ ja noorõ esi kah ütstõsõlõ võrukeelidsid kullaterri, kõgõ inämb mõnõst tuntust laulust: "välän külmetäs" vai "tulõ aga tulõ". Jälki nalla üle naba.

Aastid tagasi teedüst Pedassaarõ Ele Aktuaalsen Kaameran ilma võru keelen. Mis päiv kalendrin oll? Edimäne aprill, nallapäiv.

Sjoo kõgõ pääle tahas küssü: kas võru kiil om tõtõstõ niipallu andsak, et taad ei saaki tõsidsõlt võtta? Üteldäs, et Eestin eläse kats rahvast, kelle huumorisuun om kõgõ kavvõmbalõ edenenü: hiidlasõ ja võrukõsõ. Mis viga nalla tetä, ku joba kiil suun käü nii kiirä-käärä!

Nali sünnüs sakõstõ tuuperäst, et midägi om kuiki kõvõridõ vai tõistmuudu. Asi nigu ei klapi. Tola saa tsirkusõn tordiga vasta vahtmist ja rahvas hirn ku varsakari tallin. A mille? Torti süvväs, mitte ei pilluta tõsõlõ näkku.

Noorõn iän tundu võru kiil nallakas tuuperäst, et taad pruukseva õnnõ vanõmba inemise. Latse suhtõ taa häste es passi. Ku kiäki avaligun ruumin, kon kõnõldas päämidselt riigikiilt, uma karvadsõ võru keele valla päst, pand tä rahva elämä, selle et sjoo kandi kiil kõlas väega esimuudu. Pääle tuu löüdüs võru keelen hulga viguriga sõnnu, midä om mu kotun küländ pallu pruugitu, näütüses "kõrnõkull", "soemunakott" vai "pussutsagaja".

Parhilla ei olõ võru kiil mu jaos inämb kuiki nallakas, olku suun vai paprõ pääl. Aastid tiksus manu ja harinõt är. A tuud tulõ kül märki, et nali sünnüs võru keelen umõtõ lihtsämbäle ku mõni tõsinõ ütelüs. Uma Lehe jutuvõistlusõ töid hinnaten tükü ma iks kriuhkaga pajatusõlõ korgõmba punkti andma.

Panõ immes: kon käkvä hinnäst mi umakeelidse pistüjalakoomigu?

Kirjanikud, ärge avaldage ausaid raamatuid!

Tõejärgne ajastu nõuab aina meisterlikumaid valesid

Olen valevorst, kes ausust ei salli. Hakkan kohe üle kere sügelema, kui pean tõtt kõnelema. Võeh! No tegelikult – kui vahelduseks veidi aus olla – ei peagi ma end tõega eriti vaevama. Mu valed on nii magusad, mahlased ja krõmpsuvad, et ausat juttu minult ei oodatagi.

Valetan, valetan, valetan, sest aususega ei jõua iial kuhugi. Või kas te olete kunagi näinud mõnd ausat (ja seejuures edukat) poliitikut, ärimeest, advokaati, sportlast või pornotähte? Kõik nad teesklevad, vassivad ja blufivad, igaüks omal moel ja vastavalt erialale. Fake it, until you make it, my dear! Ausameelsus on karjääri pidur, kujutlusvõimeta inimese tunnus.

Pealegi hoiab luiskamine aju vormis ning mälu värskena. Valetamine nõuab loovust, ettenägelikkust ja pidevat nuputamist. Valevorst ei saa olla vedelvorst. Tõe meenutamine ei nõua pingutust, aga kõikide udujuttude salvestamiseks ja meelespidamiseks peab olema treenitud mälu. Valetamine on üleüldse lõbus! Aga tõde, kuiv tegelikkus – lihtsalt igav.

Freepik

Seetõttu on mul väga raske mõista ka neid kirjanikke, kes panevad kirja ainult tõtt. No milleks? Kas juba on ununenud, et me elame tõejärgses maailmas? Tõde on vanade aegade igand, mis kuulub sinnasamma, kuhu hobuvankrid, vesiveskid ja õlilambid. Kolige ometi 21. sajandisse, te kirjutavad tolgused!

Kõige vastikumad tõejüngrid kirjutavad lausa iseendast, ikka „ausalt” ja „avameelselt”, jätmata valgustamata ühtki intiimsemat tahku oma elust. Kusjuures, ausus ja avameelsus on klišeelikud reklaamsõnad, millega meelitatakse naiivset tõejanunejat raamatut ostma-lugema. Kellele seda autobiograafide ausust õieti vaja on? Õnneks ei sünni kõik elulooraamatud või romaanid tõe tähe all. Paljude raamatute „ausus” on kokku luisatud. (Vt nt Ingmar Bergmani perversne „Laterna Magica”.) Inimene on üldiselt üks igav uimerdis, aga igaüks ei taha olla igav, mistõttu peabki selle puuduse kõrvaldamiseks jõuliselt valetama.

Omaette tsunft on luuletajad. Luule kuulub juba loomuldasa intiimasjade sekka. Ja ikka ilmutavad poeedid-poetessid oma ilasest avameelsusest tilkuvaid värsse, katkematult, raasu häbitundeta. Imesta vaid: kas nad ei pelga, et ausalt loodud, väga isiklikku luulet võib keegi nende vastu kurjasti ära kasutada? Aus luule on nagu aktifoto turuplatsil (või Facebooki seinal, aga sealt korjab tsensuurirobot selle kähku ära). Mis põhjusel luuletajad end niiviisi paljastavad? Haiglane liputamisihalus, ei muud.

Ausale kirjutamislaadile on veel üks seletus. Vabanemine. Jah, kirjanik, nagu mistahes looja, tahab teost avalikkuse ette poetades end vabastada sodist ja saastast, mis meelde ja mällu kogunenud. Ta tahab seda sodi ja saasta teistele näidata, et ka kõrvalseisjad saaks määritud. Miks ainult mina pean virtsa sees püherdama? Püherdage teie ka! Ja nii juhtubki, et tõde määrib kõiki, kogu maailm on üks sitaauk ja jääbki selliseks. Aitäh, tõejüngrid!

Aga mina ei kirjuta kunagi ausalt – see oleks ju imbetsilli tegu. Ma ei paljasta ega reeda end. Mul pole kavas kedagi oma kõntsaga kokku mäkerdada. Pakun puhtaid, lausa krudisevaid valesid, sest need teevad inimese ilusamaks ja ilma rõõmsamaks. Kärbsed pähe, muidu suu ei suitse!

Tähelepanelik lugeja võib nüüd küsida: aga igal pool ja igal ajal ei saa ju valetada? Mis juhtub suhtega, kui partnerile, abikaasale, oma kullakallile, päevast päeva luisata? Vahetpidamata petta saada ja ka ise petta – mis pagana suhe see on? Head nõu annavad sel teemal nublu ja Eplik oma hiljutise lauluga: „Lausu tõtt, kuid mitte täit, las petta saan vaid poolega. Tunnen, lihtsam on nii.” (See ei pruugi olla täpne tsitaat, sest nubliku mõminast on minusugusel kõrvavärdjal raske aru saada.) Ilus mõte. Jään endale kindlaks: lähedastega võib ka natuke aus olla, aga avalikult tuleb valetada.

Kui juba tsitaatide pildumiseks läks, siis säh, siin on veel kuldseid sõnu suurelt klassikult Oscar Wilde’ilt, kes olevat ühele oma sõbrale öelnud: „Mulle ei meeldi su huuled. Nad on sul nii sirged, nagu sa poleks kunagi valetanud. Ma õpetan sind valetama! Siis muutuvad su huuled ilusaks ja lopsakaks nagu antiikmaskidel.”

*

Kodune ülesanne: mis sa arvad, kui palju on eelnevas jutus tõtt?

a) 0%

b) 45,5%

c) 92%

Õigesti vastanute vahel loosin välja reisi Kuule.

Auhinna on välja pannud Käojaan.

Õige eestlase raamaturiiul

Sätime ritta!

Raamatuaasta on endiselt täies hoos. Sel puhul tasub ka kodused raamaturiiulid üle vaadata, sealt natuke tolmu pühkida ja tõsiselt mõelda, millised teosed peaks ühe õige eestlase riiulil kindlasti seisma. Ja mitte ainult seisma. Raamat pole sündinud kopitamiseks. Siin ta on, eestlase kohustuslik kirjavara, võtke heaks või pange pahaks. (Muidugi võib igaüks seda nimekirja vastavalt maitsele täiendada!)

„Kalevipoeg” (1857/1862)

Ühe tippsportlase elulugu

Kalevite kangest soost põlvneva hiiu, Eesti esimese kümnevõistleja elulooraamat on lugejaid juba üle 150 aasta inspireerinud. Muistne kümnevõistlus oli muidugi natuke teistmoodi kui praegune: tuli hektarite viisi põldu künda, lauakoormaid kanda, kivirahne loopida, maailma lõppu purjetada, tuuslarit tuuseldada, sortsidega heidelda, saarepiigat kabistada ja mis kõik veel.

„Kalevipoeg” on ühtlasi eesti kõige tuntum elulooraamat (Ita Everi „Elu suuruses” jääb ainult pisut alla). Kui raamat esmakordselt ilmus, ei võetud seda kohe omaks. Ka praegusel ajal leidub neid tublisid, kes meie rahvuseepose kaanest kaaneni läbi närinud, õige vähe. Enamik neist on rotid. Aga õpetliku ivaga „Kalevipoega” ei tasu sugugi karta. Loe ja pea aru: miks Kalevipoeg olümpiamedalit ei võitnud?

„Tõde ja õigus” I-V (1926-1933)

Viieosaline ellujäämisõpik (edasijõudnutele)

Kui arvad, et Netflixi sari "Squid Game" oli sünge, siis oota, kuni kohtud Andresega Vargamäelt. Siin pole sentigi auhinnaraha, ainult rohkelt tööd, rohkelt kannatusi ning aeg-ajalt veidi pekki ja herneid. Andres ostab talu. Tulevik paistab helge, kuni selgub, et naabripapi Pearu on kombinatsioon Voldemortist ja Tywin Lannisterist. Vargamäe „litsidel meestel” on rohkem kohtuvaidlusi kui Eesti advokaadid terve aasta jooksul menetleda suudavad. Talupidamine = 99% ropp töö + 1% lootust armastusele.

Ega järelkasvul paremini lähe. Indrek, Andrese poeg, saadetakse linna kooli, et ta sääl haritud inimeseks sirguks. Tulemus? Ta õpib mõtlema, mis on juba iseenesest suur viga. Teda tabab parandamatu deprekas.

Poolsegaseks muutunud Indrek satub revolutsiooniliste ideede keerisesse. On aeg muuta maailma! Aga näe, maailm ei taha muutuda. Eriti Eestis. Kõik nõuavad õigust, kuid keegi ei tea, mis see päriselt on. Kahjuks neelab revolutsioon ka rohkelt pappi ja närv peab olema külmem kui talisuplejal.

Indrek abiellub. See peaks olema ilusate aegade algus! Aga läheb nii, nagu suvise Eesti ilmaga: stardib päikesega ja finišeerib rahetormiga. Armastus kulub nagu pastakas – alguses kirjutab hästi, aga lõpuks jätkub tinti ainult surmatunnistuse jaoks.

Tagasi Vargamäele, sest miks mitte lõpetada seal, kus kõik juba alguses valesti läks? Põllud on alles, soo kah, hingehaavad niisamuti. Kus karuperses nood tõde ja õigus siis ikkagi on? (Vastus: pole aimugi, aga tasub edasi otsida.)

Kui tahad teada, miks eestlane armastab tööd ja kannatusi ja miks ta enam tänavaile protestima ei tule – loe Tammsaaret. Kui ei viitsi lugeda, siis pea meeles Veidemanni Reinu sõnu: „See on krestomaatiline tüvitekst, mitte postmodernistlik eskapistlik eksistentsialism!"

„Kevade” (1912-1913)

Rahvuspsühholoogilise süvaanalüüsi raport

Paunveres saab igavus otsa koolikella kõlinaga. Lutsu „Kevade“ on nagu Eesti oma "Sõprade" sari, ainult et Joey’sid on vähemalt kolm ja nad kõik kannavad takuseid talupojapükse.

Arno, introvertne pehmo. Kui Paunveres oleks telekas, vaataks Arno ainult dokusid ja tunneks end süüdi kõigis maailma hädades, mida seal näidatakse. Südamlik, vaikne, targem kui enamus. Unistab, armub, aga ei ütle suurt midagi – klassikaline eesti mees juba noores eas.

Teele, Paunvere printsess, kes oskab nii patsi punuda kui ka ussimürki tilgutada. Tüdruk, kes teab, et ta meeldib poistele, ja laseb neil enda pärast lahinguid pidada. Kui keegi teeb koerust, on Teele tavaliselt turvalises kohas, aga Tootsiga keerutatud polkat mäletab elu lõpuni.

Toots, Eesti kirjanduse esihuligaan ja köstri krooniline peavalu. Tänapäeval tuleks Toots kooli ATH-diagnoosi ja energiajookidega. Tema trikid koguks Tiktokis miljoneid vaatamisi. Tegudemees, kel on alati plaan – katastroofiline, kuid elluviidav.

Tõnisson, eestlaste (natuke vormi kaotanud) Schwarzenegger. Kui ta rusika lauale virutab, liigub piibli kaanel kuldne rist paigast. Tõsine, aus ja alati valmis rehkenduseks ja maadluseks. Tema moto võiks olla kaitseväe lipukiri: „Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!“

Imelik, tippmuusik ja poole kohaga meesmodell Paunvere põlluservalt. Imelik annab palju kontserte, kekutab, poosetab, räägib üldiselt vähe ja kui räägib, siis Teele kuulab teda, suu lahti ja jalad laiali.

Kiir, snoobide pere võsuke, ninatark ja lobamokk, vares igas hädas. Kui Paunveres tehtaks raadiot, oleks Kiir seal saatejuht ja poliitpropagandist. Nõukogude ajal oleks ta olnud aktiivne partorg ja väsimatu KGB informaator.

Lible, filosoofist napsinina, kerkokella kolistaja. Puistab rohkelt mõtteteri, mis jäävad kõlama kindlamalt kui Lauri õpetussõnad. Kui elu annab Liblele sidruneid, teeb ta neist viina – ja jagab kõigile.

Köster, koolipapp, kelle igapäevane kasvatusmeetod vastab traditsioonilistele väärtustele: peksa piibli ja kepiga. Mees, kes usub siiralt, et tarkus jõuab õpilasele kiiremini pähe, kui tagant taguda. Tegelikult on tal pehme süda, aga ta ei näita seda välja, muidu kulub ruttu ära.

Laur, ainuke täiskasvanu Paunveres, kelle närvid on valmistatud terastraadist. Tark, rahulik ja õiglane mees, kelle ees võtab isegi Toots kaabu peast. Aga miks ta selle häälest ära viiuli Arnole sokutas?! Kui Laur oleks Pokemon, oleks ta ilmselt Alakazami ja Metagrossi ühine poeg.

Tehisarutus

Uitan krati õhulossis

Tuleb rääkida ajast ja arust. Tehisajast ja tehisarust. Avasin kasutatud raamatute poe Kaemuse kodulehe (kaemus.ee) ja uurisin, kas mõni mu surematuist teoseist on kah sinna sattunud. Jah, on: „Viisteist naeratust”. Tutvustav tekst kõlab nõnda.

Marek Kahro jutukogu „Viisteist naeratust“ koondab endas erinevaid inimtüüpe ja elulisi olukordi, mille keskmes on sageli ootamatud pöörded või peidetud motiivid. Iga jutt kujutab endast eraldiseisvat tervikut, kuid neid seob üldinimlik alatoon – otsingud, igatsused ja vastuolud, mis avalduvad kas vaiksete hetkede või ootamatute tegude kaudu. Juttude peategelased on enamasti tavalised inimesed, kelle elud kannavad endas midagi äratuntavat, kuid sageli ka kergelt nihestatut. Situatsioonid, millesse nad satuvad, toovad esile mõra argirutiinis, olgu see siis moraalne komistamine, veider kokkusattumus või sisemine murdepunkt.

Kahro tekstid on napisõnalised ja täpsed, dialoogid peavad kandma mitut tähendust, ja jutustaja roll jääb sageli varju. Mitmes loos varitseb aimatav iroonia või isegi must huumor, mis ei taandu pelgalt efektile, vaid on seotud tegelaste valikute ja väärtushinnangute paljastamisega. Naeratus – nagu pealkiri vihjab – ei ole alati siiras või rõõmus; see võib olla ka kaitserefleks, teesklus või viimane järelejäänud side normaalsuse ja laguneva sisemaailma vahel. Lugejale ei pakuta lihtsaid vastuseid, vaid pigem vihjeid ja võimalusi, kuidas iga lugu võiks edasi minna ka pärast viimast lauset.

Marek Kahro on eesti proosakirjanik, kes on avaldanud nii romaane kui lühiproosat. Teda iseloomustab täpne stiil ja huvi inimese psühholoogiliste seisundite vastu. Tema looming on sageli mõjutatud igapäevaelu tähelepanekutest, kuid ta lisab neile kihistusi, mis nihutavad tavapärase piire. „Viisteist naeratust“ on mitmetasandiline kogu, milles kirjutaja ei otsi sensatsiooni, vaid keskendub sisemisele pingele ja inimsuhete nüanssidele. See raamat sobib lugejale, kes hindab lühiproosa vormi, peenet karakterikujundust ja vaikse ärevuse atmosfääri.

Selle sõnalaviini on tekitanud ilmselgelt tehisaru ehk kratt. „Viisteist naeratust” ei ole mingil juhul jutukogu. Ühtki tegelast nimeliselt mainitud pole, sest kratt ei teagi neid. Ka süžeest pole jälgegi, ainult tohutu üldsõnaline laterdamine. Kes otsib „mitmetasandilist” lühiproosat, saab kõvasti petta. Ehkki jah, musta huumorit ja ootamatuid pöördeid võib tollest raamatust leida küll.

Kratt käitub nagu lobasuine koolipoiss – kui teemast mõhkugi ei taipa, siis luuletab midagi kokku. Seejuures tuleb jutt võimalikult pikaks venitada, küll üht-teist täppi läheb. Kratt on ainult mudeldaja, skeemitaja ja matkija. Ta ehitab õhulosse, millel sageli puudub toekas vundament.

Krati aju
Autor: Kratt

Veidi sirvides selgub, et ka teiste Kaemuses müügil olevate raamatute sisukokkuvõtte on loonud kratt. Ühest küljest on see mõistetav, sest tutvustada tuleb sadu raamatuid ja kratt aitab ülesannet tunduvalt kergemaks teha. Aga ei maksa unustada, et tehisaru kui töövahend pole veel piisavalt lollikindel. Muide, minu raamatute adekvaatsed tutvustused leiab vaevata suuremate raamatupoodide lehtedelt ja ka siitsamast blogist. Kusjuures, need kõik on kirjutanud luust ja lihast inimeseloom: mina.

Maailma avastamise lävel

Väikese Illimari suur koorem

Mõni kirjandusteos on nagu inimene, keda olen kunagi ammu korra kohanud, ta mõneks ajaks isegi unustanud ja siis – täiesti ootamatult – satun temaga uuesti kokku. Meist saavad head tuttavad ja pean tunnistama: ta astus mu ellu just õigel ajal. Nii juhtus minu ja „Väikese Illimariga”.

Esmakordselt puutusin Illimariga kokku juba esimeses klassis, aabitsasse valitud imelühikese katkendi kaudu. Väikevend avas oma küsivad silmad. Ta nagu imestas ja tahtis nagu midagi pärida. „Kuhu sa lähed?” küsis Illimar tema eest ja vastas ka ise: „Ma lähen linna.” /.../ Jah, nii läheb üks reisimees teele, hoolimata kaugest maast, äikesest, tuulest ja tuisust. Jumalaga, ela hästi, saja aasta pärast tulen ma tagasi!

Kui poleks olnud toda aabitsat ja toda katkendit, poleks ma ilmselt Illimariga iial kohtunudki. Aga see mänguline minekulugu ja „saja aasta pärast tulen ma tagasi” jäid sügavale õrnukesse ajukoorde. Illimari tagasitulekut ma päris sada aastat ootama ei pidanudki. Ainult kolmkümmend üks.

Mida öelda siinkohal Illimari aliase Friedebert Tuglase kohta? No mida tarka saab üldse öelda ühe niisuguse suurkuju iseloomustamiseks? Kirjanik, kriitik, kirjandusteadlane, tõlkija, toimetaja, reisimees, ausoomlane, kirjanike liidu isa, esteet, stiilijünger, kirjanduspaavst. Tiitleid Tuklale jagub. (Tuglas käändub kui kõblas: Tuglas-Tukla-Tuglast). Aga isegi paavst on kunagi poisike olnud.

Illimar/Friedebert sündis Ahja mõisas. Olen säälkandis korduvalt käinud, küll Vastse-Kuustes, Moostes ja muidugi Taevaskojas, ent Ahja on seni tee pealt kõrvale jäänud. Kui kaarti vaadata, siis selgub, et ahjalased pole oma kõige kuulsamat elanikku unustanud. Ahjal asuvad nii Illimari nimeline tänav kui ka pood. Tallinnast Nõmmelt võib samuti leida Väikese Illimari nimelise tänava (endine Veere tänav), kus Tuglas koos abikaasaga pikka aega elas. Raamat ise paistab olevat unustusse vajunud, kuid loodetavasti mitte lõplikult.

„Väike Illimar” on ühe viieaastase poisi lugu. Mõis ja sellega seotud inimesed on tema jaoks esialgu ainus teadaolev maailm. Järk-järgult õpib ta seda tundma. Lisandub julgust ja kogemust. Juba käib Illimar härrastemajas kosjas, arutab naabrimehe ja mõisatöölistega tähtsaid asju ning ilmutab varakult peent moe- ja maitsemeelt: kriuksuvad kamassid on tema kallim varandus, mida ta teistele uhkelt näitama peab. Kõige suurem oht selles pisimaailmas on mõisa marupull.

Ent see maailmake jääb talle üsna pea kitsaks. Raamatu lõpuosas võtavad vanemad ette pika tee suurde linna ehk Tartusse ning Illimar läheb nendega kaasa, teadmata, kui tähtis paik saab sellest linnast temale (või Friedebertile) hilisemas elus. Teel olles mööduvad nad Võnnu kirikust, mille juures seisab „imepeene mõtliku näoga” karjapoiss, raamat käes. Illimar soovib, et näeks toda poissi kord veel. See on ilus viide Tukla eluaegsele kirjanduslikule kaaslasele Gustav Suitsule, kelle sünnikoht jääb Tukla omast vaid kümmekonna kilomeetri kaugusele. Suits kirjutas Võnnu kiriku kuulsaks tartukeelse „Kerkokellaga”, millele omakorda vihjab Betti Alver üdini võluvas „Väikeses perekonnaloos”. Need on oskuslikud ristpisted eesti kirjanduse lapitekis.

Mõtlen minagi vahel selle peale, mihuke ma viieaastaselt olin, mida tegin ja kus kondasin. Oli ilus aeg. Esimene juubel ning mitmed muud esimesed muljed ja seigad, mida siinkohal sõnadesse panna ei tihkagi. Viieaastaselt kolisin oma majja, seiklesin oma metsas, ronisin oma mäe otsa, mängisin oma koeraga ja karjatasin oma lehma. Kõik oli uus, põnev ja kergesti kaduv.

Väike Illimar seisab Suure Maailma lävel. Ta on valmis edasi minema. Kui mõisasse satuvad juudi leierkastimängijad, ei saa poiss neilt enam pilku. Ta järgneb neile, järgneb kunstile, mida need veidrad sellid endaga kaasa toovad. Ometi ei saa ta veel kuhugi minna. Kauged reisid, võõrsilolekud ja karmi elu tundmaõppimine ootavad alles ees.

„Väike Illimar” on Tukla loomingus mõnevõrra erandlik teos. Selle helgus ja siirus tõid ta lähemale laiale lugejaskonnale, keda kirjaniku senised nõudlikud siidikudumid enamasti ei huvitanud. Aga üks maavillane lapsepõlvelugu? Jah, palun!

Ometi lõpeb see helge lugu üllatavalt nukras helistikus. Väike üksildane Illimar tunnetab oma nõrkadel õlgadel tumeda maailma raskust. Ta tunneb üha kasvavat muret.

Õieti on su elu, väike Illimar, õnnelikum olnud, kui oled seda vahest ära teeninud. Ei, ära vaidle selle vastu, hoolimata kõigest kibedusest, mida oledki vahel kogenud. Inimesed on sulle üldiselt head olnud ja su elu on paremini läinud, kui sul endal oli selleks eeldusi. Oled seda ikka sügavamas südames tundnud ja tunnistanud.

Katame laua! Sakslane toob taldriku, lätlane kausi, venelane lusika

Pitsid, topsid, vaagnad...

Eesti köök pole kuigi peen ja eesti keel pole kuigi jäme. Mõlemad on pika aja vältel kokku laenatud, ikka siit ja sealt ilmakaarest. Aga enne kui saame istet võtta ja hapukapsa otsas mõnuleda, tuleb laud viisakalt katta.

Pixabay

„Taldriku” tõid meile sakslased. Täpsemalt öeldes on aluseks alamsaksa sõna „tallor”. Samas ei saa välistada, et mängus on hoopis rootslase käsi, sest rootsi keeles kõlab „taldrik” väga sarnaselt: „tallrik”. Ka vene „tarelka” on samast perest.

Taldriku kõrvalt leiame veel ühe alamsaksa laenu - „gaffele” ehk „gabel” ehk „kahvel”. „Lusikas” pärineb aga venelase karmanist: „ložka”, „lužika”. „Nuga” on läänemeresoome ühissõna – soomepäraselt „nykä”, vadja „nüga”. Ka „väits” kuulub läänemeresoomlaste kappi: „veitsi” (soome), „veis” (liivi).

Lahked lätlased laenasid meile „kausi”. Kuid lõunanaabrid kasutavad „kaussi” hoopis joomiseks, sest nende jaoks on „kauss” tegelikult tass. „Tass” ise on saksa laen - „tasse”. „Kruus” tähendab alamsaksa keeles jooginõud või kannukest („krus”).

Kallame sortsu kangemat ka. Aga kuhu? Haarame sakslastelt „pitsi” (Spitzglas) ja „pokaali” („Pokal”). Viimane on käinud käest-kätte päris pika tee. Algselt hoidsid seda kreeklased („baukalis”) ja seejärel itaallased („boccale”). Antiikrahvastel oli kombeks rüübata vägijooke karikast. Meieni on „karikas” jõudnud aga hoopiski viikingite kaudu. „Kalkr” tähendas muistses Skandinaavias pidulikku jooginõud, millest joodi arvatavalt nii mõdu, õlut kui ka importveini.

Eriti janused barbarid joovad otse „pudelist”, mis on taas alamsaksa pärandus, ehkki „puttel” ei tähendanud algselt mitte klaasist joogikonteinerit, vaid pauna või kukrut. Vahel võib pudeli kõrval olla ka mõni väike „tops” – „Topf”, originaaltähenduses pada või pütt.

„Kannu” päritolu jääb veidi segaseks. See jõudis Eestisse kas Rootsist („kanna”) või Saksamaalt („kanne”). „Toos” on kindlalt sakslaste jagu - „Dose”.

Head-paremat serveeritakse vaagnalt, liualt ja kandikult. „Vaagen” ei tule meile kindlasti mitte Saksamaalt, sest sakste keeles tähendab „Wagen” käru, vankrit või autot. Tegelikult laenati „vaagen” ida poolt – vene „vagan” on õieti puust küna. Ka „liud” on venelastelt, ehkki tugevalt mugandatud („bljudo”).

Ja lõpuks kandik kringliga! Jõuame tagasi ugrimugri lätetele, sest „kandik” on lihtne tuletis tegusõnast „kandma”. Siin on aga tegemist iidse uurali tüvega. Sarnast sõna kasutavad veel näiteks soomlased („kantaa”), marid („kondaš”) ja eenetsid („kada”).

Neli neljaks

4, 4, 4, 4

Neli aastat tagasi ilmus neljas osa mu põnevusromaanide nelikust: „Poiss, kes mängis madudega”. Sellele eelnesid „Seal, kus näkid laulavad”, „Kuradil on lapse nägu” ja „Ta tuleb läbi seina”. Neli raamatut pole juhus. Kui mängus on 4, pole miski juhuslik.

Neli on mu lemmiknumber. Kusjuures, mulle meeldib kohutavalt nelja visata!

Olen sündinud neljandal kuul ja neljapäevasel päeval.

Mu nimi pärineb Markuselt, kes oli juhtumisi üks neljast Uue Testamendi evangelistist. Vana-Roomas oli Markus (Marcus) populaarne nimi, mis tähendas arvatavasti „Marsile pühendatud”. Marss on Päikese poolt vaadates neljas planeet.

Mu esimene elukoht asus majas number 4. Olen elanud ka majades, mis kandsid numbreid 13 (1+3=4) ja 22 (2+2=4).

„Neli” koosneb neljast tähest. „4” on sellisel kujul india (araabia) number, mille algne kuju oli lihtsalt neljatipuline rist. Matemaatiliselt on 4 väikseim kordarv ja täiuslik ruut – kaks ruudus on neli, nelja ruutjuur on kaks. Natuke arvumaagiat veel:

4x4x4x4=256

2+5+6=13

1+3=4.

Aastaaegu, ilmakaari ja kaardimaste on teadupärast täpselt neli.

Kuu läbib neli faasi.

Tavalisel toal on neli nurka, enamik maju on samuti nelinurksed, klassikalised lauad-toolid seisavad neljal jalal.

Kõik loomad, keda inimene on eales kodustanud, astuvad neljal jalal. Inimese parim sõber – auto – veereb neljal rattal.

Elu aluseks on DNA, mis koosneb neljast nukleotiidist: adeniin, guaniin, tsütosiin ja tümiin. Ka temperamenditüüpe ei ole rohkem: flegmaatik, sangviinik, koleerik ja melanhoolik. Fritz Riemanni järgi jagunevad isegi hirmu põhitüübid neljaks: skisoidne, depressiivne, sunduslik ja hüsteeriline.

Esialgu oligi mul plaanis kirjutada neli raamatut hirmust. Mis inimest kõige rohkem hirmutab? Mida hirm inimesega teha võib? Kuidas hirmust jagu saada? Kas hirm võib olla ka mingil moel kasulik? Aga juba esimese raamatuga töötades sain aru, et hirmust suurem on arm. Armu põhivorme tuleb paraku kokku rohkem kui kümme. Jäägem siiski nelja juurde. Hea neli ajab ju naerma.

Niisiis, neli raamatut, põnevusromaani. Igas raamatus on läbivaks kujundiks üks neljast algelemendist – vesi, tuli, õhk ja maa –, mis omakorda seostuvad eesti mütoloogias esinevate paheliste olenditega.

Vesi – näkid

Tuli – nõiad

Õhk – luupainaja

Maa – ussikuningas

Algelementidest on inspireeritud ka tapmisviisid, mida kurjategijad süümepiinadeta pruugivad.

„Seal, kus näkid laulavad” – mõrvar uputab oma ohvrid.

„Kuradil on lapse nägu” – inimesed hukkuvad põlengus.

„Ta tuleb läbi seina” – ohvrid kägistatakse.

„Poiss, kes mängis madudega” – mõrvar mürgitab.

Ehkki juhtumid raamatuis on erinevad, moodustavad need siiski ühe tervikliku loo.

Tegevus toimub nelja aasta jooksul: 2015-2019.

Iga raamatu sündmused leiavad aset erineval aastaajal. I osas sügisel, II suvel, III talvel ja IV kevadel.

Lugu lõpeb suvistepühade ajal. Muide, kuidas on suvisted teise nimega? (Võta neli sekundit mõtlemisaega.) Õige vastus: nelipühad!

Ka peategelasi on... jah, arvasid õigesti: neli.

Hando Oras

Maia Lepp

Ülo Südi

Ville Tolm

Nagu näha, koosnevad nende perekonnanimed neljast tähest. Neli korda kohtuseadus.

Üks tegelastest saab I osas 40-aastaseks. Paistab, et suurem jagu tegelasi on neljakümnendais eluaastais...

Iga raamatu pealkirjas on neli sõna.

Ja mitu madu vingerdab neljanda raamatu kaanel? Võid neli korda arvata!

Kõigi nelja raamatu neljandas peatükis peitub üks vigur. Või isegi neli vigurit. Aga neid ma siinkohal muidugi ei paljasta. Kes lugenud, see teab.

Minusugune neljahammas ei saa kuidagi ilma neljata. Kasvõi nui neljaks, aga neli peab olema.

On ju neljakas?

*

Unustasin öelda, et "Seal, kus näkid laulavad" oli mu neljas raamat. Sellest sai ühtlasi mu kõige loetum, ostetum ja auhinnatud teos. Ütle veel, et neli pole tähtis!

*

See lugu on kirjutatud 24.08. Mõlemad arvud jaguvad neljaga.

2025 neljaga ei jagu, aga mulle tundub, et siingi on 4 peidus.

Ja tõepoolest: 2025=25x81.

81=3x3x3x3

ehk kolm astmes neli!

Me oleme katastroofi lapsed

Ilma Theiata poleks kuud ega puud

Tore, et saame nautida nelja aastaaega. Kevadine puhkemine, suvine õitseng, sügisene küpsemine ja talvine rahu – milline luksus! Ja kas pole armas, et Kuu, vana kahvanägu, selgetel öödel maad valgustab? Tasub rõõmustada, et meil on rikas loodus, lugematul hulgal faunat-floorat ning selle kõrval ääretult mitmekesine inimkultuur kõikide oma vooruste ja puudustega. Ööpäevas on 24 tundi, maised tuuled enamasti leebed ja päikesetuulgi nõrk. Aga see kõik oleks võinud teisiti või täiesti olemata olla, kui Maad poleks 4,5 miljardit aastat tagasi tabanud suur õnnetus.

Pixabay

Maa oli veel õige nooruke, kõigest 100 miljoni aastane, kui üks Marsi-mõõtu taevakeha temaga kokku põrkas. Teadlased nimetavad toda õnnetuse põhjustajat Theiaks. Kokkupõrke tagajärjel tungis Theia sõna otseses mõttes Maasse ning kosmosesse paiskus rohkelt pinnast, millest moodustus gravitatsiooni mõjul Kuu. Kivimid Maa ja Kuu pinnal on hämmastavalt sarnase koostisega, mis näitabki, et Kuu tekkis Maalt pärinevast materjalist. Aga miks sai see pisiplaneet nimeks Theia? Loogiline: Theia on Kreeka mütoloogias titaan, kelle tütar on kuujumalanna Selene.

Niisiis, ilma tolle iidse katastroofita poleks taevas Kuud ja ööd oleks pimedamad. Puuduks ka tõusud ja mõõnad, mida põhjustab samuti Kuu. Meie kosmiline kaaslane toimib Maa suhtes ka pidurdava mehhanismina, sest Kuu aeglustab maakera pöörlemist. Ilma temata oleks päev hoopis lühem, võib-olla ainult kümme tundi.

Suur kõmakas muutis ka Maa telge. Seetõttu tiirleb Maa ümber Päikese justkui kummuli. Vildakas telg – keskmiselt 23,5 kraadi – on toonud meile aastaajad. Kui Maa liiguks täiesti püstises asendis, vaevleks pool planeeti pidevas kuumuses ja ülejäänud pool – sealhulgas Eesti – püsiks pidevalt jää all. Üleüldse oleks kliima praegusest erineva atmosfääri dünaamika tõttu ebastabiilsem, võimalik, et ka tuulisem ja kuivem.

Theia kandis endaga kaasas rasket metallikoormat, mis jäi kokkupõrke tõttu maakoorde. Selleta oleks Maa magnetväli nõrgem, mis omakorda tähendab, et oleksime päikesetuulele ja kosmilisele kiirgusele rohkem avatud. Keeruline kliima ja vähene kaitse kiirguse vastu oleks muutunud elu tekke siin planeedil raskemaks või päris võimatuks. Seega on kogu elusloodus, inimkond kaasa arvatud, sündinud tänu katastroofile.

Pixabay

Aga oletame, et elu oleks siiski tekkinud ja üsna sarnasena sellele, mida praegu tunneme. Aastaajatus põhjustaks ometi tuntavaid muutusi. Hooajalise eluviisiga organismid nagu lehtpuud või rändlinnud oleksid ilmselt olemata. Tõenäoliselt leiduks liike üldse senisest vähem, sest klimaatilised erinevused oleksid kogu planeedil praegusest väiksemad, ent ilmaolud samas ettearvamatumad. Niisugustes oludes ei maksa loota, et tekiks mitmekesised ökosüsteemid. Inimesed saaks põldu harida ja loomi kasvatada ainult ekvaatori lähedal ning sedagi juhul, kui maal ja õhus jätkub piisavalt niiskust. Euroopa ja Põhja-Ameerika oleks püsivalt jaheda kliima tõttu hõredalt asustatud.

Maapõu on väga metallirikas, mis arvatakse samuti olevat Theia teene. Koostiselt Theia Maast märkimisväärselt ei erinenudki. Kokkupõrge lisas Maa sisemusse rauda, niklit, koobaltit, kroomi ja mangaani, ehk ka väärismetalle, nagu iriidium, osmium ja kuld. Osa radioaktiivsete elementide – uraani, tooriumi, polooniumi – varudest võisid Maale sattuda just Theiaga. Inimkond on küll aplalt kõikvõimalikke metalle kaevandanud, aga et varud endiselt otsas pole, selle eest tänagem Kuuema Theiat.

Inimene kipub uskuma, et miski siin universumis pole juhuslik ning evolutsioonil on kindel siht ja tempo. Muidugi pole see nii. Juhused määravad saatuse.

Loo moraal? Õnnetus võib olla ka õnn.

Nad käisid taevas ja põrgus

Rahvaprohvetid olid omaaegsed poliitikud

Selgeltnägemine ja tuleviku ettekuulutamine on küllap sama vana kui inimkond, sest inimene on kord juba selline kummaline olend, keda hirmsasti huvitab, mis saab edasi. Paljud lausa usuvad, et on võimalik teada asjadest, mida pole veel juhtunud. Hirm ja uudishimu üheskoos tekitavad nõudluse igat sorti ennustajate järele. Muidugi on olemas ka teaduslikud ennustused: kes siis ei vaataks igapäevaselt ilmaprognoosi. Lisaks ilmuvad aeg-ajalt mitmesugused majandusprognoosid. Kui miski täppi ei lähe, on nurinat maa ja ilm. Aga jääme esoteerika valda.

Kristluses ei suhtuta selgeltnägemisse üldiselt kuigi soosivalt. Selgeltnägemist ja muid esoteerilisi praktikaid peetakse kristliku õpetuse ja piibli põhitõdedega vastuolus olevaks. Viiendast Moosese raamatust võib lugeda: „Ärgu leidugu su keskel kedagi, kes laseb oma poega ja tütart tulest läbi käia, ei ennustajat, pilvestlausujat, märkide seletajat ega nõida, ei manajat, vaimude ja tarkade küsitlejat ega surnutelt nõu otsijat! Sest igaüks, kes seda teeb, on Issandale jäle, ja nende jäleduste pärast ajab Issand, su Jumal, nad ära sinu eest.”

Ometi leidub ka sealsamas piiblis mitmeid prohveteid, kes tulevikku lahkesti ette kuulutavad. Võtkem või Jesaja, kes ennustas päästva messia tulekut või Jeremija, kes nägi Jeruusalemma hukku, aga ka Hesekiel, Hoosea, Miika, Sakarja või Malaki. Ilmutusi said ka Ristija Johannes ja Jeesus Kristus.

Ristiusu järgi on ainult jumalal võim ilmutada väljavalitutele tuleviku saladusi. Kui keegi püüab tulevikule ligi pääseda temast mööda minnes, on see patt. Kristlikud prohvetid on jumala saadikud, kes edastavad „bossi” sõnumeid tavainimestele, sageli hoiatuseks, juhatuseks või ka lohutuseks. Seega ei ole prohveti tegevus seotud uudishimu, meelelahutuse või kasusaamisega. Oluline on jumala sõnumeid arvesse võtta ja talle kuuletuda.

Piibel tunnistab, et eksisteerivad ka „valed prohvetid“ ja „eksitavad nägijad“: „Aga Issand ütles mulle: Prohvetid kuulutavad minu nimel valet. Mina ei ole neid läkitanud, ei ole neid käskinud ega nendega rääkinud; nad kuulutavad teile valenägemusi, tühiseid ennustusi ja oma südame pettekujutlusi.” (Jeremija)

Aga milline prohvet on õige ja milline vale? Eestiski on prohvetina tegutsenud mehi ja naisi, kes väitsid, et on saanud jumalalt ilmutusi. Nad kutsusid rahvast üles meeleparandusele ning kuulutasid tulevikusündmusi. Kahtlemata pidasid nad end tõelisteks prohveteiks, sageli vastandudes maapealsele, „surnud kirikule“. Samuti leidsid nad piisavalt jüngreid, kes neile tänulikult järgnesid ja neid siiralt uskusid.

Giovanni Battista Moroni
"Taevaminek"

Rahvaprohvetid hakkasid Eestis tegutsema 16. sajandi paiku, nende tegevus hoogustus 18. sajandil vennastekoguduste mõjul. Rahvalähedased ja mitmel pool Eestis populaarseks saanud vennastekogudused soodustasid maainimeste usulist ärkamist. Maltsvet, Vivva Kordo, Mart Saal, Lüütsepa Jaan ning Järva Jaan on vaid mõned ajalukku jälje jätnud prohvetitest, keda piiblitõed tugevalt inspireerisid. Maltsveti „valge laeva“ kuulutus on tänaseni tuntud kui sümbol, milles peegelduvad paremate aegade ootus ning imepärane pääsemine rõhuvast, lootusetust olukorrast.

Lisaks rahvapärimusele annavad ilmutusenägijate kohta teavet ka omaaegsed kirikuelu ülevaated ja kohtuaktid – paljud prohvetid olid vaenulikult meelestatud pastorite ning vennastekoguduste suhtes, aga sattusid vastuollu ka ilmaliku võimuga. Riigi- ja mõisavaenulikud ettekuulutused lõppesid asjaosalistele sageli peksupingil. Maltsveti ja tema vaadete asjus leidub palju andmeid just ülekuulamisprotokollides, seevastu infokillud Kagu-Eestis tegutsenud Kordost põhinevad peamiselt suulisel pärimusel.

Hulk Eesti prohveteid said ilmutusi taevas rännates. Mõned väitsid, et nad käisid „taevas ära“, nägid ingleid, pühakuid ja saanud käske. Taevaskäijatest olid ilmutuse nägijateks sageli teismelised tüdrukud ja noored abielunaised, kes kogesid ilmutusi vabas looduses: metsas või karjamaal. Näiteks Halliste kihelkonna Kurmi Äädu sai jumalikke sõnumeid karjas käies.

Ilmutuskujud sõltusid ilmutuse saajast. Sageli oli teenäitajaks ingel või hääl, millele väljavalitu järgnes. Rännak viis otse taevasse ja vahel ka põrgusse. Mustjala kihelkonna Tulesalu Kreet nägi veresadu ja verist Kristust. Mart Saal kirjeldab, kuidas ta puudutas Kristust ning kui oli pattudest puhtaks saanud, nägi ta ihu välja sile ja läbipaistev nagu klaas. Kristust kujutab ta seejuures hoolitseva emana. Ta jutustab ka taeva pulmast, kus armastuse side inimestele ümber köidetakse ja järvest, mille ääres toimub viimne kohtumõistmine. Lüütsepa Jaani ilmutuses on olulisel kohal püha Jeruusalemm, kuhu viib kuldne trepp. Ta ei jäta mainimata ka põrgukatelt. Jeesust nägi ta odade ja nugade otsas.

Ilmutusenägijad tajusid end väljavalitutena: mõned uskusid, et on pühakud või samastasid end Kristusega. Viru-Nigula taevaskäija Greta lasi end Õnnistegijaks kutsuda ning andis huvilistele koguni armulauda.

Enne usulist ärkamist põdesid mitmed taevaskäijad mõnd rasket haigust, mille ajal läbiti maaväline teekond. Mart Saal ning Lüütsepa Jaan vaakusid elu ja surma piiril, kus omandasid nägemused. Enda väitel nad surid, aga tõusid siis üles ning otsustasid oma elu jäädavalt muuta.

19. sajandil elas Vastseliina kihelkonnas Orava vallas Jaan Valge, kes sai tuntuks kui Orava prohvet ehk Vivva Kordo. Tema surma kohta on levinud erinevaid versioone. Ühe kohaselt kukkus ta põllul kokku ning tema naine viis juba kõdunema hakanud laiba koju. Pärast lautsile asetamist tõusis Kordo aga istukile ja teatas naisele, et käis teises ilmas, kuid taevaväravad olid tema jaoks kinni. Teise jutu järgi tõusis Kordo üles kolmandal päeval teda leinama tulnud inimeste ees, rahustanud neid ja öelnud, et nägi oma taevasel rännakul asju, millest ta kõnelda ei tohi. Ometi pidi ta neid kuulajatega jagama, sest tema ettekuulutused levisid mitmel pool rahva seas.

Kordo ettekuulutused olid värvikad ja detailsed. Sarnaselt teiste prohvetitega kuulutas ta viimsepäeva peatset tulekut, aga ka tehnilisi uuendusi ja äärmuslikke muutusi ühiskonnas. Orava prohvet teatas muuhulgas, et varsti hakkab sõitma raudruun, kes joob vett ja sööb tuld ning hoiatas aja eest, mil raudset teed mööda Pihkvast Tartusse sõidetakse. Rongidega koos pidavat tulema halvad ajad. Taeva all hakkab lendama raudlind ja mööda ilma saab käima hakata kiirelt kui vaim. Veel ennustas Kordo, et maad jätkub varsti kõigile ja mõisad kaovad, inimesed hakkavad ühest ahjust leiba sööma, usk kaob ära ja inimesed ei taha enam kirikus käia. Kordo ennustas ka, et „suur tigu roomab maad mööda ja keerab sarvi – aga siis ei ole enam häid aegu maa pääl“.

Vaese saunamehena sai Kordo leiva lauale juhutöödega, vanemas eas pidas ta hobusevahi ametit. Ta olnud hoolas ja põhjalik piiblilugeja, kuid pärispiibli kõrval kasutanud prohvet ka kurikuulsat nõiatükke õpetavat Seitsmendat Moosese Raamatut.

Kordo olevat osanud inimesi libahundiks muuta, mõistnud ussikeelt ning teinud ka palju head. Üks lugu räägib sellest, kuidas Kordo päästis kaks poissi nekrutiks võtmise eest. Mõisamehed jälitasid pagenud noormehi mööda lumele jäänud jälgi Kordo majani. Prohveti eluase otsiti põhjalikult läbi, aga jooksikud jäid leidmata. Tegelikult istusid poisid nähtamatutena sealsamas pingil.

Rahvas suhtus ilmutusenägijatesse erinevalt: neid imetleti, kui mõni ettekuulutus täide läks ja peeti veidrikeks või lausa hulludeks, kui ennustused täitumatud näisid ja täitumatuks ka jäid. Näiteks austati Kordot, sest ta uuris palju piiblit ja palvetas vaga kristlase moodi, aga mõnikord peeti teda ka pahatahtlikuks nõiaks.

Piiblit lugesid hoolega teisedki prohvetid, pühakirjale lisandusid lauluraamatud ning muu vaimulik kirjandus. Kättesaadav kirjavara oli ka prohvetite peamine inspiratsiooniallikas. Vaimulikest tekstidest omandati sõnavara, kujundid ja sümbolid, mille toel kuulutused rahvani viidi. Piiblist pärinevad mitmed rahvaprohvetite nägemused: õigete ja hukkamõistetute saatus teises ilmas, kuke laulmine, vagade valged riided, uus Jeruusalemm, Jeesuse ja uskliku kujutamine peigmehe ja pruudina.

Ettekuulutamine polnud rahvaprohvetite jaoks omaette eesmärk, see oli võte, mille abil kutsuti rahvast meelt parandama. Seetõttu kaasnes peaaegu kõigi ettekuulutustega hoiatus viimsepäeva eest. Prohvetid alustasid juttu traditsiooniliste sõnadega „tuleb aeg…“ või „pojad, pange tähele!“.

Ilmalik võim pidas rahvaprohveteid ohuks avalikule korrale, kirik tõlgendas prohvetlust kui väärõpetust. Prohvetid olid paljuski isehakanud usujuhid, vähese haridusega lihtsad maainimesed ja seetõttu rahvale hoopis lähedasemad kui valdavalt saksa päritolu pastorid.

Rahvaprohvetites võib näha isegi kohalike poliitikute embrüonaalset vormi. Vaestele ja lootuseta inimestele lubati uut maailma, paremat elu ning vaimset pääsemist. Prohvetid väljendasid vaikiva, allasurutud enamuse sisemist protesti. Aga nagu poliitikute lubadustega ikka juhtub – need ei täitu. Uus maailm jääb kättesaamatuks, valget laeva ei tule, rahvas pettub. Kuni ilmub järgmine prohvet, kaasas värsked sõnumid jumalalt, taevariigi võtmed taskus.

Libahunt loeb libauudiseid

Olen libahunt.

Tiba hunt ja tiba siil. Virsiku- ja kurgiviil. Kilomeeter, mitte miil. Ma pole ju kuigi suur. Olen libatilluke. Aitab sellestki, ehkki millestki keegi kunagi ei tee midagi. Ega todagi, mis tollal toodeti ja millest loodeti lausa palavikku. Ei tuldud, mindi hoopis – otse kaduvikku, ikka tasapikku.

Tiku järel tikku, niku järel nikku... muud midagi. Pilgu järel pilku, silgu järel silku... muud midagi. Homme jälle uuesti! Ülehomme – tagasi!

Suusad lähvad risti. Jeesud lähvad risti. Nii nad üles kisti, esimese kukega.

Nutud jäeti maha, rutud laeti maha, kutud maeti maha. Teise kukega.

Naeris – müüdi maha. Laulis – müüdi maha. Tantsis – müüdi maha. Oli õnnelik, nii väga, naa väga kui üldse olla võib ja tohib ja saab – aga ikka müüdi maha. Kolmanda kukega.

Ja ongi kõik maas.

Püksid, seelikud ja sokid, kapad, vikatid ja vokid, pilpad, plakatid ja tokid. Rääkimata netist ja notist.

Keisri ukaas on kah maas. Parketil. (Marketil.) Kunagi tõuseb taas, raasu haaval raas. Pole mulda, puha paas. Puruneb klaas ja vaas. Aga see, mu arm, on vaid fraas!

Olen libahunt. Ütle: siba, hunt! Küll siis sibastun. Oh, ei – libastun! Vaat mis, vaat kus libahundi saatus!

Laulupeo kõige kurvem laul

Kas juurteta saab õnnelik olla?

Tänavuse laulupeo „Iseoma” kõige kurvem pala kõlas poiste- ja meeskooride ühises esituses. See oli „Leib jahtub”, Andres Valkoneni ja Leelo Tungla igihaljas lugu. Mis teeb kurvaks? Laul on kirjutatud juba viiskümmend aastat tagasi, aga kõlab kui eile loodud. Mure, millest lauldakse, pole grammigi kergemaks muutunud, vastupidi!

Pixabay

Ajatult valus teemadering – lapsed võõrduvad kodust ja vanematest, peresuhted lõdvenevad või katkevad täielikult, kiirustavas maailmas kaotatakse juured. Kiirus, vaid kiirus, ei muud on hinnang moodsale elutempole, kus inimesed sebivad edasi-tagasi, teevad karjääri ja kummardavad edujumalaid, kuid tihtipeale perekonna ja kodutunde arvelt. Kummutil pildid reas, õlelill nende seas... Vanemad ootavad ja igatsevad oma lapsi. Nende jaoks on aeg hoopis seisma jäänud.

Kõrge taevas, madalad, suitsunud laed... Linnupojad lendavad ikka pesast välja, neid ei saa kinni hoida, sest sinitaevas on nii ahvatlev ja pilved nõuavad püüdmist. Kodu jääb kitsaks. Seal on kõik vana, tavaline ja igav. Aga laias ilmas, suures linnas on kõik muutumises, liikumises, nii põnev! Kuidas seal endaks saad...? Kahtlane, kas juurteta võib üldse õnnelik olla. Just see tähtis küsimus, kust me tuleme ja kuhu kuulume, jääb sinna-tänna tormates liiga sageli vastuseta. Pole aega küsida, pole aega mõeldagi.

Aknad täis lillelist jääd: mis sa sealt vaatad või näed? Tulema keegi kord peab, kui ta veel teed siia teab... Jah, torkab otse südamesse. Tahaks lihtsalt kalleid inimesi näha, kuulda nende häält, teada, et kõik on korras. Muud polegi vaja. Kuid kodutee ununeb...

Leib jahtub, sest lapsed ei tule. Aga armastus ei jahtu enne, kui külmas hauas. No vähemalt matustele peaks lapsed ikka jõudma. Loodame!

Need neetud N-sõnad

Ei, ei ja veelkord ei!

Paljudes Euroopa keeltes väljendab eitust või millegi puudumist sõna, mis algab N-tähega. Kes vähegi keeli õppinud, on seda kindlasti tähele pannud.

No, none, never, neither (inglise), non, ne, néanmoins, néant (prantsuse), nein, niemand, nicht (saksa), немає, ні, ніколи, ніде (ukraina), нет, никто, никогда (vene), nē, nekad, neviens (läti), ne, niekada, niekas (leedu), nie (poola), nej (rootsi), nei (islandi), nee (hollandi), não (portugali), nu (rumeenia), nil (iiri).

Need kõik on teadupärast indoeuroopa keeled, mis tähendab, et juurtpidi minnes peaks jõudma välja Indiasse. Nii ongi: nah (pärsia), nexer (keskkurdi), naa (puštu), nahīṁ (pandžabi), nasti, nakis, nà (sanskriti), naeta (singali), nah (sindhi), nā (bengali).

Võtame tšehhi näite:

Ne, tohle nikomu nemůžu udělat, nikdy! (Ei, ma ei saa seda kellelegi teha, mitte kunagi!)

Kuuesõnaline lause, neli sõna N-tähega, kõik eitavad.

Muidu ugrimugri suguseltsi kuuluv ungarlased pole samuti suutnud panna vastu kiusatusele naabritelt laenata. „Ei“ on Ungaris nem. Samas ei kasutata kõigis indoeuroopa keeltes eitades üksnes N-sõnu. Skandinaavia keeltes esinevad ka ingen ja aldri(g). Kreeka keeles lähevad eitamisel käiku aga hoopis teistlaadi sõnad: Όχι, καμία, ποτέ.

Eesti keelde on indoeurolt laenatud vaid „negatiivne”, mis pärineb ladina sõnast negātīvus, algtähenduses „ei ütlema, keelduma” ja „nihilism” sõnast nihil – eimiski. Eestlased armastavad hoopis e-sõnu. Ikka ei, ei, ei ja veelkord ei! Soomlastega sama lugu.

En tiedä, en voi, enkä minun pitäisikään!

Pürenee põhjaservas kõneldavat baski keelt võib ses mõttes eesti ja soome keele vaimseks sugulaseks pidada:

Ez, ezin diot hori inori esan, inoiz ez! (Ei, ma ei või seda kellelegi öelda, mitte kunagi!)

Võru keeles on eitus omaette peen kunst. Vaata ja imesta:

ei ole – olõ-i/olõ ei

ei olnud – olõ es/olõ-õs/olõ-s

ei saanud – saa es/saa as/saa-s

ei tee – tii ei/tii-i

ei teinud – tii es

ei oleks teinud – es tennü

Vahel on päris raske „ei” öelda. Eriti võõrkeeles. Taani teadlane Otto Jespersen (1860-1943) kirjutas sel teemal terve raamatu pealkirjaga „Negation in English and Other Languages” (1917).

Jespersen leidis, et keelte algfaasis ei esine keerulisi eitavaid vorme, vaid kasutatakse lihtsalt teatud tüüpi sõnu, mis muudavad öeldu eitavaks. Ajapikku tekivad keerukamad eitusvormid, mis keele arenedes jälle lihtsustuvad. Prantsuse keel kinnitab Jesperseni teooriat lausa kristalse selgusega.

Vanas prantsuse keeles: jeo ne dis, moodsas prantsuse kirjakeeles: je ne dis pas, prantsuse kõnekeeles: je dis pas (ma ei öelnud).

Ka inglise keeles võib märgata lihtsustumist: I do not say – I don’t say. I cannot do – I can’t do. I am not – I ain’t.

Eituse lihtsustumist on näha ka eesti keeles, eriti tavakõnes. Vahel läheb „ei” täiesti kaduma:

Mida sa eile tegid? - Midagi.

Kus sa täna käisid? - Kuskil.

Ka pole-vormides jäetakse ei ära:

Raha on? - Pole.

Teda polegi siin? - Ta polnud veel valmis.

„Pole” tekkis vanapärase eituse „ep ole” lühenemisel:

Neil ep ole silmi, neil ep ole suud, nina ega kõrvu. (Eduard Vilde)

Kust tuleb aga „teps mitte”? Ilmselt vanast väljendist „mitte eps”.

Kas „ei” peab olema ilmtingimata negatiivne sõna? Ei, ei pea! „Ei” kõlab ju peaaegu nagu „hei” ning võib seetõttu väljendada ka rõõmu, vaimustust ja heameelt:

Ei, oli see alles pidu!

Ma olen imelik

Ma olen nii imelik, et ma ei palunud oma abikaasa kätt. Ma palusin tema jalga.

Ma olen nii imelik, et mardipäeval ei jookse ma mitte Marti, vaid Peetrit.

Ma olen nii imelik, et mu arvutil on hiire asemel rott.

Ma olen nii imelik, et mu pükstel pole lukku. On ainult võti.

Ma olen nii imelik, et ma ei söö munavalget. Söön hoopis munamusta.

Ma olen nii imelik, et lapsena polnud mul suus piimahambaid. Olid ainult leivahambad.

Ma olen nii imelik, et jõulude ajal ei keeda ma mitte hapukapsaid, vaid hapukurke.

Ma olen nii imelik, et ma ei lähe sauna aadamaülikonnas. Lähen hoopis aadamakleidis.

Ma olen nii imelik, et ma ei võta suhu, vaid ninna.

Ma olen nii imelik, et minu maja kohal ei sära mitte Põhjanael, vaid Põhjahaamer.

Ma olen nii imelik, et ma ei mängi kunagi mäkra. Mängin kobrast.

Ma olen nii imelik, et mind ei tõmmata kunagi haneks. Mind tõmmatakse pardiks.

Ma olen nii imelik, et ma ei haara kunagi härjal sarvist. Haaran tal munadest.

Ma olen nii imelik, et tänavat ületades ei astu ma sebrale. Astun põdrale.

Ma olen nii imelik, et mu laps ei käi lasteaias. Ta käib loomaaias.

Ma olen nii imelik, et ma ei kanna kunagi triiksärki. Enamasti kannan puusärki.

Ma olen nii imelik, et ma ei sõitnud puhkusele mitte Ahvenamaale, vaid Heeringamaale.

Ma olen nii imelik, et ma ei saada kunagi meile. Saadan hoopis neile.

Ma olen nii imelik, et ma ei söö jäätist vahvlitopsist. Söön tikutopsist.

Ma olen nii imelik, et mulle ei too kinke mitte Jõuluvana, vaid Jõulunoor.

Ma olen nii imelik, et ma ei laienda silmaringi, vaid kõrvaruutu.

Ma olen nii imelik, et ma ei söö hot dogi, vaid cold cati.

Ma olen nii imelik, et ma ei võta päikest. Võtan kuud.

Ma olen nii imelik, et täitsa imelik hakkab.

Hõbevalge Kunksmoor läks kevadel keisri hullu juurde tõde ja õigust nõudma

Aga seltsimees laps eksis koos Rehepapiga lingvistilisse metsa

Pots-pots, kukkus mu postkasti kiri. Oled lugemisuuringus juba osalenud? Mis uuring? Aa, rahvusraamatukogu avaldas raamatuaasta puhul küsimustiku, et välja selgitada, kas eestlased on endiselt lugeja rahvas või on lugemisharjumused muutumas. Uuringu eesmärk on saada ülevaade Eesti raamatukultuuri ja lugemise kestlikkusest ning kirjasõna väärtustamisest.

Selge, teeme ära!

Palusin kratil joonistada pilt Kunksmoorist.
Tulemus on selline.

Esimene küsimus. Mitu raamatut sul kodus on?

Rohkem kui 500. Tahaks kekutada ja vastata: rohkem kui 1000, aga sellist varianti ei pakutagi. Peaks kõik need raamatud kunagi ükshaaval kokku lugema, aga selleks võib kuluda pool päeva. Või pool aastat.

Teine. Mitu raamatut loed aastas?

Jälle läheb käiku kõige kopsakam vastusevariant: rohkem kui 20. Nende seas paarkümmend paksemat ja paarkümmend õhemat raamatut. Küsimus pole tegelikult päris täpne. Peaks küsima, kui palju päriselt ka läbi loed. Mõni võib ka niisama sirvimist lugemiseks pidada.

Kolmas. Milliseid raamatuid võiks tunda iga eestlane? Pakkuda saab kuni viis teost.

Kahe esimesega on lihtne, „Kevade” ning „Tõe ja õiguse” eest ei pääse põrguski. Lisan viisikusse ka „Hõbevalge”, „Keisri hullu” ja „Kunksmoori”. Viis väga erinevat teost, mis kõik omal moel defineerivad eestlust, need on meie juur- ja tüvitekstid. Sorri, Kalevipoeg! Sinule kohta pole.

Neljas. Mis on kõige olulisem 21. sajandil ilmunud teos?

Mõtlen väheke ja ütlen „Lingvistiline mets”, ehkki kõrvu vahelt vuhisevad läbi ka „Seltsimees laps”, „Rehepapp”, „Serafima ja Bogdan”, „Klaaslaps” ja „Nullpunkt”. „Metsa” poole kaldun seetõttu, et olen ka ise metsa poole. Mikita istub mulle. Istub lausa pähe. Pealegi teeb „Lingvistiline mets” eesti lugejaga enam-vähem sama, mida „Hõbevalge” - kõditab rahvuslikku eneseteadvust ja tapab alaväärsuskompleksi.

Viies. Kas oled viimase aasta jooksul lugenud mõnd luulekogu?

Otse loomulikult! Alveri, Rummo ja Viidingu raamatuksed satuvad korduvalt pihku. Loen läbi, loen üle, loen välja, loen sisse. Need värsid ei värise.

Kuues. Parim aeg ja koht lugemiseks on...

suvi ja võrkkiik. Mis sest, et vabas õhus mulle lugeda ei meeldi ja võrkkiike ka pole.

Seitsmes. Kas oled sel aastal ostnud mõne raamatu?

Jah. Päris hulga. Kõige paremad on need, mis allahinnatud.

Laenutanud raamatu raamatukogust?

Jah. Ainult Mirkost.

Kuulanud mõnda audioraamatut?

Ei. Ma pole kunagi ühtki audioraamatut kõrva saanud. Samas – ennelõunati Vikerraadios kõlavad järjejutud liigituvad ka audiokirjanduse alla, või kuidas?

Lugenud mõnda e-raamatut?

Jah. Enamasti teaduslikku kirjandust.

Kasutanud mõnda lugemisäppi?

Ei. Mis loomad need lugemisäpud üldse on?

Kaheksas. Kas kuulud mõnda raamatuklubisse?

Ei. Aga oleks tore.

Üheksas. Kas oled sellel aastal käinud mõnel raamatuesitlusel?

Ei. Pole just kõige huvitavamad üritused, ausalt öeldes.

Kümnes. Kui tihti külastad raamatupoodi?

Üle kümne korra aastas.

Üheteistkümnes. Enamasti loen...

eesti keeles.

Kaheteistkümnes. Kas oled osalenud või plaanid osaleda mõnel raamatuaasta sündmusel?

Vastan jah, ehkki õige vastus on ei tea.

Kolmeteistkümnes. Kas oled mures eesti kirjanduse tuleviku pärast?

Ei. Miks peaks? Vaja on lugeda, mitte muretseda! Meil on nii palju ägedaid kirjanikke, sisukat ja mitmekesist kirjandust ilmub kuhjade viisi. Isegi kui lugejad välja surevad, siis kirjandus ei sure. Raamatud jäävad lihtsalt puutumatult tolmuma, kuni muutuvad mullaks ja kõduks. Raamatukõdust võrsuvad aga uued metsad.

Neljateistkümnes. Kui võidaksid 50 € raamatupoe kinkekaardi, millise teose ostaksid?

Marju Kõivupuu „Eesti mütoloogia algajale”. Kuradi kallis raamat (36,95 €), aga võiks riiulil olla.

Viieteistkümnes. Palun soovita lugemiseks mõnda head raamatut!

Mis seal ikka, soovitan ennast. „Poiss, kes mängis madudega”, mille kohta kratipoiss ChatGPT ütleb järgmist:

„Romaan ei keskendu ainult klassikalisele kuriteole, vaid ka psühholoogilisele sügavusele – peategelaste sisemaailmale, motiividele ja emotsionaalsele arengule. See lisab loole kihilisust ja muudab selle enamaks kui lihtsalt krimiromaaniks.

Raamat käsitleb tõsiseid ja tumedaid teemasid, nagu lapsepõlvetraumad, üksildus, võõrandumine ja vägivald. Pealkirjas olevad maod on sümboolsed – need võivad viidata ohtudele, salakavalusele, sisemistele hirmudele või psüühilisele painajale.

Kahro keel on küpse ja ladusa stiiliga, kirjeldused detailirohked, kuid mitte ülemäära pikad ja autor oskab pinget kruvida nii, et lugeja tahab edasi lugeda.”

Kratt teab, mida räägib.

Head raamatuaasta jätku!

Sa oled oma elu peategelane

„Pikad paberid” kui loodusfilm noortest eneseotsijatest

Mulle meeldib jälgida, kuidas kanad juhuslikke terakesi otsides siblivad, õrrel istudes sulekuue seest mikrofloorat nokivad, endale liiva sisse paraja augu kaevavad, seal mõnusasti pikutavad ja õndsalt tiibu sirutavad. Mõtlesin kord, et peaks kanade rahulikust idüllilisest elust filmi väntama, vahelduseks kogu sellele märulile, porrile ja südant ribastavale draamale, mida ekraanid muidu üksteise võidu pakuvad. Aga näe, režissöör Meel Paliale jõudis minust ette. Tõsi, ta ei filminud üles mitte kanu, vaid noori täiskasvanuid, kes Tallinna-nimelises aedikus sabistavad. Filmi pealkirjaks pandi „Pikad paberid”.

Freepik

Sitax ilus film. Sellega olekski kõik justkui öeldud, aga no lisame mõne mõtte veel. Ei ole ju sünnis pikkadele paberitele lühikeste lipikutega vastata. Filmi peategelane Sebastian (Mihkel Kuusk) igavleb ja vegeteerib, kuni satub kokku ühe paraja präänikuga, kes nimetab ennast Siloks (Karl Birnbaum). Kutt muudab Sebastiani vaadet ja käiku. Ära tee seda, mida sa ei taha - naudi elu, mees! Sa oled oma elu peategelane. Okei. Sebastian tuleb töölt ära ja keskendub lõbutsemisele. Ühel peol, kuhu Silo teda viib, kohtab ta toredat tüdrukut Norat (Maria Helena Seppik). Esialgu seob neid armastus vanade filmide vastu ja seejärel lihtsalt armastus. Nii hoogsalt see lähebki, ehkki jah, ka pilved saabuvad üsna kähku paradiisi kohale.

Kui noorpaar Sõpruse kino trepil ühe linateose üle arutleb, viskab Sebastian õhku huvitava mõtte: mõne filmi keskel juhtub nii, et tegelased ei tegutse edasi oma tahte järgi, vaid hakkavad kujunema vastavalt filmi sisule. Neist kaob inimlikkus. Pole vist juhus, et see jutuajamine toimub enam-vähem täpselt „Pikkade paberite” keskel. Aga SEE FILM ei lase sisul tegelaste üle võimutseda. Nad jäävad inimlikuks, loomulikuks. Toonimuutus siiski tuleb.

Filmi esimene pool on muretu, teine pool murelik. Muidugi oleks lahe tegelda puhtalt vaimsete ja tähenduslike asjadega, kogu aeg midagi uut ja rikastavat kogeda, inimesena areneda. Ometi tuleb ka raha teenida ja ühiskondlikke koormisi kanda. Iga päev ei saa olla pidupäev, ikka vajub see neetud argihallus kaela. Sebastian istub parema meelega soojas vannis ja loeb raamatut, selle asemel et poest süüa tuua või kartuleid koorida. Aga nii see ju kesta ei saa. Kuidas leida tasakaal kohustuste ja naudingute vahel?

Noorte kõhklused on nii mõistetavad. Iga põlvkond kõhkleb, ehkki mitte tingimata ühtmoodi. Tahaks kuuluda kuhugi, teha midagi, olla keegi. Aga südame kutsele järgnedes võib hoopis täiega rappa põrutada. Kus on see kompass, mis teed näitaks? Või kas seda õiget teed ongi?

Ühe mokalaada käigus naljatlevad noormehed selle üle, et varsti saavad tolmuimejad nii targaks, et inimesed peavad hakkama nende heaks koristama. Nalja tagant kumab aga tõsine mure. Kas inimesel on enam kohta, kui masinad ja tehisaru me tegevuse üle võtavad? Ja siis veel sõda sõja otsa, täizza puzzis...

Vanemale põlvkonnale ses filmis sõna ei anta, nad jäävad lihtsalt statistideks ja õige kah. Mis nad tulevad noori õpetama, kuidas peab elama või kuidas surema! Mis nad kudrutavad noist aegadest, kui taevas oli sinisem ja kased kandsid õunu! Noorte päralt on tulevik ja see tulevik tuleb neil endil leiutada.

„Pikkades paberites” pole ühtki negatiivset tegelast. Samas ei sooritata ka mingeid kangelastegusid. Noored lihtsalt kulgevad omasoodu, lõbutsevad, joovad, suitsetavad (s.h. savutavad), hängivad, mängivad, trallitavad, kallitavad ja unistavad. Õnneks pole unistused veel käibemaksu all. Perutav hedonism? Ei. Elu nautimist pole tarvis hukka mõista või välja vabandada. Igaühele kuluks ära selline sõber nagu Silo, kellega koos pidu panna, ujumas käia, tünnisaunas liguneda, joogat teha, ringi rallida, laulda, tantsida, jämmida, lihtsalt olla. Vahel ongi vaja niisama olla, et mõtted ja plaanid paika loksutada, leidmaks sobiv tee, oma tee.

Filmi lõpp annab mõista: kõik tegelased leiavad viimaks päris oma tee. Selles pole põhjust kahelda.